Kool sucks!

Lõpetasin just "Minu Keenia" lugemise, millest põhilisena jääb meelde see, kuidas ülimalt vaeselt elavate inimeste jaoks on ainult haridus see, mis nende elujärge parandada võib ning selle omandamise nimel ollakse võimelised kannatama muu hulgas ka nälga ja peksu. Tuues paralleele koduvabariigiga meenub taas see puberteedieas neiu, kellest sai kunagi kirjutatud ja kes igatses peale põhikooli lõppu Soome koristajaks minna. Sest noh, siis saab ju pappi. Kõht tal tühi ei olnud aga kõige uuemat IPhone-i ka endale lubada ei saanud. "Eestis on ju nõme, palka ei maksta, normaalset pappi saab aint välismaal." Ta ei näe võimalust, et hästi õppides ja haridust omandades oleks võimalik paremini elama hakata. Ok, ta on pubekas ja tahab asju kohe praegu, kuid kuigi ka mina võisin omal ajal protestivaimus kooli nõmedaks kuulutada, siis tegelikult ei oleks ma oma elu selleta ikka ette kujutanud küll ning ka ülikooli minek oli iseenesestmõistetav. Mulle tundub, et see sotsiaalmeedias pidevalt jagatav teave selle kohta kui hea on kõikjal mujal ja kui kehv on meil, mida ilmselt paljudel lastel ka kodus kedratakse, muudab laste suhtumist õppimisse - olulised ei ole teadmised vaid raha ning raha saab lihtsamalt muud moodi kui ennast harides. Mida ma selle haridusega peale hakkan kui pärast pean ikka sandikopikaid teenima? Kas tõesti on meie haridussüsteem nii devalveerunud, et ei saaks rääkida sellest, kuidas kõrgem haridus toob parema elu (ja palga)? Või on see vaid teatud ringkondade, nö teise eesti probleem ja eliitkoolides käivad lapsed saavad elu loogikast teisiti aru? Muidugi on vaja ka lihttööde tegijaid, kuid minu silmis on ikka imelik kui laps loobub suuremalt unistamast vaid selle pärast, et muudmoodi saaks kiiremini rahapaja juurde. Laps ei oska ehk veel niimoodi kaugele ette mõelda aga miks vanemad ei selgita selliseid asju? Pubekas ei kuulaks niikuinii? Ma arvan, et kui vanemate väärtushinnangud oleksid teistsugused, siis ka laps omastaks need alateadlikult. Aga kui elu näitab, et peret suudab ülal pidada vaid Soomes töötav isa? Või kas on ikka nii? Et ära elada saaks ilma Soomes töötamata ka aga siis ei saaks uut IPhone-i? Kas haridus on ka väärtus omaette või tuleks seda näha vaid elujärje parandamise vahendina? Mulle tundub, et vahe just selle koha pealt tulebki. Kui võidab ikkagi see, kellel on surres rohkem asju, siis pole enese harimisel ju mõtet. Haridust tuleks rohkem väärtustada. Ma usun, et kui Aafrikas saaks enda elutingimusi lihtsamalt parandada (no suur osa ju emigreerubki), ei sooviks ka sealsed lapsed iga hinna eest õppida, millegipärast on seal aga nii, et kõrgem haridus tagab ka parema palga. Loomulikult ei peaks vaid paber midagi näitama aga meil on paraku nii, et "valedel" erialadel ei suuda ka parimad normaalselt teenida.

Mandunud maailm

Mulle valmistab sageli tohutut kurbust vanade kirjanike raamatute ja eelkõige nende mälestuste lugemine, sest mul on pidevalt tunne, et need on kirjad kadunud maailmast, paremast maailmast, mida enam kuidagi tagasi ei saa. J. Krossi "Kallid kaasteelised" on üks selliseid, teine osa käsitleb küll sügavat nõuka-aega aga tunne on ikka sama. Ema ütles, et Krossi mälestusi on meeldiv lugeda, sest see toob meelde tema vanemate aja, mil laused olid pikemad ja sisukamad, räägiti nii, et kuulaja sai targemaks ning oldi väärikad. Miks me nüüd teistsugused oleme? Ma eile mõtlesin enda peale ja ma võiksin tõesti oma elu palju sisukamalt elada aga lihtsam on olla tarbija, mõelda sellele, milliseid asju veel vaja oleks, mitte sellele, kuidas lõputööd kirjutada. Lihtsam on Facebookis molutada ja arvutimänge mängida kui infot otsida ja kuuskümmend lehekülge mõtestatud teksti valmis kirjutada. Esimese hooga otsustasin, et ei enam aga tundsin siis, et jääksin üksi ning mingil hetkel hakkaks mind masendama minu kaasteeliste mandumine, kus lihtsam on arvuti või teleka ees aega surnuks lüüa kui seda mõistlikult millegi ära tegemiseks kasutada. Kas süüdi on võimaluste rohkus ja inimese loomus, mis valib kergema tee? Kas meil on vaja mingit survet, sarnast okupatsioonile, et me jalad tagumiku alt välja ajaks ja oma potentsiaali ära kasutaks? Kui seda üldse enam alles on - miks ma peaks eeldama, et mu lastest kasvavad sellises ühiskonnas insenerid või kirjanikud - pigem tulevad neist ilmatüdrukud. Kas me peaks ära keelama Elu24? Kas on vaja totalitaarset ühiskonda,  mis keelaks ära tilu-lilu? Ausalt öeldes on nn tarkade võim minu jaoks päris ahvatlev väljapääs. Kui palju kuuleme intelligentsi häält ja kui palju saavad meedias sõna suvalised ühepäevaliblikatest sensatsioonid? Eks kindlasti on praegugi olemas kontingent, kes esindab vaimseid väärtusi aga miks me neist ei kuule? Sest rahvas tahab tsirkust ja leiba ja kellegi kohus ei ole pööblit harida. Ma usun, et isegi haridus on tänapäeval midagi muud kui see oli varem kui vale taustaga inimene pidi ülikooli saamiseks oma päritolu maha salgama. Oli kapitalism tõesti nii ohtlik kui meile räägiti? Kas inimestel saab tarbimisest kunagi üldse kõrini? Ei usu, võrreldes Ameerikaga on meil ju veel palju minna. Ma olen nii otsatult rumal, ma ei oska ennast väljendada, ma ei mäleta asju, mida olen lugenud, ma ei tea asjade tausta ja mulle tundub, et selles on süüdi inforohkus, millega ma inimesena toime ei tule ning selles masendavas tegelikkuses on lihtsam unistada tarbimisest kui millegi muutmisest.

Lilleke pasameres

Kadri Kõusaare "Alfa" on taas raamat, mis minusuguse konservatiivse nunna jaoks soovitamisel piinlikkust valmistab. Kõusaare raamatutega on üldse nii, et tervikuna ma neile väga kõrget hinnet ei annaks aga teatud kohad tema raamatutes on alati ülihead olnud. Raamatute puhul ei saa kuidagi üle ega ümber ka autorist ja Kõusaar on kindlasti selline, kes külmaks ei jäta - seekord on ta lausa ise kaane peal (kusjuures L. ajas silmad punni ja küsis, kas ma loen raamatut Celine Dionist...). Tean inimest, kes peab Kõusaart kindlalt kerglaste elukommetega tibiks ega loe tema raamatuid juba põhimõtte pärast. Mina tahaks küll pigem olla selline nagu Kõusaar(e raamatute peategelane), kuigi ega see elu niimoodi kerge küll poleks. Lihtsam on olla beeta kui alfa. Eile tulid mulle vastu kaks neiut, kellest üks ütles teisele, et inimesed on ikka kummalised, mille peale teine nõusolevalt mõmises - eks ta ole, ilmselt on kõigi jaoks olemas oma hõimlased.  Me kõik jagame inimesi omadeks ja võõrasteks, võib-olla just mitte alfadeks ja beetadeks aga mingi eristus on olemas ilmselt kõigil. Kui palju on neid, kes hea meelega tituleerivad ennast ambitsioonituks halliks massiks, ikka arvame, et just meie oleme midagi enamat ja kui see välja ei paista, on süüdi halvad olud, mitte meie ise. "Alfa" peategelane peab end samuti teistest paremaks - ta on ilus, tark, hea maitsega ja omab tundeid - ilmselt õigusega massist etem eksemplar. Mina ennast päris nii ei tunne aga midagi väga tuttavlikku on neis beetade kirjeldustes. Üks asi, mida ma kellegi teise kirjeldustes pole tähele pannud aga mis mulle silma on jäänud kui täiesti ebanormaalne käitumine on raamatus ära mainitud külaskäigus peategelase õe juurde  - olla külaline, kellest välja ei tehta. Sa lähed külla ja oled kui nähtamatu, kõik teevad omi toimetusi edasi, enamasti tähendab see siis teleka vahtimist või selle taustal arvutis surfamist ja asi ei ole ebasoovitud külaskäigus vaid nad lihtsalt ei arva, et peaks kuidagi teisiti olema. Jube, kui selline käitumine on niivõrd levinud, et juba raamatutes ära mainitakse. Miks kõik räägivad, et normaalseid inimesi on üha raskem leida? Et üldine idioodistumine toimub üha kiiremas tempos? On see tõesti nii või on see igavene viimase sugupõlve temaatika? Järgmisena kavatsen lugeda Jaan Krossi, kelle "Kallid kaasteelised II" oli 20 euro pealt 1-le allahinnatud ja kus mu õrnad silmad ei pea juba teisel leheküljel masturbeerimisest lugema hakkama.

