kolmapäev, aprill 28, 2021

Suur teema: toitumine

Tegin eile (poest ostetud) hapuoblikasuppi. Mu vanaema tegi sarnast asja rabarberilehtedest ja mulle väga meeldis, oli selline teistmoodi asi. See hapuoblikasupp oli üsna sarnane, veidi hapukam ehk ja purgisupile omaselt liiga vesine, aga käras küll. L. keeldus isegi proovimast, Mikro sõi, ei kurtnud ja rõõmustas, et sai asja, mida ta varem söönud ei olnud, Mini sõi ja tahtis oksele hakata. Sama asi, aga vaata, kui palju variante! 

Mu lapsed on alati olnud head sööjad. Nad sõid lapsena kõike, anna aga ette. Kui Mini veel tilluke oli, siis trenditoitudest väga ei teatud, vähemalt mina mitte ja kui ma algaja entusiastina olin ostnud "Beebitoitude kokaraamatu", püüdsin selle järgi avokaadopüreed teha. Hiljem sain aru, et olin lapsele täiesti toorest avokaadot sisse söötnud...aga ta sõi seda isukalt...Kui ma oleks inimene, kes oma lastest pilte ja videosid jagaks, ma võiks näidata, kuidas see inimesekene sõi toona - iga ampsu vahepeal mõmises häälekalt "mämämämäm!" Huvitav, et tal on nüüdseks tekkinud asjad, mida ta ei söö. Enamasti just sellised uued ja harvaesinevad asjad  - marineeritud ingver, teeseenejook, läätsed. Ta üritas siin mingi aeg tagasi sõbranna eeskujul koolivaheajal veganlust proovida ja see läks täiesti aia taha, sest selgus, et ta suudab süüa vaid vegan-analooge asjust, mis maitsevad nagu originaalid, aga vähegi erinevaid ei suuda. No näiteks taimsed piimad ja nende saadused. Ma sõin lõpuks kõik ise ära, sest nii huvitavad maitsed ju. Kui tema jaoks on see pigem - see maitseb imelikult, ma ei taha, siis mul on oo, see maitseb imelikult, las ma proovin veel! Irooniliselt on tema kinnisidee Jaapan, soovin juba ette õnne sellega :)

Kui mina lähen lõuna ajal endale soojaletist süüa võtma, siis ma tavaliselt võtangi midagi kummalist, sest põnev ju. Mulle tõesti maitsevad läätsed, kinoa, kikerherned, igasugu juurikad jne. Kui L. läheb, siis ta võtab midagi turvalist nagu kartulipuder hakklihakastmega, plov, tatraroog, pelmeenid vms. Ta alati pööritab silmi, kui vaatab, mida hirmuäratavat mina jälle söön. Mõelda vaid, milline sale ja tervislik preili ma oleks, kui ma kellegagi koos ei elaks! Neljale inimesele on siiski kordades lihtsam potitäis kartuleid või makarone keeta, kui üritada sealjuures endale midagi eksootilist lisaks teha. Pealegi, ega tegijat minust ju ole, seepärast mulle need soojaletid meeldivadki. Ainult ühele inimesele toidu tegemine on ka paras väljakutse. 

Asjad, mida ma ei söö, on kilu ja heeringas. Mingid variandid teatud kaladest teatud olekus ka, aga mitte nii kategooriliselt. Selleri hais on rõve, aga kui ta laua peal seisab dipikastmega või Waldorfi salati sees on, ma võin süüa. Muud ei tulegi meelde. Ma jumaldan äädikaseid asju! Ian McEwanil on raamatus "Päikesest" üks koht, kus paks mees sööb rongis äädikamaitselisi kartulikrõpse ja seda oli nii talumatu lugeda, sest no tahaks ju ka! Jõuludeks ostsin emale itaaliapäraselt marineeritud baklažaane, õnneks tuli mõistus enne kinkimist pähe ja sain aru, et ilmselt ta ei hindaks seda piisavalt kõrgelt ja tegin ise purgi lahti. Taevalikud asjad! Keegi teine perest ei julgenud proovida. Äädikas marineeritud lillkapsast olin ka ostnud, seda L. maitses ja vingus, et nii hapu, et söödamatu. Jumalik oli! Andke mulle äädikat! Aga näiteks magusat ma samaväärselt hinnata ei oska. Kook võib välja näha isuäratav, aga süües olla suvaline magus plönn, äädikas pole mind siiani nõnda petnud. Ja need igasugu hapud "sour" tüüpi käsitööõlled! Purtse "Plaadimeri" - võimas! Kõik need õlled mulle, mida mitte keegi teine ei joo! Peale Gambrinuse-suguste entusiastide. Vähemalt ei konkureeri ma oma toidu- ja õllelaua pärast eriti paljudega :)

