teisipäev, mai 24, 2016

Ühe TÜ vilistlase mälestusi

Nädalavahetusel toimus TÜ vilistlaste kokkutulek. Mina seal ei käinud nagu ka mitte ükski mu kursusekaaslane või tuttav vilistlane (väide põhineb teadmisel, et kui sa ei postitanud FB-sse, siis sa ei käinud). Võrreldes sellega, kui emotsionaalseks ma suutsin minna keskkooli kokkutuleku teemaga, on minu leigus ülikooli kokkutuleku suhtes ehk imelik. Lühidalt selgitades, "minu ajal" puudus kursuste süsteem (või noh, ei puudunud, kuid ei olnud enam selles vormis, mis kunagi) - igaüks valis oma loengud ise. Mingisugust kursusesisest suurt läbikäimist meil ka polnud, üks kursapidu vist korraldati, aga kuna see läks aia taha (igaüks oma nurgas ja võimalikult vaikselt), siis rohkem ei üritatudki. Paljudele kursakaaslastest ei ütle ma tänaval tere, sest pole kindel, et nad mind ära tunnevad. Inimesi, kellega siiani suhtlen, võin ülikooliajast ühe käe näppudel üles lugeda (kursus oli meil suur, minuga ühel ajal lõpetas ca 12 inimest, pluss umbes sama palju lõpetas mõni aeg hiljem). Magistrisse astusin ma aastaid hiljem ja kuigi sealne kursus oli palju kokkuhoidvam, siis peale lõpetamist ei ole ka meie eriti suhelnud. Avatud ülikool ju, palju erinevas vanuses inimesi, kellel kõigil oma tööd, pered ja hobid. Ehk siis, erinevalt ootustest ei olnud mul mingit "imelist ülikooliaega". Ahjaa, tartlasena elasin ma ju kodus ka, mitte ühikas. Kes üldse toona enam ühikates elas? Meie, igati ratsionaalsete riigiteadlaste pundist vist ikka väga vähesed, enamik elas rahulikes üürikates, kus sai õppida ega pidanud pidude pärast "kannatama".
Postimees küsis mitmelt tuntud vilistlaselt, mida nemad oma ülikooliajast mäletavad. Kahjuks ma ise neid vastuseid lugeda ei saa, aga üritan vähemalt vastata. Enamik küsimusi on jube keerulised, sest ma tõesti ei mäleta seda aega (vastan oma bakalaureuseõpingute põhjal)

