Kõik need poolelijäänud raamatud

Hakkasin eile mõtlema kõigile neile raamatuile, mille lugemise ma pooleli jätnud olen. Iseenesest on see üks tundlik teema, sest inimesed kipuvad ikkagi järeldusi tegema - küllap sa oled üks ebaintelligent, kui mu lemmikraamatu pooleli jätsid. Eks mind ka paneb imestama, kui keegi minu lemmikuid igavaks või loetamatuks peab, aga enamasti on see siiski vaid maitseküsimus. Noh, võib-olla kui välja jätta need "ma teisi raamatuid ei ole viitsinud lugeda, aga Videvik oli küll hea"-tüübid. Muuseas Videviku-saaga teise raamatu ma lugesin läbi, ei jätnud pooleli...Raamatute soovitamine on üldiselt üks tänamatu töö, niisamuti nagu ka muusikasoovitused - enamasti ei jäta need teistele sellist muljet nagu soovitajale endale. Minu puhul küll ühe erandiga  - oma viimast eriala läksin just õppima mulle soovitatud raamatute põhjal, kuna need olid seal soovituslikuks lugemiseks ega pidanud pettuma. Igatahes võtsin ette oma raamatulaenutuste nimekirja ja püüdsin meenutada raamatuid, millega ma lõpuni ei jõudnud (koju ma muretsen üldiselt vaid mulle meeldivaid raamatuid).
E. M. Remarque "Gam" ja "Jaam silmapiiril" - oeh, kohe esimesena ühe mu lemmikkirjaniku teosed...Ma armastan Remarque'i hilisemat loomingut, aga need esimesed teosed pole kohe sugugi minu maitse. Kusjuures paar nädalat tagasi rääkisin sõbraga, kes pidas just Remarque'i varast loomingut nauditavaks, kuna see pole nii depressiivne kui hilisem, peamiselt sõjatemaatikaga seonduv. Mul on lausa kahju, et mulle ei sobinud.
R. Williams "Ühel päeval keegi" - popstaar Robbie Williamsi elulooraamat. No nii igav, nii igav. Tõlge vist oli ka halb (see pealkiri on ju juba imelik?) või oligi see halvasti kirjutatud - tundus selline punnitatud Google Translate lausetega jutt.
"Milena: Eesti modelli päevik" - sellest saastaraamatust olen siin varem kirjutanud ka (otsing ei tööta normaalselt, ei saa linki anda). Igatahes oli see kunagi Eesti esimene e-raamat, salapärase autori poolt kirjutatud modellide glamuursest elust. Glamuuri ei olnud kusagil, kohutavalt igav oli hoopiski. Selline teema, millest ju annaks põnevalt või kasvõi naljakalt kirjutada, aga raamatus polnud kumbagi.
B.E. Ellis "Ameerika psühhopaat" - ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemist eriti midagi. Seda, miks ta kuulus on. No pealkiri oleks võinud aimu anda muidugi. Igatahes ei jõudnud ma lugemisega paarikümnest leheküljest kaugemale, sest kogu see firmamärkide ja brändide virvarr ajas mu haigutama ja ma ei suutnud sisule keskenduda. Pärast sõbranna rääkis, et hiljem tulevad rõvedad mõrvad, mida samasuguse detailitäpsusega kirjeldatakse. Peab vist õnnelik olema, et edasi ei lugenud. Ma põhimõtteliselt saan aru küll, mida autor selle raamatuga öelda tahtis. Võiksin vist kirjandigi kirjutada, aga ma ei pea selleks seda häirivat raamatut läbi lugema. Kooliajast oleme arutanud, et vähemalt mina ja L. kirjutasime küll edukalt kirjandeid raamatuist, mida me lugenud polnud - "Kuritöö ja karistus - kuidas südametunnistus inimese hävitab" jne.
M. Lembe "Käed eemale Õnnest" - pikemalt siin.
V. Woolf "Orlando: elulugu" - üks mu lemmikarvustajaid analüüsib siin raamatut sügavuti. Ma olen seda tüüpi, kes pikki kirjeldusi lugeda ei suuda - mul on peas juba keskkond ja tegelased välja mõeldud, täpsed kirjeldused pigem mõrandavad seda. Mis ei tähenda, et ma ootaks raamatust pidevat tegevust. Lisaks käsitleb romaan (vähemalt selle esimene osa) ajajärku, mis mind millegipärast ei köida. Kogu see aadlike moraalikoodeks ja kombestik on mulle võõras. Näiteks on ka "Anna Karenina" mulle mõistetav vaid tollase ajajärgu kontekstis, üldinimlikuna tollased probleemid minu jaoks ei kvalifitseeru, ma ei suuda seda aega ja inimesi mõista.
D. Mitchell "Pilveatlas" - raamatust tehti ka film, järelikult pidi seal ka midagi toimuma. Mina nii kaugele ei jõudnud. Raamatu õhkkond ja tegelased peaksid, no vähemalt viiendalt leheküljelt, köitma hakkama, selle raamatu puhul nii ei juhtunud.
E. Bernhardt "Minu Bangkok" - ma ei saa aru, kas härra narkomuul püüdis intellektuaali panna või mis, aga mina ei saanud mitte midagi aru. Või noh, sain ikka, aga kogu see metafooride supp oli liiga sogane. Mees, kirjuta asjast, mitte ära soiu mingitest paradiisi väravatest ja golemitest!
J. Kerouac "Teel" - selle maailmakuulsuse jätsin ma ka üpris kiiresti kõrvale, kusjuures Kerouaci "Pilvealused" on mul lausa kodus olemas ja hea raamatuna kirjas. Või äkki ma ikka lugesin ta lõpuni? Minu meelest mitte. Kõrvalepõikena võib öelda, et kogu laenutuste nimekirjas oli päris mitu raamatut, mille kohta ma ei osanud midagi öelda - olin ma need lõpuni lugenud või mitte? Millest need rääkisid? Raisatud aeg?
G. Orwell "Kummardus Katalooniale" - taas üks muidu lemmikkirjaniku teos. Antud juhul on asi puhtalt temaatikas - võõras sõda, võõrad poliitilised olud, võõrad probleemid. Pool raamatut lugesin läbi ka, aga siis sain aru, et võiks oma aega millegi huvitavamaga sisustada.
Ja lõppu kõige piinlikum poolelijätmine üldse - J.Kross "Wikmani poisid" - krt, tegemist on mu vanaema kapsaksloetud lemmikraamatuga. J. Kross on üks paremaid Eesti kirjanikke üldse. "Wikmani poisid" on üks tema tähtteoseid. Kuidas see mul pooleli jäi? Kui ma kunagi siin kirjutasin "Kallitest kaasteelistest" mainis keegi  Kaur Virunurm, et tema ei suutnud seda detailirohkuse tõttu lugeda. "Wikmani poisid" peaks ses mõttes palju lihtsamalt loetav olema, aga mina nautisin pigem "Kalleid kaasteelisi" kui "Wikmani poisse". Teisest otsast hädaldan, et Woolfi kirjeldused on mulle liig...Ilmselt asi tõepoolest mingites maitsenüanssides või ka ajahetkes, milles konkreetne raamat kätte satub. Ses osas olen nõus sellega, et paljud kohustusliku kirjanduse raamatud hakkavad kõnetama alles palju hiljem - samas kui neid koolis peale ei sunnitaks, võib-olla ei satuks hiljem neile enam peale?
Muuseas, hetkel maadlen "Matemaatika õhtuõpikuga" - paistab, et kui soont ei ole, ei aita ka üldhariv info ja lihtsad seletused, no silm vajub ikka kinni...