Naine, nõrkus on su nimi

Oh issake, otsisin just enda blogist üht postitust kui sattusin mingi meemi peale, kus olen ära maininud oma teise lapse nime (teadmata, et ma ta saan üldse), väikese Varvara (tema kadumine ja mõrv olid siis veel toimumata) ning seal on veel paar isiklikku laadi kokkusattumust. Ehk siis ma võiks ka ennast kuhugi prohvetina kirja panna?
Blogist sain aimu ka sellest, et Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia esimese raamatu lugesin ma läbi 3 aastat tagasi ja arvasin nõnda: Eks ta põnev on (algus mu meelest küll mitte), kõik see, mis tast kirjutatakse, et huvitavad karakterid jne ka, aga ühest asjast ei räägi mitte kuskil mitte keegi - sellest, mis teema seal on. Sõbranna A., kuuldes, mis teema on, ütles, et siis on ju teada, miks see raamat müüb. Tegemist siis seksuaalvägivalla ja intsesti temaatikaga. Nii mina kui A. (ilmselt ka konservatiivne nunn :P) leidsime, et meil oleks imelik seda raamatut kellelegi soovitada, jumal teab, mis mulje see meist jätaks. Kuna ma krimkasid ei loe ja pole seega ise kursis aga keegi kuskil arvustuses (no ei leia enam üles seda...) väitis, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat...No mina ei tea, on siis kohe nii vaja seda? Varsti tundubki, et kõik kohad pedosid ja muid perve täis ning elu läheb nagu Suurbritannias, kus 75% lapsevanemaid "kidnappingu" hirmus oma võsukesi õue mängima ei luba (mingist dokist kuulsin seda). 
Nüüd lugesin teist osa ja see õnneks perverssuste teemal nii pikalt ei peatu (algus on küll "paljulubav"), vägistamistest mööda ka muidugi ei saada aga ikkagi. Raamatu peategelast on nimetatud täiskasvanud Pipiks. Mulle Pipi iidol ei olnud, minu jaoks oli see tüdruk Buffy - väike aga tugev, peksis endast kolm korda suuremad kurjamid kasti. Sellel fantaasial raamat liugu lasebki - on pisike aga uskumatult kaval ja tugev tüdruk, kelle vastu saadetakse sadist ja selle käsilane, üliinimliku jõuga valu suhtes tundetu monstrum. See ei ole reaalne, aga millegipärast paneb peopesad higistama, tahaks, et nii oleks. Tahaks, et mina selline oleks. Tahaks kõigile maailma sitapeadele koha kätte näidata. Üllatada neid seal, kus nad kõige vähem oodata oskaksid. Otsige tüdruk, kellele ei meeldiks koht, kus kergeks saagiks peetav tüdruk alistab korraga kaks relvastatud Harleyvenda. Tegelikus elus...noh, seal ei ole selliseid tüdrukuid. Väheste eranditega saaksime me kõik rämedalt peksa ja meid vägistataks ära, isegi need, kes mõnd võitluskunsti valdavad. Me ei saa vastu, ainus võimalus on joosta ja karjuda. Üks ühe vastu on võimalusi üks sajale. Ma olen üritanud meestega kakelda, niimoodi, et nemad on sõbralikud aga mina üritan täiest jõust - minu puhul poleks isegi seda ühte võimalust sajast. Null, täielik null olen. Viiekümnest kilost ei ole vastuhakkajat. Pean juhust tänama, et mul pole olnud vaja kellelegi kunagi päriselt vastu hakata.
Ma usun, et suurim roll naisevastases vägivallas on just sellel, et meist on lihtne jagu saada. Jõhkardite üheks tunnusjooneks on ju ka see, et meeste hulgast valivad nad samuti välja nõrgimad isendid, keda kolkida, sest oma nahk on neile siiski armas. Buffyd, Pipid ja Lisbeth Salanderid võivad küll meie hinge rõõmustada aga reaalsuses tuleb siiski igasugustest füüsilistest jõukatsumistest eemale hoida ja õnne tänada, et pole sündinud kuhugi äärmuslikku patriarhaati. Siin võib naiste õigustest rääkida kartmata selle eest sinist silma saada.

Usuküsimustest

Üldiselt püüan ma tolerantne olla, kuid viimasel ajal olen märganud, et tekkinud on üks uus inimrühm, kelle ees on parem uks kinni tõmmata ja näpud kõrvas "la-la-laa" karjuda. Olen kuulnud neid "uus-vaimsuse" esindajateks hüütavat. Ühest küljest seostub see veidi ka eilse rasedatevahelise võitlusega - ühel pool eluterve sarkasm ja teisel pool ülevoolav positivism. Need uus-vaimsed on ka reeglina äärmiselt elujaatavad - olgem ise positiivsed ja elu lähebki hästi, usume inglitesse, küll need aitavad, inimene saab ise end oma energiaga tervendada jne jne. Minu jaoks on siin häiriv konks selles, et säärane mõtteviis on ju tegelikult kitsarinnaline ja taktivaene - et kui see õige oleks, siis jääks inimesel, kel nii hästi ei lähe, üle vaid ennast süüdistada, et ta piisavalt positiivne ei ole, oma energiat õigesti ei suuna, piisavalt toorelt ei toitu jne. Kui nüüd veidi laiemalt vaadata, siis tuleb tunnistada, et meie ümber leidub hulgaliselt inimesi, kes ebaõiglaselt vara surevad koledatesse haigustesse, piinlevad, kannatavad. Kas selline positiivse mõtlemise eest kõneleja julgeks oma jutlust pidada ka emale, kelle laps suri leukeemiasse? Mõni hälbinum isend ilmselt julgeks ka. Või teine mõttetult loobitav lause - "lapsed ise valivad perekonna, kuhu nad sünnivad!" Et siis, kõik need väärkoheldud, oma vanemate poolt tapetud lapsed? Mulle tundub, et need positivistid sulgevad selliste kohtade peal oma kõrvad ja laulavad ise "la-la-laa - siukseid asju pole minu maailmas olemas!" Mina olen kasvanud inimeseks, kes usub Darwinit ja leiab, et seda, mida teaduslikult tõestatud ei ole, pole erilist põhjust uskuda. Elus imesid ei juhtu, on vaid kokkusattumused, millest positiivsem osa meile kergesti meelde jääb ja sunnib saatusesse või muusse säärasesse uskuma. Mõttetu tundub mulle aga enda maailmavaate teistele tutvustamine - noh, nagu Richard Dawkins näiteks teeb - huvitav, kas leidub ükski vaimsete leeri kuuluja, kes on tema valgustustöö tõttu oma tõeskpidamisi muutnud? Ma kahtlen, pigem on ta saanud terve hunniku tulihingelisi vastaseid. Mulle paistab see skeptikute-uus-vaimsete vastuolu täiesti üksteisemõistmist välistav. Kui inimene ikka on andnud oma isiklikule kogemusele imeväärse seletuse, siis leiab ta tavaliselt, et tegemist on reegliga, mis kehtib kõigi puhul ja alati ning just tema on leidnud lahenduse kõigile maailma probleemidele. Sellega, et inimaju on keerulisim struktuur terves universumis ei tahaks ju leppida, inimene sooviks, et kõik oleks selge ja lihtne. Kui ikka on põud, siis oleme vihmajumala väljavihastanud ja tuleb talle oma esmasündinu ohverdada - kaugele me sellest tegelikult arenenud oleme? Mismoodi räägib skeptikute vastu asjaolu, et vahepeal mõned haiged tõepoolest paranevad nö iseenesest? Nojah, shit happens - vahepeal tõepoolest lähebki hästi, kõigi nende kordade kõrval kui nii hästi ei lähe...Mingi religioon teeb inimese elu lihtsaks ja minu silmis on ka see uus-vaimsus kokkuvõttes religioon. Ei saa siin midagi öelda, et eestlased pole usklik rahvas  - kohe jube spirituaalsed oleme. Paradiis saabuks maa peale kui teaduspõhine meditsiin keelata, kuritegusid asuksid lahendama selgeltnägijad ning igaühel oleks oma põllulapp, kus keemiavabu produkte kasvatada. Halleluuja! No mis sa teed sellistega? Isegi kooliharidus pole suutnud neid valgustada, miks siis uskuda, et täiskasvanueas see veel võimalik oleks? Päriselt, täiskasvanud inimesed ei saa aru, et avanejad. ee on naljalehekülg? Mis siin muud teha kui uks kinni ja näpud kõrva!