1. Mis eriala ülikoolis õppisite, mis aastal lõpetasite? Avalik haldus, 2004.
2. Millised hinded olid teie lõputunnistusel? Minul kui statistikafännil on õudne kiusatus otsida see tunnistus üles ja sealt vaadata. No et, mis keskmine oli ja nii (edit: keskmist polnud tunnistusel kirjas). Mäletan seda, et paar D-d vist oli. Mingid hirmsad majandusained ja andmeanalüüs (edit: ei, meenub, et andmeanalüüsi ma PIDIN töö põhjal D saama, aga kuna sattusin hinnet uurima samal ajal kui õppejõud mu tööd parandas, küsis ta mult mõned lisaküsimused ning nentis seejärel, et tegelikult ma olen ikka asjast aru saanud küll, aga ei oska end korrektselt väljendada ja sain C, kuigi punktid ei lubanud).  Ülejäänud olid head hinded. Edit; ei, hullult hakkas huvitama, mis ained need kehvasti läksid siis ja otsisin ikka tunnistuse välja, aga kirjutan neist koledatest ainetest järgmise küsimuse all.
3. Mitu korda eksamitel läbi kukkusite? Palun kirjeldage mõne sõnaga neid läbikukkumisi. Ma ei kukkunud mitte kunagi mitte ühelgi eksamil läbi. Nii oli. Ma olen perfektsionist, mida te tahate. Aga D-d siis: Eesti haldusõiguslik süsteem ja halduskorraldus - õigusaine, igav, ma ei saanud mitte midagi aru, eksamil pidime lahendama kaasusi, ma ei saanud mitte midagi aru. Need olid hetked, mil ma mõistsin, et geenid ei ole mind aidanud ja advokaati pelgalt geenidel liugu lastes minust ei tule. Majandusõpetus - siin oli vist lisaks aine igavusele süüdi ka õppejõud, tegemist oli sisuliselt mikroökonoomikaga, aga makro sain ma A, kusjuures see oli inglisekeelne ja tekitas mus juba ette õudu, aga õppejõud oli geniaalne, seega sai ka minusugune graafikute joonistamise nii käppa, et ei andnud võrreldagi eestikeelse mikroga. Poliitilised ideoloogiad - piinlik. Miks, oo - miks! Miks ma, debiilik, ei lugenud neid soovitatud raamatuid? Eksamil olid vist veel küsimused, et kirjelda anarhismi ning vist ka mingi küsimus feminismi kohta, aga ma ei osanud eriti midagi öelda. See loeng oli õhtuti kuuest  kaheksani ja mu ainus energia läks konspekti kirjutamisele (jaa, noored õppurid, sellist vaeva pidime nägema). Ma lihtsalt olin toona liiga noor teadmaks, et kunagi hakkaks see teema mind huvitama. Majandusarvestus - see oli veel avatud materjalidega eksam...sinna kadusid mu isa lootused, et minuks võiks saada raamatupidaja (kuigi ta lisas, et isiksuslikult ma selleks ei sobi, sest raamatupidajad olevat introvertsed hallid hiirekesed - ma olen vist täpselt ühte sellist stereotüüpset raamatupidajat oma elus kohanud, ülejäänud on kõik sellist tüüpi nagu Manjana :), raamatupidajaid olevat iga korra ajal vaja.
4. Lemmikõppejõud, paar sõna tema kohta.
Kui ma oleksin toona õppinud midagi sellist, mis mind huvitanud oleks, oleks sellele küsimusele palju lihtsam vastata. Magistriajast ma näiteks tean, aga kuna lubasin siin bakast ülevaate teha, siis üritan oma arhiividesse kaevuda. Ma sain toona võtta päris palju vabaaineid, mis kuidagi mu erialaga ei haakunud ning nii sattusin ma zoosemiootika juurde, seega üks eredamaid pärle oli muidugi Aleksei Turovski. Väga sümpaatne inimene oli ka politoloog Rein Toomla, kelle esinemised valimisstuudios on samuti meeldivad. 
5. Kõige veidram õppejõud ehk kõige professorlikum professor, paar sõna ka tema iseloomustuseks.
Mingeid väga erilisi tegelasi mulle ei meenugi, aga hea sõnaga meenutaks seda sama riigi rahanduse-nimelist ainet (ehk siis makroökonoomikat) andnud Karsten Staehri, kellel oli maine kui "eriti rangel õppejõul". Mina alati nautisin neid hetki, mil ta loendas stopperiga aega, et uks hilinejate nina ees lukku keerata ja tööde esitamisele lõpp teha. Ma lihtsalt ei mõista "viimase minuti mehi".
6. Kõige ebameeldivam õppeaine, seletage mõne sõnaga, miks.
Kuna sattusin enda jaoks toona täiesti valele erialale, siis suur osa kohustuslikest ainetest olid minu jaoks igavad. Vihale ajas mind aga ainult üks aine, mis enamikule tundus hoopiski lemmikuks olevat - suhltemispsühholoogia nimelt. Seda jagati vist toona pea kõigi erialade tudengitele. Mäletan Raimond Kaljulaidi ja õppejõu omavahelisi pikki vaidlusi ja meie imestust selle üle, kuidas üks inimene (Raimond siis) saab olla ometi nii tüütu ja rumal...  Mind häiris aga hoopis see, et kogu suhtlemispsühholoogia näis põhinevat valedel alustel ehk siis sellel, et me suudame oma suhtlemisstiili muuta. Mina ei suuda. Kursaõde, kes õpetatud nippe oma toonase peika peal harjutas, hävis samuti täielikult (meespool hakkas kahtlema tema vaimses tervises). Minu väide on see, et jah, me teame  - tuleb öelda "kallis, see, et sa oma mustad sokid vedelema jätad, muudab mu väga õnnetuks  ning ma tunnen, et niimoodi käitudes ei arvesta sa minuga üldse, seega soovin ma, et homsest alates paned sa oma sokid alati pesukasti", aga ütleme ikka "kurat küll, mitu kuradi korda ma pean sulle ütlema, et sa oma kuradi sitaseid sokke mu silme alla vedelema ei jätaks!!!", sest see on norm ja nii teevad kõik ning isegi meie kaaslased on sellega harjunud. (Tegelikult ei tea ma ühtegi meest, kes sokke vedelema jätaks, seega täiesti ülespuhutud probleem).
7. Kõige hullem temp, millega ülikooli ajal hakkama saite.
Ma kahtlustan, et need minu toonased tembud ei olnud mitte kuidagi ülikooliga seotud. Aa, tegelikult tookord, kui ma stripivõistluse võitsin, olid need tõesti tudengite sügispäevad ja ma olin vist isegi tudeng veel.  Aja veel võitlejahingega inimene lavale, teadmata, mis üritusega tegemist on. Kui on vaja võita ja see minu võimuses on, siis teeme ära! Sõbrad lootsid minu kulul kasti õlut saada, aga lõpuks sain vaid mina Maaja aastatellimuse, mida pidin 12 kuud vanemate eest varjama (abiks oli ustav vanaema).
8. Kõige meeldejäävam pidu. Meenutage seda mõne sõnaga.
Ma vist juba meenutasin, eelmises küsimuses. 
9. Tudengiaja olulisim koht Tartus, kui peahoone välja arvata. Miks?
Meil oli enamik loenguid Tiigi tänavas, praeguse rokiklubi kõrval. See on mulle kuidagi nostalgiliselt meelde jäänud, iga kord peole minnes saab õhatud, et näe, siin käisin mina koolis (no mitte päris iga kord). Mingeid ülikooliga seotud peokohti meil polnud, sest polnud ka ülikooliga seotud pidusid. See stripipidu oli puhas juhus. 
10. Mida käsitles teie lõputöö?
Machiavelli võrdlust tänapäeva ja lähiajaloost tuntud valitsejatega. Kas hinnatud valitseja kontseptsioon on ajas muutunud või tegelikult eriti mitte. Poliitilisest filosoofiast kirjutasin, see meeldis mulle, eriti Machiavelli. Stalinist, Leninist, Hitlerist ja Churchillist kirjutasin võrdluseks. Üsna suur amps, kui mõelda. Oponent soovitas kirjutada magistritöö sellest, kas eetiline valitsemine on üldse võimalik. Kas üks üdini aus ja eetiline tüüp saaks kunagi valitsejaks? Seda magistritööd ma ei kirjutanud (ma siiani kujutan ette, et see oleks sensatsiooniline olnud), aga arvan, et ei. Bakatöö sain A. Nutsin õnnest Hurda pargis. Keegi ei oleks blondiinist A-d oodanud. Sõbranna veel ütles, et minu kaitsmine oli ainuke, mida oli huvitav kuulata, teised tööd olid meil teemadel stiilis "juhtimissüsteemi ülesehitus organisatsiooni X näitel." Ma oleks igavusse surnud sellist asja kirjutades.
11. Esimene töökoht pärast ülikooli.
Tootmisettevõttes logistik-ostujuht. Lahkusin sealt erialasele tööle tähtsasse ministeeriumi, sest tootmisettevõttes taheti mind laoseisu eest vastutavaks panna ja mul polnud halli aimugi, mida nad seal toodavad. Sattusin vihma käest räästa alla, aga sealt edasi - laisa inimese paradiisi :) 