No ja siis ma vaatan inimesi, kes ei söö asju. Mu sõbrannal on mees, kes ei söö - juustu! Mismoodi sa elad, inimene? Mis nauding on elu ilma juustuta? Mikrol oli lasteaias poiss, kes sõi ainult teatud kujuga pastat, teistsugust mitte ja kui ta ükskord proovima keelitati, oli ta maru üllatunud, et tõesti, ongi sama maitsega asi! Siis mu endine kolleeg, kes pidas Siriust (Tartu burksiputkanduse kunn) ja Hessi ülimaks ning suutis alati peenetes restoranidest piinlikkuseni toidu üle vinguda - kusjuures, omas kodus meeldis talle igasugu eksootiliste toitudega eksperimenteerida. Sõbranna peika, kes sõi ainult kartulit ja kastet ning keeldus avalikes toidukohtades kõigest, ta ema oli talle eluaeg eraldi süüa teinud, seda ainukest toitu, mida pojuke sõi (toona oli "pojuke" üle 30-ne). 

Mu meelest võiks selle toitumise keerukuse lisada üheks inimeseks olemise eritunnuseks. Loomad söövad seda, mille kätte saavad, ega kurda. Vähemalt kassidel-koertel pole ka maitsete tundmine nii hea kui inimesel, ilmselt teistelgi loomadel mitte, sest miks peaks? See ei annaks neile mingit eelist, kes pirtsutab, see vähem elab. Inimesel on see aga üsna ekstreemsuseni arenenud, sest ta saab seda endale lubada. Ma nõuan ööbikukeeli, sest ma olen niivõrd peen inimene! David Quammen kirjutab oma põnevas, ajakohases ja eks natuke hirmuäratavaski raamatus "Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia", kuidas Aasia ülirikkad võistlevad selles, kes mida kummalisemat oma toidulauale lisab ning tõstavad sellega erinevate nunnude viiruste ülekandumisvõimalust loomadelt inimesele rohkem, kui lihtsad põllumehed, kes karjade kaupa kehvades tingimustes koos elavad.

52 kommentaari:

  1. "kes pirtsutab, see vähem elab" - su viimane lõik räägib sellele tegelikult vastu - kui nad eksootilise toidu peale nina kirtsutaks ja sööks ammuilma tuttavat, jääks nakkused saamata.

    Ma oletan, et toidukiiksud ongi kuskil sisalikuaju tasemel mürgitushirmuga seotud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja minulgi on see väga nõrgalt väljendunud, just nagu sinul, ma topin huvi pärast kõike suhu, mis vähegi söögi nägu on (korra olen niiviisi kogemata seepi söönud).

      Kustuta
    2. Nende rikaste ja haiguste teema oli seal tegelt pigem see, et rikaste nõudmisel püütakse neid vaeseid loomi, hoitakse halbades tingimustes, kus nad puutuvad kokku erinevate teiste loomadega, nende väljaheited satuvad kõikjale jne. Rikkad ise söömisest üldiselt haigeks ei jää, aga muidu nõus, et ilmselt see pirtsutamine mürgistushirmuga seotud. Teisalt, tavainimene peaks vist praegusel ajal pigem pirtsutama nö tavatoiduga - igasugu mürkidega töödeldud riis, aedviljad, steroide täis liha jne. A noh, eks evolutsioon töötabki aeglaselt.