Vanem inimene arvab

Ega vist 30 ongi uus 70 või midagi sellist, igatahes eile sai seda loetud ja naerdud, pärast hakkasin millegipärast mõtlema, et kui vana ma siis õigupoolest olen ja tee või tina, tekkis kahtlus, et olen aasta vanem kui arvasin. Võtsin siis varbad appi ja tuli välja, et olengi end tõsimeeli aasta nooremaks pidanud. Ei ole see vanainimese mälu jne.
Aga selles toredas vanainimesi valgustavas artiklis on lahe näha, kuidas 30+ muundub poole artikli pealt järsku "vanemaks inimeseks". Kommentaaridest parimad:
Varem tohtisid 45+ naised ainult kirstus lamamist harjutada... Nüüd juba 30+...
Elu on edasi läinud 

AGA KUI ON 46+ ,,,MIS SIIS TEHA???

võta valge lina ümber ja mine surnuaeda..nii vanaks ei tohiks üks enesest lugupidav naisterahvas üldse eladagi

Tegelikult on see vanus üldse imelik asi, mõni näeb eluaeg tädi välja. Kõige hullem on see, et ise ennast ju adekvaatselt näha ei suuda - midagi siiski paratamatult muutub.  Ühel hetkel enam dokumente sult ei küsita - on siis põhjuseks kortsud näos või hoopis täiskasvanulikum riidevalik? Ruudulisse pontšosse ennast just ei mähi aga neoonvärvides nabapluus ei tundu ka enam ahvatlev. Või kustmaalt tuleb tunne, et bikiinide asemel peaks ikka trikooga randa minema? Pean häbiga tunnistama, et siiamaani pole ükski riideese mulle vanuse juures ebasobivana  tundunud. Pigem ei paneks selga mingit vormitut jopet. Huvitav, miks neid kantakse - sobiva mantli peaks ju igasuguse kehakuju puhul leidma? Dressid, tossud, sulejope ja Guessi käekott.

Minu Vietnam

Millegipärast ei suuda ma kirjutada (kahtlustan, et viga on selles, et olen leidnud inimese, kellega rääkida...) ja seetõttu otsustasin, et minu missioon siin elus saab olema võimalikult palju lugeda. No on neid asju siis palju, mida mulle teha meeldib? Magada, süüa? Noh, need nagu hästi terve elu täitmiseks ei sobi, või noh, eks nad sobivad ikka aga minusugusel tekiks vist siiski süümepiinad. Järele jääbki lugemine, mida saab veel edukalt ka söömise ja voodis vedelemisega ühildada - minu arvates väga hästi õnnestunud elu eesmärgi valimine minu poolt! Õnneks ei saa mind ka egoismis süüdistada, sest oma panuse rahvastiku taastootmisse olen andnud - et siis tehtud! On aeg vilju maitsma hakata ja elu nautima hakata, sest no mida mul veel ühiskonnale anda on.
Igatahes, raamatuid kirjutatakse palju ja ometi peab ju keegi neid lugema ka. Raamatukogusse minnes tuli välja, et ma ei olnud sugugi ainuke, kes selle mõtte peale tulnud oli, sest avariiulitel laiutasid vaid Barbara Cartlandid ja Sandra Brownid - mõistlikumate asjade jaoks tuli end järjekorda panna ja oodata. Selle peale õnneks suurem osa veel tulnud ei olnud ja nii kui mõni uuem teos tagasi tuuakse, pannakse see nüüd kohe minu tarvis leti alla ootele. Kesklinnas elamise võlud.
Otsustasin lihtsamalt alustada ning jätkata sealt, kus mul kunagi pooleli jäi ehk siis "Minu"-sarja raamatud. Erilist huvi pakkus "Minu Vietnam", sest no kes see normaalne inimene ikka sülelapsega võõrale maale kolib. Üldiselt mõeldakse ju lapsepuhkusele jäädes, et tore, nüüd saab vähemalt poolteist aastat rahus kodus passida ja kustutatakse kõik reisipakkumisi täis reklaamkirjad postkastist avamata ära, no heal juhul poole aasta pärast vaadatakse, et kodu lähedale spa-sse vist võiks isegi minna. Laps tahab ju rahu, kuni aastase imikuga perekonna külastamine ja külaskäigud on tegelikult kuritahtlik hoolimatus nagu ühest paarkümmend aastat vanast pereelu õpikust lugeda võib. Eks see ole tänapäeval juba ekstreemsus aga ega minagi tunnen sügavat ebamugavust mõeldes kasvõi teise Eesti otsa sõitmisele - mis siis veel pikema reisi nautimisest rääkida. Ega ausalt öeldes ei jäänud ka sellest Vietnami-raamatust muljet, et autor seda seiklust täiel rinnal nautinud oleks. Üldse jäi mulje, et ega see tema südamesoov ja tahtmine olnudki, mees lihtsalt tuli välja geniaalse ideega, et lapsepuhkus kombineeritult vanemapalgaga on ju ideaalne tasustatud puhkus. Ahjaa, esiteks tahtis ta ju suisa Iraani sõita. No ma ei tea, ma oleks ilmselt sellise mõttearenduse peale mehele tigedal toonil seletanud imikuga kooselu eripärasid aga nagu näha ei olegi kõik eesti naised sellised vastikud vigisejad nagu mina. Moslemimaa võlud jäävad küll kõrvale aga reisimõttest mees ei loobu - tundub, et naine püüab eelseisvast seiklusest mõelda nii vähe kui võimalik, isegi lähedastele teatatakse viimasel minutil ning alles siis tunneb ta, et noh, nüüd siis vist peab minema kui juba lubatud sai. Ausalt öeldes muutub see seiklushimuline abikaasa juba raamatu alguses mulle vastumeelseks ning raamatu käigus suudab ta seda muljet vaid süvendada. Eks muidugi esmamulje ongi peamine ja tegelikult ju leidub raamatuski kohti, kus isa lapsega kahekesi koju jääb ja ema kinno saab minna või kus on selgelt kirjas, et mees on nõus naise soovil alati kodumaale tagasi pöörduma aga siiski olen ma oma peas otsustanud, et see mehike on üks ebaküps ullike. Ma tõesti vabandan asjaosaliste ees, sest kujutan ette, et ma suudaks ka vabalt oma mehest nii rääkida, et inimesed mul pead paitaks ja küsiks, et miks me ometi lahku pole läinud. Igatahes on peategelane vapper naine, kes lisaks enamasti üksinda võõra riigiga kohanemisele (mehel pole kohaneda vaja, tema seikleb pidevalt üksinda ringi) sõidab veel kuuendat kuud rasedana rongiga Vietnamist Hiina ja Venemaa kaudu Eestisse - sest no mehe meelest oleks lennuk liigne priiskamine kui saaks palju huvitavama seikluse endale lubada ning jätab mehe kurvastuseks sünnitamata kohalikus riigihaiglas - kuigi see oleks ju mehe meelest ülivinge kogemus ning pealegi saaks laps eluaeg uhkustada, et dokumentides on tema sünnikohaks Vietnam. Ehk on tegemist tõelise eesti naise etaloniga, kes kõik vaikides ära kannatab ja jõudumööda kannatusi ka nautida püüab? Muidugi on lihtne kritiseerida elustiili, mis su enda omast kõvasti erineb - olen ma ju kellapealt päevagraafiku pooldaja ning leian, et see on laste kasvatamiseks üks valutumaid meetodeid kuigi nullib ära igasugused eksprompt otsused aga no eks neid on saanud teha ja saab ka hiljem kui lapse esimestel eluaastatel, mil tal normaalne päevakava välja võiks kujuneda. Võib-olla on minu negatiivse suhtumise põhjuseks pigem kahtlus, et tegelikult on lastega reisimine kukepea ja otsin raamatust tunnistust sellele, et see mitte nii ei ole? Inimloomusele on ju omane negatiivsete asjade unustamine ja kindlasti on tagantjärele mõeldes igasugune reis pigem positiivsete mälestuste allikas, nii et kui suudate, siis andke aga minna. Mina vist ei suuda ja loen raamatuid edasi.

