reede, juuli 23, 2021

Liis Lass. Minu Singapur. Praktiline paradiis

Mõned mõtted raamatutest, mida olen vahepeal lugenud. Kõigepealt on tunne, et peaksin selgitama seda nelja tärni "Minu Singapuri" juures, sest muidu äkki keegi arvab, et ma olen täiskasvanuks saanud ja noogutan kaasa ideele "turvalisuse nimel on iga vahend õigustatud". Ma lugesin seda raamatut ikka päris pika hambaga tegelikult ning mingil hetkel tundus, et osa sellest oleks võinud vabalt kirjutada näiteks Eva Braun - maailm on kord juba nõnda säetud, et mõned on lihtsalt rohkem väärt kui teised ja nende edasijõudmist tuleb toetada ning seda lihtsalt ei saa muud moodi kui "alaväärtuslikke" piirates. Teisalt on autor väga kavalalt kogu kriitika elimineerinud juba eos kinnitadeski, et otsis just nimelt positiivset vaatenurka ega soovinud keskenduda negatiivsele, tegemist on tema subjektiivse muljega. Mulle tegelikult väga meeldis, et siin ei olnud tüüpilist kirjeldavat teed mindud, vaid autor võttis vaevaks asjade üle arutleda. Ma ei pruugi olla nõus, kuid ma möönan, et tema moodi mõeldes jõuadki just nimelt selliste seisukohtadeni, siin ei ole midagi valesti ega tulistata puusalt, kõik on kaine arutelu tulemus. Distantsilt on sellise mõttemaailmaga põnev tutvuda.

Aga mina nii ei saa, minus ei ole ratsionalisti. Ma ei suuda mõelda, et tegelikult on need kepihoobid ju õige asja eest, mõni tulekski maha lüüa ja mõnel mitte lubada lapsi saada. Või noh, emotsionaalsushoos ma suudan nii mõelda kindlasti, aga kaines arutelus seda pooldada ei suuda, sest ma ei usalda võimu. Kas kusagil on mõni garantii selle kohta, et kui sa seda tolereerid, siis sinu lapsed ei ole järgmised, kelle vastu kepp tõuseb? Lugesin enne "Minu Hongkongi", kus samuti selle teemaga tegeldakse ja ma tahaks kangesti näha nende kahe raamatu autoreid väitlemas. Ma usun, et Liis Lass võidaks, sest ta on täpsem, faktidele toetuv ja külma peaga, aga ma kardan temasuguseid. Kas on ok pahandada inimõigusi eirava Hiinaga, aga mitte seda sama tegeva Singapuriga lihtsalt selle tõttu, et viimane on edukas, pestud-kustud-kammitud? 

Mina olen siiski see nõrguke, kes ütleb, et demokraatia on ilmselt siiski halvimatest parim, sest meie, ebatäiuslikud inimesed, ei saa rohkemat endale lubada. Me keerame ikka kõik pekki, sest me ei ole eksimatud ja me oleme kõik oma väikeste vigadega - kes peab riigi raha eest sünnipäeva, kellel saab agarusest ogarus jne, me ei ole robotid ja see on meie viga. Kohe meenub viimatiloetud ""Hukkunud alpinisti" hotell" - just selline huumoriga segatud mõru tõdemus inimkonna vääramatust vääritiolekust teeb mul südame soojaks. Ei tule siin mingit Head Uut Ilma. Võim on kasulik ainult võimulolijaile endile, võim korrumpeerub alati jne. Küll see Singapur ka...

Liis Lass muidugi seda ei eitagi, tema lihtsalt näitab, et praegu, siin ja temasugustele Singapuri mudel toimib, äkki me peaks ka midagi ette võtma oma riigiga? See kriitika, mis tema poolt tuleb, on absoluutselt adekvaatne. Aga äkki me ikkagi oleme erinevad asiaatidest? Mõelge või sellele, milline vastuseis on meil igasugusele solidaarsusele, maskide näitel, kasvõi. Mulle tundub, et kalduvus lapsehoidjariiki mitte pooldada tuleb osalt individuaalsest egoismist ja teiselt poolt vähesest huvist (või skepsisest selle võimalikkuse üle) maailma muutmise vastu. Endaga katsun hakkama saada, teised vaadaku ise, kuidas nemad saavad. Minul ei ole lapsehoidjariiki vaja ja mingit usku maailmamuutmisse samuti pole, seega parem elada omas mullis, kui osana süsteemist. Taaskord see multikas nahkhiirest "Ei lind ega loom" - istutage oma lillekesi ja sulatage jääd, mis see minu asi on, jätke mind sellest välja! Süsteemist tulenevad kohustused tunduvad keerulisemad taluda, kui sellest kokkuvõttes saadav hüve. Või on asi ajaloos, selles, et eestlased on alati mingite võõraste süsteemide ohvrid olnud? Samas, milline rahvas poleks? Oleme kuidagi eriti illusioonideta ühiskond? Kõik illusioonidega on siit ammu jalga lasknud või laskmas?

