esmaspäev, juuli 30, 2018

Kehadest ja spordist

Hommikul oli postkasti potsatanud tore kiri, kus mind ähvardati sellega, et kui ma pappi ei maksa, siis näevad kõik, kuidas ma kodus pornot vahin. Kahjuks ei saanud sellele vastata, mitte et ma oleks tahtnud paluda neil jumalakeeli seda mitte teha, aga ma oleks tahtnud neile kraaksatada, et keda see huvitama peaks või no isegi kui huvitab, mis tohutut kahju ma seeläbi kannatama peaksin?! Kim Kardashian suisa seksis kaamera ees, Paris Hilton kah ja vaata, nemad said seeläbi hoopis rikkaks. Ok, võrdlus ei päde, see selleks, aga no kuulge - me kõik sööme, situme, seksime jne, keda peale padukonservatiivide see üllatama peaks?! Iseasi, kui midagi illegaalset tehtaks. Oh, ma tean, need on lihtsalt õngitsemiskirjad, äkki näkkab ja mõni hirmunud lollike maksabki raha. Samas kurb on, et säärane taktika ilmselt töötab, inimesed kardavad jubedalt oma privaatsuse kadumise pärast. Tõmbame kardinad ette ja käime selle palavusega oma toas kurguni kaetuna ringi, sest muidu äkki keegi näeb. Mis siis saab, kui näeb? Mitte et ma mingi nudist oleks, aga kas pole kummaline, et rannas kooserdavad kõik poolpaljalt ringi, kellelgi probleemi pole, aga kui sind aknast kasvõi pesuväel nähakse, peaks mark maani olema? Et tuleb siis mingi pervertide mass mulle igaõhtuselt akna alla binoklitega passima? Massi pole vaja, piisab ühestki? Minu maine teiste inimeste silmis. Vot see on selline naljakas asi, mille olemusest ma hästi aru ei saa. See on ju põhiliselt see, et pead olema säärane nagu teised tahaksid ja kui ei ole, siis on õudne probleem. Ma ju ise tean, kes või mis ma olen, miks mind peaks kõigutama see, kuidas teised mind näevad, õigesti nad mind niikuinii näha ei saa, neil on oma reaalsus ja mul oma.

Kui juba kehateemasid sai puudutatud, siis nüüd sport. Ma siin vaatasin, et meil on ette nähtud teise klassi õpilastele ujumisõpe, Mini läbis selle, kõik justkui ok, noh, kroolis hingamist tuleks veel harjutada. Mis on tegelikkus, on aga see, et laps ei oska üldse vee peal püsidagi. Kuidas ta läbi sai, ma ei tea, ju aeti basseinis lapsed omavahel segamini. Mul endal oli tegelikult sama lugu - alustati kroolist, aga vaadake enda ümber ringi, kui lähete suvel randa või spasse, mitte treeningbasseini - kuidas ujuvad tavalised inimesed. Nad ei pane pead vette, nad ei sahmi mingi hingamisega, aga ometi püsivad nad vee peal ja paistavad ujumist nautivat. Kuidagi omaette katsetades õppisin minagi koera ujuma, see olevat instinktipõhine, väideti. Aga miks sellest ei alustata? Krool on iseenesest palju keerulisem ja töömahukam. Jah, kroolis saab kiiremini, aga seda ei ole mulle vaja, kui ma tahan lihtsalt ujumist nautida, mitte ujumisvõistlustele minna. Jah, krooliga saad end kergemini päästa kui ära väsid või liiga kaugele juhtud ujuma, aga ebakindlal ujujal on see eelis, et üldiselt ta niimoodi ennast proovile panema ei kipugi. Ma ei uju tavaliselt üle pea vees, igaks juhuks. Ja mis eriti tähtis oli teismelisele minale - mismõttes ma pean ujudes pea vette panema  - meik läheb laiali ju!? Tegelikult kindlasti on teistsuguseid treenereid ka, kes esmaseks peavad seda, et laps vee peal püsiks, mitte seda, kui õigesti ta krooli tehnikat valdab, millegipärast on nii minul kui ka Minil just sellistega kogemus.

Ja veel spordist. Minil on tulemas slaalomitrenni rattamatk. Temperatuuri alanemist selleks ajaks pole väga loota. Mini ei ole eriline rattahunt - linnas sõpradele külla sõidab (mis on muuseas vist ebaseaduslik, sest tal pole lube), aga mingit matka pole kunagi teinud. Minna ta tahab kasvõi elu hinnaga. Muidugi on kaasas ka täiskasvanud, aga...kas elu pole mitte õpetanud, et enda eest (ja oma lähikondlaste) tuleb ise vastutada? Minu elus on sellistele olukordadele olnud vaid ühtepidi reageeringuid: saan kõvasti karjuda "kas need inimesed on idioodid või! sellise ilmaga ei käi mitte keegi rattaga sõitmas! kas sa tahad emosse sattuda või! IDIOODID! kes see debiilik seda üritust korraldab, see tuleb ära keelata, ma helistan neile! See ei ole võimalik!!!" Ei helistata, aga minna ma ei võiks, pärast tuleks välja, et teistel oli maru tore. Kogetud, ma väga ei taha seda oma lapsele. Ma pigem lubaks, üritaks usaldada neid vastutavaid täiskasvanuid - nad ju ka inimesed, äkki ikka suudavad olukorda adekvaatselt hinnata, äkki ei tapa lapsi ära, äkki on isegi tore? Samas kuklas kõlaks ikka, äkki see ongi idiootne, läbimõtlemata, eluohtlik? Noh, Tai jalgpallipoisid läksid ju ka treeneriga sinna koopasse, eks. Kui Jumal mõistust jagas, olid sportlased trennis jne. Elame-näeme.