      Kustuta
  2. Ma olen viimase paari aasta jooksul õppinud natukene heeringat sööma. Rosolje sees nt ja üüratu hapukoore alla maetuna koos kartuliga. Aga üliharva ja pika hambaga. Vanasti ei võtnud suu sisse ka. Vastik oli.
    Mul isa ei söönud terve elu tomatit ja juustu. Kui toidu sisse peitsid ja valetasid, et ei ole tomat, on porgand. Siis sõi küll isuga :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No rollmops on näiteks mulle sobivalt äädikane ja seda ma olen natuke proovinud, aga ikkagi jääb kuidagi see heeringamaitse alles ja mul tekib hiljem okserefleks sellest. Kummaline on see, mul sõber väidab, et temal tekitab okserefleksi kaalikas :)
      See, kui peidetult tomatit ja juustu süüa, on vist pigem mingi psühholoogiline eneseveenmine stiilis "mina seda ei söö ja kõik", kui otseselt maitse ja refleksidega seotud...

      Kustuta
    2. kas see on muu "toore kalaga" ka nii kui kilu ja heeringaga? st üldse vastumeelsus toore liha-kala vastu? mis võiks olla parasiidivastane kohastumus.

      Kustuta
    3. Muudega ei ole, toores lõhe ja tuunikala sushi vahel on ok. Neil ei ole seda spetsiifilist kalamaitset, mis mind häirib. Osadel tigudel on ka näiteks see maitse.

      Kustuta
    4. Jaa, teod on ka midagi, mida ma ei suuda süüa. Huvitav, et kilu ma samas olen alati armastanud, just vürtsikilu ja piimasupiga. Lõhet ma õppisin suht hilja sööma, pigem siiski ahjukalana. Sushi läheb samasse ooperisse kui rosolje - millegi sees või koos millegiga, see kuidagi mahendab puhta kala maitset.

      Psühholoogiline muidugi ja ma ei saanudki teada, millest see vastasus tekkis. Ema nt ei joonud piima aastaid ja tal oli see konkreetselt lapsepõlves 60ndate põhikooli ühikast. Sunniti jooma, ei lubatud sööklast lahkuda. Isa puhul polnud midagi kogemuslikku, lihtsalt keeldus.

      Kustuta
  3. Ahh :) Sellest võiks kasvõi ise ka kirjutada.

    Purtse õlud on huvitavad, aga "Plaadimeri" küll mu lemmik ei ole.

    VastaKustuta
  4. No kassid on kordades pirtsakamad sööjad kui ükski halva isuga laps. Mu vana kass on söönud elu jooksul umbes täpselt kahte sorti krõbinaid ja norit. Nüüd on nõus sööma natukene konservi, aga kõlbab ainult üks kindel sort ja siis, kui see on sooja veega vedelaks ja kahvliga peeneks tehtud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, mu kass on vist lihtsalt loll - ta sööb kõike, kui see on tema kausis. Kui see on maas, siis ta seda sama asja ei söö :)

      Kustuta
    2. Mu noorem kass on "lastekodust" see sööb mannaputru ja hommikusöögihelbeid ka kui kätte saab. Aga loomaliha ei söö

      Kustuta
    3. Sama teema, ostsin uut sorti tulikallist vet- toitu ja Blondie põgenes köögist, kui see kaussi pandi.

      Kustuta
  5. Ma elasin üksvahe Nicaragua külakeses keset loodust. Jäätmete kogumist ja äravedu polnud. Toidujäätmed viskasin kõik aia nurka ja seal käisid naabri sead mitu korda päevas kontrollimas, kas midagi söödavat on. Valamust läks toru otse õue, ots lõppes natuke majast eemal. Seal käisid naabri kanad nokkimas. Näiteks kui putru valmistasin ja pärast nõusid pesin, siis oli kanadel kiire, et kes esimesena palakestele jaole jõuab. See avaldas mulle sügavat muljet. Minu jaoks kõlbmatud, pesuvahendiga koos riismed on neile nagu pidusöök.
    Igatahes ei esimesse ega teise kohta vanade toidujäätmete hunnikut ei tekkinud, kõik kadus. Loomadest järgi jäänud ilmselt sõid sipelgad või keegi. Väga tõhus taaskasutus.

