Minu 2024. aastal loetud raamatutest parimad

Ega ma vist ei jõua ikka enam seda ühte raamatut läbi lugeda, et tuleks sama arv raamatuid kokku nagu eelmisel aastal - 112. Maksimumhinde sai ka muuseas täpselt sama palju raamatuid kui eelmisel aastal ehk siis 17. Miskipärast arvasin, et lugesin sel aastal oluliselt vähem, aga näed, ei. Uusi raamatuid oli küll sel aastal palju keerulisem raamatukogust kätte saada - ilmselgelt on lugejad hinnatundlikumaks muutunud ja uutel teostel on kogu aeg järjekord taga. Sellest hoolimata avastasin, et neist 17st lausa 7 kandsid ilmumisaastat 2024. Huvitav oli ka see, kuidas minu arvamus sel aastal ühtis päris palju ka kriitikute arvamusega, Lilli Luuk'i uut pole veel jõudnud lugeda ja Ulyssest väga ei julge, aga muus osas on mitmeid kattuvusi. Mingid paremustabelit ei teinud, esiotsa paigutasingi need 7 päris uut raamatut lugemise järjekorras ja peale neid teised ka, mis varasemalt ilmunud.

Iida Turpeinen "Surelikud" - Mu jaoks väga üllatav, et see raamat oli ka kriitikute tabelites väga võimsalt sees. "Punase raamatu" sarjast ainsana muuseas. Muidu tundus, et lugejatest läks see teos nagu kuidagi mööda. 

Mulle oli see tegelikult täitsa uus avastus, et inimesed ei tapnudki massiliselt loomi lihtsalt seepärast, et neil oli absoluutselt suva, vaid nad olid tänu ristiusule nii kangesti veendunud selles, et küll Jumal juba tasakaalu taastab, kui ta kogu looduse inimese jaoks loonud on ja et liikide väljasuremine oli tundmatu teema ja uskumatu fakt, pigem usuvastane tabu nagu evolutsiooniteooriagi.
Hariv, hästi kirjutatud ning värvikate tegelastega sügavalt empaatiline lugu. Aga ikkagi on nii raske inimestele kaasa tunda. 

Édouard Louis "Muutuda:meetod" - "Moodsa aja" sarjast siis taas üks ka kriitikute lemmik (koos Charlotte Weitze "Rosaariumiga"). Hakkasin lugema vist suisa eelarvamusega, sest keegi kuskil teatas, et minategelane tunduvat ülbe. Huvitav, et mina tajusin pigem vastupidist vaibi temas. Ma ei tajunud ka mingit viha või kättemaksuhimu, pigem olukorra paratamatusest tingitud kurbust. Me ju kõik jätame maha oma vanematekodu, kõik ilmselt mitte nii drastiliselt, aga siin tajusin ma eelkõige nostalgiat segatud jõuetusega midagi ses osas muuta. Kõige rohkem üllatas, kuidas selle raamatu sisu peeti ilukirjanduseks, et ei, selliseid klassivahesid ei ole tegelikult olemas, selliseid maakaid ei ole, ei-ei. Või siis sellisest maakast ei kasva iial kirjanduslikult võimekat indiviidi? Isegi eestikeelset tõlget ju iseloomustati kui sissevaadet Prantsuse kihistunud ühiskonda. Ma küll ei usu, et see meilgi mingi ennenägematu asi oleks. Matsipoisist kasvab kultuurne gei. 

Andri Krasnjaštšõhh "Jumal on. +/-" -  Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal mitu väga head asja, maksimumhinde said mult kaks neist, lisaks neile soovitan ka Bora Cosici "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta" ja ja Inga Gaile "Ilusad" - kõiki neid mainisid ka kriitikud. Krasnjaštšõhh rabas. Tegemist on kildudega, sest ümberringi ongi killud, pikemalt ei jõua, pole aegagi ja argielu läheb siiski edasi.  Samas siin on kindlasti olemas ka kirjanduslik mõõde, mõtleva inimese süvenev pilk, mis paneb olulist tähele. 

Karl Ove Knausgård "Igaviku metsa hundid" - Märkasin hiljuti, et autorit tehti maha põhjusel "mis ta ronib sinna Venemaale!" Et Skandinaavia autoritele tundub see Venemaa ikka selline müstiline paik, kuhu oma romaani tegevus viia, aga see ei kõlba kuhugi. Noh jah. Eks Knausgård kirjutas selle raamatu siiski enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja ma ei tea, kuidas ta sellesse teemasse ise suhtub ja kui palju see liin üldse järgmistes osades edasi läheb, aga ilukirjandusena siiski äärmiselt hea raamat mu meelest. 