Keelame ikka ära, on kindlam

Hakkame aga kohe pihta, ei ole siin midagi heietada möödunud kuude kohta. Täna hakkas kohe silma ettepanek keelata alla 12-aastastel ürituste külastamine . Kuidagi väga tihti avastab keegi, et miskit tuleks seadusega ära keelata. See ettepanek on küll armuline ja lubab halastada üritustele, kus on olemas spetsiaalne lasteala ja muidugi - oo püha lehm - laulupidu! Viimasel öölaulupeol käinute sõnul olevat siiski olnud tegemist üritusega, kus laudaviina pudelid pingiridade vahel veeresid ning umbjoobes tegelasi kakerdas ringi rohkem kui reede õhtul Rüütli tänavas. Aga eks ole arusaadav, et laulmine nõuab teatavat eelsoojendust.
Kommentaarid artiklil on enamjaolt stiilis "Õige vanem ei lähe lapsega isegi tänavale jalutama, sest seal on müra ja autode suitsuving. Raske on siis kannatada need mõni aasta kodus ja lugeda lapsele raamatuid?". Ega mulle ka kisendavad lapsed ei meeldi ja ma ei kujuta hästi ette, et keegi tahaks sellistega kuskil kontserdil olla, palju rohkem olen märganud lapsi, kellele üritustel meeldib ja kes muusikat naudivad. Minu oma käis folgil tantsimas ikka nii paariaastaselt ja küsis peale seda tihti, et millal jälle folgile saaks. Nüüd oleme ikka igal aastal käinud. Sel aastal käisime Punk'n'Rollil, titt oli kah kaasas ja ilmselt vaadati viltu aga tal olid kaitseklapid peas ja lava ette ma temaga ei roninud ning enamuse ajast ta magas rahulikult (kuigi ilmselt on tal hilisemas elus psühhotraumat oodata kui kommentaatoreid uskuda). Kui ta röökinud oleks, oleks ma minema läinud. Ei olnud jah teda kuskile jätta ja kuna oli ilus ilm siis tundus hea mõte looduskaunis kohas aega veeta. Kusjuures, Punk'n'Rollil oli lasteala - seega vist ei lähegi sinna keelatud ürituste nimistusse. Purjus kalkarid ümberringi? No eks neid oli jah aga kes keelab lapsele asju selgitada ning ei saa eitada, et joodikut näeb laps ka päise päeva ajal tänaval jalutades. Suuremale plikale igatahes meeldis, küsis, et millal jälle läheme. Minu arvates on see vanusepiirang ka ses mõttes kummaline, et mina olin küll alla 12, kui mingeid (parem ei maini, milliseid...) bände fännasin ja oleks vägagi hea meelega neid kuulama läinud kui vanematel oleks sama muusikaline maitse olnud. Isegi 3-aastane oskab nõuda, millist muusikat kuulata tahab - eeldada, et 12-aastane soovib vaid lastediskot kuulata, on veidi imelik. Loomulikult on olemas vanemaid, kes veavad oma lapse keset ööd kuskile joomale kaasa aga seda ei saa ju ära keelata. Kui naiivne peab olema inimene, kes arvab, et selline keeld toimiks? Kui keegi konkreetselt häirib, peaks sellele inimesele ütlema (mis muidugi ei aita), mitte lootma, et riik sellised inimesed ära keelaks. Kuskilt meenub, et kui igal inimesel oleks võimalik likvideerida ilmast need, kes teda häirivad, oleks maakera paari sekundiga tühi. Eks ma arvan muidugi, et see ettepanek võeti ajakirjanduses üles (või mõeldi välja) lihtsalt klikkide püüdmiseks aga mis ideed sa kannab? Et inimesed harjuks kõike must-valgeks pidama ja igale olukorrale seadusest lahendust otsima? Kas on raske ette kujutada, et silmapaistvate kasvatamatust harrastavate vanemate kõrval on ka sellised, kes seletavad lapsele, et karjuda ja teisi segada ei ole viisakas. Ma siiski usun, et targem on last seltskonnas käituma õpetada (mis ei pruugi alati kohe õnnestuda) kui teda kultuuriüritustelt täiesti eemal hoida ja eeldada, et ta hiljem ise nende vastu huvi hakkab tundma ja teab, kuidas inimeste keskel olla.

Talumatu vaikus ehk kuidas kasvatada uut põlvkonda idioote

Ühel päeval haiglas olles tuli mind vaatama üks ämmaemandatest ja ohkas kui hea ning rahulik minu palatis on, sest see on ainuke, kus telekas ei mängi ööl ja päeval. Mina olin oma palatis üksinda, neis teistes olid lisaks emadele ka vastsündinud titad. Lugesin tol ajal ka Perekooli sünnituse osa, keisrilõikega seonduv oli mulle tundmatu maa ja sealt sai teiste kogemusi lugeda, silma jäi aga lausa mitu teemat, kus sünnitama minejad uurisid erinevate haiglate palatite kohta, kas seal telekas ikka on. Leidus selliseidki, kes rääkisid, kuidas viimases hädas saab ju kaasaskantava matkateleka (nagu päriselt - matkateleka?!) haiglasse kaasa võtta. Muidugi oli ka imestajaid, et kas tõesti jääb elu seisma kui paar seebikaosa vahele jääb ja sealjuures oli kõige huvitavam, et enamasti vastati neile stiilis - ega ma ju mingit seebikat vaata, ma olen lihtsalt harjunud, et telekas taustaks käib. Et siis muidu hakkavad oma tühjas peas kõmisevad mõtted häirima? Hiljem lastehaiglas sain suure privileegi osaliseks, nimelt paigutati mind osakonna ainsasse telekaga tuppa, ei julgenud kadetsejatele iitsatadagi, et tegelikult pole mul telekajuhet isegi seinas. Esimene toanaaber küll vaatas telekat, samamoodi taustaks, ütles, et see on tema õhtune rituaal, mis talle koduse turvatunde loob - tass kohvi ja taustaks Reporter. Rituaale ma mõistan, neid on vaja, eks mul endalgi on mõned mõttetud, millest loobuda ei taha. Eks ma istusin see-eest muidugi arvutis, tõmbasin tasuta Vikerkaari alla vahelduseks 9gagile. Koristaja käis ja naeris, et tema arvanud, et ma raamatut loen - no vanem inimene ju ei tea, et tänapäeval tahvelarvutid olemas ning üritas mind veenda, et päevased Mehhiko seebid on tegelikult vägagi õpetlikud. Muuseas oli tema ka esimene, kes arvas, et ma oma titele ühe aastatetaguse reality-staari järgi nime panin - inimesed ikka ei unusta. Minu jaoks on telekas oma aja ära elanud tehnikasaavutus - miks ma peaksin oma aega mõne saate järgi seadma kui saan vajaliku paari hiireklikiga kätte? Saadete kvaliteedist pole mõtet rääkidagi...L. vaatab nö intelligentsete inimeste kanaleid aga sealtki ei tule viimasel ajal muud kui Ancient Aliens ja muu taoline. Ühel õhtul ta juba käratas mu skeptilise naeru peale, et aga kuidas sa seda siis seletad?! No ma ei tea, kuidas, pigem sedasi, et inimesed on  nende tulnukate üle obsessinud juba aegade algusest peale. Seda, et Leonardo Da Vinci sai oma ideed kuskil koopas tulnukaid kohates, ma keeldun uskumast. Tõendiks sellest on muuhulgas tema ebainimlikke tüüpe kujutavad joonistused - seda et Leonardo vahel fantaasial lennata võis lasta, on ju palju uskumatum mõelda. Eile jäi mulle silma surnud elevandi uudise kommentaar, kus pakuti, et tulevased arheoloogid leiavad ilmselt kunagi elevandi luid üles kaevates, et ilmselt nad Eesti alal elutsesid - eks nii need teooriad tekivadki. Aga tagasi tittede ja telekate juurde - kas pole jube mõelda, et üks väike inimene alustabki oma elu nii, et pidevalt käib taustaks mingi möla? Ema vahib ühe silmaga seepi ja teisega titte, tähelepanu pole kunagi 100 % ühe asja peal. Muidu harjub ju titt veel äkki vaikusega ära ja ei oskagi niimoodi magada, et emme samal ajal telkut vaatab. Selliseid põhjendusi võib Perekoolist lugeda küll - meil käib kodus telekas kogu aeg, kuidas siis lapski teistmoodi harjuks?
Rõve snoob olen ilmselt. Tegelikult olen ma ennast paar korda tööga nii ära kurnanud küll, et ei suuda õhtul enam muud kui mokk töllakil mõnd idiootset realityt vahtida. Aga no see on olnud peale erandlikku kümnetunnist  tööpäeva. Hmmm...aga enamik inimesi vist töötabki miinimumpalga eest kaheteisttunniseid töövahetusi tehes?