    Aga samas, kui loomadel on võimalus valida, siis nad valivad ainult kõige parema. Ahvid või linnud söövad puuviljadel ära vaid kõige hõrguma ja küpsema osa ja ülejäänu viskavad minema. Või karud, kui lõhet on külluses, söövad ainult lõhe marja ja ülejäänud osa lõhest kukub samasse maha. Nii et loomad polegi meist nii erinevad toidu tarbimise eelistuste osas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, just, inimesel ongi see pirtsutamine ja raiskamine ilmselt välja kujunenud toidukülluse tingimustes. Loomadel on sellist olukorda harva, meist suurel osal - pidevalt. Valivad koduloomad käivad ka sinna alla ju.
      Teine pool pirtsutamises on muidugi ilmselt ka see mürgistushirm, mis mingil tasandil endiselt toimib.

      Kustuta
    2. Oi Xavi! Ma ei tunne sind. Aga kas sina tõlgid ja pidasid "tõlgi ilus elu Nicaraguas" blogi?

      Kustuta
    3. Mul oli jah blogi tol ajal. Tõlkisin siis tõesti, kuid praegu olen vanade kommete juures tagasi ja tegelen tarkvaraarendusega.

      Kustuta
    4. ma ikka panustaks sellele mürgistushirmule, mis ilmselt on sama võimas evolutsiooniline pluss kui kõigesöömine, ja siis need kaks joont võistlevad.
      Kord surevad ära imelikke aju söönud "kõigesööjad", sest imelik asi oli ohtliku hallitusega või sisaldas konkreetselt mürki või näiteks haigustekitajaid-parasiidimune. Siis jälle surevad nälga toiduvalijad, seeaeg, kui kõigesööjad endal tigude ja ussikestega elu sees hoiavad.

      Kustuta
    5. Lisaks tulevad mängu eri isendite immuunsüsteemi iseärasused, mao happesus jms. St see, kellel on vastupidavam immuunsüsteem, võib suvalisemalt asju näost sisse ajada.

      Või üleüldse vabamalt võtta, kui mõelda sellele, et võõraviha pidavat korreleeruma nõrgema immuunsüsteemiga.

      Kustuta
    6. ... aga liiga tugev immuunsüsteem ilmselt tekitab autoimmuunhaigusi ja jälle jama ...

      Kustuta
    7. Ma olen hea näide: maitse poolest enam-vähem kõigesööja ja selle, et ma mõnd toiduainet hästi ei talu, olen lihtsalt pikapeale katse-eksituse meetodil teada saanud. Ühtlasi on mul rohkem kui üks autoimmuunhaigus.

      Vähe siis ei tule kahtlus, et mu kalduvus maitsmise teel veenduda, kas mingi toit on või ei ole pahaks läinud - või ükskõiksus selle vastu, kui mõni maitsev pala on korraks maha pudenenud -, tuleb tegevust otsivast immuunsüsteemist. A. kutsub mind sellepärast raipesööjaks.

      Kustuta
  6. Toiduaine, mida keegi väidetavlt ei söö, muu toidu sisse peitmine on KURITEGU. Nii psühholoogilises kui ka igas muus mõttes. Oleks minu teha, ma saadaks peitja vangi või karistaks rahatrahviga.

    Aga muidu - ma olen täpselt sinu L'i tüüpi. Täielik toidukonservatiiv.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sinu kommentaarist lihtsalt ei saa ilma vastamata mööda minna. Kuritegu on vaid siis kui tegu potensiaalselt ohtliku asjaga, pean silmas allergikuid või otseselt mürgist kraami. Kõik ülejäänu maitseasi või psühholoogiline kiiks.

      Muidu ju igati hea nali😁 Ma ise olen nii teadmatult rotti söönud - vabatahtlikult poleks proovinud. Teine asi oli salatisse peidetud Roquefort sinihallitus juust (normaalne inimene sureb enne nälga kui sellise haisu ja väljanägemisega asja suhu paneb). Nüüd mu lemmik😋

      Inimestee vabastamine põhjendamatutest eelarvamustest igati kiiduväärt😉

      Kustuta
    2. Taimetoitlasele salaja vorsti toidu sisse segamine tundub ikkagi alatu, kuigi pole eluohtlik.