Hea raamat on see, mis annab mõtteainet!

P.S. Muuseas mina olen Aasiat alati kartnud. Jaapan on end tänu toidule, disainile ja moele huvitavaks suutnud teha, aga üldiselt seostuvad selle piirkonnaga mulle eelkõige äärmuslik vägivald ja piinamine ("Hiina piin", kõik need mingil põhjusel õrnas eas silma alla sattunud Hiina sõjafilmid, "Punane sorgo", Pol Poth jne), filmid ebaõiglaselt narkoveos süüdistatud valgetest naistest kuskil Aasia vanglaurgastes surma ootamas jne. Aasia pornost ei hakka rääkimagi. Huvitav, kas ma olen ainuke, kel selline rassistlik eelarvamus?

11 kommentaari:

  1. Minul on ka eelarvamused. Ma kardan Aasiat, reisilistis on ta ka viimane, kuigi, kiidetakse ju väga.
    aga raamatu suhtes suutsid huvi äratada, kuigi ma olen endale lubanud, et ei ühtegi "minu.." raamatut enam. Ja kui lisada siia eelarvamuste kompotti veel Liis, siis..
    ehk ongi viimane aeg enda arvamustele vastu astuda :) :)

    VastaKustuta
  2. Miks selline lubadus..?

    Aitäh Marcale, huvitav kirjeldus raamatust. Ma usun, et mul tulevad lugedes samad tunded mis sinul.

    VastaKustuta
  3. Mina loen Aasiast väga hea meelega, aga enam-vähem kogu mulle teadaolev aasiapärane mõttemailm on nii ütlemata võõras, et kuigi ma otseselt ei karda... ei armasta kah mitte põrmugi. Üldse ei kutsu isiklikku Aasia-kogemust saama. Ja kui ei ahvatle, siis ei pea ju sinna tükkima.

    VastaKustuta
  4. Ma olin ka kaua Aasia suhtes tõrjuv, aga samas... vähe ajaks närvi kui keegi paneks näiteks kogu Euroopa ühte patta ja hakkaks midagi väitma, seega püüan Aasia riikidesse samamoodi suhtuda, et no ongi nii- ja naasuguseid riike ja rahvaid.
    Ja kuigi Singapur on mulle meelde jäänud väga ahistavana, siis tänases olukorras oleksin vist valmis talle teise võimaluse andma :)

    VastaKustuta
  5. Äratasid kohe raamatu vastu huvi, pean ka läbi lugema!

    Singapuris olen kaks korda turistina käinud ja mulle VÄGA meeldis. Ma olen ikka palju reisinud, aga Singapur on ikka kõvasti puhtam ja organiseeritum kui ükskõik milline teine riik. Toit oli ülihea nii suvalises turuputkas kui peenes restoranis, neil on spetsiaalne toidukohtade hindamissüsteem, nii et seina peal on see (vist tähistati tähega) suurelt kirjas nagu kvaliteedimärk.

    Kuritegevust põhimõtteliselt ei ole, sest karistused on nii karmid. Mu sõber töötas seal mõned aastad ja rääkis, et kui oma telefoni või läpaka kogemata kuskile söögikoha lauale või pargipingile unustad, on see mõned tunnid hiljem järele minnes täpselt samas kohas, keegi ei puutu. No nii utoopia! Aga nagu äge ka.

    Ja see superühtlane kliima! Absoluutselt igal päeval aastas on 27 kraadi sooja. Võimalik, et sajab, võimalik, et mitte, aga alati on täpselt sama soe. Kõik naised käisid lühikestes kleitides ja ilusates kingades. Mäletan, et mõtlesin, mis vägev kleidi- ja kingakollektsioon võiks meist igaühel olla kui kapiruumi (ega raha) jopede-kampsunite-saabaste-mütside peale ei peaks kulutama.

    Aga Singapur ongi minu meelest selline töötamise koht, kus mõned aastad karjääri teha ja ainult selle nimel pingutada. Lapsi ma seal küll saada ei tahaks ja need seadused tunduks pikas perspektiivis kindlasti ahistavad, aga turistina minna - ohh, iga kell läheks uuesti!