15 kommentaari:

  1. Hehe, me oleme üsna samasid asju õppinud, mina ainult mõned aastad varem ja põhieriala ei olnud avalik haldus. Suhtlemispsühholoog oli Põldvere, eks? Kui jah, siis mind ajas see tädi lihtlabaselt oksele, aga jah, paljudele meeldis. Toomla oli minulgi üks lemmikuid, Raivo Vetik ka väga meeldis. No üldse politoloogid olid toredad, ma võtsin keskastmes politoloogiat lõpuks. Ja Lotmani semiootikaloengud... Teile Vanemuise suures ringis psühholoogiat ka loeti veel (Pulver)?
    Ma käisin ikka vilistlaste kokkutulekul ka (leidsime mehega hea "ettekäände" nädalavahetuseks Tartusse tulla :P), aga rahvast oli vähe ja nö meie põlvkonda veel vähem. Muud olulised inimesed said küll kõik ära nähtud ja niisama Tartu peal ka töllerdatud piisavalt (see hotell, mida pirole ehitatakse, on lihtsalt õõvastav ...).

    VastaKustuta
  2. Põldvere jah. Ma võtsin politoloogiat ühena kõrvalerialadest ja sealsed õppejõud jäid mullegi silma. Pettai oli ka näiteks tore. Vetik mulle ei andnud. Lotman andis meile vaid üht massloengut, seal miskit eriti eredat ei toimunud. Pulver pidi meile andma, teadsime, et ta on üsna legendaarne kuju, aga viimasel hetkel muudeti lektoriks hoopis Kastepõld-Tõrs ja Pulver vist lõpetaski tollest aastast selle sissejuhatava psühholoogialoengu lugemise ära.
    Ma tartlasena polegi seda hotelli veel oma silmaga näinud (jääb õnneks varju, kui Raekoja platsilt vaadata), aga juba piltidel oli see üsna õudne.