      Kustuta
    3. Hea nali?? Kellelegi näiteks rotiliha salaja toidu sisse sokutada???? Ma ilmselt läheksin kätega kallale, kui keegi minuga midagi säärast teeks, minu vaba tahet eirates. Ma võiks rotti isegi süüa, oravat olen muide proovinud, aga mitte nii, et keegi selle mulle salaja makku sokutab.

      Ja allergiad – kust sokutaja peaks teadma, mis allergiad kellegi on? Juhtub, et allergik ka ise ei tea, enne kui esimese suutäie saab. Mõned mereanni-allergiad on surmavad, pähkel samamoodi.

      Ja no „maitseasi“ või „psühholoogiline kiiks“ pole mingi argument. Maitse ja kiiksud on igaühe era-asi, nendega „nalja“ teha on nõmeduse tipp, pardon my french.
      /Vasakule ära, rahunema/

      P.S. Mulle on ühel korral muna toidu sisse sokutatud, „nalja pärast“, arvates, et muna-allergia on mu „psühholoogiline kiiks“. Ma parem ei kirjelda, millega see päädis.

      Kustuta
    4. Nojahh, eks ma ole ka veidi teistsuguse keskkonna ja vähe tahumatumate matsidega harjunud, et "sõdurinaljad" naerma ajavad. Olen ennegi märganud, et kultuursesse seltskonda kõige paremini ei sobi. Vähemalt ei saa mind liigses kombekuses või poliitkorrektsuses süüdistada. Aga kui minu arvel nalja tehakse naeran kaasa, peale esimest ehmatust😉

      Kustuta
    5. Kuule, TT, esiteks, poliitkorrektsusega pole toidunaljadel mitte kõige vähematki pistmist.
      Teiseks, allergiate puhul vahet pole, kui kultuurne või mittekultuurne on inimene, kellele allergeeni tema teadmata sisse söödetakse - toimib see ikka ühtmoodi laastavalt. Mul on naljasoon täitsa olemas, aga inimesele tema teadmata ja nõusolekuta X või Y toiduaine sissesöötmine ei käi minu arvates minu arvates kategooria “naljakas” alla.

      Aga seda orava-asja täpsustades – olen jah oravat söönud, teadlikult. Maitses enam-vähem nagu küülik. Siin mandril oli see ümberasujate kergesti kättesaadav proteiiniallikas, kui ajad rasked olid. Ja täitsa arvestatav arv mu siinseid tuttavaid on lapsepõlves vähemalt paar korda oravaliha söönud, majanduslikel põhjustel.

      Kustuta
    6. Veel toidu nn. „salaja“ sissesöötmise teemal (see ei ole nüüd küll enam vastuargumendina sulle, TT, vaid üldisem mõtisklus): toit ja söömine on ju sageli ka religiooni/spirituaalsusega seotud. Vana hea moslemite piinamise viis – sööda sealiha. Või veelgi drastilisemaks minnes – sööda vaenlasele inimliha.

      Ja isegi kui uskumused ja usundid kõrvale jätta – toit läheb inimese SISSE. Ja mitte ainult makku, vaid jõuab praktiliselt iga rakuni. Ma ei tea, äkki ma olengi imelik, aga ma tahan TEADA, mida ma söön, MIDA ma enda keha SISSE panen. Millegi sissesöötmist, millest mul aimugi pole, käsitlen minu kallal vägivalla kasutamisena.

