Hetkel on mul pooleli blogijate-avantüristide raamat "Seitse maailma". Pean tunnistama, et nende blogiga ma varem kokku puutunud ei olnudki, kuid nüüd ilmselt hakkan jälgima, sest raamat on tõesti väga hea ja kaasahaarav ning ladusalt kirjutatud. (Selle sama lingi all paistab üsna palju meediakajastusi ka olevat, ei ole ise ühtegi lugenud, nii et ei tea, mida üldiselt arvatakse...) Aga nagu ikka ei tahtnud ma siin üldse raamatust rääkida vaid ühest mõttest, mida selle lugemine mulle pähe tõi.
Riskimine. Julgus hetkeliselt pähe karanud ideega või juhuslikult kohatud inimesega kaasa minna. Riskimise vastandiks on ilmselt enesealalhoiuinstinkt, sest sellega, kes kunagi ei riski, juhtub ilmselt vähem kui sellega, kes riskib ja kui juba juhtub, siis suure tõenäosusega tihti ka halba. Kes ei riski, see aga ka ei koge. Üldiselt peaks erinevates situatsioonides rolli mängima ka kõhutunne - libekeelse ligitikkujaga vaevalt kaasa läheks, aga siira rännumehega ehk tõesti. Aga sisetunne võib ka petta ja väga paljud petturid ei ole eile sündinud vaid oma töös vilunud. Minu kõige suurem mure on alati see, et mul on uudishimu olemas, kuid ebameeldivasse olukorda sattudes hakkan tavaliselt sõrgu vastu ajama. Ja see uudishimu tapab mõnikord kõhutunde. Mõtled, et on küll kahtlane aga äkki teist võimalust enam ei tule. Rääkisime sellest ja mulle anti nõu, et kõige kindlam on oma soovid ja piirid kohe alguses teistele selgeks teha ja nii kindlalt, et kahtlusi ei tekiks. Rääkida on lihtne...Mina aga olen just selline kahtleja, kes algul keeldub, siis mõtleb, et no võiks ju ka ning pärast kahetseb, ilmselt igasugu petturitele kerge saak. No mitu korda olen ma näiteks poest väljunud mitu korda suurema saagiga kui sinna minnes osta plaanisin? Nagu Peggy Tuvikestest, kellele asjad poes sosistasid, et osta mind...no ja kui veel mingi kaval müügimees ka sosistab, siis...Õnneks on see tavaliselt niimoodi ainult asjade puhul, mis mulle ka meeldivad, igasugu jama mulle pähe määrida siiski ei õnnestu (seetõttu pole mul nii raske näiteks kuurortides suveniirileti ääres).
Kõige hullem osa on just kahetsemine ja seda eriti siis kui tehtut enam tagasi võtta ei saa. Ronisid mingile matkale, pead kannatama füüsilisi piinu ja ainus soov on saada koju oma voodisse ja korralikult süüa aga lähim linn on 100 km kaugusel. Läksid mingile peole, lootes, et seltskonnast hoolimata võib õhtu lõbusaks kujuneda (no mismoodi?). Läksid kaasa libeda vennaga, kes käitumisest hoolimata väitis, et tahab kõigest sõbralik olla. Situatsioonides, kus püüad end vägisi sundida lootma positiivsele stsenaariumile, läheb tavaliselt ikka kõik nii nagu eelaimdus ütleb. Aga minusugune ei saa alati oma uudishimule vastu ja loodab parimat. Poole peal aga tavaliselt enam ümber mõelda ei saa. Eks see vist riskimise mõte olegi, et kunagi ei tea, mis lõpuks välja tuleb. Riskimise efektiivsus sõltub ilmselt sellest kui leplik sa oled ja kui kaugel asuvad sinu piirid. Minu omad eriti kaugel ei asu - ma tahan korralikus voodis vaikuses magada, 3 korda päevas korralikult süüa ega talu enda ümber tüütut elementi. Olen vist vastikult mugav inimene, et üldse midagi ehedat ilmas näha...
Kõige hullem on asi aga võõraste inimestega, kellega riskimise puhul paratamatult tegemist tuleb teha. Ei oska mina niimoodi sõbrustada, et tunnen inimest vaid paar tundi/päeva ja hakkan teda usaldama. Sundimatust vestlusest rääkimata. Ei saa minust ei klienditeenindajat ega maailmarändurit...
Seda riskimise ja riskist hoidumise teemat käsitleb ka eelmise aasta parim film (minu jaoks), millest ka natuke kirjutasin. Just seda teemat, et riskimine naiste jaoks käsitleb alati teatud teistsuguseid ohte kui meeste jaoks. Mina näiteks ei kujuta ette, et julgeksin minna üksi või ühe sõbrannaga maailmamööda hääletama. Meeste jaoks seda ligitikkumise teemat nii väga ei ole ju. Kuigi sõber teab omast kogemusest rääkida, et tänapäeval on kõik kohad selliseid perverte täis, kellele sugu, rahvus või muud pisiasjad küll korda ei lähe. Tere tulemast tolerantsus :)
Muidugi on naiste jaoks riskimine ohtlikum. Täpselt samamoodi, nagu Savisaare suurepärane plaan meil siin Tallinnas öösel mõneks tunniks tänavavalgustus kinni keerata, nii et ma ei näe loomaga jalutada, on minu jaoks ohtlikum kui mingi suvalise meessoost isiku jaoks. Ja ühistranspordi hiliste õhtutundide graafiku hõrendamine on kordades ohtlikum naistele ja mõjutab neid rohkem juba kasvõi sellepärast, et trolle ja busse ja tramme tihti just naised kasutavadki. Mehed erinevatel põhjustel (kõrgemad palgad ja üksikisaduse mitte nii levinud olek näiteks) sõidavad tihti siiski autodega.
VastaKustutaMina vaatan igasugusele reisimisega kaasnevale riskimisele täna, natuke juba kogenuma ja karastunumana nii: julge eksprompt-ideedega kaasa minna, aga taga alati enda turvalisus. Ükskõik siis, kas oled enesekaitse trennis käinud või oskad taskunuga käes hoides väga veenvat nägu teha. Sest ükski võimalik äge kogemus ei ole väärt seda, et pärast on eluks ajaks hing marraskil. Ja kui nuga/gaasi/kiireid jalgu parajasti kusagilt võtta pole, siis alati on turvalisemaid riskimise võimalusi (kasvõi need paadi taga lendlemised) või võimalus oma riske maksimaalselt maandada (et ei lähe sõbrannaga kahekesi, vaid hoopis sõbrannadega viiekesi näiteks).