    VastaKustuta
  3. Muidu, väike segadus siin mul, kas külli ja kylli on üks ja seesama isik? Ja kuna külli ja nodsu on seesama isik, kas siis kylli ja nodsu ka? :)

    VastaKustuta
  4. Hmm, kas sa meiliaadressi ei näe? Mina võin küll olla vahel külli ja vahel kylli (enamasti vist siiski kylli), aga nodsu küll mitte. Et pigem külli on nodsu ja mina olen üks teine kylli :)

    VastaKustuta
  5. Mina olen jällegi see imelik, kellele Põldvere loeng nii hullusti meeldis. See aine võiks mu meelest olla kohustuslik juba keskkoolis. Mulle on elus kasu olnud igast asjast, mida seal õpetati. Enesekehtestamise mudeli puhul ei pea kasutama konspektis antud lauseid, võib ka enda suhtlusstiili jaoks mugandatud variandi välja mõelda, tähtis on ju ikkagi mõte ennast niimoodi väljendada, et suhtluspartner suudaks vajalikud seosed luua.

    Õppejõududest oli Toomla kindlasti ka minugi üks lemmikuid. Samuti meeldis Kaja Tampere, Marju Lauristin (no tema on nr 1) ja Tarmo Kulmar, täiega vinge õppejõud, kelle Sissejuhatusse usuõpetusse läksid sajad tudengid lihtsalt sellepärast, et jutud vingest õppejõust levisid. Ei kahetse :)

    VastaKustuta
  6. Ha, Kulmari mõjutusel olen ma kunagi söönud vaarikamoosi piiritusega. Temalt pärineb ka "Fortuuna olevat pime. Tähendab - teda saab juhtida!"

    Head mälestused, Marca, aitäh :)

    VastaKustuta
  7. Neid küsimusi saab vabalt meemina kasutada, hea mõte!
    Mina käisin Põldvere suhtlemistreeningul, mitte loengul ja see oli küll hea. Tegime praktilisi harjutusi palju ja siis analüüsisime, kuidas mingi suhtlemisviis töötab.

    VastaKustuta
  8. ma ei teadnudki, et sa oled ka riigiteadlane! ma lõpetasin 2008 avaliku halduse magistri, aga tallinnas. mulle andis ka vetik, aga mu jaoks oli ta natuke liiga igav ja liiga slaidides kinni. ma õppisin riigiteadusi ainult sellepärast, et mulle hullusti meeldis ja meeldiski kõik ained.

    VastaKustuta
  9. Tõesti ägedad meenutused! Minu erialad on küll vähe teised olnud, nii et väga palju tuttavaid aineid ja õppejõude pole, aga Kulmarist on küll ainult soojad mälestused. Toomla jättis mulle kustumatu mulje, kui ükskord isaga lõunal käies istus ta meie lauda juttu rääkima ja täiesti pingevabalt kallas pooleliitrise õllekannu täpselt ühe sõõmuga endal kõrist alla.

    VastaKustuta
  10. Vahepeal on siia nii palju huvitavaid kommentaare tekkinud :) Aitäh! Teistest siin nimetatud õppejõududest, Tampere oli tore, Lauristini loenguid ma ei julgenud võtta, sest neis olevat kole palju kodutöid antud (...no ei olnud normaalne inimene ma), Kulmarit ei tea, meile usuõpetust ei antudki miskipärast. Põldvere on ilmselt maitse asi, kuna ka toona enamik teda fännas, siis ilmselt ta on tore õppejõud, lihtsalt mulle ei sobinud (ja mõnele teisele veel) või siis olin liiga skeptiline tema ideede suhtes.

    VastaKustuta
  11. Te teete siin nalja, eks ole? Salli Põldvere on i-me-li-ne! Muidugi, praktiliseks kasutamiseks see suhtlemispsühholoogia ei kõlba, vähemalt mitte enne mitmeaastast tulutut katsetamist, aga tema loengud olid suurepärased, tema jutust oli võimalik aru saada ja temas oli elu sees, meie osakonnas mitme õppejõudu puhul polnud ei arusaadavust ega elu, kahjuks.