Gregor Kulla "Peenar" - Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat ja kriitikute poolt hinnatud noor autor on mu koolivend, praegu Vikipeediast vaatan. Mis ma oskan öelda, järgmisena on mul tabelis kooliõde  - eks see vist ütleb, et päris hea kool oli, kus laste loovust suisa maha ei tambitud. Raamat on selline hästi tänapäevane, aga mitte tüütul moel, vaid ilusal ja isikupärasel. Ma arvan küll, et ma poetasin äratundmises pisara, ega ma naljalt neid raamatuid maksimumiga ei hinda, mis nutma ei aja. Jah, võib vist nii öelda küll.

Katrin Ruus "Prügimaja Dionysos" - Taas kriitikute tabelis mainitud ja asja eest.

Philip Roth "Nemesis" - Selle aasta viimane maksimumi saanu, Loomingu Raamatukogus ilmunud Philip Rothi viimaseks jäänud (lühi)romaan. Tema "Ameerika pastoraal" mulle erilist muljet ei jätnud, aga see meeldis väga. Korralik psühholoogiline romaan inimesest, kellel on tohutu vastutustunne. Ääretult usutavalt kirjutatud, samas empaatiliselt ja no teema ise on ka huvitav (lastehalvatus 40ndate Ameerikas) - kui hiljaaegu see kõik tegelikult oli.

Nüüd siis mõned varem ilmunud raamatud ka, mis sel aastal mulle kätte sattusid ja meeldivaks osutusid.

Jevgenija Ginzburg "Ränk teekond" - ilmunud küll 2023, aga ka kriitikute tabelis sel aastal äramainimist leidnud. 

Ginzburg on väga hea kirjanik ja eriti muljetavaldav on tema võime inimpsühholoogiat lahti harutada. Mulle tundub, et võrreldes Solženitsõni ja Varlamoviga on siin seda tahku kõige rohkem, meenutas natuke Primo Levi "Kas see on inimene" lahtiseletamise ja endale selgeks tegemise püüdu. Kuidas? Mismoodi? Miks? Materjali erinevate inimtüüpide näol jagus.
Pigem arenguromaan kui kuiv ülevaade toimunust. Räigeid ja detailseid vägivallakirjeldusi ei ole, see-eest on kaasahaarav lugu ja värvikad tüpaažid. No näiteks Ginzburgi tulevasse abikaasasse jõudsin ma ise juba enne ära armuda, kui sai selgeks, et ka Ginzburg temasse armus....
Ilmselt ka praktiliselt oluline raamat - miks nad sellised on, mida neilt oodata ja kuidas endal sarnases olukorras kõige targem tegutseda oleks. (Viimase vastus - taanduda kuhugi inimtühja kolkasse.)

Julia Kissina "Kevad kuu peal" - Kui enamikes lapsjutustajaga lugudes on see jutustaja kui väike täiskasvanu või siis selline, nagu täiskasvanu arust üks laps olla võiks, siis siin tajusin ma just seesugust ”kuu pealt kukkunu” mõttemaailma, mis mulle enda tollasest ajaperioodist meenub. Ilmselt kõigil inimestel see nii pole, aga mulle oli lugedes see kõik nii tuttavalt kodune. Ei mingit maagilist realismi, mida ma õigupoolest väga ei seedigi, vaid puhas teismelise tüdruku maailmataju.

 

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn: lugusid Haapsalust" -  Täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud teos, mille ma arvasin olevat mälestusteraamatu, aga mis osutus hoopis novellikogumikuks, kus sees tõelised pärlid. Väga-väga hästi kirjutatud sisemise pinge ja osava karakteriloomega lood, kus rõhk peamiselt tegelaste psühholoogial. Kuidas kellestki keegi saab ja miks. Taustaks üks Eesti ilusamaid linnu, kui mitte see kauneim. 

 

Lisaks neile kümnele meeldisid veel vanemad asjad Mudlumilt, Julian Barnes'ilt, Õnnepalult, Kafkalt,  Ljudmila Ulitskajalt ja Kir Bulõtševilt ning Józef Mackiewiczi romaan Vilniusest. 

 

P.S. Mulle küll Goodreads mingit kokkuvõtet meilile ei saatnud. Arvestades, et ka Spotify mind oma wrappediga pettis, siis ega ei lootnudki. Ainult Rimi rõõmustas. 0 kilekotti ostetud ja 2 kilo banaani aastas.