reede, jaanuar 21, 2022

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Eile, seoses Brad Pittiga, meenus see, kuidas ma olin peale "Sügislegendide" vaatamist (üks väheseid filme, mida olen elus kaks korda vaadanud, kuigi ma absoluutselt ei seedi Julia Ormondit) kindel, et minu esmasündinud poja nimeks saab Tristan. Seda siis filmi peategelase järgi, keda Pitt kehastas. Paraku selleks ajaks, kui ma lapseootele jäin, olid kolm (!) mu vana klassiõde oma poegadele juba Tristan nimeks ära pannud. See oli mingi müstiline periood, mil see nimi isegi nimede edetabelis korraks figureeris. Ma ei usu, et allikaks oli see sama film, mida mina teismelisena vaadanud olin, vähemalt üks neist klassiõdedest ei teadnud sellest midagi. Keldi legendid nüüd ka nii populaarsed ei olnud. Ega need teised samanimelised poisid ei oleks ilmselt minu nimevalikut ka kõigutanud, paraku poissi ma kunagi ei saanudki. 

Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga tüdrukute nimesid oli mul lademeis, poiste nimedest ei meeldinud nagu väga ükski. Kunagi päris lapsena olid mul muidugi ka oma järeltulijatele nimed välja mõeldud - Andri ja Maarika...Selleks ajaks, kui lastesaamiseks läks, olid need muidugi ammu igasuguse aktuaalsuse kaotanud. Ahjaa, vahepeal oli Leonti ka. Ärge küsige, miks, ma ei mäleta, hea, et veel Lavrenti ei olnud. Ema oleks ära minestanud mõlema variandi peale ilmselt. 

Alati imestan, kuidas need poppide nimede tabelid tekivad, sest alati kui kellegi laps mõnda sellist nime kannab, vannuvad lapsevanemad käsi südamel, et nad absoluutselt ei teadnud, et see nimi populaarne võiks olla. Ma isegi usun seda, need on vist kuidagi kollektiivses alateadvuses lihtsalt. Teisalt, ilmselt on variant seegi, et parem on, kui su laps kannab nime, mis on paljudel, siis ei seostu see mingi ühe konkreetse kahtlase tüübiga nagu paljude nimedega juhtub. No et hakkate kaasaga maimukesele nime kaaluma ja siis kummalgi on mõne nimega mingid negatiivsed seosed. Teine lahendus on muidugi välja mõelda mingi eriline nikerdis, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Mu meelest on see halvem variant. Sõbranna kunagi ütles, et teiste inimeste laste nimesid ei kritiseerita. Vabandust, aga see kõlab silmakirjalikult. Isegi mu Rootsi kolleeg väitis, et neil on mingid kindlad nö "vanginimed" - lihtsalt vanglates olla teatud nimedega tüüpe rohkem (y-lõpulised poisinimed). ABBA Benny. Annika ja Tommy. Eestis olen negatiivset seost kuulnud varasemal ajal nimega Elvis, tänapäeval nimega Kevin. Minu lapse lasteaia pätid olid Ken ja Kevin. Loomulikult on erandeid, aga mingid mustrid on ka. Kui ma haiglas olin, siis kõige uhkema nime sai endale laps, kelle issi oli just vangist tulnud ja emme rääkis, kuidas nende pere sotsiaaltöötaja on täielik "kitsev***" (suht sidesõna oli see tal). Kusjuures ma püüdsin halvimat ära hoida ja kinnitasin, et emme kaalutud Lisette (ma küll kardan, et nad oleks selle Lycetheks muutnud ehk), on väga kena nimi, aga nende issi tahtnud midagi hispaaniapärast. No selle ta saigi. Kas just hispaaniapärase või üldse mõne olemasoleva keele reeglitele vastava, see on iseasi. Aga meeldejääva, seda kindlasti. 