Tahan saada supermodelliks!

Eesti supermodellisaade pidi taas alustama, õnneks minul sinna asja ei ole aga vaatasin huvi pärast ankeeti, mida saatessesoovijad täitma peavad.  Ehk siis laota meie ette kogu oma elu ja selle väikesed räpased saladused. Jube põnev oleks neid ankeete lugeda ju! Täiesti unelmate töö kohe! Huvitav, kuidas selle töö peale kandideerida saaks? Ankeete ei avaldata kolmandatele osapooltele -  kelle silmadele need mõeldud on, seda ka kirjas ei ole. Igatahes päris õudne näha, kuidas tõsielusarjas osalemiseks oma eraelu maha müüma peab ja seda juba enne kaamerate ette sattumist.

Ja inimesed elavad seal!

Puhkusest kujunes tõeline läbikukkumine nagu olingi kartnud. Kui Tartus õilmitses kevad, lilled õitsesid ja liblikad lendlesid ning sai õhulistes kleidikestes heljuda (viimati kasutasin seda sõna siin nii kuus aastat tagasi ja siis süüdistati mind depressioonis), siis põhjarannik tervitas kümne soojakraadiga. Meeltesegaduses olin viimasel hetkel lapsele jope kaasa kahmanud, kohapeal selgus, et see on terve nädala vältel ainus kasulik kaasavõetud riideese. Radiaatorid huugasid maksimumi peal ja saun küdes igal õhtul (sauna ma minna kahjuks ei saanud, sest saunast väljatulek oleks mu organismile liigne šokk olnud, kujutasin ette, kuidas juuksed saunaruumist väljudes momentaalsest jäätuvad), kuid kasu ei mingit. Teise päeva hommikul tundsin, et kurk on kahtlaseks tõmmanud, järgmisel päeval polnud häält enam ollagi ja kolmandal päeval saabus palavik koos väljakannatamatu nahavaluga. Teeme nüüd panuseid, kas tegemist oli psühholoogiast tingitud häda (teame ju, et tarkade arvates on kõik haigused ainult rumalatest mõtetest tingitud, seekord hakkasin seda esimest korda tõsiselt kahtlustama) või lihtlabase viirusega. Laupäevase palavusega koolis istudes teatasid kursakaaslastest pealinlased, et ka neil olevat hommikul õues vaid + 11 kraadi sooja olnud. Kuidas te seal vastu peate inimesed?
Loengud on siis ametlikult selleks korraks läbi, teha jääb veel vaid lõputöö. Õudusega avastasin, et see tuleks A peale teha, sest muud hinded annavad cum laude välja. Õigupoolest on seal vaid üks kole D, mis on bakaaastmest üle kantud majandusarvestus, mida ma aga mingi hinna eest uuesti teha ei taha. Sellega on ilmselgelt nii nagu juhilubadegagi - ei saa minust autojuhti ega raamatupidajat. Õigusained sain ka seekord kuidagi õiguse äärealadele hoides ilma erilise piinata tehtud. Mingil hetkel tekkis idee, et võiks hoopis oma vana bakatöö üles soojendada - kavatsesin ju seda kunagi esimese eriala magistris edasi arendada, õnneks jäi tegemata (mitte magistritöö vaid mõttetu eriala kraad) aga see ei seostu ikka kohe kuskilt otsast praeguse erialaga (osakonnaga seostub see-eest pareminigi kui varem). Nii, et ma ei tea, mis edasi saab.

Elu on lill...

Üldiselt peaks ma mõistlikke asju tegema aga selle asemel tegin hoopis eBaysse konto. Ja tellisin Hong Kongist ilmselt võlts Guessi käekoti. Igatahes infot selle müüja kohta sain Buduaari foorumist (jumal, kuhu ma langenud olen...), kus väideti, et sealt originaale ei saa vaid replikaid, mis pidada olema ideaalse kvaliteediga aga mitte Guessi omad, sest neid mudeleid Guessi enda kodulehel ei ole. No ma ei tea, ilmselt kaldun ka nende hulka, keda sealsamas foorumis taunitakse kui jobusid, kes ostavad võltsi kokku, peaasi, et Guess peal, aga kui hinnavahe on mitmekordne aga kvaliteet hea, siis minul probleemi pole. Niikuinii tehakse ka originaal-Guessid Hiinas ja nende kvaliteet pole teab mis kiita. Varsti olen ma ennast igal juhul paljaks tellinud ega mäleta enam, mis kuskilt tulemas on. Ühtegi pakki veel kätte saanud ei ole ka. Õnneks on see eBay nii mahukas, et eeldab suuremat kaevetööd ning seda ma loodetavasti tihti teha ei viitsi.
Jalg juba täitsa funktsioneerib. Koolis käisin kah ära, õudsel kombel ongi vaid 1 loeng jäänud ja magistritöö, mida mul on ju aega nüüd lausa 3 aastat kõpitseda. Iseasi, kas ma suudan leida ka ühe erutava teema, sest mingi jama pärast ma pingutama ei hakka kuna niisama paberit mul vaja ei ole. Viimased kohustuslikud ained on ka kuidagi need õppekava kõige igavamad sattunud, tegin oma ettekande ära ja üritasin minema hiilida, muidugi põrkasin õppejõuga kokku ja selle asemel, et midagi mõistlikku öelda (nagu "mul on rinnalaps!" ja tissid ette lükata) pobisesin miskit a la "ma siis lähen ka ära, mulle tundub, et nii on parem..." Et jah, kohe piinlik.
L-il on tekkinud kole plaan nädalaks puhkus võtta ja teise Eesti otsa põrutada. Ma kiristan juba mitmendat ööd logistikale mõeldes hambaid, ei ole mina see, kes sülelapsega Indiasse põrutaks, isegi kaubanduskeskuse külastamine on paras komejant. Aga proovima vist peaks. Poes sai näiteks eile ära käidud. Vankrit ma endiselt keldrist üles ei saa, passin peale kuni naabrimees tuleb ja siis teen näo, et abi pole üldse vaja. "Kuidas sa ometi nii abitu oled?" või kuidas see mu ema lemmiklause mulle oligi.

