Reede, september 26, 2014

Lapsepõlveraamatud

FB-s käib ringi meem, kus uuritakse inimestelt neid lapsepõlves enim mõjutanud raamatuid. Mulle pole seda küll keegi saatnud, sest kõik mu sõbrad on ebaintelligendid, kes jagavad pigem kassipilte (nali) kuid ega see mind sega. Hakkasin siis eile sellele mõtlema ja tõepoolest, ka minul on üsna selgelt meeles lapsepõlves loetud raamatud, aga küsitaks viit viimatiloetut, siis tegelikult vist võtaks kauem aega nende meelde tuletamine. Aga siin nad siis on:
1-2. Minu lapsepõlve vaieldamatu lemmikkirjanik oli Pilvi Üllaste. Ma ei tea, kui populaarne ta teiste silmis kirjanikuna oli, kuna lasteraamatuid on ta wikipedia andmeil vaid 3 kirjutanud, mina olen neist kahte lugenud ning neid pean ma parimateks lasteraamatuteks üldse: "Kahe verelible seiklused"(kohtasin esimest korda täheühendit DNA)  ja "Avatud pähklipuu" (kohtasin esimest korda sõna "mitokonder"). Ilmselt süstisid just need raamatud mulle huvi bioloogia vastu, mida kahjuks varjutasid loomupärane verekartus ja matemaatiline võimetus.
3. Siia peaks panema pea kogu "Seiklusjutte maalt ja merelt"-sarja. Mu isa kogus seda ning seetõttu oli see sari meil üsna ohtralt esindatud. Pean ütlema, et mulle ei sümpatiseerinud niivõrd Nahksuka jutud või musketärid, kui lood kangelaslikest nõukogude inimestest..."Tarantel", "Eršoti kraater", "Sannikovi maa", "Amfiibinimene", "Jäljed lumel", "Läbi purpurpunaste pilvede" - isegi imestan, kuidas ma ikka veel neid pealkirju mäletan.
4. Tegelikult ilmus ka see "Seiklusjuttude"-sarjas. Jules Verne "Saladuslik saar". See peaks ilmselt lapsepõlveraamatute topis kolmandal kohal olema peale Pilvi Üllaste raamatuid. Kogu see nullist (või noh, kättesaadavatest vahenditest) tsivilisatsiooni üles ehitamise teema. Ehk ebareaalne, aga äärmiselt inspireeriv. Ainus raamat, mis mul ja L-l on ühine lemmik. Üldse sümpatiseerivad seesugused avastuslikud rännakud nt Darwini retked, "Kapten ja komandör" jne.
5. Vladimir Nabokov "Lolita". Lasteraamat, eks. No ma lugesin selle läbi kuskil kümneaastasena ehk, just seetõttu, et ema keelas seda lugeda. Teine, mida keelati oli "Inkvisitsioon", loomulikult sai ka see läbi töötatud. Kolmas, mis huvi tekitas, oli "Roimar number üks", alles hiljem taipasin, et see rääkis "kõigest" Hitlerist. Aga "Lolita" õhustik lummas. Midagi eriti šokeerivat seal lapse jaoks polnudki. Ilmselt ei osanud veel niimoodi mõelda. Selle ajastu raamatud meeldivad siiani. Nabokovi "Ada" jäi siiski pooleli.
6. Kohustuslikust kirjandusest. Ma nii ülbe ei ole, et hakkan siia Remarque´i üles lugema, sest neid raamatuid ma oma arust enam nii lapse pilguga ei lugenud. Paneks aga "Kuristiku rukkis" - mulle tundus toona, et kõik täiskasvanud said sellest täiesti valesti aru ja kirjandusõpetaja, kes muidu omas autoriteeti, kaotas seda, kuna ka tema tõlgendas raamatut valesti. See ei saanud ju ometi olla nooruki ja täiskasvanu vastuoludest, milles esimene paratamatult alla annab ja kohaneb (mida peategelane vist tõesti lõpus tegi) vaid hoopis sellest, kuidas vastik ühiskond tõelise intelligendi murrab ja temast järjekordse tellise teeb. Mina ei anna kunagi alla ega saa selliseks! Ja oma sündimata jäänud pojale paneksin nimeks Holden.
7. Ma nüüd hüppan veidi ajas tagasi, sest tuli meelde, kuidas ema luges mulle ette sellist raamatusarja nagu "Dr. Dolittle lood". Need olid ilmselt eellooks hilisemale seiklusjuttude vaimustusele.
8. Karl May "Winnetou" Meeldis mulle oluliselt rohkem kui Cooperi indiaaniraamatud. Raamatuna meil kodus ei olnudki, algul ilmus õhukeste vihikutena, hiljem Kupra kirjastuse alt mingil kehval wc-paberil ja kõiki osi vist ikka ei ilmunudki. Huvitav, et mul on meeles, kuidas see raamat lõhnas.
9. Kohustuslikust kirjandusest veel Eduard Bornhöhe kirjutatud muistset vabadusvõitlust kajastavad (just lugesin kuskilt, et tänapäeva lastele ei tasuks enam nendega "lajatada", no mulle näiteks nad meeldisid...) "Tasuja" ning "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Ma ikka kirjutasin neist tsitaate välja ja mõtlesin, kuidas rõhujatele kätte maksta....
10. Ema omaaegsed õpikud. Eriti "Botaanika" ja "Zooloogia", aga ka Nõukogude Liidu ajalugu. Ma olin äärmiselt pettunud kui hiljem koolis selgus, et botaanika ja zooloogia on kõik üheks bioloogiaks kokku pandud ning mitte keegi ei hakka mikroskoobiga amööbi vaatama. Milleks ma siia kooli siis üldse tulin!? Amööb, hüdra, silmviburlased - ma pole neid kunagi oma silmaga näinud!

Naljakas tegelikult, kuidas sellest valikust kumab tõepoolest läbi hilisem huvide spekter. Klassikalised lasteraamatud justkui ka niiväga mõjutanud pole. Anderseni muinasjutud näiteks masendasid, kuigi ema üritas mulle vaid sobivamaid ette lugeda (kuidagi sattus "Väike tikumüüja" ikkagi sinna valikusse). Muinasjuttudest meenuvad veel Anna Sakse "Lillemuinasjutud" , ükspäev tuli see raamat just emaga jutuks ja ta imestas, et oli selline raamat, kus enamik jutte olid traagilised ja masendavad. Huvitaval kombel jäi mulle just see raamat meelde kõigi nende toredate loomalugude taustal, mida ka kindlasti lademetes mulle ette loeti. Lindgreni raamatutest meeldisid mulle enim "Röövlitütar Ronja" ja "Vennad Lõvisüdamed" - eriti viimane just, ehk siis raamat sellest, kuidas vennakesed saavad tulekahjus hukka ja kuidas nad hiljem surmariigis elavad (ning seal üheskoos enesetappu sooritades järgmisse "surmariiki" hüppavad). Oehh.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar