esmaspäev, veebruar 12, 2024

Michel Houellebecq. Häving

SPOILER! Tegemist on niisiis autori enda sõnul tema viimase raamatuga - selle uudisega tuleb ta välja "Hävingu" lõpus, tänusõnade juures. 

Igatahes on see üks kummaline raamat, mis pole üldse see, millena teda esitletakse - poliitiline triller, kuigi lugema hakates esmalt selline mulje jääb. Tegelik draama rullub lahti hoopis väiksemates mastaapides, kuigi me ju teame, et iga inimene on omaette universum, seega ei saa kuidagi öelda, et see draama oleks väiksem kui ühiskonna häving. Iga inimese isikliku hävinguga hävibki ju maailm - kas pole nii?

Mulle jäi mulje, et muidu nihilismis kahtlustatud Houellebecq püüab selle romaaniga kõige rohkem näidata enda teist külge - seda, milles teda samuti kahtlustatud on - lootusetut romantikut. Kahjuks on nii, et kui palju ma ka ei oleks nõus Houellebecq'i mõtetega  - küllap olen minagi lootusetu romantik, siis tema tegelastele ma kaasa elada ei suuda. Võib-olla selles ongi tema traagika - Quasimodo, kes igatseb armastust - aga mitte üks Houellebecq´i tegelane ei ole minu jaoks sümpaatne ja ma ei suuda neile kaasa tunda. Nad on tüütud, klišeelikud ja puhtalt rumalad, täiesti kiretud ja keskpärased inimesed, kelles pole ühtki huvipakkuvat joont. Aga kas sellised inimesed siis ei väärigi armastust? No vot. Äkki see ongi inimkonna traagika, et enamikku meist ongi pagana keeruline armastada?

"Talle näis, et inimeste maailm koosneb väikestest egoistlikest sitaratastest, millel puudus omavahel ühendus, mõnikord hakkasid rattakesed tõmblema ja sigima, igaüks nagu oskas, selle tagajärjel tekkis uusi sitarattaid, selliseid hästi väikeseid." (lk 204) 

Kõik väärt mõttekäigud, mille autor oma tegelaste suhu ja peadesse monteerib, tulevad nii selgelt Houellebecq´i enda "häälega", et tegelane jääb silmapilkselt varju. Houellebecq on pigem filosoof kui kirjanik? Ega tegelikult raamatust üht terviklikku lugu välja ei koorugi, kõik jääb poolikuks, me ei saa teada, mis edasi sai, süžeeliinid jooksevad liiva, justkui poleks neid tegelikult vaja olnudki. Kui kõne all on üksikisiku häving, siis ilmselt nii ongi, et ülejäänud maailm kaob areenilt, aga lugejana tahaks ju teada, eriti kui selle konkreetse üksikisiku häving sulle eriti korda ei lähegi. 

Huvitav mõte minu jaoks oli see moodsa maailma nihilismi teema, mis seisneb siis vanaduse eiramises. Houellebecq väidab, et pidades noorust vanadusest etemaks (võrdluseks siis "kolmanda maailma" rahvad, kus vanadus on voorus ja elutarkuse allikas ning kus kollektiivselt vanade eest hoolt kantakse), sätestame me, et inimese tegudel ei ole väärtust. Tegid, mis sa tegid, olid, kes sa olid, lõpuks oled ikka üks vananev keha ja keegi sinust ei huvitu. Ta muuseas väidab, et kristlusel on siin oma süü - "/../ kaldun isegi arvama, et nimelt kristlusest saigi see kõik alguse, sai alguse tendents leppida käesoleva maailmaga, olgu see nii talumatu kui tahes, lootuses, et tuleb päästja ja et hüpoteetiline tulevik on helgem; kristluse pärispatt on /../ lootus." (lk 299). Samas flirditakse teoses päris palju ka hauataguse elu võimalikkusega.

Ühesõnaga väga vastuoluline raamat, kus ma ühelt poolt nautisin teatud mõttearendusi ja noogutasin kaasa ning teisalt tegin "pffff" ja lugesin mõned kohad üle rea, sest mõttetute inimeste mõttetu sebimine. 

"Ühe konkreetse paari suhetes toimuv on alati eriline, seda ei ole võimalik kanda üle teistele paaridele, sellesse ei tohi sekkuda ega seda kommenteerida, see on muust inimeksistentsist üsnagi eraldiseisev asi, erinev elust üldiselt ja ka paljudele imetajatele iseloomulikust sotsiaalsest elust, seda ei suuda mõista isegi nende järeltulijad, keda nad on ehk sigitanud, ühesõnaga, see on täiesti eraldiseisev kogemus, isegi mitte rangelt võttes kogemus, vaid pigem katsetus." (lk 227)  - mõttearendus, mis on omistatud ühele religioossele, kaastundlikule ja kokkamishuvilisele naisterahvale, kelle tagant minu jaoks paistavad päris kindlalt autori enda kõrvad. Aga mõte ise on ju nii õige? Kuigi muidugi võib osavam lugeja siit välja võluda näiteks suhtevägivalla õigustamise...

Mitmeid huvitavaid mõtteid, aga tüütud tegelased ja kaootiline süžee?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Lõpetuseks veel mõned mu meelest märkimisväärsed mõtted:

"Seda võib nimetada hobiks, kuigi Bastien ise eelistas sõna "ajaviide", mis on põhimõtteliselt justkui leebem, kuid tegelikult isegi jõhkram väljend." (lk 7)

"Projekteerijate eesmärk polnud ju nagunii ilu ega tegelikult ka meeldivus, vaid pigem teatud tehniliste oskuste demonstreerimine - justkui oleksid nad eelkõige tahtnud avaldada muljet võimalikele maavälistele olenditele." (lk 9)

Inimliigi hääbumise kohta: "Muud jälkused, nagu näiteks prussakad või karud, jääksid muidugi alles, aga kõike ka korraga ei saa" (lk 205) Näide ootamatust huumorist.

"Globaalne soojenemine oli vaieldamatult katastroof, /.../ ometi andis see elule ettearvamatu, isemeelse käigu, mis sellest varem oli puudunud." (lk 255)

"Kusjuures pole kerge määratleda, kas ambitsioonikus on suuremeelne või isekas kirg; kas see tuleneb soovist jätta inimkonna ajalukku positiivne jälg või paljast edevusest saada arvatud nende hulka, kes on endast positiivse jälje jätnud." (lk 257) Ma muidugi küsiks, et a mis vahet seal on?

"Ta elas ajastul, mis pidas erakordselt tähtsaks tööd ja eneseteostust töö kaudu, enamikel varasematel ajastutel oleks see-eest leitud, et jõudeelu on ainus targale inimesele sobiv eluviis." (lk 337) Amen, baby, amen!

2 kommentaari:

  1. Täiesti nõus viimase lõiguga. Alles 337'l leheküljel jõudis sellise tõdemuseni :D

    VastaKustuta
  2. Üritan ka praegu ennast sellest läbi närida. Olen sinuga täiesti nõus, et tegelased on ebasümpaatsed.

    VastaKustuta