      Samas tunnistan, et eelteismelistena riivisime kahe naabrilapsega punastest tellistest puru, segasime veega, ja jootsime kolmandale naabrilapsele sisse, öeldes talle, et see on morss. Mu ainus vabandus on, et olin siis ca 10 aastane. Praegu ma enam nii ei teeks :)

      Kustuta
    7. Eks sellel ole erinevaid tasandeid, on ju mingeid raamatuidki, kuidas lapsi rohkem aedvilju sööma saada - peidad muu toidu sisse, teine äärmus on see, et tõesti valetada "ei, seal ei ole üldse sibulat" vms.
      Ma ise sain kunagi šoki, kui tellisin kohvikus rosoljet ja selgus, et seal oli heeringas sees. Meie kodus tehti seda vaikival kokkuleppel ilma selleta ja ma ei teadnud tõtt.
      Keegi rääkis, kuidas ta sõi enda teadmata nutrialiha, maitses hea, aga kui teada sai, et see oli näriline, jooksis oksendama. Mis minu meelest on huvitav reaktsioon, minul seda tagantjärele küll enam ei tekiks, aga no inimesed ongi nii erinevad.
      Ja meie tahtsime sööta naabrilastele poriga kaetud õunu šokolaadiga kaetud õunte pähe, õnneks loobusime, kui saime aru, et nad oleksidki õnge läinud.

      Kustuta
    8. Hm, jaa, mina pidasin silmas täiskasvanuid, lapsd on veel üldse omaette teema, keeruline selline. Et kui vanalt võiks inimene 100% ise otsustama hakata, mida ta sööb.

      Poriga kaetud õunad on muidugi tase omaette :)

      Kustuta
    9. Ma nüüd juhiks tähelepanu, et oma kommentaaris, millest diskussioon alguse sai, tõin selgelt välja nii allergikute teema kui mürgise kraami.
      Aga usupõhiselt millegi mittesöömine on ju puhtalt subjektiivne. Tööl üks muslim väitis, et sealiha tohib süüa küll kui muud pole. Aga küllap on erinevaid arusaamisi eri sektide hulgas, ei üritaks üldistada.

      Kustuta
  7. Ma söön üldiselt kõike aga eelistan tuttavat tõesti head kraami. Kaasa on selline katsetaja, eriti igasugu koogikestega. Ma oleks rahul kaneelikuklite, õunakoogi ja rootsi keeksiga. Milleks näha hullult vaeva mingi überuhke koogikesega kui pole sada prossa kindel, et hea välja tuleb. Kaneelikuklid lihtsalt ei saa maitsetu olla kui vaid kaneeli, pähkleid ja suhkrut tainakihtide vahele piisavalt lisada! Aga eks ta tahab katsetada ja mina olen käepärast võtta laborirott, kes kõik ettepandu nahka paneb, isegi kui enne natuke nina krimpsutab :P

    VastaKustuta
  8. Kõik tuleb elus järgi proovida, vähemalt mis toitu puutub, kuidas ma muidu teada saan, mida ma ei söö? Lisaks on see proovimine üks ütlemata lõbus tegevus.
    Seda ma tean, et küüslauk ei kõlba süüa.
    Lõhnast pole lugu, aga maitse...ei, toit on untsus, kui selles on küüslauku, palun vabandust! Mul on hea meel, kui söök raisku ei lähe ja keegi küüslaugused asjad ka ära sööb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu vanaema armastas ka kohati uusi asju katsetada. Konkurentsitult võikaim oli miski salat, mis sisaldas nii küüslauku kui ka banaani😊 Eraldi võttes neid ei pelga, kui just väga palju küüslauku pole, aga koos...huvitav, kust ta selle retsepti sai ja kas kuskil oli keegi, kes selle heaks kiitis?

      Kustuta
    2. ma ei tea, kust ta retsepti sai, aga kui ma üliõpilane olin, sis vahepeal oli mul üks lemmiksalat selline kartulisalat, mis sisaldas ka apelsini ja banaani, ning põhiline maitseaine oli seal küüslauk. Tundus selline hea asi, mida sai endale suht odavalt teha.

      Kustuta
    3. Banaan ja küüslauk?
      Tütarlapsed, jätke oma naljad..!
      Kuigi ei saa salata, mingi uudishimu juba tekkis.

      Kustuta
    4. ja siis majoneesiga.

      Üks variant, mis mulle väga meeldis, oli ka mingi hiina maitseaineseguga, mille nimi oli dayong (tõenäoliselt sisaldas naatriumglutamaati nagu hiina maitseained sageli). Mul on mingi udune mälestus, et me tegime sõbrannaga lehtsalatist ja banaanist salatit ja panime seda dayongi peale, võimalik, et ka küüslauku, ja tuli üsna jumalik.