    Ega mina muidugi eriti üheltki õppejõult mingit praktiliselt kasulikku õpetust ei oodanudki, sest esimesel päeval 1995. aasta sügisel ütles Olev Must, et loodame, et mitte keegi teist ei hakka tööle inimestega ... Sellega määras ta minu suhtumise TÜ psühholoogia osakonnas õpetatavasse. Isegi imestan, miks ma seal ikkagi vastu pidasin - aa mõned kursusekaaslased olid toredad, kõrvaleriala ained huvitavad ja lõputöö juhendaja Tiia Tulviste fantastiline. Aga muidu möödus minu bakalaureuseaeg teadusetegemise-ähvarduse all. Enam küll ülikoolis käia ei tahaks.

    VastaKustuta
  12. Marca, meil ka usuõpetust "menüüs" ei olnud. Sissejuhatus usuõpetusse võeti üle terve ülikooli endale vabaainena.

    Marjustini loengute kohta käivaid jutte ma kahjuks ei tea. Meil ajakirjanduses polnud valikut. Kui nüüd mõelda, siis aines, mida ta andis koos Vihalemmaga, oli tõesti palju kodutöid, aga need olid grupitööd ja meil moodustus üks tõeliselt sümpaatne grupp, kellega tööde tegemiseks kohtumine oli puhas meelelahutus. Selle rühmatöö tõttu sai kokku ka üks paar, kes hiljem abiellus. Nii et ütle veel, et polnud produktiivne ja millekski siin elus vajalik :)

    VastaKustuta
  13. Ma naeran siiani, et Marjustini massikommunikatsiooni teooriate pärast hakkasin kolmanda kursuse talvel suitsetama (midagi oli vaja õppimise vahepeal teha ja süüa ei tahtnud :)). Vihalemm on õudselt tore inimene, aga tema loengud mulle ülikooliajal ei istunud, õppisin teda hindama märksa hiljem.

    Põldvere oli jah elav ja arusaadav ja kõik, aga no ei istunud mulle see stiil. Ja Toomlaga on mul näiteks selline mälestus, et kõnnin südaöösel üle Raekoja platsi, matrikkel taskusse ununenud. Vastu tuleb mitte kõige kainemas olekus Toomla, kelle käest mul stipi taotlemiseks vajalik hinne ja punktid matriklisse saamata on, sest osakonnast pole teda õnnestunud tabada. Torkan talle matrikli nina alla, natuke diskuteerime, sest raske aine oli ja mul kogemata kombel maru hea hinne (Toomla lubab, et kui osakonnas on, siis kontrollib üle, ega ma ei valetanud :D), aga hinde ja punktid ma matriklisse igatahes saan :)

    Keegi Muraka andmeanalüüsi sotsiaalteadustes ka tegi? :D

    VastaKustuta
  14. Andmeanalüüsi sotsiaalteadustes andis meile Tooding. Ta oli ka mingi arusaamatu raamatu sellest kirjutanud, mis sai ainsaks õpikuks, mille ma ülikooliajal ise ostsin. See andmeanalüüs oligi mul see patuga pooleks C, kus ma Toodinguga vesteldes mingil hämaral moel tõestada suutsin, et ma tegelikult mõistan seda andmeanalüüsi...Vähemalt sain nii palju targemaks, et oma igasugustest koolitöödes hoidsin arvandmete analüüsimisest nii kaugele kui võimalik ja kasutasin igal võimalikul juhul intervjuusid. Kaur kunagi kirjutas siin andmeanalüüsi erinevustest sotsiaal- ja reaalteaduste vahel, põhimõtteliselt on reaalteadlastele "andmeanalüüs sotsiaalteadustes" kahesõnaline lühianekdoot vist :)

    VastaKustuta
  15. Mhmh, mul läks kunagi kursavend astrofüüsikast majandusse üle (magistri tegi füüsikuna, doktori majandusteadlasena) ja uurib majanduse sotsiaalset poolt. Ja ta kommentaar oma majandus-teaduse kolleegide kohta oli "issand kui palju oleks nende elu lihtsam ja töö efektiivsem, kui nad matemaatikast natukenegi aru saaks".

    Aga see on vaid ühe inimese kommentaar. See, mida ma praegu näiteks statistikaameti ja Praxise töödest näen, tundub üsna hea. Kogutud andmeid kasutatakse sisukate ja loogiliste järelduste tegemiseks. Eelmisel nädalal kuulasin rahandusmin-i loengut riigieelarve tulevikust - andmed kenasti ära analüüsitud, kogu auditoorium lahkus saalist sügavas õõvas.

    VastaKustuta