    VastaKustuta
  6. Aasia on väga põnev teema. Mul eelarvamused puuduvad. Sõltub muidugi, mis riigist me konkreetselt räägime. Hiina müüri võiks näha, aga sügavam huvi puudub. Sealne majandus ja riigikord on väga huvitavad, lihtsalt reisihuvi puudub.

    Vietnam, Indoneesia, Laos kutsuvad looduse tõttu peamiselt. Samuti räägitakse, et sealsed inimesed on väga sõbralikud. Samuti sümpatiseerivad mulle kaks Aasia usundit - budism ja taoism. Samastun nendega rohkem kui kristlusega.

    Jaapan ja Kyoto tõmbavad mind see-eest tohutult! Ei jõua sinna reisimist ära oodata. Rikkalik ajalugu, kirjandus, geishad, kirsipuud, need kaunid majad (räägin siis Kyotost praegu), kuid isegi Tokyo tõmbab oma ekstsentrilisusega. Samuti olen vaadanud paari väga head animed ja veidi jaapani kirjandust lugenud. Ühesõnaga mind Jaapan võlub.

    Aasia suhtes mul eelarvamused seega puuduvad, tõsi küll, vaesus, kuritegevus, vägistamine (nt Indias) ON kindlate piirkondade probleemid. Aasia on üldse nii suur maailmajagu ja riigid nii erinevad, et raske on ühe lausega kokku võtta, mida sellest arvan. Arvan, et mingid kindlad piirkonnad Aasias sulle tegelikult väga meeldiks. :)

    VastaKustuta
  7. Minu Aasia on suur ja lai, Mongoolia ja India tohutu maalahmakas oi-kui-paljude ... mis need on, maakonnad?
    Armeenia, Gruusia, hiina, Jaapan, Kagu-Aasia saared, Siber ... see on nii erinev, nii suur, palju suurem ja sisemiselt erinevam kui Euroopa.
    Ja ma kuidagi seetõttu ja selles kastmes olen täiesti aktseptinud, et sinna mahuvad tohutud äärmused kõiges: kliimas, inimestes, kultuiurides, religioonides, tavades, piinades, naudingutes, muldonnid ja küborgid, sõdalasrahvad ja patsifistid, kes vangutavad õuduses sääsetapmise peale pead - seal on KÕIKE.
    Palju kaugemate äärmusteni, kui meie oskame mõelda. Euroopa terror, totalitarism ja sõjapidamine, hukkunute arv ja elu nautimine-tähistamine, rõõmud päikleselaikudest ja pojengiõitest või võimalikud luksused on kõik POISIKESED Aasia kõrval =P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vvn, see on sul üle mõistuse hea hommentaar. (Ma mõtlen täpselt samamoodi, aga nii hästi poleks ilmaski osanud oma mõtteid kokku võtta.)

      Kustuta
  8. Aasia absoluutselt ei tõmba välja arvatud Jaapan kus olen käinud. Jaapan aga on Aasia variant kunagisest Saksamaast ruudus. Kõik on puhas, reglementeeritud ja elanikud aksepteerivad ning täitavad reegleid täht-tähelt. Äärmiselt turvaline kuid äärmiselt reglementeeritud kultuur. Turistina väga põnev koht käia, elada minusugune autoriteetide peale vilistaja ei suudaks.

    Keskmisele eurooplasele on Aasia kas pilud või hindud, näpuotsaga Kagu-Aasiat või Türgit, Iraani sekka. Need viimased on aga hoopis teine teema.

    Ma ei arvustaks ei ühtesid (Hiinat oma inimõiguste probleemidega) ega teisi (Eurooplasi kaasa arvatud Eestit oma ülima liberaalsusega). Las igaüks elab nagu meeldib seni kui teisi õpetama ei kipu kuidas on "õige" elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oot mida??

      Euroopa koloniseeris pool maailma ära ja ütles, tule ja mõõgaga, kuidas on õige.

      Enne tegi islam ehk lähis-ida umbes sama.

      Oleks aus, et kaug-kagu-ida ja Aafrika ja Lõuna-Ameerika saavad ka omad sajandid, mille jooksul maailma valitseda.

      Praegu elab pool maailma sisuliselt USA reeglite ja arusaamade järgi.

      Kõigepeal kõigile kott pähe tõmmata ja siis öelda "elame kõik nii nagu elame ja ärme enam kakle" - pole ilus.

      Kustuta