Reaalsuslaks otse näkku

Tulin hommikul oma geelküüsi hooldamast ja mõtlesin olla aus ning mitte minna lõunale kuna niikuinii sai ilusalongis tööpäeva arvelt aega veedetud. Ainus lähedalasuv pood, kust oleksin saanud lõunasöögi kaasa haarata, oli Säästumarket. Valisin siis kasinast valikust, mida võtta oli ning kiirustasin kassasse. Ainsa töötava kassa ees lookles nii kümnepealine järjekord ja kõik need pead vajasid hädasti parandust. Olin nimelt pahaaimamatult sattunud poodi alkoholikeelu lõppemise esimesteks minutiteks. Mehi oli seal nii noori kui vanu, ühiseks nimetajaks kuid (aastaid?) pesemata riided ning välimusele vastav odöör igaühe ümber tiirlemas. Enamusel oli peos pudel lauaviina, viisakamatel seltskonnast pudel või paar kanget õlut. Nii kaugele kui silm ulatus ei näinud ma ühtegi korvi, kust promillid puudunud oleks. Hiljem siiski lisandus üks vagane vanatädi. Kuivade kõridega onud pahandasid samuti järjekorra pikkuse peale. Keegi tagareast küll kommenteeris, et nõuka-ajal olid järtsid ikka pikemad olnud aga ilmselt polnud esitoriseja seda aega näinud või siis ei mäletanud enam nii selgelt ning nõudis müüjaneiult teise kassa avamist. Müüjaneiu vabandas, et ei suuda end kahjuks paljundada. Saades teada, et müüjaid on tõesti tööl vaid üksainuke, soovitas pahur härrasmees poe üldse kinni panna. Selle peale elavnes kellegi teise loogiline mõtlemine, mis nentis, et ilma poeta oleks ikka veel halvem. Kust sa siis oma joogid kätte saaksid? Vagane vanatädi pistis vahele: "Ärge tõrelege!"
Noormees mu ees - vanust napilt kahekümne kanti aga välimus ja odöör sarnased muu seltskonnaga - otsiti peale kassat kohe läbi. Ilmselt oli sakuska põue jõudnud pista. Hiljem bussiga mööda sõites nägin teda poest rahulolevalt krõpsupakiga väljumas. Ilmselt jäi siiski viinast piisavalt raha üle ega pidanudki varastama. Või siis ei olnud läbiotsija tasemel.
Selline seltskond siis teisipäeva hommikul kell 10 ühe Eesti suurima linna enam-vähem viisaka elurajooni "kodupoes".