neljapäev, juuli 09, 2015

Häda mõistusega

Üldiselt nõustun, et ka minu iseloomustamiseks kõlbab Courtney Love'i tsitaat "I would describe my personality as a cunt!" (tal on täna sünnipäev, muide!) ning mõnikord (no nii korra päevas) ajab see mind ikka täitsa marru. Vähemalt ei ole ma ainuke selline enda perekonnas.
Niisiis, läksin eelmisel nädalal esivanemate juurde, et sealt üks raamat ära tuua. Täitsa neutraalses meeleolus. Ema ütles, et see on üks kole raamat kirjelduse järgi. Ma vastasin, et ma enamasti neid Moodsa Aja omi loengi. Läksin seejärel Mikroga teise tuppa vanaemale tere ütlema. Tulin tagasi, ema vaatas mind oma tuntud "kui pilgud tapaksid" näol ja alustas tiraadi sellest, kuidas ma olen üks vastik plärtsuv ülbik, kes käituda ei oska. Mul vajus suu lahti ja küsisin, et milles nüüd siis järsku asi? (Kuna see pole mitte esimene kord, siis ilmselt oli mu reaktsioon siiski kergelt selline "milles siis nüüd JÄLLE häda?!) Ema vastas, et tuleta meelde! No mul tõesti ei tulnud midagi meelde, sest polnud ju mingit põhjust, miks ma midagi "plärtsuma" oleks pidanud. Ah, iga kord kui ma tema juurde tulevat, olevat mul teatud hoiak ja nägu ees ning pidevalt halb tuju. Mul ausõna, ei olnud sel päeval varem halb tuju olnud, mis sest, et juba uksest sisse astudes oli ta mind taas vihjamisi näpuga kõhtu torganud. Isegi nüüd ei tekkinud halb tuju, vaid lihtsalt tõeline tüdimus sellest teemast: "Kui mul pidevalt halb tuju on, siis järelikult ei ole sellel ju sinuga mingit pistmist? Tuleb välja, et sa lihtsalt oled juhtumisi seesuguse närvihaige, lolli, inetu ja väljaveninud kõhuga värdja ema!" Selle peale kostis ta muidugi, et ma olen tõepoolest täiesti haige inimene ning haaras oma asjad ja põrutas toast välja. Selline see suhtlus meil kord juba on.
Hiljem hakkasin arvama, et minuga tüli väljavõlumine võis olla lihtsalt kaval plaan pääseda lastehoidmisest nädalavahetusel - kuigi meil sellest juttu ei olnud, sain hiljem teada, et tal oli plaan suvilasse sõita ning äkki ma oleks talle lapsi kaasa pakkunud ning erilist põhjust neist keeldumiseks ei olnud. Meenub anekdoot Jukust, kes selleks, et sõbrast lahti saada, teda näpistab ning kui talt küsitakse, et miks ta lihtsalt sõbrale ei öelnud, et too ära läheks, vastab Juku, et see oleks ju ebaviisakas olnud.
See selleks. Valede nägude, tujude ja lausete pärast on meil sadu tülisid olnud ja mitte ainult minuga, kord hakkas näiteks L. suvilas kohe hommikul asju pakkima, kuna see võtab muidu ilmatu aja ning ka sellest järeldati, et meil ei kõlba lihtsalt suvilas koos nendega olla ning üleüldse on L.-l kogu aeg vingus nägu ees. Kui ma siis ütlesin, et no tal lihtsalt ongi, siis leiti, et miks ma ometi seesugusega koos pean olema. Ehk siis, mul on niivõrd kõrini sellest teemast. Ma ei oska alati oletada, mis tujus või millise näoga ma olema pean, et mitte jälle sahmakat kaela saada. Ja ma olen aru saanud, et ega minu olemised seda sahmaka saamist eriti väärata suudagi.
Sama kiiresti kui need tujud algavad, need ka tavaliselt lõpevad. No vähemalt kui on kokkupuutehetki - siis tehakse lihtsalt nägu, et mitte midagi pole olnud ja elu läheb edasi. Praegu me pole rohkem kokku puutunud, ei helistanud ega midagi. Aga meil oli varasemast kokkulepe, et sel nädalavahetusel on lapsed tema juures kuna meil on Punk'n'Roll. Mis ma siis nüüd tegema peaks? Vabandama asja eest, milles ma endal mingit süüd ei näe? Sellest hoolimata tekiks tunne, et "näe, suhtleb ainult siis, kui temal vaja on!" Kas see arvamus on aga 100% vale, kui vaja ei ole, ega ma vist tõesti endast märku ei annaks ka. Jätta Punk'n'Rollile minemata lihtsalt sellise mõttetuse pärast? Hetkel tundub see mulle kõige reaalsema plaanina. Sest ma kardan helistada. Kuidas ma tean, kas ta on veel mu peale vihane või mitte? Või isegi kui enam ei ole, kas minu helistamine annaks talle võimaluse uuesti kõik meelde tuletada? Nagu vanaema enda kohta ütles - kardan siin maailmas kolme asja - usse, äikest ja oma tütart. Ma ei saa ka ilmselt kunagi täiskasvanuks selle sama hirmu pärast. Kusagil alateadlikult arvestan kogu aeg ema arvamusega.
Üks sõber lubas järgmiseks nädalavahetuseks Positivuse piletid välja teha. Kohe esimese mõttena lööb pähe -  mida ema sellest arvaks, kas ta oleks nõus kahte nädalavahetust lapsi hoidma? Kummast üritusest ma eos loobuma peaks? Kas on mõtet üldse öelda, et tegelt nagu tahaks minna, või saab kohe pähe? Kõige lihtsam oleks üldse igasugu sõltuvussuhtest hoiduda ning oma tahtmistest loobuda. Istungi terve suve kodus ja mis siis. Samas võib ju juhtuda, et emal on hea tuju ja ta on meelsasti nõus lapsi hoidma? Selja taga olevat ta rääkinud, kuidas mina üldse lapsi talle ei too. Miks ta ei võiks ise lapsehoidmist välja pakkuda siis, miks mina pean küsima? (Sest see on võim, arvan ma.) L.-i poolsed vanavanemad on küll ise lapsi enda juurde küsinud, aga me ei taha ju ainult neid ka koormata. Kui üldse lapsehoidmisvajadusest rääkida, siis seda on keskmiselt korra kuus. No vahel tõesti oleks vaja. Ja mõnikord juhtub kahjuks, et oleks mitu korda järjest vaja.
Tahaks surra. (Jah, ma olen täiesti labiilne.)

