neljapäev, august 26, 2021

Töö on suure inimese mäng

Lugesin eile Sayaka Murata raamatut "Inimene helendavast klaaskastist", mis räägib naisest, kellel on mingisugune isiksushäire - ta kaldub tegutsema konkreetselt, arvestamata ühiskonnas väljakujunenud hoiakutega ning teiste tunnetega. Ise ta samuti ei tundle, vaid kopeerib selles osas teisi, et mitte kummalisena mõjuda. Ta leiab oma kutsumuse töös, mis paraku "normaalsete" inimeste jaoks lati alt läbi jooksmisena tundub ning samuti jääb ta neile hambusse, kuna ei oma lähisuhteid. Ilmselt on Jaapan ühiskondlike normide ülimuslikkuse osas meie ühiskonnast kaugelt üle, kuid eks sarnaseid tendentse ole siingi - "ise kõrgharidusega, aga töötab kassapidajana! Juba 30, aga pole kunagi kellegagi koos elanud!". Meie rahvas vist küll pigem sosistab selliseid asju selja taga, kui käärib käised üles ja asub "vaesekest aitama". Mu kõrgharitud sõbranna töötas baaris, sest talle meeldis ning pidi mitu korda kuulma purjus jorsside targutusi stiilis: "Kas kahju pole, et rohkem koolis käia ei viitsinud, pead nüüd siin jooke valama?"

Ma mõtlesin, et siinkohal ju tegelikult ühiskondlikud normid lausa eiravad ühiskondlikke vajadusi. Miks ei või üks kõrgelt haritud inimene end lihtsama töö peal "raisata", kui ta seda tööd naudib ja teeb kaugelt paremini, kui sellele tööle "sobivad" madalalt haritud ja - motiveeritud inimesed? Miks peab, nui neljaks, pere looma, kui tahtmist pole ja pärast peavad sotsiaalstruktuurid nuputama, mida selle lõhkise perega peale hakata? 

Igatahes mulle tundus peategelane sümpaatse ja loogilise inimesena. Ma lausa kadestasin tema loomuomast emotsioonitust, mis aitas teda igasugu hulludega suhtlemisel, kus minusugune kindlasti endast välja läheks. Mu meelest oli seda "hullude taltsutamist" nauditav lugeda, sest me kõik eeldame inimestelt teatud reaktsiooni ilmsele provokatsioonile, aga kui seda ei tule, ongi provokaator plindris. Jätkuvalt tundub mulle, et see ei ole õpitav. Ilmselt on see kopeeritav, aga sisemise pinge hinnaga. Aga kui seda pinget üldse ei tekikski? Oleks ju imeline? Ahjaa, "Prozac-nation", sinnapoole me liigumegi...

Veel tekkis paralleele mu enda eelistustega. Kõige rohkem vihkan ma konkreetsuse puudumist tööülesannetes. Rääkige mulle koordineerimisest, tasakaalustamisest, inimeste juhtimisest ja muust sellisest ning ma jooksen karjudes uksest välja, sest te ei ütle mulle konkreetselt, mida ma tegema pean! Öelge mulle ja ma teen ära, pühendunult ja korralikult, aga mingi ebamäärane sõnamulin a la arengukava koostamise koordineerimisest ja ma ei suuda järge pidada. Öelge, mitu ruutu paremale ja mitu ruutu vasakule see arengukava tuleb teha, ma teen, aga rääkida inimestega, et mis teie nüüd arvate, mis see panus on jne. Inimesed reeglina ei ole konkreetsed neis asjus, nad ei tea ise ka, mida nad tahavad ja seda kõike kirja panna on põrgu! Mingid nädalaid vältavad koosolekud, mingi sõnamulin, mingite kompromisside otsimised. Jälkus kuubis! 

