neljapäev, oktoober 30, 2014

Kauplemine, värbamine, tulistamine ja Bloglovin

Ma olen maailma kõige kärsitum inimene. Kui helistan kellelegi ja kuulen kinnist tooni, siis proovin minuti jooksul veel viis korda, isegi kui mul midagi kiireloomulist pole. Kui e-kirja ootan, siis refreshin minutis korra postkasti. Kui ma lähen poodi plaaniga mingi asi ära osta, siis ma tavaliselt ostan esimese enam-vähem sobiva kohe ära. Shut up, and take my money! Ei ole kohe üldse kaupleja tüüp. Paar päeva tagasi pidin just võtma erinevatelt firmadelt konkureerivaid pakkumisi. Õudne! Kas ma peaksin veel ootama, et äkki teine pool teeb odavama pakkumise? Kas ma juba võin oma otsuse ära kinnitada? Üldse polnud tunnet, et olen jõupositsioonil, mida ma ju ometigi olin. See ka, et ma ometi ei taha ju kedagi pahandada äraütlemisega. Minu loogika järgi oleks parem "tülitada" ainult ühte pakkujat ja pääseda teistele äraütlemisest.
Igatahes on meil nüüd uus värbamine käimas ja kujutage te pilti - pooleteise päevaga pole mitte ühtki kandidaati endast märku andnud! Varasematel konkurssidel on sarikandideerijad juba esimeste minutitega postkasti umbe ajanud. Ega me pole varem ka just lihttöölisi otsinud, aga seekord on vaja spetsiifiliste oskustega IT-inimest, varem tahtsime lihtsalt laia silmaringiga tublisid ja tarku. Palk on praegu kordi suurem kui eelnevatel konkurssidel. Mis mul öelda - inimesed, minge ja õppige IT-d ning soovitavalt mitte lihtsalt süsteemi administraatori tasemel. Praegu me muuseas ostame antud teenust Indiast sisse. Tahaks õudselt näidata, et ka Eestist oleks samasuguste oskustega inimesi võtta.
Nädala kuumast teemast ei taha kirjutada, sest sellest on ikka uskumatult palju saasta kirjutatud. Kus tulevad nüüd ühiskonna ümberstruktureerijad välja! Ühiskond on süüdi! Koolisüsteem on süüdi! Perekond on süüdi! Ansip on süüdi! Kõige jaburam idee, mida lugesin, oli see, et tuleks kohustada ühte vanemat koduseks jääma (ilmselt kuni laste täisealisuseni siis), sest lapsed on nõnda kasvatamata, et kool ei suuda oma ülesannet täita. Päriselt? Kas vanemate eeskuju on igal juhul parim? Kas ei või olla olukorda, kus koolikeskkond on tervislikum kui kodune? Ja mis peamine - kas kõiki tuleb nüüd ühe juhtumi valguses sama vitsaga lööma hakata? Me kõik kasvame ühes ja samas ühiskonnas, aga me kõik ei käitu täpselt ühtmoodi. Kuritegudel ei ole ühte ja ainust põhjust. Kuritegevust ei saa täielikult likvideerida. Shit just happens. Ainuke asjaolu, mida antud juhtumi valguses ehk võiks üle vaadata, on relvalubade väljastamine. Ajakirjandusel on nüüd pidu, saab igasuguste naabritädide ja külajoodikutega intervjuusid teha ning "tausta" uurida, issand kui põnev! Mu meelest on üsna üldteada fakt, et sellised kuriteod leiavad tihti matkimist. Miks seda ometi ei võidaks vaid kuivalt ja faktipõhiselt käsitleda? On ju selge, et me ei saa iialgi mingisugust samm-sammulist teekonda kokku, et miks see just niimoodi juhtus. Vägisi tekib tunne, et tegemist on mingitsorti trendikuriteoga, mis nüüd on meie õuele jõudnud (lõpuks ometi!). Igatsen lakoonilist ajakirjandust stiilis "homme on see ja see tänav teetööde tõttu suletud"; "tulumaksutagastus alates 1.veebruarist" jne.
Kui juba pudruks ja kapsasteks läks, siis huvipärast tegin endale konto Bloglovinisse. Õigemini seetõttu, et Feedlys on osade sissekannete ees mingid numbrid ja ma arvasin, et ehk need tulevad Bloglovini kaudu (ei tea siiani, mis need on). See Bloglovin oli tõsiselt jube koht! Kõigepealt sundis ta mind hakkama jälgima mingeid suvalisi blogisid - algul lubas, et ainult kolme oleks vaja ja pärast seda, et vali nüüd veel kolm! Ei kannata sellist sundlust, tahtsin ju lihtsalt vaadata, et mis värk on. No igatahes sai pilt kohe selgeks, et oma armsa Feedly kõrvale ma säärast jama ei vaja ja hakkasin tehtud kontot kustutama. Logisin sisse FB-ga ja kui kontot kustutada tahtsin, nõudis see mult Bloglovini parooli. No ma siis panin FB konto oma, sest eraldi Bloglovini oma mul ju polnud. Ei sobinud. FB kontoga seotust sai ära kaotada ainult nii, et paned oma Bloglovini kasutajanime ja parooli, mitte FB konto oma, eks. No krt, lõpuks pidin laskma endale meili saata, et olen unustanud oma paroolid ja alles sellega sain konto kustutatud. Võeh!

1 kommentaar:

  1. Oi kui hästi ma praegu suhestun. Pidin samuti hiljuti mitmest kohast hinnapakkumise võtma ja üks tuli lausa kohale, pärast oli nii õudne talle ära öelda. Nagu oleks oma sõbrale rusikaga kahe silma vahele virutanud.

    Tulistamise teema ajab tõesti üle ääre igalpool. Teema on tähtis ja hirmus, aga mina näiteks ei leia, et nüüd ühiskond ja koolisüsteem ühe mitte kõige tervema (no kardetavasti nii on) inimese pärast muutuma peaks. Konflikte tuleb elus ette palju ja ma ei leia, et konfliktis õpetajaga midagi niivõrd markantset ja ennekuulmatut oleks, et tuleks tulirelvade järele haarata. Koolisüsteemi võib alati parendada ja täiendada, aga ma ei usu, et see olemasolev nii s*tt on, et see inimesi tulistama tõukab. Olgem ausad, kümneid aastaid on kümneid tuhandeid inimesi koole lõpetanud ja seda täiesti ilma kedagi maha laskmata. Teismelised ongi ängi ja viha täis. Kuidas seda ohjata, peaks õpetatama kodus.

    VastaKustuta