Kolmapäev, aprill 10, 2013

"Õelus"

Käisin täna arsti juures. Kuna mu arst mingitel, ilmselt isiklikel põhjustel, vihkab täielikult haiglat, kus mind raviti, siis oli ta kindel, et mulle pandi valediagnoos. Kui ma siis teavitasin, et mul tõepoolest olid kõik antud diagnoosile viitavad sümptomid, jäi ta lihtsalt vait ja alustas muu teemaga. Haigusloosse ta süvenema ei hakanud. See antipaatia konkreetse haigla suhtes on päris naljakas - 4 aastat tagasi püüdis ta mind veenda, et haigla on liiga uus ja sissetöötamata, mine tea, mis võib juhtuda kui keegi õigel hetkel ei tea, kust vatitupse otsida, nüüd teadis ta rääkida, et haigla pidavat juba lagunema, hea on kui minu sealviibimise ajal lagi pähe ei lange. "Ega ma ei käse muidugi, aga eks te ise teate... (millega riskite) (ja kui riskite, siis ilmselt ei hooli te oma lapsest piisavalt). Vähemalt selline tunne jäi mulle küll sisse. Minu jaoks on ebamugav olla kaasosaline kellegi subjektiivses antipaatias - no objektiivseks kriitikaks peaks seda vist vaid mõni tõsine naiivik, ja ma ei leia, et see oleks eriti professionaalne käitumine.
Kahes erinevas haiglas "aega surnuks lüües" jäi mulle veel mõndagi sarnast silma. Just selle ebaprofessionaalsuse ja suhtlemisoskuse puudumise koha pealt. Miks pean mina end tundma kui üleliigne rahurikkuja kui tegelikult on hooldajad ja õed seal minu tarvis tööl? Kui ma seisan valvelaua juures, siis peaks ju ilmne olema, et ma miskit soovin ning ma eeldan, et valveõde viitsib oma nina Postimehest või Farmvillest kõrgemale tõsta ka ilma minu "vabandage, kas ma võiksin küsida..." palveta. Ja no tõesti - kas piinlik ei ole Farmvillet lahti hoida, kui patsient näeb, millega sa tegelikult tegeled? Ma tegelen ka töö ajal kõrvaliste asjadega aga nii pohhuist ma veel pole, et seda üldse varjatagi ei üritaks. Ühe tädi hüüdnimeks oligi lausa "MSN-i mutt" ja nii kui ma seda nime kuulsin, teadsin kohe, kellest jutt. Loomulikult ei olnud kõik inimesed sellised aga ma ei saa aru, kuidas mõnele see "mõisa köis, las lohiseb"-suhtumine nii tavapärane on, justnimelt sellise töö juures, kus see jube hästi silma hakkab. Miks sa töötad inimestega kui sobiksid tegelikult inimtühjale saarele majakavahiks? Või mingisugusele tööle, kus töö tegemise asemel saaks sõbrannadega klatšida. Eks see valveõe töö ju ideaalis selline võikski olla kui need kuradima patsiendid oma hädadega vahepeal idülli rikkumas ei käiks. Ja see klatš - no miks te ometi seda varjatagi ei püüa? Kui mina kuulen mõnest laisast ja lollist patsiendist koridori peal räägitavat, siis tekib ju ikka kahtlus, et selja pöörates olen ise järgmine, kes ette võetakse.
Ilmselt see töö nüristab, valdav osa inimesi ongi tüütud lollpead ja palgast pole üldse mõtet rääkida aga on see igalpool nii või on tegemist siiski nõukapärandiga, kus tuli elada hammas-hamba vastu ja empaatiavõime ei toonud kellelegi plusspunkte? Või on tegemist puhta "õelusega", mis naistekollektiivis tekib ja mida siis ka patsientidele välja paista lastakse? Ma näiteks kuulsin pealt hindamatut vestlust teemal kuidas kõik mehed on mõttetud idioodid lihtsalt seetõttu, et pole sünnitusvalu tundnud (need tädid võiks abordivastaste meeste peale lahti lasta, aga ilmselt kohtuksid siis võrdsed võrdsetega). Ma arvan, et just õhkkond mitte ainult valusad süstid, on see, miks haiglast koju saamist nii väga oodatakse.
Ja müts maha kõigi nende toredate, tublide  ja empaatiavõimeliste arstide-õdede-hooldajate ees, kes hoolimata kõigest endaks jääda on suutnud. Aga nagu ikka, märkab silm ja kuuleb kõrv (ning trükib sõrm) eelkõige negatiivset.

2 kommentaari:

  1. Hahaa. Ma käisin eile kohvikus. Istusin maha. Tõusin, tõin ajalehe. Lugesin läbi. Tõusin, panin lehe ära, läksin minema. Tundis keegi mu vastu huvi?

    Ja viibisin otse baarileti vastas, kohviku kõige nähtavamas lauas, mitte kusagil nurga taga ära.

    Ehk siis, mitte ainult meditsiinis.

    VastaKustuta
  2. Eks ta ole. Igasugu kohvikute ja muude teenindusasutuste "teenindusest" võiks rääkima jäädagi. Õnneks on nendega see võimalus, et saad valida, kuhu järgmine kord sisse astud. Või noh, väikelinna ainsa poe müüja võib endale nähvamise monopoli vist lubada ka.

    VastaKustuta