Ma tahan teha tööd, kus on olemas õige ja vale. Ma ei taha sepistada mingeid strateegiaid, ma tahan võimalust õige ja vale vahel vahet teha. Ma tahan olla professionaalne tõeleidja ja õigestitegija! Sellepärast mulle sobis ka kool - anti ülesanne ja hinnati selle täitmise õigsust. (Ja kui mõni õpetaja ses osas eksis, ma olin äärmiselt nördinud ja astusin õiguse eest võitlusse.) Ka raamatus oli peategelane kõrgelt haritud, sest kool on koht, kus on kindlad reeglid, kui neid täidad, oled edukas. Karjääritööl tuleb seevastu ise midagi planeerida, juhatada, otsustada, ma ei oska ega taha. Lauamänge mängides ma ju samuti välistan igasugu strateegiamängud - mulle meeldivad Alias ja teadmiste kontrollile keskenduvad mängud - viktoriinid, sõnamängud jms. Tõde tuleb välja selgitada, mitte päid segi ajada jutuga, kuidas nii valides juhtub naa ja naa valides nii!

Ju ma lihtsalt ei ole inimeste inimene. Tasakaalu konkreetsuse ja viisakusest tingitud keerutamise vahel on raske leida - et nüüd oma otsustamisega kellegi tundeid ei riivaks ometi! "Oh, mis nüüd mina, ikka teie esimesena" ja lõpuks ummistavad niimoodi ukseesise ära ja keegi ei pääse sisse ning kõik külmetavad vihma käes.

10 kommentaari:

  1. Nojah, aga objektiivselt ju ON ülesandeid, mis ei ole konkreetsed.

    "Ettevõttel on miljard vaba raha. Kuhu see panna, mis turule minna, mis tooteid arendada, kas ehitada uus tehas või võtta uued allhankijad või lihtsalt osta bitcoine?"

    "Millist kõrgharidust peaks riik pakkuma? Eesti või inglise keeles? Kas hoida alles omakeelne teadus või koolitada rahvusvahelise tööturu jaoks sobivaid spetse? Kas humanitaaria või majandus või reaalalad?"

    "Meie valla elanike arv väheneb järjest. Mida teha?"

    "Kust leida järgmise kahe aasta jooksul kakskümmend uut töötajat?"

    "Kas kirjutada meie praegune kasutajarakendus uue arendus-raamistiku peale ümber või ei ole seda vaja? Mis võimalused üldse on?"

    "Kliendid kurdavad, et meie tooted / teenus pole kvaliteetsed. Mida teha?"

    ja nii edasi.

    Moodsas maailmas ei ole kuigi palju töid stiilis "meeter vasakule, kaks edasi ja pool paremale".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On, aga neid ülesandeid võib keegi teine teha :)

      Kustuta
    2. Pigem on moodsas maailmas sellised väga konkreetsed töölõigud automatiseeritud, kuid on ka erandeid.

      Kustuta
  2. Sotsiaalne surve on igalpool ja ajab nii uksest kui aknast sisse. Eriti ebameeldiv kui kaaskondsed võimendavad oma "aitavate" soovitustega. Millegipärast eeldab lääne ühiskond, et inimese elu eesmärk on tööd teha ja karjääriredelil kuhugi tõusta või siis vähemalt hunnik raha enne surma kokku ajada. Kedagi ei huvita, kas inimene ise sealjuures eriti õnnelik on.

    Üksikud muidugi julgevad protestida ja lähevad metsa elama või hakkavad 35 aastaselt penskariks. Mõlemal juhul on vaja julgust ühiskonda kuradile saata, penskariks hakkamise puhul ka mõningaid ressursse, kas siis ise kogutud, lotoga võidetud või päritud. Ise olen selline "light version", ametlik töö ei vasta haridusele. Ühiskonna jaoks on mu koolitamine mahavisatud raha, aga ise olen rahul, mis kõige tähtsam mu arust :P

    Tööülesande konkreetsusest saan täiega aru. Mulle samuti meeldib ülesanne kätte saada, ära teha ja siis lebolt võtta. Kui eelnevalt läbi mõelda kulub tavaliselt ettenähtud ajast ehk kolmandik. Noorema, entusiastlikuma ja lollimana tundsin uhkust kui efektiivne olen ja läksin kohe uut ülesannet küsima. Mingi aja pärast sain aru, et see tekitab ebamugavust nii kolleegides kui ülemustes kui üks tüüp suts ja valmis hakkama saab.

