neljapäev, oktoober 31, 2013

Kool sucks!

Lõpetasin just "Minu Keenia" lugemise, millest põhilisena jääb meelde see, kuidas ülimalt vaeselt elavate inimeste jaoks on ainult haridus see, mis nende elujärge parandada võib ning selle omandamise nimel ollakse võimelised kannatama muu hulgas ka nälga ja peksu. Tuues paralleele koduvabariigiga meenub taas see puberteedieas neiu, kellest sai kunagi kirjutatud ja kes igatses peale põhikooli lõppu Soome koristajaks minna. Sest noh, siis saab ju pappi. Kõht tal tühi ei olnud aga kõige uuemat IPhone-i ka endale lubada ei saanud. "Eestis on ju nõme, palka ei maksta, normaalset pappi saab aint välismaal." Ta ei näe võimalust, et hästi õppides ja haridust omandades oleks võimalik paremini elama hakata. Ok, ta on pubekas ja tahab asju kohe praegu, kuid kuigi ka mina võisin omal ajal protestivaimus kooli nõmedaks kuulutada, siis tegelikult ei oleks ma oma elu selleta ikka ette kujutanud küll ning ka ülikooli minek oli iseenesestmõistetav. Mulle tundub, et see sotsiaalmeedias pidevalt jagatav teave selle kohta kui hea on kõikjal mujal ja kui kehv on meil, mida ilmselt paljudel lastel ka kodus kedratakse, muudab laste suhtumist õppimisse - olulised ei ole teadmised vaid raha ning raha saab lihtsamalt muud moodi kui ennast harides. Mida ma selle haridusega peale hakkan kui pärast pean ikka sandikopikaid teenima? Kas tõesti on meie haridussüsteem nii devalveerunud, et ei saaks rääkida sellest, kuidas kõrgem haridus toob parema elu (ja palga)? Või on see vaid teatud ringkondade, nö teise eesti probleem ja eliitkoolides käivad lapsed saavad elu loogikast teisiti aru? Muidugi on vaja ka lihttööde tegijaid, kuid minu silmis on ikka imelik kui laps loobub suuremalt unistamast vaid selle pärast, et muudmoodi saaks kiiremini rahapaja juurde. Laps ei oska ehk veel niimoodi kaugele ette mõelda aga miks vanemad ei selgita selliseid asju? Pubekas ei kuulaks niikuinii? Ma arvan, et kui vanemate väärtushinnangud oleksid teistsugused, siis ka laps omastaks need alateadlikult. Aga kui elu näitab, et peret suudab ülal pidada vaid Soomes töötav isa? Või kas on ikka nii? Et ära elada saaks ilma Soomes töötamata ka aga siis ei saaks uut IPhone-i? Kas haridus on ka väärtus omaette või tuleks seda näha vaid elujärje parandamise vahendina? Mulle tundub, et vahe just selle koha pealt tulebki. Kui võidab ikkagi see, kellel on surres rohkem asju, siis pole enese harimisel ju mõtet. Haridust tuleks rohkem väärtustada. Ma usun, et kui Aafrikas saaks enda elutingimusi lihtsamalt parandada (no suur osa ju emigreerubki), ei sooviks ka sealsed lapsed iga hinna eest õppida, millegipärast on seal aga nii, et kõrgem haridus tagab ka parema palga. Loomulikult ei peaks vaid paber midagi näitama aga meil on paraku nii, et "valedel" erialadel ei suuda ka parimad normaalselt teenida.

2 kommentaari:

  1. Kõik sõltub ju väärtushinnangutest, kui viimane iPhone või bemm on elu eesmärgiks siis muidugi peab iga hinna eest pappi kokku kühveldama. Haridus aga kipub tihti just väärtushinnanguid muutma, ja isegi kui raha on pole asjade maailm enam kõige tähtsam;)

    VastaKustuta
  2. Ma millegipärast sellesse väga ei usu, sest selle võimaliku muutuseni väärtushinnangutes ei suuda ju enamik vastu pidada...võib-olla ainult vangistuses, kus keegi võib jõuda valgustuseni aga ka sealt väljub enamik samasuguste materialistidena.

    VastaKustuta