Üldiselt ei ole alates mingist east sobiv teatud staaride ja menufilmide/raamatute vastu huvi tunda. No "Videvik" näiteks, Tokio Hotel või Miley Cyrus. Igal põlvkonnal on ilmselt omad iidolid. Minu arvates on aga natuke imelik see, millise raevuga mõned täiskasvanud neid nähtusi ründavad. Arusaadav kui teismeline, kes rokki kuulab, ei salli poplauljaid, kuid miks see täiskasvanule üldse korda peaks minema? OK, kui su lapse iidol on narkar või kirvemõrtsukas, siis ilmselt on põhjust muretsemiseks. Hmmm, aga kui su lapse iidol on lihtlabaselt rumal ja pinnapealne tegelane nagu enamik teismeliste iidoleid paraku on? Samas ei näita just erakordset intelligentsust ka see, kui nende lasteiidolite vastu astutakse argumentidega - a la issand kui kole see Robert Pattinson on. Tegelikult jookseks mööda külgi maha ka see kui ostad lapsele, kes kangesti Jonas Brothersi plaati soovis, hoopis Bachi oratooriumi. Mõistlikum lahendus oleks lihtsalt oodata, et see vaimustus üle läheb ja seda see 99% juhtudest ka läheb. Enda õrnast east mäletan samuti üht aastaid kestnud vaimustust, mida siis samuti püüti maha suruda faktidel mitte põhinevate väidetega, et antud tegelane on kole ja labane inimene. Siiamaani ei mõista, mis eesmärki see pidi teenima - ei olnud ju ohtu, et ma selle tüübi endale koju vean. Öeldi, et mis muusika see selline on. Ilmselt ütlesid nii ka biitlite omaaegsete fännide vanemad...Minu arvates on hoopiski süütum see kui laps mõne kättesaamatu iidoli poole õhkab kui et ta oma raha alkole või narkole kulutab. Jätta lapsele plaat ostmata lihtsalt sel põhjusel, et antud esitaja on vanema meelest nõme, on minu arvates üks kõige inetum oma tahte pealesurumine tugevama positsioonilt. Enamasti inimese maitse areneb ja vähe on neid, kes juba 13-aastaselt nö täiskasvanute muusikat eelistavad kui kõrval kõik ülejäänud roosamannat tarbivad. Maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse on ju vist lausa vanasõna. On see siis normaalne? Ilmselt inimlik, kuigi ma ei saa aru, mis eesmärki see teenib. Inimesele on oluline kuuluda mingisse gruppi, seeläbi turvatunnet tunda ja defineerida end läbi vastandumise? Ja oma järglased on oluline enda gruppi kallutada.
Sealjuures on huvitavad igasugu kunagiste boybändide taasühinemised - naljakas, et paljudel on ikkagi julgust tunnistada, et jah, see bänd meeldis mulle kunagi.
Minul ei ole küll mingit probleemi tunnistada, et Backstreet Boys oli mul kunagi lemmikbänd =) Ja et mõned nende lood, mis ei olegi kuulsaks saanud, meeldivad mulle tänini.
VastaKustutaAga plaatide ostmise või mitteostmisega järeltulijaile ongi ilmselt täpselt nii nagu sa teoretiseerisid - vanem lihtsalt kardab oma võsukese pärast. Lühinägelik käitumisviis, muud midagi.
Meil ka pool klassi fännas BSB-d :) Et umbes kui Eestisse tuleksid, siis jookseks läbi turvade, klammerduks kaela ja karjuks "Ai laaaav juuu Nickkkk!!!" Mulle nad eriti ei meeldinud, sest ma ei fännanud ballaade ja ka ükski poiss neist mulle ei sümpatiseerinud. Eks nende boybändide teema oli ju ka see, et "kes sulle neist poistest kõige rohkem meeldib". Aga jah, raha sai tollal ikka kõvasti igasugu Bravode peale kulutatud ning omavahel pilte vahetatud. Eesti bändide fännamisega oligi ju see jama, et mingit nö fännikraami ei saanud kusagilt - mingid 3 korda kopeeritud ajaleheväljalõiked ainult...Samas siis oli mul vähemalt lootust, et on võimalik omada kõike Musta Q kohta, mis ajakirjanduses ilmunud, BSB fännil seda lootust jälle ei olnud..iseasi, kas kõik nii hullud fännid olidki :)
VastaKustutaNo meil Veronikaga oli sõbranna Piret, kellega me siis kolmekesi BSB-d fännasime. Aga kui meie vaimustus piirdus lihtsalt kassettide ja videote kuulamise-vaatamisega, siis Piretikene viskus teleka ette, rullis ennast seal ringi ja kiljus ja üritas Nicki näpuga katsuda =D
VastaKustutaÜtleme nii, et fännamises tegi ta meile mõlemale pika puuga ära... =)