Reede, september 23, 2022

Vanemdamisest

Mulle ei anna rahu. Teate küll seda "mitte minu tagaaeda!"-stiilis teemat, kuidas "loomulikult võivad lapsed minna kutsekasse, kui nad tahavad...aga mitte minu laps!" Kuidas me lubame endale enne laste saamist, et "peaasi, et ta ise õnnelik oleks!", aga hiljem saame aru, et õnnelikkus ei tähenda alati igaühe jaoks sama asja. Äkki ta on hoopis õnnetu, kui lasta tal omaette triivida? Heidab hiljem ette, miks teda ei suunatud, sunnitud? Äkki ta ei ole nagu mina, äkki tema tahaks enamat? Kas on keegi üldse, kes südamerahuga ütleb, et tema laps ongi täiesti keskpärane, ei ole vaja teda kuhugi suunata? Ok, tegelikult olen kohanud, üks ema ütles mulle, et "mina ei ole oma lapse suhtes nii ambitsioonikas (kui sina)!" Mina ja ambitsioonikas?! 

Äkki siin ongi selle dilemma tuum, et enda suhtes ma ei ole ambitsioonikas (olen käega löönud?), aga lapse suhtes olen, aga ma ei tea, kas peaksin ja ma ei oska olla ka. Me kõik püüame anda endast parima, aga me ju ei tea, mis see parim olla võiks! Põrgutee on ka heade kavatsustega sillutatud. On ju inimesi, keda sunniti lapsepõlves millegagi tegelema nii, et see neile hilisemas elus vaid oksemaigu suhu toob ja teisi, kes tänavad Jumalat vanemaid, et seda tehti. Kas huvipuudus on põhimõtteline või lihtsalt teadmatuse tagajärg? No et ma lihtsalt pole talle jõudnud tutvustada mingit ala, mis teda tõeliselt tõmbaks ja ta ise pole selle ala peale tulnudki, aga kuskil on see olemas või leiaks ta selle ala nii või teisiti lõpuks üles? 

Konkreetne näide ka. Tänapäeval on kaheksandatele klassidele ette nähtud loovtöö, mida sooritamata põhikooli ei lõpeta. Loovtööks on kolm varianti - uurimustöö, praktiline projekt (kood kampsuni, meisterdad kapi) või ürituse korraldamine. Kahe viimase puhul kirjalikku osa väga ei ole, tuleb vaid raport koostada. Mini küsib, mis kõige lihtsam oleks. Minu moto koolis (see oli mul päevikusse kirja pandud, esilehele!) oli "Tee ainult niipalju, kui minimaalselt vajalik maksimaalse hinde saamiseks!" (või kuidagi nii, mulle tundub, et toona oli mul efektsem sõnastus.) Ehk siis käbi ei ole kaugele kukkunud. Ja mida teen mina? Üritan Mini veenda, et ei tohiks valida lihtsaimat teed, et lihtsaima tee võivad valida keskpärased, sina ei või, sest seisus kohustab. Raskem valik treenib tulevikuks, uurimustöö kirjutamise oskus on oluline. Kas pingutamine mitte ei sillutanud teed vaid edaspidiseks pingutamiseks, oli ju nii? Ma enda puhul olen nõus, aga mu laps...

Ja siis ma tutvustan talle lakkamatult igasugu kursuseid, koolitusi, ringe, trenne, ta noogutab pead ja "eks ma vaata". Mis ma ise tegin - käisin ainult neis trennides, ringides jms, kus käis mõni mu sõber, ainult sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Jälle käbi ja känd, sama põhimõte on temal ka. 

Saime sõbrannaga kokku, ta tütar on miski 16-17, sama vana, kui meie tolle sõbrantsiga ringi hängides ja sõbranna räägib, kuidas tütrel on keskkoolis vabaained ja tema valis täiesti vabatahtlikult matemaatika riigieksami ettevalmistuskursuse. Nõustume mõlemad, et meie ei oleks selles eas mitte midagi seesugust teinud, me viilisime kõigest, mis vähegi keerukas, me uskusime, et me lööme igal juhul läbi. Samas sõbranna rääkis, kuidas tema tütar on pigem ülemääraselt murelik ja ärev, sest äkki sellest kõigest ei piisa, et elus läbi lüüa? Kumb variant on parem?

Ega ma nõu ei küsi, ma olen aru saanud, et igasugune kasvatus mõjutab indiviidi üpris väiksel määral. Vanemate hoiakud, väärtused, see veel, aga see, mida me õpetame, see eriti mitte. Seega üks täiesti kasutu mõttemuster, aga ma pakun, et ma ei ole üldse üksi sellega.

7 kommentaari:

  1. Üldse mitte abiks kommentaar, ainult "meil oli nii": mu poja loovtööks oli ühele kas viiendale või kuuendale klassile kehalise kasvatuse tund anda. Mingi aruanne sel teemal oli ka vaja kirjutada, aga küsimused olid ette antud, ja siis tegi ta koos oma partneriga /nad tegid seda asja üleni kahekesi/ ka sel teemal lühikese ettekande.

    VastaKustuta
  2. Oh kui hea teema, kuigi ma saaks vaid vanemate suunal vaadata, mitte oma laste. Minu tõlgendus kooliajast on, et ema sundis ja isa suunas, sest ma sain isaga paremini läbi. Aga vist ikka ei sundinud ja tõesti suunas, raske on obektiivne olla. Igatahes olen ma talle tänulik. Ta ei käinud pinda ega töödelnud vastikuseni, rääkis ja küsis, mis ma ise arvan jne. Pani mõtlema ja otsustama, rahumeelselt. Võibolla see toimibki nii, et vestled ja püüad aru saada, mida see laps ise ikkagi tahaks, sisimas fännaks, aga vajaks vbla pisikest tagantutsitust?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma ka ei sunni, aga mu laps on kuidagi loomupäraselt (kohuse)tundlik ja ma kardan, et vabalt võib ka minu meelest suunamine talle pealetükkivalt mõjuda. Mina mäletan enda lapsepõlvest küll, et tahtsin (vähemalt mingis eas) kangesti vanemate heakskiitu pälvida ega osanud mõeldagi, mida ma tegelikult ise tahaksin.

      Kustuta
  3. Üldse inimese ka lapse võiks kõige alguseks õppima õpetada nii et õppimine oleks nagu mingite reeglite järgi mängimine, siis tundub et kõik on võimalik. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen nõus sellega, mu meelest õppimine ongi mingite reeglite järgi mängimine, häda ainult selles, et kõigile ei meeldi ka kõik mängud.

      Kustuta
    2. Mängimine on reaalsuse kujutamine ilma tagajärgedeta. Võib ju öelda õnnetused ja hirmud tekivad teadmatuseast ja oskamatusest läbi mängida seda mida tahad. Meeldib või ei meeldi mängida, aga oskajal on eelis mitte oskaja ees. :)

      Kustuta
  4. See on nüüd selline teema, et vajab pudelit veini ja ühte pikka õhtut. Ja ka siis pole kindel, kas suudame maailma õigeks muuta

    VastaKustuta