Reede, september 09, 2011

Naistest, lihtsalt

Mulle on alati meeldinud lugusid ja eriti erinevaid karaktereid välja mõelda. Kui koolis veel arutlevat kirjandit ei nõutud, sai oma fantaasiat seal lendu lastud, nüüd mõtlen end erinevateks inimesteks tavaliselt omaette mööda linna ringi kõndides. Seetõttu meeldis mulle ka blogija-kirjutaja Daki viimatiilmunud raamat "Naistest, lihtsalt". Mõned aastad tagasi ilmus ka "Meestest, lihtsalt" aga naiste raamat istus mulle kuidagi rohkem. Meestega on lugu vist selline, et igal naisel on see oma mehetüüp, kelle otsa nad elus tavaliselt komistavad ning teiste naiste tüübid neid niiväga ei kõneta. Erinevaid naisi satub meie teele seevastu palju rohkem ja erinevamaid, rääkimata juba sellest, et iga naise enda sees elab neid veel mitukümmend.
Raamat oli selline lihtne, kerge ja kaasahaarav. Mitte üldse halvas mõttes, vähe on neid, kes oskavad nauditavalt "diipi panna", paljud aga millegipärast üritavad. No võtke või "Värske Rõhk" kätte ja üritage aru saada, mida mõned noored kirjanikuhakatised küll öelda tahavad. Võib-olla olen mina rumal aga siiski ei meenu mulle ühtegi arvestatavat kirjandusteost, millest ma midagi aru ei oleks saanud - seega hea raamat on enamasti ikka selline, millest lugeja ka miskit mõikab.
Igatahes on Daki raamatus nii mõnigi huvitav naisetüüp, kellega mingi nurga alt samastuda. Mainin siis mõned ära ka:
Aliis - usun, et enamikul on olnud "halb sõbranna", iseasi kui halb. Meie tänavas oli ka, ta meeldis mulle kohutavalt. Minu meelest oli ta ilus, julge, tegi ägedaid asju ning oli mulle üleüldse suureks eeskujuks. Alati kui mingi pahandus oli, suutis tema end puhtaks pesta ja sina jäid süüdi aga sa andestasid talle, sest ta oli ju ometi nii äge! Minu "halb sõbranna" oleks mu ükskord kogemata ära tapnud kui me kaklesime (mingi poisi pärast muidugi) pooliku ehituse peal ja ta oleks mu äärepealt ühte prahti täis auku lükanud. Hiljem sain ma juba ise sageli "halva sõbranna" tiitli juurde, kuigi siis olime juba vanemad ja asi oli kambavaimus mitte ühe inimese mõjus teiste üle. See esimene "halb sõbranna" aga ei unune iial ja mul on hea meel, et tal kaugel Soomemaal hästi läheb kuigi me enam ammu ei suhtle. Samas äkki kõiki ei tõmba pahade tüdrukute poole? Äkki mõni tahab hoopis ontlik ja tubli laps olla? On selliseid lapsi?
Bianca - huh, ma kardaks selliseid tüdrukuid ja õnneks minu koolis neid ei olnud. Sadistlikult paha kiusaja, kes naudib oma võimu. Kahjuks tuleb nentida, et pole ka ise patust puhas olnud. Meie koolis käis üks plika, kes millegipärast mulle ja veel paarile klassiõele ei meeldinud. Tundus kuidagi ülbe näoga või midagi sellist jaburat. Üritasime talle vahel jalga ette panna või ei lasknud trepist üles. Üks kord läks ta pimedas minu ees koolist koju ja ma võtsin ta kinni ning toppisin lund krae vahele. Mis mul ometi arus oli? Jube adrenaliinilaks oli, seda mäletan. Õnneks tuli mõistus pähe aga kujutan ette, kuidas sellest sõltuvusse võib jääda.
Fatima - Fatima juures tundsin ennast ära mina-jutustajas. Selles, kuidas vahest lähed kaasa mingite imelike inimestega, ise ennast veendes, et ma olen ju ka selline aga siis mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. Enamasti muutun ma siis selliseks nagu raamatus maailmarändur Olga - vingun nii, et kõigil on tuju läinud ja lõpuks lasen vaikselt, saba jalgade vahel, jalga. Või noh, kes poleks end draakoniks joonud ja pärast ikka oma kääbikuolemuse avastanud? Ja ma pole kindel, et need "päris-draakonid" ka tegelikult sisimas kääbikud ei ole, lihtsalt nad suudavad seda paremini varjata. On üldse olemas tohutut väljapaistvat enesekindlust ilma sisemise alaväärsuskompleksita?
Jane ja Katrin. On sellised inimesed tõesti olemas? Eks ma olen kahtlustanud, et on ja ma väga loodan, et ei pea sellistega iial kohtuma. Või on mõni mu tuttavatest, kes peale mokaotsast poetatud "tere" kiiresti jalga laseb, just selline, kelle jaoks mina olen liiga vaene ja edutu, et suhelda? Ma pole kunagi mõelnud, et keegi peab täpselt silmas, mis firma hilbud sul seljas on, aga mul oli klassiõde, kes kirjutas üles kõik ühe teise klassiõe outfitid, mille põhjal tuvastas, et too suutis septembrist jõuludeni käia koolis iga päev erinevate riietega.
Uma. Üllatuslikult leidsin kõige rohkem endasarnast just temas. Ilmselt enamik mulle mitte nii lähedasi ei tea, milline provotseerija ma olen. No mitte päris nii hull kui Uma, aga vahepeal oli ikka probleemiks, et minuga ei saa kuhugi peole minna, sest tekib "olukordi". Ilmselt mingi kompleks, et on vaja kuidagi tõestada, et oled teistest parem. Rahuldus sellest, et saad stereotüübist välja tulla ja inimesi šokeerida. Eks enamasti tekkis neid olukordi muidugi ööklubides, kuhu ma suht vastumeelselt niigi läksin ja kui seal veel keegi varba peale astus või nõmedalt ligi hakkas tikkuma, siis ma reageerisin tavaliselt nii "nagu head tüdrukud ei tee", sest ma tahtsin ometi näidata, et ma ei ole mingi mõttetu ööklubimutt. Püüan nüüd enda jaoks võõrastest seltskondadest hoiduda ja jamasid on palju vähem. Rockkontserdil ju ei kakelda! Muidugi, intelligentne inimene ei lase end provotseerida ja jääb alati oma käitumises mõõdukaks, aga mulle pole kahjuks seda oskust antud.

2 kommentaari:

  1. Aitäh, et lugesid! Ja nii tore vastukaja, umbes midagi sellist ma olengi oodanud, et keegi suhestuks veel. Rääkisin just Abikaasaga ja küsisin, mis tema arvas ja tema huvitaval kombel just ütles, et talle jäid need tüübid kuidagi kaugeks. Et naised olla nii keerulised ikka. Samas meesteraamatu koha pealt oli tal rohkem arvamusi ja muljeid. Nii et võibolla on kuidagi see soopõhine ka, see, kas ja kuidas sa suhestud.

    VastaKustuta
  2. Ilmselt, olen tähele pannud ka seda, et mehed loevad palju rohkem meeskirjanike kirjutatut. Eks meeskirjanikke ole muidugi rohkem ka ja naiskirjanikest on tihti jäänud mulje, et nad kirjutavadki enamasti "naistekaid" a la Barbara Cartland. Eelarvamustel on ka suur jõud, mina pidasin näiteks Birk Rohelennu "Minu sõralist sõpra" meesterahva kirjutatuks. Aga naised muidugi ongi keerulised :)

    VastaKustuta