Kolmapäev, september 24, 2014

Lollile inimesele pole mõtet häid raamatuid soovitada

President soovitas oma FB lehel lugeda ZA/UM-i poolt välja antud näidendiraamatut, milles sees kaks teksti, Kaur Kenderi ja Taavi Eelmaa oma. Esimese lugesin eile läbi. Oli selline näidend ühes vaatuses, ühele tegelasele. Monoloog. Tänasest Postimehest leiab veel ühe Kenderi monoloogi. Mis on neil ühist? Autori Eminemi-vaimustus ja sõnumi esitamine "läbi ussi m****" nagu märgib üks artikli kommentaator. Huvitav, et Kender justkui võitleks elitaarse kultuuri, esteet-kusipeade vastu, üritaks kultuuri rahva omaks teha, läheneda pööblile neile arusaadavas keeles, aga välja tuleb midagi palju mõistetamatumat kui Rein Raua kirjutised. Kas mõni Lasnamäe räppar saaks nüüd aru, mida Kender öelda tahtis? Kahtlen sügavalt.
Raamatunäidendiga on samad lood. Mu meelest varem Kender ei keerutanud nii hirmsasti ega loopinud vaid talle endale arusaadavaid koode. Mulle ju üldiselt emotsioonikirjandus (raudselt on sellel mingi spetsiifiline žanrinimetus ka olemas) meeldib ja Kenderi viimase aja teoseid võiks ehk ka selles valguses nautida, aga kahjuks tahaks ma siiski süžeest ka midagigi aru saada...et kes kellega räägib või kellele miski suunatud on. Näidendis peab keegi Kenderi muusa loengut kirjanik-Kenderile. No vähemalt mina sain niimoodi aru. Muusaks on kas keegi naisterahvas Kenderi elust (kollased lehed on sellest ju jahvatanud küll, aga ma ei usu, et see teema kedagi teist peale Kenderi enda tegelikult huvitaks) või siis Kenderi alter ego, õrn hing, kelle kannatustel liugu lastes kirjanik-Kender oma teoseid vorbib. Et siis raamat iseendast iseendale. No aga kunst pidigi ju olema isiklik, hea on, kui see kedagi teist ka puudutab ja äratundmist tekitab, aga see on vaid boonuseks. Nii on mulle õpetatud. Kuna ma aga sellest kontseptsioonist eriti ei vaimustu, ei suuda ma tõsiselt (ja ilma autoripoolsete selgitusteta) nautida näiteks visuaalset kunsti, sest mul on vaja võtit. Ma ei usu, et minu tõlgendus võiks olla õigem kui see, mida autor tegelikult oma taiest luues silmas pidas. Seega ma ütlen pigem, et ma ei saa aru, kui julgen ise midagi välja pakkuda.
Aga ma teen proovi. Ma ise eelistaks seda naiste-meeste teemat Kenderi näidendis. Naine kui muusa. Toob ta ju paralleele Eminemiga, kes oma naist enda lugudes räigelt vihates valmistub tegelikus elus temaga kolmandat korda abielluma. Ja minu arvates on see..."boring as shit" kui Kenderi sõnadega väljenduda. Et see on siis see tõeline kirg ja elu mõte  - ei saa teineteisega ega ka teineteiseta. Tõeline armastus? Ah muidugi, eesti naised ju seda ei mõista, nad ei ole apelsinid vaid kartulid, nagu mingi teleseriaal välja pakkus. Vot slaavi naised - need on kirg ja armastus, seda on Kender ju ise märkinud. Mu meelest läkski Kenderiga pekki sellest hetkest kui ta endale slaavi naise leidis. Sellest hetkest alates hakkas tema lugudes ainult see teema keerlema. "Kuidas saada isaks" oli esimene tüütu raamat, enne seda oli veel huvitav. Loomulikult võib see nii ollagi, et inimestele sobivad erinevad asjad, aga ka Kender teeb selle vea, mida enamik inimesi - ta laiendab enda valiku paremuse kõigile inimestele. Osa on kindlasti kadedad kah, osa vihastab ja osal on ükskõik. Mu meelest võiks need naised ära unustada ja millegi mõistlikumaga tegeleda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar