Teisipäev, oktoober 23, 2012

Armukadedus tapab

Juhtusin lugema Delfist katkendit Helmi Vela ja Katrin Buchanani uuest raamatust "Minu Albaania". Jube lugu, nõrganärvilistele ei soovita aga minu jaoks hullemad kui lugu ise olid selle kommentaarid. Mitmendat korda ma juba ei nea ennast netikommentaaride lugemise pärast? Aga eks see ole ikka see haiglane uudishimu, et kui öeldakse "Ära vaata!", siis kohe kindlasti vähemalt piilud. Mina pole veel aru saanud, missugust kasu see anonüümne lahmimine annab - viimati lugesin Postimehe arvamuskülje kommentaare, kus saab arvamust avaldada vaid oma nime all - kohe lust oli lugeda Jaan Kaplinski ja Kalevi Kulli omavahelist mõttevahetust - anonüümse mölakluse lugemine paneb aga pigem päriseluski kahtlustavalt selja taha piiluma.
Igatahes, nagu tavaliselt leiab suurem osa Delfi-debiilikuid, et Albaania-loo peategelane oli poolsurnuks peksmise ära teeninud - mis ta siis, rsk ronib sinna välismaale! Teine osa arvas, et ära oli ta teeninud peksu muidugi aga seda ka põhjusel, et mis ta siis, rsk iriseb mehe kallal! Peksu vallandas siis see, et naine, kelle peale mees ise kangesti armukade oli, avastas, et mees flirdib ise netis terve karja tibidega. Loomulikult on teise inimese FB konto vaatamisele võrdne karistus kangiga pähe tagumine, eriti olukorras, kus sama mees teadis kõiki oma naise paroole ning naine sattus mehe kontole mitte spetsiaalselt nuhkides vaid juhuslikult. Kommentaariumis uhkeldas keegi Krõõda-nimeline (iroonia?), et temagi on liigse inina pärast rusikaga näkku saanud ja tagantjärele leiab, et eks see õige oligi  - nüüd oskab ta parem naine olla. Päriselt, kas selliseid kommentaare kirjutavad need peksjatest mehed ise või ongi sääraseid tädisid olemas?
Mina olen kodunt kaasa saanud õpetuse, et naine, kes laseb end peksta, pole inimese nime väärt. Ok, jah, ilmselt on see vähemalt minusse õiget suhtumist vägivalla osas õpetanud ning ma ei laseks end tõepoolest sõrmeotsagagi puutuda, vaimsest vägivallast rääkimata AGA ma ei leia, et põlastav suhtumine ohvritesse õige oleks. On olemas tüdrukuid, kes kasvavad üles vägivaldes suhtes - neil ei ole ilmselt nii lihtne taibata, et armastus ei ole peksmine või veel vähem aimata, et omanditunne on see, mis eelneb vägivallale. Enamik peksulugusid algab ju sellega, et leitakse unelmate prints - selline hästi hooliv ja kontrolliv - ju ta siis hoolib kui ei lase mul üksi kuhugi minna ja sorteerib mu sõpruskonnast ebasobiva elemendi välja. Armumine on enamasti pime - pole väga kuulnud, et keegi oleks rõõmuga alustanud kooselu mehega, kes esmakohtumisel sinise silmaga kostitab, esimene keretäis tuleb ikka alles hiljem. Öeldakse, et lase kohe jalga kui see juhtub. Kahjuks suudavad aga need peksjad välja selekteerida just sellised madala enesehinnanguga tüdrukud, kes seda ei suuda - ilmselt eelneb füüsilisele vägivallale ka vaimne  - kuhu sa ikka lähed kui sulle on selgeks tehtud, et sa oled ise oma lollusega löömise ära teeninud, kõik su sõbrad on likvideeritud ning eraelu mehe kontrolli all.
Ainus asi, mis ehk aitaks ja mida peaks minu arust endale selgeks tegema on see, et armukadedus ei ole armastus vaid omanditunne. Ei tea, miks selles sõnas on üldse mingi seos "armuga"? Pigem nagu "minu armust sa elad!". Üks mu tuttav neiu küsis kunagi sünnipäeval, et kas minu mees saab ka pahaseks kui ma lauas mõne teise mehega räägin. Nii nunnu paarike oli - mees hoidis naisel kogu sünnipäeva käest kinni. Miks on see mõne arvates südantsoojendav ja minu arvates kõhedusttekitav?

6 kommentaari:

  1. Mina olen isiklikult seisukohal, et armukadedus iseenesest nii hull fenomen nüüd ka pole, kui seda on tervislikus koguses. Ma lausa arvan, et peakski vähemalt natuke armukade olema, teistpidime olukord võib ka hulluks ajada, kui teist poolt üldse ei huvita, kui sa terve õhtu mõne muu veetlevale noormehele oled tähelepanu pööranud.

    Muidu muu jutu koha pealt on su minu arvates õigus! Ei tea kust tulevad sellised, kes arvavad, et pididki peksa saama. Okei, ma teen ka vahel siin ja seal midagi ehk valesti ja siis on teine pool pahane ja pettunud ka. Aga kui ma kahetsust tunnen ja vabandust palun, kui unustasin öelda, et uksest välja minnes paariks tunniks sõbranna juurde kadusin saan ma aru küll miks inimene pahane võib olla.

    Aga jah, inimene ei saa parandada seda, et ta armukade on, kui ei usalda siis ei usalda. Siis tuleb uus mees leida, kes ei peksa. Aga võibolla on mõni juba nii palju peksa saanud, et mõistus kannatab... Juhtub ka seda.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et see psühh kontrollfriik + üksildane madal enesehinnang on ainult üks võimalikest paarikeste variantidest. Paljudel juhtudel on vist ikka nii ka, et nii mees kui naine arvavad, et peksmine on normaalne. Noh, et "kõik ju aeg-ajalt peksavad üksteist!!"
    Ise olen täitsa päriselt kohanud paari, kes suurte tülide puhul kaklesidki "natuke", nt ükskord mees lõi naist näkku ja naine virutas talle teekannuga kah näkku. Mõlemale nö loomulik suhtlemisviis. Teistel päevadel naersid koos, tundsid ennast hästi ja mingit sõpradest eraldumise asja ka polnud. Hakka siis neile seletama, et tegelt on löömine paha.
    Teise paari puhul nägin naist sinise silmaga ja ta hakkas rääkima, et noh, läksime tülli ja ta selline keevaline ja tegelt ma õiendasin temaga liiga palju kah, aga ta krt, on jobu, aga krt ma ka normaalne alati pole jne (seda kõike nö võitleva, mitte allaheitliku hääletooniga). Jällegi, naisel sõbrad alles, koht olemas, kuhu nö põgeneda, aga see ju normaalne, et mõnikord "üle keeb"...pealegi, kirglik suhe on ju äge.

    Kolmanda paari puhul naine sai aeg-ajalt mehelt löögi kirja ja see talle ei meeldinud küll, aga vaeseke lootis iga kord, et see oli viimane. Oma sõbrannadest ja muust elust naine ei loobunud (mees vist ei nõudnud ka seda) ning elas koos oma vägivaldse mehega mitu aastat. Tuli lõpuks mehe juurest ära, kui see teda pettis.

    Ja sellised tulevad oma elukeskkonnast. Peksjaks ju keegi ei sünni, ikka õpitakse see asi selgeks mingit teed pidi, mida kahjuks esialgu ise mõjutada ei saagi. Selle asemel, et ülbitseda ja mõnitada nende peksjate/pekstavate kallal tuleks kõigepealt oma saatust tänada, et nende asemel ei sündinud sinna, kuhu nad sündisid. No ja kui otseselt-konkreetselt aidata neid ei oska, ega siis nendest palju targem polegi ju. Vedanud on lihtsalt, mitte et mõistust on rohkem.

