Welcome to My Nightmare

"Noh, kas ostad juba väikseid tekikesi ja sokikesi kokku?"
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."

Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.