Paganama äärmused

Paganamaal on muide paganama ägeda vaatega vaatetorn!

Laps tahtis kangesti Intsikurmu festivalile minna. Mis seal siis on? "No seal on see LGBTQ+ pidu, kus drag-queenid esinevad!", "Oh, see on raudselt nii hilja öösel või suisa vastu hommikut, et mina juba magan ja sind ju üksi ei lasta, sa oled alaealine!"

Hiljem ilmub mu FB-seinale mingi peavoolumeedia (no saate aru küll, mitte "selles mõttes" peavoolumeedia, vaid lihtsalt, noh, "peavoolumeedia") artikkel (artikli peaks vist ka jutumärkidesse panema, sest need "asjad" ei ole ju mingid artiklid tegelikult...), kus reklaamitakse ka mingit drag-queenide pidu ja küsitakse rahvalt nende arvamust. Mul ikka vahel on vaja sellist asja torkida miskipärast. Ei, tegelikult oli seal paar normaalselt suhtuvat inimest ka, aga prevaleeris ikka "loomaaeda või seina äärde!" kogukond. Ma lihtsalt tahaks teada, kust tuleb see suhtumine, et kui sa ei mahu normi, siis tuleks sind elimineerida ja samal ajal pimetähn selle koha peal, et äkki keegi kehtestab varsti normi, kuhu sina ise hästi ära ei mahu. Ole normaalne või muidu! Ma saan aru, et norm olla on pealtnäha hästi turvaline, parem haukuda teiste peale, kui ise haugutud saada, soov sulanduda, massilt toetust leida, valideeritud saada, aga. Aga ikkagi. Miks nii agressiivselt? Kes neid normaalseid ähvardab? Maailmapilt mureneb, jah, aga mureneb see meil kõigil, maailm ongi muutumises, seda ei suru jõuga kappi tagasi.

"Vaata, et sina ka oma tütardele kohe varakult räägid, et nad mingeid välismaa mehi ei vaataks!" Tõsimeeli öeldud. 

Nii naljakas, kuidas noorem põlvkond sellest nii palju üle on (vähemalt see osa, keda mina kohanud olen enamasti on). 

Lapsel on uues inimeseõpetuse õpikus küsimus - mida oled sina vanemalt põlvkonnalt õppinud? "Nooh, kas siia võib panna rassismi, transismi, nonbinarismi ja muud sellised?" (Jaa, ta päriselt räägibki sellistes terminites. Tegelikkuses peaks eesti keeles olema vist transfoobia, teiste kohta päris kindlalt ei teagi, no näiteks "kritiseerimine kehakaalu põhjal" - kas sellele on emakeelset vastet? Keelekasutus muidugi näitab juba ka ära, kui teadlik on tänapäeva teismeline neist teemadest vastukaaluks vanemale põlvkonnale, kellel pole õigeid sõnugi..)

Vahel lihtsalt hämmastab, kui erinevates maailmades me elame. Ma enamasti ikka loodan, et vähemvaenulik võidab, aga piisab väikesest tõukest ja ma ei näe enam tunneli lõpus valgust. Siis ma mõtlen, et kes kurat siin riigis küll lapsi üles kasvatada tahab ja mingu nad siit minema, siis aga tuleb meelde, et "vabaduse kantsis" Ameerikas on veel hullem jne. 

Segadusse ajavaid raamatuid olen ka lugenud. Ma ei oska nende kohta palju öelda, aga tahaksin, et inimesed loeksid ja arvaksid ise. 

Charles Eisenstein "Kliima. Uus lugu."  - Sobib nii kliimakriisiskeptikule kui rohepöörajale, nagu päriselt, toob välja kitsaskohad paljudes levinud teooriates ja keskendub sellele, mis tegelikult ilmne. Kliima on pagana keerukas süsteem, üks ei mõjuta midagi, aga kõik mõjutavad kõiki kuidagi. Kõike me ei teagi, aga võiks veits aukartusega suhtuda, mitte lihtsate lahendustega peale lennata. Mu jaoks veidi liiga optimistlik äkki, ei saa see inimkond kollektiivselt mitte millegagi hakkama, näha on ju. 

Byung-Chul Han "Läbipaistvusühiskond" - Lühike tark jutt sellest, kuidas me näilises vabaduses läbi kõige avalikustamise tegelikult üksteist kontrollime ja nõnda totalitaarsesse ühiskonda sammume. Et tegelikult põrgu ei ole teised inimesed, teised inimesed on ravi, aga ainult siis, kui me neid pelgalt vahenditena ei näe. Anna käsi, mitte telefon. Tekitab mõtteid, kas blogimine on pigem ekshibitsionism või inimlik suhtlemine. Mõni tahtis suisa Goodreadsi konto sulgeda peale selle lugemist. Kui palju on selles kõiges nartsissistlikku endaga tegelemist, kui palju soovi kogemusi jagada ja päriselt suhelda?