Vahel mõtlen, kui erinevad on ikka inimeste suhtlusharjumused/vajadused. Ma olen üksiku lapsena harjunud väga palju oma aega vajama. Mul on peas nii palju erinevaid huvitavaid isikuid, et nendega suhtlemiseks läheb ilmatu aeg! Kui ma nendega suhtlen (ehk normaalselt öeldes, omi mõtteid mõtlen) ajab mind segamine lausa hulluks. Teiselt poolt, kui "nendega" asjad aetud, olen ma tavaliselt tõsine ekstravert. Oluline on see, et asi käiks minu seatud graafiku järgi. Ses osas on igasugu sunnitud suhtlusolukorrad mu jaoks üsna piinavad - näiteks reisid koos teiste inimestega, kes ei saa aru, miks minusugune "muidu nii normaalne inimene" järsku tigedaks herilaseks pöördub. "Päevad, raudselt!" Vabalt võibki olla mingisugune hormoonide tasakaalutus, aga ma tõesti ei suuda end viisakaks suhtlejaks sundida kui tegelikult on tahtmine looteasendis ümiseda, kuid selle asemel peab seltskondlikku vestlust arendama. Teiselt poolt olen ma tööl käies L-ga enamasti 24/7 koos. Omade inimestega on see hea asi, et neid ei pea pidevalt lõbustama nagu sõpru. Vahel on mõni imestanud, et kas ära ei tüdine, kui kogu aeg koos? Ma võin kellegagi füüsiliselt ju ühes ruumis asuda, aga kui mul on klapid peas või raamat ees, siis tegelikult olen ma hoopis kusagil mujal. Sõpradega poleks nii viisakas. Mingi pidev käe hoidmine ja kudrutamine oleks küll õudne, aga vaevalt keegi seda harrastab (raudselt harrastab tegelikult). Ilmselt ajaks sunnitud ühiselu mu kiiresti hulluks (ma mõtlen ikka päris, kirvega hulluks). Või siis töö inimestega.
Muidu olen ma seltskonnas suht täht, selline kloun-täht. Lugesin kunagi mingit teooriat sugude ja huumori kohta. Kuidas naisi ei peeta humoorikateks, kuna huumor on meeste pärusmaa, sest see aitas neid partneri leidmisel (naised armastavad kõrvadega), naistel huumorit meeste meelitamiseks vaja polnud, seega see oskus kui evolutsiooniliselt ebavajalik taandarenes (mehed armastavad silmadega). Mulle õudselt meeldib nalja teha. Kunagi, õudses tööõpetuse tunnis, sain siiani meeldejäänud tunnustuse osaliseks, kui mulle öeldi, et minu kõrval on alati hea istuda, sest ma teen nalja. No ja peale 1,5 kuud haiglas imestati ka, et must huumor pole mind maha jätnud. Eks mulle meeldib see ka, kui mehed mu naljade üle naeravad, kuigi ega ma loodagi, et nad mind seetõttu kohe kosida tahaksid. Pigem on nii vist oht "friendzone"-i sattuda. Samas kui meeldiv mees mu naljade peale ei naeraks, ega ta siis kaua meeldiv ei oleks kah. Enamik mehi on siiski huumoritajuga. Naiste hulgas on selliseid tõesti vähem, aga samas on need üksikud sellised pärl-inimesed, et ühe järgi nimetasin oma esmasündinu ja teist julgen nimetada oma parimaks sõbrannaks, kuigi me kohtume heal juhul aastas korra ja seda ka juhuslikult. Ma kahetsen vist kõige rohkem temaga suhete unarusse jätmist, aga no ma pole just eriline suhetehoidmisemeister - vastuolu - igapäevaselt ei suuda ma enamikega suhelda, aga harvema suhtluse puhul kipun võõraks jääma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar