esmaspäev, juuni 14, 2010

Kuidas ma oma anded ära raiskasin

Selline ego teema nüüd. Rents ja Punane Hanrahan ning paljud inimesed (ka mina muidugi) nende sissekannete kommentaarides räägivad, kuidas neile koolis kõik kergelt kätte tuli ning nad tuupimise asemel kõik lennult omandasid. Selliseid "andekaid" oli ilmselt päris palju ning tegemist pole teab mis originaalsusega. Jah, ühelt poolt on meeldiv tegeleda asjaga, mis huvitab, kuid teiselt poolt on maru mugav tähelepanuta jätta teemad, mis ei huvita ja mis raskemini kätte tulevad (enamasti reaalained), eriti juhul kui õpetajad hindavad sind kui andekat last leebemalt. Ma kahtlustan, et olin selles asjas äärmus (kuigi ei või teada), sest loobusin mugavuse mõttes reaalainetest peaaegu täielikult. Tegin nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Tunnistan ausalt, et kirjutasin peaaegu kõik reaalainete tööd maha. Enamasti ma vahele ei jäänud, sest õpetajad mind kui viielist ei kahtlustanud. Ja kui jäin, siis loobusin töötegemisest täielikult - tõusin püsti ja ütlesin, et pange mulle kaks ära. Matemaatika õpetaja üritas kord mulle isegi teemat seletada (ega tollal koolis siis mahajäänutele seda luksust lubatud - jäid rongist maha, oma viga, üle me ei seleta) aga ma ütlesin talle lihtsalt (ilmselt vähese nuuksumine saatel), et ma ei saa aru, ei hakka saamagi ja jätke mind rahule. Jäetigi. Ei küsitud ja pandi kolm ära.
Enamasti ei läinud ma aga tundigi. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, mida ma need puudutud tunnid ja päevad tegin - magasin hommikul kauem, istusin ühes tollal teiseks koduks nimetatud baaris, kuid kuidagi need üle 140 puudutud tunni veerandis tulid. Ma varastasin ja peitsin puudujate päeviku ära. Jube uhke olin selle teo üle, kuigi klassijuhataja ähvardas, et niikuinii tuleb häbitu välja. Lahendamata kuriteoks see jäigi, päevik on mul siiamaani vanematekodus riidekapi põhjas, mõned lehed välja rebitud, mille peal ma saatsin oma tollasele punkarist kirjasõbrale kirju.
Seoses sellega, et mugavuse tõttu puudusin mitte ainult üksikuid ebameeldivaid tunde vaid terveid päevi, jäid lünklikuks teadmised ka muudes, muidu lihtsates ja huvitavates ainetes. Näiteks kirjanduses oli mul lõviosa kohustuslikust kirjandusest lugemata - tunnis sain need viiele vastatud, sest tavaliselt arutati seal raamatuid üldinimlikest väärtustest lähtuvalt ning otsest lugemiskontrolli ei tehtud (see on tegelikult meie õpetajast ääretult tänuväärne, sest kuidas arendab inimest mõtlema see kui tunnis nõutakse teadmist, mis värvi olid Esmeralda sussikesed? Näide elust muuseas.) Aga tegelikult on mul natuke kahju. Äkki oleks ma pidanud rohkem süvenema? Näiteks kirjandust ma oma lünklike teadmiste tõttu õppima ei julgenud minna, kuigi see mind huviyas. Äkki oleksin ma baaris õhtuka rahvaga õlle joomise asemel natuke parema seltskonnaga võinud läbi käia? Praeguseks tunnen, et mind ei seo selle kambaga enam mitte miski aga väga raske on ka uusi tuttavaid leida. Oleks ja poleks...
Äkki selles valguses on positiivne uus idee popitajate vanemaid korrale kutsuma hakata? Minu vanemad pidasid ja peavad tegelikult haritust kõigest olulisemaks. Minu kontrollimist ei pidanud nad ilmselt vajalikuks seetõttu, et õppisin ma ju hästi. Just hirmust vanemate ees ma ju selle puudujate päeviku ära pätsasin. Kui vanemad oleks teadnud? Kui mind oleks sunnitud koolis käima? Kas ma siis oleks olnud korralik oma vabast tahtest või langenud kõige mulle mittehuvitava tuupimisest stressi? Äkki oleks see sundus mu haridusest hoopis eemale tõuganud ja ma oleks pääsemiseks kuhugi teise linna kutsekooli läinud (mida mu vanemad mulle iialgi lubanud ei oleks)? Igaüks teeb oma valikud ise ja ma tunnen, et kogu see popitamine oligi minu moodus oma lapsepõlve pikendada. Samas jäi see viilimise komme mulle sisse ka ülikoolis ja seetõttu ei tea ma eriti midagi oma peaerialast, kuhu mul lihtsalt suure raha teenimise võimaluses minna soovitati, õppisin ju sealgi ainult seda, mis mind tegelikult huvitas. Tulemusena ei ole mul võimalik teadmiste lünklikkuse tõttu töötada ei oma erialal ega ka osaliselt õpitud erialadel, mis mind huvitasid.
Ega muidu hullu olekski, ainult see kooliaegne "lähen elust läbi nuga võist"-arusaam andis mulle tulevikuks liiga valed eeldused. Elu peale kooli andis mu enesehinnangule ikka paraja põntsu kui aus olla, aga siiamaani pole ma sellest - "kui raskeks läheb, tee sääred"-suhtumisest üle saanud. Kõik eelmised töökohad olen ju eeldatavate raskuste tõttu maha jätnud ning viimases sain enne suuremaid ümberkorraldusi lapse :)
Ma ei tea, kas abi oleks olnud sundimisest, pigem on olnud puudu targast suunajast, kes oleks pubeka teda huvitavates teemades süvitsi minema ärgitanud. Äkki seda olekski koolis kõige rohkem vaja?

2 kommentaari:

  1. Mina, kui läbi keska puudujate päeviku top 5 olija, tänan sind!

    Eesti keele ja kirjanduse tunnis oleks võinud rohkem viibida. Annab kõvasti tunda blogi kirjutades. Kohustuslik kirjandus keskaajal oli piin. Mulle meeldis lugeda asju, mis mulle too hetk huvi pakkusid. Nii on mul Anna Karenina siiani lugemata, kuid Triumfikaare lugesin juba enne kohustusliku kirjanduse hulka jõudmist läbi. Samas kui Hemingway hakkas meeldima peale keskat.

    Keska lõpetasin neljade ja kolmedega, kuid sotsiaalteaduskonna akadeemilise testi tulemustes olin esimese veerandi seas. Võta siis nüüd kinni.

    VastaKustuta
  2. Oh, pole tänu väärt, ma ikka rohkem endale mõtlesin kui teistele :)

    Anna Karenina lugesin läbi ainult seetõttu, et see raamat tundus mulle niivõrd ebareaalne - no kes ajab elu aeg meest taga ja siis lõpuks kui kätte saab, kargab rongi alla? Süümepiinad, my ass...

    VastaKustuta