Samas, mõned väljamõeldud nimed mulle meeldivad. Näiteks Marimellide pandud Hedon. See näeb välja hea ja tähendus on ka mõnus. Mul endal oleks ilmselt viimasena sõelale jäänud Holden. "Kuristikust rukkis". Eks see ole ka pigem väljamõeldud nimi, kuigi näiteks Pedigree laulja eesnimi on samuti Holden ja ilmselt on neid Eestis veel.

Mis on minu jaoks veel arusaamatu, aga uskumatult populaarne - võtta mingi tavaline, normaalne nimi ja see siis "eksootilise" kirjapildiga ära solkida. Sellest saan ma kõige vähem aru, aga ka näiteks Rootsis tundub see mõnede hulgas trendikas olevat. Või veel kummalisem - inimesel on dokumentides tavaline nimi, aga käsikirjaliselt kirjutab seda kuidagi "eriliselt". Tulemuseks on see, et mõni väike Mati peab alati lisama, et ta nimi tõesti ei lõpegi y-ga, keskel pole kahte t-d ja isegi mitte h-d (elust enesest näide). 

Nagu ma ise patust vaba oleks. Algul ma olin Marka. Ärge küsige, kust see c  tuli. Ei tulnud sellest, et Marka asemel on maru lihtne Makra kirjutada.

40 kommentaari:

  1. Mnjaa. Kevini kui üht-või teistpidi keskmisest suuremat pedagoogilist tähelepanu vajava poisi nime võin kinnitada. Veel tundub keerulisuse taaka kandvat nimi Roland. Tüdrukunimede hulgas ühtegi selgelt eristujat nagu ei leiagi.
    Hedoni nimega juhtub mul saksa keele oskajana lugemisel alati täishäälikuvahetus ja iiiuuu, aga see on juba sügavalt minu probleem, pealegi tähendab mu enese nimi saksa keeles õlgkatust... ja mu noorima lapse nimi on harvaesinev, ebaharilik, tundmatu, nii et pole õigust midagi öelda.
    Kirjapildid võiksid küll olla kuidagi normeeritud, hirmus keeruline on meeles pidada, kas on Karolin, Carolin või Cärolyn (on ka juhtunud), aga seda viimast vast ikka enam ei lubata...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohhjahh, saksa keelega ma tõesti nii palju kursis ei olnud :)

      Kustuta
    2. Liis tundub olevat see Kevini tüdruku-analoog. Ja mul on ka jabur nimi veidi, aga vähemalt lühike. Väidetavalt vanavanemad tahtsid seda mu emale panna, aga ei pannud. Sirjesid on ema põlvkonnas küll, vaevalt Sirgi nii narrimisväärne oleks olnud kui nad kartsid. Vanatädi on üldse Maimu Floreida vms ja vanaema oli Hilja Ljudmilla (ei ole meil vene sugulasi teadaolevalt), pandi sada aastat tagasi ka omapäraseid nimesid.

      Kustuta
    3. Liis? Üldse ei ütleks.

      Kustuta
    4. ma pakuks pigem, et Liis on lihtsalt väga levinud nimi ja kui ta on väga levinud, siis võib puhtalt sellepärast ka probleemlaste hulka selle kandjaid sattuda. umbes et kui kõik tüdrukud on üldse Liisid, siis mõni on ka probleemne.

      Kustuta
    5. Muide, mu ühe vanaema nimi oli Martsionella. Vot see on väljamõeldud nimi.

      Kustuta
    6. Mul on klassivend Märten, see on ka väljamõeldud nimi :)

      Kustuta
    7. No ju siis mõtlesid mu lapsepõlvetuttava vanemad mõned aastad hiljem uuesti Märteni välja, tema ka alati vingus, miks tal peab säärane kummaline nimi olema. Mulle ei tundu see enam kuidagi kummalisena.

      Kustuta
  2. Meil on tutvuskonnas enamasti normaalsed lihtsad nimed. Kui mu ristilaps omale nime sai, siis juhtus ka niiviisi, et mitu aastat oli sama nimi populaarne. Kusjuures vanematel oli kinnisidee, et Lauri kui poiss (Vahtre järgi) ja kui tüdruk, siis Laura. Vaevalt, et 20a tagasi kõik samanimeliste tüdrukute vanemad just Vahtre fännid olid :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Laura oli mingi aeg ikka ülipopulaarne, ma lugesin kunagi kokku, et mu tutvusringkonnas oli vist oma 20 Laurat, igasuguses vanuses. Mees pakkus meie lapse nimeks ka seda. Ju siis ongi lihtsalt ilus nimi.

      Kustuta
  3. Minu vanima poja nimi on ka Tristan. 😀 Aga see oli mehe valik ja ma ei tea, kust see tuli. Kuigi "Sügislegendid" meeldis talle küll, võimalik, et isegi sealt. Järgmiste poegadega oli nimevalik juba teadlikum, kõigil neil on keldi algupärand. Natuke imelikud nad vist on võõrale, aga koolis ega lasteaias pole probleeme olnud. Samas, mul on endal tekkinud kompleks nende nimedega, sest legendi järgi panevad madala haridustasemega vanemad oma lastele "erilisi" nimesid. Või nagu sa ka välja tood, siis kriminaalse taustaga vanemad. 😀

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea kokkusattumus :) Erilisel ja erilisel on vahe sees ka ikka. Keldi algupärand tähendab seda ju, et oled uurinud, kust see nimi pärineb, mida tähendab ja see on miskit muud, kui lihtsalt püüd silma paista mu meelest.

      Kustuta
    2. Seda küll, iga poja nime tähendus on selge ja sellest räägitakse peres regulaarselt. Mulle meeldib see mõte, et nimel on ajalugu.

      Kustuta
  4. Nooh... vanemad panid oma lastele imelikke nimesid juba üle 40 aasta tagasi (case in point - mina). Kusjuures mu õel on täiesti tavaline, lihtne ja Eestis paljuesinev nimi.

    Aga Hedon ei ole ju välja mõeldud nimi, Pärnus on Hedon Spa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui Klari on su pärisnimi, siis ma isegi ei liigitaks seda imeliku alla. Ma tean üht kahe a-ga samanimelist. Väljamõeldud ses mõttes, et mitte inimese nimena tuntut.

      Kustuta
    2. See on mu pärisnimi jah, aga ega ta Eestis just levinud ei ole, nimestatistika alusel vähem kui 5. Ma pole siiani kohanud ainsatki inimest, kes sellist nime varem kuulnud oleks. Välja arvatud ungarlased (sest see ongi ungari nimi, aga ma täpselt ei tea, kui levinud see seal on)

      Kustuta
    3. Ungari variant peaks olema pika a-ga (tähendab, Klári) ja see on seal hellitus- või hüüdnimi, algvorm on Klára. Neil on üldse mood i-liitega sõnu kodusemaks teha, mitte ainult nimesid.

      Kustuta
    4. Heh... nojaa, minu nimi on ka tegelikult mõeldud pika a-ga hääldamiseks, mu perekond niimoodi ütlebki. Aga kui ma end niimoodi teistele inimestele tutvustan, siis kirjutatakse mu nimi raudselt Klaari ja ma vihhhhhkan seda :D Nii ma elangi sellist kergelt skisofreenilist elu, et mu perekond ja väga lähedased sõbrad, kes mind eluaeg tundnud on, ütlevad pika a-ga Klari, aga ma ise tutvustan end uutele inimestele alati lühikese a-ga (et jumalapärast keegi mu nime iialgi kahe aa-ga ei kirjutaks, sest see on mu jaoks hullem kui surm!) ja ega ma ei hakka pärast mingeid seletusi jagama, et tegelt hääldub teistmoodi...

      Kustuta
    5. See lühikese vokaali pikalt hääldamise probleem on paljudel. Mu vanematel on mõlemil sellised nimed, mida kõik, va nende vanemad, hääldavad pikalt. Isa ema kunagi ütles, et kui ma oleks tahtnud, et seda nime pikalt hääldatakse, ma olekski ju sinna kaks tähte pannud! Samas Monika-Janika on minu kõrvale kummalised, kui hääldada päris kirjapildi järgi.

      Kustuta
    6. Monika ja Janika tüüpi nimedega on mul olnud kaks korda rabav elamus, kord Poolas, kord Tšehhis. Ma sain nimelt teada, et nende rõhureeglid - Poolas eelviimasel silbil, Tšehhis esimesel - on nii absoluutsed, et ongi Poolas MoNIka ja Tšehhis VEronika.

      Kustuta
    7. Mind hämmastas rootslaste Kerstin, mida nad hääldavad nagu Tšärstin. "Aga nii on ju kole ometi?!"

      Kustuta
    8. No rootsi kõhh ongi nagu tšššs, kirik ei ole ka "kürkan", vaid "tšššürkan" jne.

      Kustuta
    9. See on üks häälikumuutus, mille anatoomilisest mehaanikast on mul jube raske aru saada, aga mida esineb täitsa tihti - vene keeles (nt kriknut-kritšat vaheldus), romaani keeltes (kuidas ladina k-st sai kohati tš, mis seejärel nt prantsuse keeles lihtsustus š-ks) jne. No ja see skandinaavia oma ka.

      Kustuta
    10. Rootsi k alati ei ole tš, oleneb, mis häälik talle järgneb, muidu mind ei häiri, aga osades nimedes just kõlab kummaliselt ja minu jaoks koledalt.

      Kustuta
    11. nojah, itaalia keeles samuti oleneb. Ja kui ma õigesti mäletan, siis pehmendavad selle k ära samad häälikud mõlemas keeles.

      Kustuta
  5. Igasugu inimesi on täitsa elust kui perenimi on Jaakson siis, on loogiline, et poja nimi on Mihkel ja tütre nimi on Janet või ei ole, aga elu lihtsalt on lihtne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh minu klassis käis poiss kelle nimi oli Ronald Reigam. Räägiti, et ta õe nimi on Nansy. Mis neil vanematel arus oli... poliitika ilmselt

      Kustuta
  6. Mu ekstreemseim näide on mu arstist isa info, kuidas ühele (keerulise pere) lapsukesele pandi nimeks Salmonella. Kõlab ju ilusasti :)

    Mu oma lapse jaoks oli pikk pikk nimekiri, aga kui ta lõpuks käes oli, siis polnud mingit mõtlemist, ta lihtsalt oli sellist nägu. Ning jah, on ikka midagi alateadvuses, tema põlvkonnas on tal üsna mitu nimekaimu.
    Ja kutsuma hakkasin ma teda erinaid pidi, nii et mult on kordi küsitud, kas mu lapse nimi on Gertrud, Gerda, Gerdi, Kertu, Kerdik.. Lihtsalt erinevas olukorras on vajalik erinev nimi :) :)
    ( ja kui ma ükskord peaks talle niimoodi helistama, et keegi hoiab nuga kõril, siis niimaoodi saab ta aru, et see olen päriselt mina, sest teised ei tea, kuida sta nimi õigesti on :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Salmonella puhul vähemalt praegusel ajal vist ikka sekkutakse :) Ma isegi ei usu, et need "legendaarsed" Dildomar ja Rögabert päriselt kellelegi nimeks on saanud. Mismoodi?

      Kustuta
    2. Kui Shrek läks läbi siis miks mitte Dildomer ja Rögabert? (Issand sa näed ja ei mürista...)

      Kustuta
    3. E-riigis sai vanasti vaadata nime esinemise sagedust, peaks uurima, kas praegu ka veel.

      Kustuta
    4. Meditsiiniliste eesnimede alla kuulub ka Malena ja Mortem (veriroe ja surm käändes)

      Kustuta
  7. Lastele nime panemise juures olid mul olulised kriteeriumid, et nimi oleks eesti keeles normaalselt kõlav (kindlasti ilma võõrtähtedeta), et oleks aru saada, kas on poiss või tüdruk, et nimel oleks ka mingi tähendus, et nimi ei oleks sel hetkel ülipopulaarne. Eelistatud olid vanemad Eesti nimed. Poiss sai nimeks Kaur, mis ei olnud siis veel väga levinud, kuid nagu kooliminekul selgus, oli see nimi hakanud populaarsust koguma ja temavanuseid Kaure on tuttavate hulgas veel (õnneks mitte ülearu palju). Tüdruk sai nimeks Lagle ja teisi temavanuseid Laglesid ma ei tea. Ootamatult selgus, et kuna Lagle on vähelevinud nimi, kiputakse seda ikkagi valesti kirjutama, näiteks Ragne...

    Olen minagi töö kaudu kokku puutunud igasuguste nimemonstrumitega, aga ajapikku on selgunud, et nime kandjaid endid need nimed väga ei häirigi. Mõni on lausa uhke oma erilise nime üle. Nii et mis siis minulgi kobiseda, nimi on siiski väga isiklik asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugusid ammusest ajast ka. Mu ema oli lasteaiakasvataja ja kunagi olid tema kasvandikud õde-venda Haap ja Dag. Haap oli poiss, Dag tüdruk. Korra oli saadetud nende külast laborisse proovid (uriin vms) ja tagasi tulid vastused siltidega "Haak" ja "Daap", arva siis ise, kumb on kumb. Kui lapsed kooli läksid, tuli suurem segadus ja ema taotles laste nimede muutmist. Maksis suure summa (rublaaeg oli) ja saigi nimed muudetud - uued nimed olid Priit ja Piret. Ning kui siis Piret oli 16, tahtis Dagiks tagasi...

      Kustuta
  8. Meie peres peale noorema lapse (nimi pärit Kreeka Odysseuse eeposest) kõigil super lihtsad nimed. Lastele panime nimed nii et vanemale valis eesnime kaasa ja keskmise mina, nooremale vastupidi - tänan küsimast aga siinmaal on kolm nime ees, keskmine ja perekonnanimi. Tavakasutuses hüüdnimi nagu igal pool.

    VastaKustuta
  9. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  10. https://vimeo.com/141981684

    VastaKustuta
  11. Tundub, et nüüd pannakse rohkem neid erilisemaid nimesid. Vanasti olid ikka traditsioonilisemad. Tean, sest mul on veidi ebatraditsioonilisem. Mäletan, et sain ikka puid alla nime pärast. Teised oma nime pärast väga ei saanud. Nüüd muidugi mega rahul sellega. Taksod vms tellides kasutan ikka suvalist nime(Taavi, Martin) - ei saada sellele üldse pihta.
    Mõned seigad:
    Tavaliste nimedega on seda narrimist ka. Ükskord skype vestluses oli üks neiu, Helen, kes rääkis, et algkoolis oli ta tüsedam ja teda kutsuti Helevandiks. Lapsed on ikka õelad. Leidlikud ka :D.
    TTÜ mälumängus küsiti mingeid näidisnimesid, kui see nimeseadus parasjagu aktuaalne oli. Kui õigesti mäletan, siis seal oli vastuseks 3 nime: Dildomar, Rögabert ja kolmandat ei mäleta. Kui oma lapsi vihata, siis tuleks kindalsti neid kaaluda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Laste leidlikkuse koha pealt kuulsin kunagi lugu ühest Nicole'st, kelle teised lapsed Nii Kole'ks ümber nimetasid, sest no meil ju kirjutatakse ja loetakse samamoodi. Kuigi eks narrida saab ilmselt absoluutselt igat nime kui vaja.

      Kustuta
  12. Paistab, et see nimepanemine kujuneb ajastust, varakusest, kultuurist, usust ja haridusest. Vaesed panevad kuulsate ja rikste inimeste nimesid. Rikkad panevad erilisi ja orginaalsed. Usklikud eelistavad konservatiivust. Need kes ei suuda mõelda hakkab meeldima ükskõik mis nimi. Niiongi siis kui on vaene aeg pannakse oma aja kangelste nimesis ja ongi selline anomaalia kõik on Kenid ja Martinid.:)

    VastaKustuta