    VastaKustuta
  3. iluasi: eks see väike armukadedus liigitub jah pigem normaalse hoolimise alla. Kuigi mina näiteks muretsen pigem selle pärast, et mu mees kuskil peksa ei saa ja paljaks ei röövita kui et selle üle, ega ta mõne tibiga kuskil juttu ajama ei jää. Eks see ilmselt sõltub konkreetsest tüübist ka, minu oma lihtsalt ei ole eriline suhtleja. Teistpidi, kui kellegi suhe sai alguse nn ärarääkimisest, siis võib ju eeldada, et ollakse ka hiljem äraräägitav. Samas pole mu meelest armukadedusel suurt mõtet - tahab, läheb ära ikkagi.
    Blogielis: ma ise neid mõlemapoolseid kaklejaid isegi vägivallaohvriteks ei nimetaks. Tean ka ise üht seesugust paari - pole muud öelda, et ju siis tõepoolest meeldib ja las elavad nii kui tahavad. Iseasi muidugi, mis mulje lastele jääb aga äkki on ikka parem see nö "kirglik suhe" kui ühepoolne alandus?

    VastaKustuta
  4. Ilmselt lõpuks sõltub, kuidas ohvrit defineerida...

    Aga "kirglik suhe" on võib-olla selle pärast halvem, et see suurema tõenäosusega taastoodab vägivalda, sest näitab partneritele/lastele, et nii ongi normaalne ja saab "õnnelikult" elatud küll. Ei anna erilist mõtteainet teistsuguste võimaluste kasuks. Ühepoolne alandus võib-olla näitab rohkem vägivalla negatiivset olemust ja õpetab ka midagi uut, sunnib otsima teisi võimalusi?

    VastaKustuta
  5. Eks kindlasti ole kõigil võimalik õppida, et nende kodust kaasasaadud suhtemudel pole ehk kõige parem, iseasi kui paljud seda suudavad. Kui peksmine kõrvale jätta, on ju üsna vastik komme ka tülide puhul n. nädal aega vihaselt vaikida, ennast laste peal välja elada või laste kaudu suhelda. Kui palju on üldse selliseid inimesi, kes suudavad konflikte tulemuslikult lahendada? Isegi kui tead, kuidas seda teha, kipud vihahoos ikkagi käituma nii nagu oled näinud oma vanemaid tegemas. Hiljuti just naersime sõbrannaga meie vanemate kombe üle tülitseda stiilis - ema ohib ja puhib sügavamõtteliselt, isa küsib, mis viga, ema käratab, et midagi pole viga - tegelikult juhtub seda endalgi päris tihti kuigi tead ju, et teine pool ei ole mõtetelugeja.

    VastaKustuta
  6. Ma ise näen samuti mõlemapoolset kaklemist millegi hoopis muuna. Mul on seda endal mõõdukalt ette tulnud (kui suur vaidlus kasvab üle kergeks tõuklemiseks) ja see ei põhjustanud küll kummalegi poolele suuremaid traumasid kui kirglik vaidlus ise (teemaks oli vist filosoofia vms kirgiäratavat), nojah, ilmselt on ka mõlemal pidurid siiski piisavalt korras, et kergest tõuklemisest hullemaks asi ei lähe.

    Sellest, et keegi laseb ennast peksta, oli mul aga intuitiivselt pikka aega kohutavalt raske aru saada - püüdsin ennast sellesse olukorda ette kujutada ja sain alati tulemuseks, et no ma lööks ju ometi vastu ja tont teab, kumb lõpuks tugevamaks osutub.

    Kuni ma mõnda aega tagasi minevikus sobrades märkasin, et lasin endale paaris suhtes peale suruda valusat seksi. ja see ei ole tglt ju päris mägede kaugusel füüsilisest vägivallast. Ma arvan, et päris füüsiline vägivald see ei olnud, sest ma olin mingitel napakatel põhjustel sellega ise nõus, aga ikkagi. Pmst ma ikkagi lasin endale haiget teha, sest "muidu ta mind äkki ei armasta" või "muidu ta solvub".

    VastaKustuta