esmaspäev, juuni 10, 2024

Kristo Janson, Triinu Meres. Devolutsioon

 

Hakkasin mõtlema, kas on üldse kedagi, keda ei paeluks fantaasiad postapokalüptilise maailma kohta? Võib-olla ehk neid, kes on selliseid liiga palju lugenud-näinud? Mina seda kindlasti ei ole, aga võin siiski öelda, et enamasti on vähemalt mingid nüansid neis düstoopiates sarnased.

Ka K.Jansoni ja T.Merese "Devolutsioon" ei eristu maailmaloome osas eriliselt, ikka meenub esimese hooga "Mad Max", mida ma isegi näinud-lugenud ei ole, aga millest enamik inimesi miskipärast ikka mingit ettekujutust omab. Mingi põhjus peab sellel ju olema, et maailmalõpud enamasti Ameerika kõrbe, lõgismadude ja veerpõõsastega illustreeritud on. Ses mõttes on tegemist absoluutselt klassikalise looga - isegi zombilaadsed olendid on olemas. Klassika ei ole siinkohal aga sugugi halvas toonis öeldud, see toimib ning mõjub lugejale turvalisemalt kui mingi päris väljamõeldud keskkond, mille puhul on lihtsam iriseda: "Aga nii ei saa ju olla!"

K.Jansonilt ma varem midagi lugenud ei olnud, seega oli raamat mulle esimestest lehekülgedest tuntavalt T.Merese stiili poole kaldu. Minu mäletamist mööda on Meresele varasemalt ette heidetud vähest tegelemist välismaailmaga ning siin raamatus seda kindlasti enam öelda ei saa. Ma ei tea, kas see on otseselt kaasautori teema, aga igasugu militaartehnilisi nüansse kirjeldatakse päris täpselt ning ka küsimusi suurema pildi kohta (mis juhtus? miks juhtus?) ei jäeta päris vastamata. Siiski oli minu jaoks raamatu peamine võlu ikkagi tegelaste sisemaailma heitlused ja tabav sisekõne. Eriti siis peategelase, üksiklasest naismilitaristi Lingi oma. 

Ma ei tea, kas ma olen siin erand, aga mingisuguses oma ideaalpildis enda pea sees olen ju mina ka selline nagu Ling - kartmatu, füüsiliselt vastupidav, ise hakkamasaav, külma peaga tegutseja. Kuigi tegelikult ma selline pole ega kunagi selliseks ka ei saa. Ma olen ilmselgelt just see hädine hädapätakas kellesuguseid Ling kõige vähem seedib. Ma olen Jane, kes raamatu alguses kohe surma saab. Aga ärge tulge mulle ütlema, et mehed just selle sama pärast Rambot ja tema ekvivalente ei fänna! Oma hinges oleme me kõik kangelased. Lihtsalt naistele on siiani maru vähe sobivat samastumisvõimalust pakutud. Rambol ei ole päevi ja Rambo ei karda rasedaks jääda näiteks.

Lingi sisekõne oli minu arvates vägagi autentne. Mis te arvasite, et naisterahvad päriselt ei mõtle umbes nii või? Et me mõtleme lilledest ja roosilõhnast ning vandesõnade peale tulevad iseenesest piiksud?! Paar väljendit olid nii mahlakad, et peaks üles kirjutama ja ise kasutama hakkama. Oma peas siis. 

Mis siin aga klassikalisest Rambost erineb ja tegelikult loo pilvedest alla toob, on kurb tõsiasi, et päriselt niimoodi ikka ei saa. Inimene vajab teisi inimesi ja enamik üksildasi hunte ainult veenab ennast, et nad on õnnelikud. Raamatu lõpus oli paar ootamatut pööret ka ses osas, üks mulle sobis, teine nii väga mitte, aga neist ma ei hakka siin põnevuse rikkumise tõttu kirjutama.

Tegemist on  iseenesest lihtsa seikluslooga, mille puhul on viitsitud tegeleda ka actioni telgitagustega ning seeläbi loole laiem inimlik tagapõhi antud. Samas ei kaldu lugu selle tõttu heietustesse või tüütusse lugejat alahindavasse targutamisse vaid püsib põneva ja ettearvamatuna kuni viimase leheküljeni. 

Aitäh Triinule raamatu eest!

2 kommentaari:

  1. Aa, ja see, mis sulle ilmselt ei meeldinud: eks ma natuke olin "sa saad just seda, mida sa kardad" ja ma usun, et Ling saab hakkama =)

    VastaKustuta