12 kommentaari:

  1. Mnjah, raske. Mõni sõber ei sobi lapsi hoidma?
    Mul mitmed sõbrad palkavad tuttavaid koolilapsi lapsehoidjaks, kui vaba õhtut vaja. Päris imikut ma ei usaldaks 12-15 aastasele hoida, aga lasteaiaealiseid küll.
    Meil oli lastehoiuga praktiliselt nullseis ja kui viis aastat tagasi esimest korda kahekesi teatrisse läksime ja lapsed omapead koju jäid, oli see täiesti tähelepanuväärne sündmus meie jaoks.

    VastaKustuta
  2. Ma ei tea, kus sa elad, aga ma võin su lapsed võtta küll. Kui sa neid üldse usaldaks mulle :D Ja ainult seepärast, et mul on oma emaga täpselt sama suhe. No täpselt sama. Häiriv lausa, ma mõtlesin, et me oleme ainukene imelik paar, aga on teisi "kannatajaid" ka. (Jutumärkides, sest ema olemasolu ei ole ju tegelikult kannatus, vaid pigem ikka õnnistus. Või? Aga raske on küll, kui omavahelist klappi pole.)

    VastaKustuta
  3. Võtsin julguse kokku ja helistasin. Muidugi tuli välja, et tema oli kõik ammu unustanud ning mina see ainuke loll, kes end halvasti tundis.
    Riin: aitäh pakkumise eest! Me tegelikult oleks vast mujalt suguvõsast ka hoidja leidnud aga hea teada, et on nii vastutulelikke inimesi. Sul ju endal ka lapsed, vast ikka usaldaks. Ja mu ema mulle muus osas tegelikult täitsa meeldib. Lihtsalt vahepeal ajab hulluks.
    ritsik : ma saan aru jah, et tegelikult on lastevaba õhtu paljudele täielik luksus ja ma ei tohiks vinguda, aga noh, igaüks vingubki oma mätta otsast.

    VastaKustuta
  4. Tereee!!! See kõik on erakordselt tuttav. Ma ei hakka siin detailidega lehvitama, aga nii tüli tekkimine tühjast kui kui "kas ma nüüd helistan ja küsin selle varem kokkulepitud lastehoiu kohta või on meie vahel kõik läbi?" on, noh, iganädalased.

    Kõige toimivam lahendus on jätta ära see "me" iga verbi tagant. "me läheme", "me tahame", "me koormame". Positivusele lähed sina ja su kaasa hoiab lapsi (v teeb nendega midagi). Järgmisel nvl läheb L kuhugi ja sina istud kodus või õigemini teed midagi, mida koos tittedega teha annab. Suvilast hoidute. Lapsed hoitud ja vähemalt pooled teist saavad muusika- või kultuuri- või spordi- või mistahes elamused kätte.

    VastaKustuta
  5. Ahaa, seepärast, Kaur, ongi su postitused alati "mina käisin" või "Kati käis" :D

    VastaKustuta
  6. Hah, justnimelt seda "kas nüüd on meie vahel kõik läbi" mõtlen ka mina alati, kuid paistab, et teise poole jaoks on see vaid kerge meelelahutus...
    See lahendus mulle üldse ei meeldi, sest millegipärast meeldib mulle kõige rohkem aega veeta just mehega koos. Imelik olen vist, või siis lihtsalt pole mul piisavalt häid sõpru (see Positivuse oma on ka L.-i jagu ning L. niigi hädaldab naljatades, et ma röövin tema sõpru). Suvilas saame me õnneks vanematega kordamööda käia ja me tõesti väldime sinna samal ajal sattumist.

    VastaKustuta
  7. Sa peaksid oma bännerit muutma:
    vana
    Mul on mitu tahku, kumbki külili*
    uus
    Mul on mitu kanti, kõik lõikavad**.
    sest
    **See cunt'i filosoofia lõikab paremini:D

    VastaKustuta
  8. Nojah, tahaks mehega ja teisiti ei meeldi. Aga kui tahad pikemalt reisida ja on selge, et keegi su jõmpsikaid kolme nädalat järjest ei poputa - mis teed siis? Jätad reisimata? No ei jäta ju. Sama selle Positivusega... Ja igale poole ei olegi mõtet koos minna, isegi kui saaks. Muusika- ja filmi- ja näitusemaitsed on inimestel erinevad. Mõni inimene sallib spordiüritusi ja mõni ei salli mitte. No ei ole ju mõtet vedada oma kaasat kuhugi, kus talle nkn ei meeldiks.

    Riin - osaliselt. Aga ma kirjutan haruharva sellest, mida me teeme kahekesi, ilma lasteta. Olime 5 päeva kahekesi, selle aja jooksul tegime 1 matka (koos), käisime maal (koos) ja rattaga sõitmas ning võtsime vastu kolmed külalised - aga blogisse sest suurt ei jõua.

    VastaKustuta
  9. Hen Zen: see on täitsa hea avastus tõesti 😊
    Kaur: siis kui üritus ainult ühele huvi pakub, siis pole jah mõtet mõlemal minna, aga muus osas Ritsik mu meelest mainis kunagi keskeakriisiga seoses, kuidas ta on harjunud pidevalt perega arvestama, mitte endaga. Mul on ka see sündroom vist, et tõesti kui tahan ja hästi ei saa, siis jätangi minemata.

    VastaKustuta
  10. Mina kui lastetu tahaks muidugi arvamust avaldada - minu meelest on see ikka väga oluline, et inimesed ka lasteta koos aega veedaksid. Ja mitte ainult koos telekat vaadates ja jalutades, vaid vahepeal mugavustsoonist ka väljudes. Nii et ma saan aru küll, miks tahetakse kahekesi punk n rollile minna.

    VastaKustuta
  11. Rents, muidugi. A mõned paarid on nõus käima AINULT kahekesi. Ja ma ei pea silmas esimest kuud armunuid, vaid sihukesi 10+ aastat koos olnuid. "Läheme kinno" - "ei ma pean õhtul lastele süüa tegema" - "a las mees/naine teeb?" - "eeeeii, see ju ei sobiks". Ja nii nad ei saa punknrollile MITTE IIALGI. Ega roheliste rattamatkale või geopeituse MMile ega üldse kuhugi. Ehkki võiks vabalt korraldada nii, et sel aastal sõidan mina rohelisi ja sina kamandad jõmpsikaid, järgmisel aastal vastupidi, ja kui Allah annab, siis käime vahepealsetel üritustel kahekesi koos ja kui ei anna, siis ootame sellega kuniks annab.

    VastaKustuta
  12. Hah, see on nagu (kusjuures mitu) mu meestuttavat on öelnud, et lähevad naisega alati enne tähtpäevi, jõule, sünnipäevi jne riidu, et ei peaks kingitusega jamama. :)

    VastaKustuta