Eesti lühifilmid

Kõigepealt tahaks privileegipimedalt piiksatada kui äge ilm oli õhtul vastu pühapäeva! Kõnniteed olid kadunud, lund tuiskas igast kaarest ja ma lausa lendlesin mööda linna ja kiljusin rõõmust. Minu ees läksid kaks meest ja vandusid kurja, oleksin tahtnud hõigata, et "Lumehelbekesed!", aga tuul oleks mu hääle niikuinii summutanud. Saan aru, et poolt nii lõbus ei olnud olla ummikus mõnes liiklusvahendis või elektrita külmas kodus, vabandan.

Aga linna peale hulkuma viisid mind Eesti lühifilmid, mida tol õhtul Elektriteatris näidati. Ma üldse ei tea, kuidas neid veel vaadata saaks, eriti suurelt ekraanilt, kuhu pisikesi filme harva lastakse, aga kuna mu kogemus oli äärmiselt rõõmustav, siis kirjutan neist ikka, äkki keegi kuskil silmab mõnda, siis teab, et tasub vaadata. 

Esimesena näidati Katrin Tegova filmi "Mia ja Liki", millest netis päris palju infot leiab, põhjalikum arvustus näiteks Sirbis Sauterilt, millele ma ka kaasa noogutan. Kaupo Meiel võrdles seda filmiga "Florida projekt" ja visuaalselt oli siin tõesti sarnasusi. Lapsepõlve imeline värviline maailm, mis lähemal uurimisel enam nii särav ei tundu. Pealispinna ja allhoovuste vastuolu märkimisväärne, aga ometi on üldmulje ikkagi helge. Oleme me tõesti nii pealiskaudsed? Tegelikult ei ole ju ilus film, hoopis hästi kurb film on? Etteruttavalt võib öelda, et selliseid vastuolusid tuli filmiõhtu jooksul veel, mille käigus hakkad mõtlema, et olen ma imelik või, et niimoodi tunnen, ei tohiks ju?! Ses mõttes kasulik mõtteharjutus, et ilmselt on päriselus seesuguseid olukordi hoopis rohkem, aga meil pole aega juurelda, sest me parasjagu osaleme ise ja mõtleme käigu pealt need vastuolud endale loogiliseks. Filmi puhul vaatad sa kõike kõrvalt ja sulle jääb võimalus analüüsida. Hästi tänuväärne seegi, et filmis ei olnud otseselt mingit tohutut draamat, lahku libiseti üsna vaikselt ja tsiviliseeritult, ei olnud mingit selget põhjustki, midagi ei sõnastatud. Lihtsalt üks segadus, mis lõppes nagu lõppes, tavaline asi. Kõrvaltvaataja saab rahulikult öelda, et "läksid viisakalt lahku, lapsed jagati ära". Aga laste käest ei küsinud ju keegi, neile isegi ei räägitud midagi. Kas saab ikka nii, et lastele jääb nende värviline maailm alles, neile polegi vaja suurte inimeste jamasid põhjendada?

Teiseks filmiks oli Jonas Tauli "Üks imeline mees", mis võitis Fredrikstadi animatsioonifestivalil lühifilmide grand prix ja millest on päris palju kirjutatud ka, lisaks ilmus samas loost raamat. Absoluutselt imeline film! Esiteks, kogu see must-valge juba iseenesest on esteetiliselt nii ilus, teiseks kogu valguse ja varju kasutamine, liikumised (kass!), materjalid-pinnad! Täiesti ahhetamapanevalt äge film! Ainsa miinusena võib tuua, et kogu selle visuaali juures ei jõua lugu ennast eriti tähelegi panna, kuigi Harriet Toompere rahulik ja meeldiv hääl sobib selle juurde nagu valatult. Tõeliselt nunnu, pole ammu midagi nii visuaalselt kaunist näinud. 

Kolmandana linastus Eeva Mägi "Maakohus". Sellegi filmi visuaal on äärmiselt meeldejääv. Kas ta just ilus on - no eks Eestimaa suvi on ikka ja alati ilus, eriti ekraanilt vaadatuna, kus sääsed ei pinise ja heinakõrred sääri ei kriibi, aga eelkõige on see üks painav vaatamine. Kuidagi piinlik on, tahaks näo ära keerata, aga ei saa, ja üldse mitte selle pärast, et film kuidagi halb oleks, vastupidi, see on haigelt hea, selline liig naturalistlik vaatamine. Lugesin, et Eeva Mägi oligi varem jurist, ilmselgelt ta teab, mida ta näitab. Mida teevad inimesed kohtus - nad näitavad endid maailma ausaimate süütute kannatajatena ja nad mängivad nii üle, et piinlik hakkab. Kogu see üle võlli vanemaarmastus on täiesti painajalik vaatamine. Ürgema ja lapse eest võitlev kangelas-isa. Seejärel kümme minutit pausi, kaamerad maha ja "robustne eit!" ning "sul on väike till!", peale mida etendus jätkub. Väga vinge sisevaade meie sisemisele ebakindlale klounile, kes ei oska kriisis muud, kui piinlike arhetüüpide külge klammerduda. "Ausõna, ma olen tegelikult niiiii hea inimene!"

Neljandaks Martinus Klemeti "Näotuvastus". Miskipärast meenutas selle filmi visuaal mulle klassikalist Rein Raamatu joonisfilmi "Värvilind" . Samas sisult jäi ta teiste filmide varju natuke, aga kindlasti ka väärt vaatamist juba lihtsalt nauditava animatsiooni pärast. 

Viimasena jõudis ekraanile German Golubi "Mu kallid laibad". Film võitis 2020. aastal tudengi Oscari ja sellest on ajakirjanduses ka päris palju juttu olnud. Ütleme siis kohe ära, et mitte asjata ei saanud film seda auhinda. Selline film, mille lõppedes ei oska kohe mitte midagi öelda, sest kõik tundub kohatu. Film algab nagu komöödia ja hiljemgi on selle žanri võtteid märgata, aga päris kiiresti saab selgeks, et mingi naerufilmiga siin küll tegemist ei ole. Kui naeradki, siis mõtled, et ei tohiks ju ometi. Kohati viskab ikka kohe täitsa võikaks kätte ja võikaks mitte ainult visuaalselt, vaid ka sisuliselt. "Aga nii ju ei saa, see on hirmus, nii ei tohiks! Surm ju, seda peaks delikaatselt käsitlema! Sellest ei peaks üldse rääkima, veel vähem nii naturalistlikus võtmes!" Seejärel saad aru, et oled oma mõtetes sama hale, kui need "Maakohtu" iga hinna eest normaalsust näidelnud tüübid, kes tänu sellele eriti ebanormaalsetena paistsid, sest no me kõik ju teame, mismoodi see surm on ja et keegi peab sellega tegelema. 

Väga toredalt ja sisukalt veedetud õhtu oli, häid asju tehakse meil siin kodumaal!