Olen idioot

No olengi. Inimene ei õpi oma vigadest. Kolmandat korda elus lõin oma varba niimoodi vastu seina, et oleks vaja EMO-sse minna aga ilmselt pole mõtet, sest kahel eelneval korral on selgunud, et tegu pole siiski luumurru vaid põrutusega, mis ise pikapeale ära paraneb. Ka luumurru puhul ei panda väikest varvast kipsi, nii et vahet erilist pole, istun nüüd elastiksidemega ja liipan ringi. Eile hüppasin. Meenutagem, et mul on hetkel sülelaps ülal pidada. Nutt tuli kohe vihast peale. Ise lõin ju. Esimene kord juhtus kunagi pubekaeas kui mingi olulise saate reklaamipausi ajal (toona olid need ilmselt lühemad kui praegu) oli vaja kähku vetsu joosta. Mina ei tea, kuidas ma jooksen, ilmselt kuidagi jalgade lehvides, varbad harali aga igatahes sain vastu seina väiksele varbale ilge obaduse. Teine kord oli veel parem, siis virutasin kohe nimme jalaga vastu seina, juhtus see abituuriumi ajal kui oma lollusest üks hinne lõputunnistusele madalam tuli, oleks viitsinud oma tagumikku liigutada, poleks tulnud. Rääkisin telefoniga ja asjast teada saades, otsustasin end seina peal välja elada. Elasin järgmise nädala mööda treppi roomates (elasin teisel korrusel). Vahepeal suutsin hea 13 aastast (appi, kui vana ma olen!) ilma suuremate hädadeta elada (ilmselt peksin oma varbaid selle aja jooksul ikka mitmeid kordi ära ka aga mitte sellise põhjalikkusega), nüüd siis oli situatsioon järgmine, et titt oksendas ja läga levimise takistamiseks oli vaja kohe tormata paberirulli järele, ikka nii, et pea otsas laiali ja varbad harali tilpnemas. Ja siis nad tahavad, et ma juhiload teeks - inimene, kes isegi enda gabariite ei adu. Loomulikult on mul homme kooli nädalavahetus ja üks ettekanne vaja kah teha. Dresscode-iks ilmselt plätud ja sokid, sest vähemalt eile muu variant ei sobinud. Loodetavasti ei jõua veel pärale mu kolm paari kingi, neid ei saaks ju kah proovida. Raske on see lolli elu.

Kust kaltse saab?

Avastasin enda jaoks netipoed ja olen paar päeva mööda netti ja FB-d nende jahil kolanud. Eile tellisin Inglismaalt 3 paari kingi, mis koos saatmiskuludega läksid maksma vähem kui paar susse kohalikus kaubanduskeskuses. Iseasi, kas need mulle sobivad, sest enamikku asju ilma proovimata osta on ikka üsna riskantne. Vähemalt minu jaoks, kelle jalad on eriti tundlikud igasuguse hõõrdumise suhtes ja kelle keha on ülevalt otsast üks suurus ja alt otsast teine. Õnneks saab ju kõik edasi müüa.
Aga üks probleem on ka - enamik neid poode ja eraisikuid, kes Aasiast ja Inglismaalt kaupa tellivad omavad pehmelt öeldes, noh, haraka maitset. Eks ilmselt on sellisel kaubal siis turgu. Aga jah, põhikaup on neoonvärvides 18 cm killer-heelsid ning litrikestega ööklubikleidid. No kuhu sa lähed sellistega? Killer-heelse ma tahaks tegelikult, igasugu neetide ja pealuudega värke on ka müügis aga oma jalakesi teades ei raatsi ma raisata 50 eurot lihtsalt selleks, et järele proovida, kuidas nendega siiski kõndida ei saa. Ma kohe ei taha uskuda neid tibisid, kes väidavad, et mugav on. Ilu nõuabki muidugi ohvreid. Riietega on veel hullem lugu, ägedaid asju üldse ei ole. Ok, oli üks Barbie-kleidike aga see maksis kah 35 eurot ja ma ei ole kindel, et kõik irooniast aru saaksid kui see selga panna. Enamasti on need beibe-kleidid aga üsna odavad võrreldes kraamiga Eesti disaini müüvatel lehekülgedel.
Teisalt tiksub kuklas see mõte ka, et mingist vanusest peaks äkki inimene soliidselt riietuma hakkama. Õnneks olen ma üsna miniatuurne tegelane, haiglas taheti mul lausa laste vererõhuaparaadiga rõhku mõõta kuna "suurte inimeste" oma lotendas mul ümber käe, ning ei anna veel tädi mõõtu välja. Igatahes ootan ma huviga Evestuse fänniriiete tellimise võimalust. Aga kuskohast veel ägedaid riideid osta saab? Ja käekotte?

Milleks mulle lapsed?

Mad Max soovitas seda artiklit lugeda ja ma hakkasin siis kah kaasa mõtlema, et miks mina endale lapsed "soetasin". Ja kas kahetsen. Kõigepealt märkasin artiklis üht huvitavat kohta: "Kõik tema lastega sõbrannad pidavat kahetsema, et neil on lapsed. (Seejuures kõik tema lastetud sõbrannad kahetsevat, et neil lapsi pole.)" Et siis kahetsed igal juhul, see on ilmselt väga inimlik, et mõtled, aga mis oleks kui. No mina näiteks kahetsen, et ma rikkana kusagil soojal maal ei sündinud. Laste omamist ma aga päris niimoodi kahetsenud küll ei ole nagu artiklis nimetatud naisterahvad - et lapsed lausa ülehinnatud oleksid. Mingi lapsi ülistav kanaema ma kah pole, lihtsalt arvan, et mida rohkem kogemusi, seda parem ja lapsed on kahtlemata kogemus, mida mul lastetuna ei oleks. Mis mul lastetuna aga rohkem oleks? No ilmselt oleks rohkem ära joodud alkoholipudeleid...Ehk veidi rohkem külastatud üritusi...kuigi viimasel ajal on kõik üritused üheks massiks sulandunud ega paku enam suurt midagi ja huvitaval kombel tundub, et ühelgi üritusel ei käi ka need lastetud üle kolmekümnesed, ma ei tea, mis muud huvid neil on aga kuidagi igav on üksi äsja kahekümneste massis, kes kuulavad bände, mille hiilgeaegadel nad veel sipupükstes olid. Kas ma oleks tööalaselt edukam? Ei oleks, ja siin pole süüdi mitte lapsed vaid mu enda laiskus. Esimest last oodates olin ma lausa rõõmus, et pääsen töölt just selleks ajaks kui seal olid käimas tüütud ümberkorraldused - jah, selle asemel oleksin ma võinud ju härjal sarvist haarata, muutuste tuules esile kerkida ja karjääri näha..aga no krt, ei viitsi ju. Ma olen kõrvalt näinud, mis see karjääriinimese elu on - üks töö töö otsa, pappi küll tuleb aga pole enam aega, et seda kulutada. Ma tahaks hoopis palmi all puhata...Mõtlesin veel sedasi, et nii tore kui lapsed suuremaks saavad, on mul reisikaaslased omast käest võtta, sest L mul palmi alla ei taha ja muid sarnaste prioriteetidega tuttavaid kah pole ning üksinda ka nagu igav. Kuigi nüüd tuleb nentida, et tänapäeva maailmas ei olegi vist sooja sihtkohta, kuhu üks valge naine koos oma kahe tütrega reisida julgeks...Üldist enesearendamist lapsed mu meelest ei sega. Vähemalt siis kui sa päris üksinda nendega toime tulema ei pea. Kahtlustan, et need, kes koos lastega Lolo kanalit vahtima jäävad ja kodus manduvad, oleksid seda nii või naa ka ilma lasteta teinud. No ei tea mina ühtegi ärksa vaimuga inimest, kelle lapsed ära nüristanud oleks.
A miks ma rohkem lapsi ei taha? Ei taha mina rohkem sünnitada, mulle aitab - just sellest füüsilisest poolest - rase ma võiks olla, sellega mingeid probleeme mul pole aga see ööpäev valutamist, seda ma tõesti rohkem kogeda ei soovi. No ja eks materiaalne külg ka - ruumi pole kodus. Aga et ma ootaks pikisilmi laste suureks kasvamist, et oma eluga edasi minna, seda nagu ei ole. Nad ei takista.

