Eile ma tegin jälle selle vea, et õhtul voodis tuli üks hea mõte ja ma ei kirjutanud seda üles. Mõtlesin, et eks see ole hommikul ka meeles. Nagu see kunagi nii oleks! Mõtted mööduvad meist pidevalt ja kui me neid kinni ei püüa ja kuhugi ei salvesta, siis nad lähevad edasi ja leiavad uue inimese, kes neid piisavalt hindab. Selle mõtte allikaks on näiteks üldse üks Zik-Zak’i poolt foorumis algatatud teema, kuid kuna see sealt kadunud on, siis ma ei saa enam kusagilt mõtte originaali kätte. Mingi variant oli mul õnneks peas olemas. Aga seda ka ainult seetõttu, et ma olin seda mõtet kusagilt lugenud ja tänu silmamälule see salvestus.
Ja eilne mõte läks kaotsi puhtalt tänu kosmeetikale – olles oma tagumiku tselluliidikreemiga kokku määrinud, ei viitsinud ma enam üles tõusta, et siis taas õiget asendit otsima hakata, milles tagumik häirivalt linade külge ei kleepuks. Mida me sellest järeldame? Kas mitte seda, et ilu välistab head mõtted? :)
Minu ema teooria on hoopis selline, et väliselt ilusad inimesed on ilusad ka seestpoolt (sel lihtsal põhjusel, et nad on enesega rohkem rahul ja nii edasi), nii et plöga aga oma tsellukreemi edasi, tüdruk!
VastaKustutaMa ise selle teooriaga sajaprotsendiliselt nõustuda ei saa, sest me kõik teame ju, kuidas väliselt täiesti kenad inimesed iseendaga hoopiski rahul pole ja kangesti sänne kirurginoa alla kipuvad. Vastupidiseid näiteid tean ma ka. Mõne puhul tundub tõesti, et kui loodus näolapile ja kerele sümmeetriat pole andnud, siis iseloom on inimesel liigagi sümmeetriline.
Aga voodis tulnud mõtted tuleb kiirelt-kärmelt üles kriblada jahh. Ega nad ei seisa peas muidu. aga ega inimene seda enne ära ei õpi ka, kui juba üpris mitu hääd ideed sel kombel peast minema on lennutunud.