      Täpselt ei mäleta, sest siis vahepeal ei olnud mul aastate viisi erilist banaaniisu ja igasugused banaaniretseptid läksid meelest ära.

      Kustuta
    5. Äkki see oligi periood, kus üks tuttav rääkis, et meie pool pidudel saab küll head süüa, aga kõik söögid on kuidagi magusad. Sest puuviljad jõudsid muudkui salatite sisse, nende salatite, mida me n.ö soolase toiduna sõime.

      Kustuta
  9. Koriandrit ei tohiks ilma etteteatamata toidu sisse panna. Osadele inimestele maitseb, tänu geneetilisele eripärale, koriander nagu seep. Lisaks ei ole see mutatsioon väga haruldane. Ära ei tapa, aga on uskumatult ilge.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, sülje koostisest pidi sõltuma.

      Kustuta
    2. Selle mutatsiooni esindajana lisan, et seemnetele see ei laiene, vähemalt kui nad on röstitud. Ainult värsked lehed on seebi maitsega.

      Kustuta
    3. Väga huvitav, ma üldse ei teadnud sellest. Kunagi oli meil ühel sünnipäeval teema sellega, et sõbranna väitis, kuidas salatikastme sees on miski võika maitsega asi, me ei saanud üldse aru, milles kühvel ja pärast selgus, et tema jaoks oli see ilge asi petersell.

      Kustuta
    4. Notsu, kui sa koriandrit suhu ei pane ja lihtsalt nuusutad, kas siis ka lõhnab nagu sünteetika/seep? Või on ebameeldiv vaid siis, kui on juba suus?
      Koriander on minu jaoks üks neist maitsetaimedest, mis annab matsu vastu aju haistmiskeskust, hetkeks olen täiesti rabatud. Heas mõttes.

      Kustuta
    5. Kusjuures kõige selle seebimaitsega käivad mul peal sellised kõigesööjalikud ideed, et äkki õnnestub mul leida retsept, kuhu see seebimaitse sobib. Sest lõppeks, ega õlu mulle kah kohe maitsnud.

      Kustuta
    6. Lugesin just, et inimesed, kellele koriander meenutab seepi, suudavad lõhna põhjal tuvastada aldehüüde. Milleks see hea, on kes teab.
      Pidi olema nii, et kui koriandri lehed purustada ja lasta neil seista, siis keemiline koostis muutub ja seebi lõhn (aldehüüdid) kaob.

      Kustuta
    7. Kinza nime all sain ühes Bakuu restoranis esimest korda koriandrilehti toidule peale külvatud, hullult maitses. Siiani maitseb, ju ma kuulun siis sellesse inimhulka, kes koriandri maitses seepi ei taju (või maitseb mulle seep). Samas formaliini lõhna ma ju tunnen, aldehüüd seegi.
      Või tunnevad koriandris seebi maitset tundvad inimesed neid lõhnu kuidagi eriliselt?

      Kustuta
    8. Ma_jumaldan_koriandrit, värskel kujul, st. lehti. Siinpool kutsutakse värsket koriandrit "cilantro".

      Kustuta
    9. Ma ei teadnudki mis koriander on. Googeldades avastasin, et seemned Borodino leiva peal. Super maitseb, kaasa paneb kodus ka leiva sisse. Leheosast pole aimugi.

      Kustuta
    10. kusjuures seemned maitsevad ka mulle väga, ma panen neid paljude toitude sisse, porgandiga sobib nt päris hästi.

      Kustuta
  10. Võllanaljana lisaks, et koroonat põdevad/põdenud saavad kuuldavasti eriti ootamatuid maitseelamusi. Tuttav ütles, et iga vein maitses kui hapu morss, nüüd saab odavalt läbi, pole mingit mõtet kalli veini peale raha raisata. Õlu nagu leivasupi vedelik. Õudne, juba selle pärast peab end vaktsineerima😁

    VastaKustuta