    Sellest lühikesest igaviku ajahetkest mis inimesele kingitud on mõistlik võimalikult palju pühendada tegevustele, mis rahuldust pakuvad ja vilistada ühiskonna ootustele. Parim hauakivi kiri oleks "Tööd ei teinud, vaeva ei näinud aga oli õnnelik" :P Samas ei maksa üldistada, küllap leidub inimesi kes ainult tööd tehes ja ühiskonnale kasulik olles on kõige õnnelikumad - edu neile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin ükspäev sama, kuidas minu koolitamine on ka riigile mahavisatud raha, aga siis tulid meelde kõik need eluülikoolitatud internetis, kes viroloogiast kõike teavad ja no eks elus peabki tasakaal valitsema 😀

      Kustuta
  3. Mina pean end inimeste inimeseks,aga konkreetsust armastan ja arengukavade koostamist-koordineerimist jms vihkan samamoodi. Inimestega töös on ju samamoodi vaja mingi ülesanne paika panna ja leida viisid, kas kaks sammu paremale on efektiivsem kui kolm sammu vasakule.
    Venitada annab muidugi igas valdkonnas, just osalesin seitse tundi kestnud õppenõukogus.. 🙄.

    VastaKustuta
  4. Mulle meeldib sarnaselt sinule töö(ülesannete)s ja inimeste juures konkreetsus. Enda töös mõtlen koguaeg, kuidas infot võimalikult lihtsalt edasi anda nii, et inimene aru saaks. Minu töös on see väga oluline, samas peab oskama ka pikemalt seletada, näiteks kui tekivad täiendavad küsimused. Sageli küsitakse mult ''Seletage nende erinevust''. Ühesõnaga mõlemad oskused on olulised, millegi võimalikult konkreetselt edasi andmine (lihtsustamine) ning millegi kirjeldamine või võrdlemine. Mingeid arengukavasid ja muud sellist ei näeks end koostamas. See tundub nii üldine. Tahan, et töö oleks konkreetne, kuid samas mitte rutiinne (inimestega töötamine õnneks on kõike muud kui rutiinne).

    VastaKustuta
  5. Noh... konkreetsust on ka mitut tüüpi. Isegi arengukava koostamise saab ruutudesse jagada - küsi igalt asjaosaliselt (neid on tavaliselt ju kindel arv) nende seisukoht küsimustes a, b, c, d, e ja b prim. Võta keskmine. Kirjuta see lahtrisse. Järgmine küsimus.
    Mis peaasi, küsi igaltühelt eraldi, sest inimesed kalduvad grupikoosolekutel oma seisukohti muutma vastavalt või vastu (oleneb isiksusest) enamuse tahtmist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arengukava koostamisel tuleb pärast nende abcdeprim vahel valik teha. Sest iial ei ole raha ega aega teha kõike. SEE on arengukava koostamise põhiline ja sisuline töö. Ilma selleta pole kava kava, vaid lihtsalt referaat.

      Kuid see tähendab konflikti minekut - kui valisid A, siis sa ütlesid B j C soovijatele ju ei.

      Nii et arengukava koostaja probleem pole mitte niivõrd ülesande ähmasus, vaid vajadus teha otsuseid, neid kaitsta ja taluda vaidlusi, konflikte, kriitikat. "Mis mõttes me tõstame õpetajate palku, aga mitte politsei omi?"

      Raske töö, aga minu arust hoopis teisel põhjusel.

      Ja avalikus sektoris ei tulda sellega enamasti toime, sest sinna lähevad tööle inimesed, kellele ei meeldi konfliktid ega nende lahendamine ega otsuste eest vastutuse võtmine.

      Mistõttu avaliku sektori arengukavad pole kavad, vaid sõnavaht.

      Kustuta
  6. Kõike saab süstematiseerida ja mustvalgeks teha ja mustrisse panna, isegi kaost.
    Selgeltnägija loob kaosele suuna ja mõtte, tradidsioonid, parteid, ühiskonnakord jne.teevad seda sama.
    Arengukava on üldine suund kuidas rahuldada kõikide A,B,C vajadused ajajoonel, ehk arengu saadjumid. Nagu kontserdi kava.Kui võim muutub muutub ka kava.
    Riigil on vajadus õpetajaid üleval pidada, sina oled ainult vahend kelle läbi seda tehakse mingit raha selle käigus kusile ei saa raisata ega maha visata. :)

    VastaKustuta