Palgalõhest, süüdistavalt

Vaikselt hakkavad meenuma asjad, mis enne haiglasaagat kopsu üle maksa ajasid. Iroonia korras - päeva, mille ma õhtuks haiglas lõpetasin, alustasin sellega, et tõmbasin endale potitäie suppi kaela, seejärel murdsin küüne (ei, selle pärast ma õhtuks haiglasse ei sattunud) ning lõpuks kuulsin asja, millest ma nüüd kirjutada tahan, kusjuures terve päeva veensin end, et paar halba kokkusattumust ei tähenda veel, et terve päev maha kanda tuleks...
Teemast siis, tegelikult mõtlesin ma, et ei hakka sellest üldse kirjutama, sest inimesed võivad ennast ära tunda jne. Aga täna mõtlesin, et mida iganes! See asi häirib mind tõeliselt ja ma arvan, et kuna mina ei ole milleski süüdi, siis võin ka oma suu puhtaks tatistada. Mis sest, et teiste pihta, sest krt küll, vahel ongi teised süüdi. Postimehes ilmus ka täna selline artikkel. Ehk siis palgalõhe on palgaootuste lõhe - miks peaks keegi maksma rohkem palka sellele, kes end ise madalaks hindab. Evelin Sepp võttis kah ses suhtes kunagi sõna, et miks naised nii vähe palka küsivad ja sai muidugi sõimata, et kuidas tema, kõrgepalgaline, riigikogu nuumpõrsas, julgeb üldse sõna võtta - tema ju ei tea, millega lihtinimesel rinda pista tuleb. Mina peaks ikka nagu lihtinimeseks kvalifikatseeruma aga julgen küll palka küsida ja olen sellega siiski pidevalt rahulolematu. Võib ju öelda, et ma olen õnnelik lollpea, kes pärit toetavast perest, selline, kel nälg ja võlg selja taga ei kummita ning seega võin endale töökohast loobumist lubada aga pigem tundub mulle, et üksinda enda eest rabades oleks motivatsioon normaalset sissetulekut omada isegi suurem. Miinimumpalka saavad endale lubada need, kes hobikorras tööl käivad. Ok, on piirkondi, kus tõepoolest midagi muud ei pakutagi ja inimesi, kes olude sunnil kuhugi mujale minna ei saa aga minu meelest peaks ikka püüdma tööandjapoolse nöögi vastu astuda. Miks ma pahandan? Olles kogu aeg üritanud oma töökohal palku ülespoole suunata põhjendades seda inimeste ootuste ja teiste ettevõtete palgapoliitikaga, tegid mõned magistrikraadi omavad naistöötajad selgeks, et natuke üle miinimumpalga on absoluutselt vastuvõetav pakkumine. Mis ma siis enam tööandjale valetan, eks? Saab küll ka sandikopikatega elatud. Tuleks lisada, et eelnevalt lahkus just palgatingimuste tõttu töökohalt meesterahvas. Temal oli kesk-eriharidus. Ta sai rohkem palka kui summa, millega kõik kolm magistrikraadiga naist rahul olid. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Kas ma olen mingi puuk kui leian, et kõrgharidusega, laia silmaringi eeldavat tööd hästi tegev inimene võiks vähemalt Eesti keskmist palka teenida? Või olengi mina loll ja targad on need netikommentaatorid, kes väidavad, et keskmist palka pole olemas ja 90% eestlastest teenibki 350 eurot ning ülejäänud istuvad riigikogus ja riigifirmade juhatustes?

Veel veidi haiglatest

Hämmastusega lugesin tänasest Postimehest Põlva haigla sünnitusosakonna juhi kommentaari väikehaiglate sünnitusosakondade sulgemise kohta - taas loen: «Ma tean, kuidas käib Tallinnas või Tartus sünnitamine. Naine saadetakse 24 tunni pärast koju, kuna kohti ei jagu. Noor ema ei suuda kohaneda ei oma lapse, lapse eest hoolitsemise ega ka iseenda muutustega. See on väljatõukamine,» Täpselt sama juttu kuulsin mõlemal korral ka enda raviarstilt, natuke kirjutasin sellest siin, vihje korras võib öelda, et temagi praktiseerib Põlvas. Mul soovitati lausa Viljandisse sünnitama minna, sest Tartus on ju nii jube. Kus siis sel juhul see kodukohas sünnitamise soodustamine jääb? Nii mu enda kogemus kui ka mitme Postimehe artiklit kommenteerinu kogemus on siiski vastupidine - Tartus on täiesti normaalne sünnitada ning mitte keegi ei aja sind 24 tunni pärast kuhugi. Eriti ei aeta kuhugi mujalt sünnitanuid, kohalikud kogenud emad võivad end küll koju küsida - kui lubatakse. Kust pärineb Põlva haigla sünnitusosakonna juhi ja minu raviarsti info? Jääb mulje, et enda töö kadumise hirmus tehakse teiste tööd valimatult maha. Eks muidugi oleks hea kui kvaliteetset sünnitusabi suudetaks igas väikehaiglas pakkuda ja ma usun, et ilmselt Põlva haigla seda pakubki, kuid miks on vaja Tartut mustata? Minu silmis ei tee see Põlvat kuidagi paremaks. Jah, ka ma ise ei tahaks olla selle sünnitaja nahas, kes peab valudes sada kilomeetrit haiglasse loksuma aga lahmivast kriitikast suurhaiglate vastu ei ole ju kah kasu. Eriti kui sellega kaasneb patsiendile tunne, et oled suurhaiglas sünnitades milleski süüdi - minu ja lapse elu sai tänu erakorralisele abile päästetud ja mulle üldse ei meeldinud stiil, kuidas mu Põlvat propageeriv raviarst seda fakti täielikult eirates üritas vaid Tartus tehtus vigu leida. Meenutab jälle seda "keisrilõige on vägistamine"-suhtumist, mille puhul millegipärast hoitakse suu kinni selle koha pealt, mis siis saama peaks kui loomulik sünnitus natuke nihu peaks minema. Eks ilmselt oled ise süüdi, et piisavalt positiivselt ei mõelnud ja oma "keha ei kuulanud". Kõrvaltvaatajana on kurb näha, et mingi probleemi lahendamise asemel kukutakse hoopis üksteist mustama ega nähagi võimalust koostööks, mis näiteks haiglate puhul ju täiesti võimalik oleks - järjekordne näide "õelusest"?

Aasta halvim ilutoode ehk dramaatiline ilupostitus

Ok, ilmselt on hullemaid aga praegu ma olen vihane. Niisiis mõtlesin, et teeks ennast kah kord ilusaks, täna ikkagi üle pika aja loengusse minek ja leidsin naisteajakirja vahelt Loreali uue BB-kreemi. "Revolutsiooniline toode, mis kohandub täpselt sinu nahatooniga, ideaalne loomulik jume, katab märkamatult ja 24-tunnine niisutus." Sobivat kõigile nahatüüpidele. Eks proovisin siis ära ja ausõna, ei ajanud tervet testerit näo peale laiali vaid täiesti mõistliku koguse võtsin. Ma ei hakka oma näonahast siia pilti panema aga panen pildi, kus on näha, millised nägid välja esimesed 4 vatipatja, millega ma seda ilgust näo pealt maha üritasin saada. Et siis kui juba vatitupsud niivõrd "negriidsed" välja näevad, siis kujutage ette, milline mu nägu veel välja võis näha ! Aga noh, ilmselt see siis ongi see minu nahatooniga ideaalne kohandumine, ma lihtsalt ei mõista kunsti. Ok, toon tooniks aga lisaks kuivatas see toode mu näonaha silmapilkselt ketendavaks ja kortsuliseks. Võtsin peotäie vatipatjade ja poole pudeli meigipiimaga selle jama maha ning laksasin ruttu hunniku Orto mesilaspiima kreemi peale, äkki suudab veel enne väljaminekut näo tagasi normaalseks muuta.
Ja see oleks pidanud olema BB-kreem, mis nii hooldab kui jumestab? Tule taevas appi!

Tegelikult on muidugi tänuväärne, et kreemide puhul testreid jagatakse, mõelda vaid kui oleksin kirjelduse järgi selle kreemi endale ostnud. Aga jah, kahjuks tuleb nentida, et kevadisel perioodil ei sobi minu nahaga vist mitte üks jumestuskreem kokku, kaasa arvatud BB-kreemid - nahk lihtsalt ketendab nii palju ja igasugune pigmendiga kreem toob selle koheselt välja. Lahenduseks olen kasutanud mineraalpuudreid, kuid isegi neil ilmneb päeva peale kuivatav efekt.

Kui palju on piisavalt?

