Jonathan Littell. Eumeniidid

Lugesin Jonathan Littelli "Eumeniidid" mõni aeg tagasi läbi ega osanudki esialgu mingit muud kommentaari panna, kui et "Olen ma ainuke, kes arvab, et ilma nende tüütute seksuaalperverssusteta oleks see raamat kordi etem saanud? Kogu see Freud seal juures ainult hägustas mu jaoks loo eesmärki.
Muidu - väga hea.
"Kui te olete sündinud niisuguses riigis või niisugusel ajal, kus keegi ei tule teie naist ega lapsi tapma ega isegi mitte nõudma, et te tapaksite teiste meeste naisi ja lapsi, siis tänage Jumalat ja minge rahus oma teed. Kuid ärge unustage: teil võib olla minust rohkem õnne, aga te ei ole parem inimene kui mina. Sest kui teil jätkub kõrkust arvata, et olete, siis just sealt algabki oht." (lk 23-24).

Hinnet ei osanudki panna ja panemata see mul ilmselt jääbki, aga praeguseks olen ma suutnud veidi oma mõtteid koondada ja tahaks natuke lisada oma esialgsele arvamusele.

Niisiis, alguses olin ma täiesti vaimustatud ideest, kuidas autor minu meelest samastab iseenda, lugeja ja peategelase motiivid - meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele. On inimlik seda teha, kuigi enamik ilmselt leiaks esmase hooga, et milleks, miks peaks kirjutama ja lugema nii hirmsat raamatut. Littell on õuduste taga peituva banaalsuse paljastamisel meisterlik. Jah, ka sina ja mina, meie kõik võiksime olla Max Aued.

Kuni siis hetkeni, mil autor teeb mingil põhjusel Max Auest täieliku ebardi. Kellegi sellise, kellega enamikul meist ei ole võimalik kuidagi samastuda, kelle motiividest ja ajenditest me enam aru ei saa, kelle nahka end kujutleda ei oska. Ja ma ei saa sellest aru, miks. Selleks, et näidata - me kõik oleme sisimas värdjad? Et ikkagi ainult värdjad suudaks toime panna seda, mida natsid tegid ja pöörata sellega pahupidi oma esialgne väide, et teatud tingimustel oleks iga inimene võimeline käituma nagu Max Aue? Või siis ei suutnud autor oma koormat taluda, tõde, et ka tema ja kõik teised võiksid sellised olla, ning kaitses ennast Max Auest erandlikku tehes? Lihtsalt selleks, et vinti üle keerata ja furoori tekitada? 

Lugesin läbi kätte sattunud eestikeelsed arvustused. Jan Kaus räägib sitast ja soolikatest, nentides et "Sõda on üks sitane värk, seda igas mõttes" - jah, sellest väljaheideterohkusest loos saan mina ka sama moodi aru. Seksuaalperverssusi Kaus aga oma arvustuses üldse ei puuduta. Tõnu Õnnepalu on arvustuses põhjalikum ning avab tahke, mida mina prantsuse keelt oskamata tabada ei suuda (pealkirja nüansid ja peatükkide nimetused näiteks - mu meelest võinuks neid eestikeelses väljaandes vähemalt kommenteeridagi). Õnnepalu pühendab ühe lühikese lõigu ka seksuaalperverssustele: "/.../samuti kui kangelase elukäigu sümboolsetes piruettides, ilmnebki tema kuju kolmas tahk, mis on nimelt müütiline, realismiülene (või -eelne). Siin kohtuvad tegelikult ka teised kaks kihti: psüühilises plaanis tema intsestuaalne suhe (ja sellest tulenevad seksuaalsed obsessioonid) oma kaksikõe Unaga ja koguni tõenäone, aga võibolla ka unenäoline matritsiid, ning teisalt see juba viidatud ajaloosündmuste keeris, kõik need homeerilised lahingud ja jumalatehukk, mille kõrval klassikalise ajajärgu verevalamised, vähemalt oma mõõtkavalt, muidugi kahvatuvad. “Les Bienveillantes” on tänapäeva “Oresteia”, tänapäeva “Sortsid” ja tänapäeva mis kõik veel." Ma ise kahtlustasin sama, ainult et kas see peategelase müütilisus ei tühista ära tema üldinimlikkust? Ei jäta lõppude lõpuks ikkagi võimalust öelda, et need natsid olid ühed erandlikud perverdid ning meie oleme ju ometi normaalsed?

Kes on lugenud, võiks mind valgustada. Netis sobrades avastasin, et Rents luges või vähemalt üritas seda lugeda orginaalkeeles juba aastal 2009. Läks ikka natuke aega selle tõlkega. Huvitav, et 1400 leheküljest sai eesti keeles kõigest 900+.