Enda lapsepõlvest ei mäleta ma, et oleksin eriti kahetsenud oma ainsa lapse saatust. Mõnikord oleks suurest kurjast vennast küll palju abi olnud aga üldiselt nohisesin ma edukalt üksinda ja mõtlesin erinevaid imelikke asju välja. Näiteks jälgisin õues sipelgaid ja hakkasin välja andma nende päevalehte. Erinevate ajalehtede-ajakirjade ja raamatute "kirjastamine" oligi mul üks põhitegevusi, sekka taaslavastasin pabernukkude (ok, tehniliselt oli tegemist poolloomade-poolinimestega) peal erinevaid raamatutest loetud situatsioone, lemmikteemadeks muidugi erinevad sõjad ja katastroofid. "Normaalseid" mänge ma eriti ei mänginud, aeg-ajalt saadeti mulle külla üks vanaema sõbranna lapselaps, kes minus igasuguse soovi kodu, poodi või muud tavalist oma entusiasmiga (teeme nüüd nii, et sina oled see ja ütled seda) hävitas. Eks muidugi meenub ka see, kuidas ma pesu triikivat ema oma "mul on igav!"-joruga tüütasin aga seda ainult siis kui ema kodus oli. Olin ju enne kooli kodune laps ja päev otsa sain ilusti omaette hakkama (ega ma üksi kodus ei olnud aga vanaema toimetustes ma end väga osalevat ei mäleta). Minu suurem laps möllab päev otsa lasteaias ja õhtul kodus on ikka seesama virin, et temal on igav ning ainsaks meelelahtuseks on passida, mida "suured inimesed" teevad. Lugeda ta veel ei oska. Paljud mitmelapselisest perest inimesed on väitnud, et nemad seda "mul on igav"-teemat üldse ei valda, sest neil oli ju õde või vend, kellega igavust peletada.
Eks nüüd saab näha, mismoodi olukord muutub. Praegu pole suuremal küll titest veel erilist seltskonda aga nii suur nende vanusevahe ei ole, et tulevikus üldse koos mängida ei saaks.
Igatahes, nii nagu ei leia ma, et inimestel peaks üldse lapsi olema, ei arva ma, et üksik laps olla oleks kuidagi halb. Aga ma pean hetkel tunnistama, et kaks last tundub nüüd kuidagi etem kui üks. Kuigi mul on ikka veel tunne, et see üksiku lapse igavus annab talle suure eelise oma fantaasiamaailma arendamiseks ja vanade inimeste jutu kuulamine ei jookse kah mööda külgi maha, sest reeglina on nende jutt sisukam kui eakaaslaste vada. Alles hiljuti pidasin kohatuks tuttava FB tarkust, et alles 4 on perekond. Ilmselt oli see lihtsalt enda rõõmuks öeldud aga nagu ikka, loen mina sellistest avaldustest välja kriitika ülejäänute kohta. Noh, nüüd on mul siis kah 2 last - huvitav, kas ühiskond on nüüd lõpuks rahul? Haa-haa-haa! Juba haiglas avaldati arvamust, et eks nüüd tuleb ikka poeg kah muretseda, sest no mis õiged lapsed need tüdrukud ikka on, eks? Pärijat on vaja mehele, pärijat! Mis sest, et midagi pärida pole peale nime. Naljakas on see, et mingist hetkest muutub ühiskonna arvamus laste arvust aga vastupidiseks. Kolm last on kah suhteline, tänapäeval tundub edukate hulgas trendiks olevat pesamuna peale esimeste suureks saamist aga see on ok siiski hästi toimetulevate puhul, miinimumpalgalise ja/või noore pere kolme last peetakse enamasti ikka "hooletuseks". Mul on üks minust veidi noorem tuttav, kellel on suisa kuus last ja tema on väitnud, et mitte ükski inimene, kes teda tundmata temast kuuleb, ei jäta küsimata, kas tegemist on asotsiaaliga. Ehk siis ühiskonnale on võimatu meele järele olla. No ega ei peagi, peaasi, et ise õnnelik oled. Aga ei saa öelda, et ühiskonna arvamus ei loeks. Haiglas olin koos lasteaiakasvatajaga, kes rääkis, kuidas lapsed pidid üksteist hindama stiilis "sa oled vaene, sa elad korteris!" Kust lastele sellised mõtted pähe tulevad?

"Õelus"

Käisin täna arsti juures. Kuna mu arst mingitel, ilmselt isiklikel põhjustel, vihkab täielikult haiglat, kus mind raviti, siis oli ta kindel, et mulle pandi valediagnoos. Kui ma siis teavitasin, et mul tõepoolest olid kõik antud diagnoosile viitavad sümptomid, jäi ta lihtsalt vait ja alustas muu teemaga. Haigusloosse ta süvenema ei hakanud. See antipaatia konkreetse haigla suhtes on päris naljakas - 4 aastat tagasi püüdis ta mind veenda, et haigla on liiga uus ja sissetöötamata, mine tea, mis võib juhtuda kui keegi õigel hetkel ei tea, kust vatitupse otsida, nüüd teadis ta rääkida, et haigla pidavat juba lagunema, hea on kui minu sealviibimise ajal lagi pähe ei lange. "Ega ma ei käse muidugi, aga eks te ise teate... (millega riskite) (ja kui riskite, siis ilmselt ei hooli te oma lapsest piisavalt). Vähemalt selline tunne jäi mulle küll sisse. Minu jaoks on ebamugav olla kaasosaline kellegi subjektiivses antipaatias - no objektiivseks kriitikaks peaks seda vist vaid mõni tõsine naiivik, ja ma ei leia, et see oleks eriti professionaalne käitumine.
Kahes erinevas haiglas "aega surnuks lüües" jäi mulle veel mõndagi sarnast silma. Just selle ebaprofessionaalsuse ja suhtlemisoskuse puudumise koha pealt. Miks pean mina end tundma kui üleliigne rahurikkuja kui tegelikult on hooldajad ja õed seal minu tarvis tööl? Kui ma seisan valvelaua juures, siis peaks ju ilmne olema, et ma miskit soovin ning ma eeldan, et valveõde viitsib oma nina Postimehest või Farmvillest kõrgemale tõsta ka ilma minu "vabandage, kas ma võiksin küsida..." palveta. Ja no tõesti - kas piinlik ei ole Farmvillet lahti hoida, kui patsient näeb, millega sa tegelikult tegeled? Ma tegelen ka töö ajal kõrvaliste asjadega aga nii pohhuist ma veel pole, et seda üldse varjatagi ei üritaks. Ühe tädi hüüdnimeks oligi lausa "MSN-i mutt" ja nii kui ma seda nime kuulsin, teadsin kohe, kellest jutt. Loomulikult ei olnud kõik inimesed sellised aga ma ei saa aru, kuidas mõnele see "mõisa köis, las lohiseb"-suhtumine nii tavapärane on, justnimelt sellise töö juures, kus see jube hästi silma hakkab. Miks sa töötad inimestega kui sobiksid tegelikult inimtühjale saarele majakavahiks? Või mingisugusele tööle, kus töö tegemise asemel saaks sõbrannadega klatšida. Eks see valveõe töö ju ideaalis selline võikski olla kui need kuradima patsiendid oma hädadega vahepeal idülli rikkumas ei käiks. Ja see klatš - no miks te ometi seda varjatagi ei püüa? Kui mina kuulen mõnest laisast ja lollist patsiendist koridori peal räägitavat, siis tekib ju ikka kahtlus, et selja pöörates olen ise järgmine, kes ette võetakse.
Ilmselt see töö nüristab, valdav osa inimesi ongi tüütud lollpead ja palgast pole üldse mõtet rääkida aga on see igalpool nii või on tegemist siiski nõukapärandiga, kus tuli elada hammas-hamba vastu ja empaatiavõime ei toonud kellelegi plusspunkte? Või on tegemist puhta "õelusega", mis naistekollektiivis tekib ja mida siis ka patsientidele välja paista lastakse? Ma näiteks kuulsin pealt hindamatut vestlust teemal kuidas kõik mehed on mõttetud idioodid lihtsalt seetõttu, et pole sünnitusvalu tundnud (need tädid võiks abordivastaste meeste peale lahti lasta, aga ilmselt kohtuksid siis võrdsed võrdsetega). Ma arvan, et just õhkkond mitte ainult valusad süstid, on see, miks haiglast koju saamist nii väga oodatakse.
Ja müts maha kõigi nende toredate, tublide  ja empaatiavõimeliste arstide-õdede-hooldajate ees, kes hoolimata kõigest endaks jääda on suutnud. Aga nagu ikka, märkab silm ja kuuleb kõrv (ning trükib sõrm) eelkõige negatiivset.