Lõpetuseks paar pilti minust festivalil, panin ikka kleidi ja plätud, kokkuvõttes kõndisime selle kahe päeva jooksul 35 km maha, ilmselgelt muud jalanõud poleks seda võimaldanud. Plätudega ville ei tulnud, lihtsalt veidi põrutas, aga see loomulik. (Fotode autorid Imre Pühvel ja Grete Laus-Evestus).

20 kommentaari:

  1. Mm, kui pikk see rattamatk neil siis on? Palav on kõigil, vaevalt et nad selle ilmaga hullu panema hakkavad. Piisavalt vett kaasa ja loodetavast on vahepeal kohad, kus ujuda saab...

    Sõitsin ise eile rattaga, sõitsin täna rattaga (10 km läbi linna tööle). Kerge rattasõit on parem kui lihtsalt maas istumine ja palavuse üle nutmine :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kui pikk see matk olema saab ja millisel maastikul jms, lihtsalt pean lootma, et valitakse mõistlikult. Neil on staap ühes puhkemajas ja ilmselt kohapeal vaatavad, kus suunas ja kui pikalt minema hakkavad.

      Kustuta
    2. A. siin räägib, et jalgrattaga sõites puhub sõidutuul mõnusasti ja jahutab, paremini kui käies.

      Kustuta
    3. Sõites on jah okei... Aga pärast... Ma jõudsin just koju, pmst on tunne, et ma voolan esiku põrandale lombiks :)

      Kustuta
  2. Ma ei hakka imestama kehalise kasvatuse ja selle mitteõpetava iseloomu üle jälle - asi OLEVAT teoorias paremaks läinud kui mu noores eas ja no ... ... kõik ju teavad ka =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, aga mul on mulje, et keskendutakse võidule, mitte sellele, mida kõike võiks veel lisaks olla, näiteks korvpall võiks olla mitte ainult kumb meeskond võidab, vaid erinevad põrgatamis- ka visketehnikad, meeskonnatöö harjutus, reeglid (sealhulgas, mida võiks jälgida, kui proffe mängimas näed), tempo valik ja muutmine, oma ressursside jagamise oskuse arendamine, soojenduse ja venituste olulisus jne

      Kustuta
    2. Enne jalka MM-i võiks lastele jalka reegleid selgitada ja muud seonduvat.. jne

      Ma olen lakkamatus võimetus vihas selle üle, kuidas kool / õpetajad IGNOREERIVAD kogu muud ühiskonda. Nii palju asju toimub, mida saaks lastes huvi äratamiseks kasutada. Aga õps ajab õpikus näpuga järge ja teeb esmaspäeval pärast Eurovisiooni solfedžo kontrolltöö... mitte ei räägi eri riikide muusikast või kõigest muust, mida Eurovisiooniga siduda saaks.

      Kustuta
    3. su jutt tundub veenev. ometi meenus mulle vastupidine kogemus, kuidas ülikooli vene keele õppejõud nägi ihust ja hingest vaeva, et meile huvitavaid noortepäraseid teemasid anda, ja mina nägin jälle kurja vaeva, et talle rokkstaaridest, kellest ma midagi ei teadnud, vn k ettekannet teha...

      Kustuta
  3. Need kooli ujumistunnid on endiselt ebaefektiivsed. Kui laps läheb üsna nullist tundi, siis vee peal püsimise õpib ära, mõned meetrid sulistada suudab, aga ujumisoskuseks seda nimetada ei saa.

    VastaKustuta
  4. Õngitsuskirjad ja telefonikõned teevad parasjagu nalja. Tavaliselt ei viitsi reageerida aga vahel kui igav ja aega palju tööl oleme nii mina kui kaasa neid tüüpe lollitanud. Vaesekesed kulutavad oma veerand tundi enne kui aru saavad et nende arvel iroonitsetakse. Siis muidugi hirmsasti vihastavad, toimub imeline identiteedi muutus: "investeerimisguru" või "arvutiabispets" muutub sekunditega ropendavaks maniakiks ja viskab toru hargile :D

    Spordi koha pealt natuke oponeeriks, sest omamata küll mingeid spordipedagoogika teadmisi on mul omast käest kogemusi: a la oleks tasunud spetsi kuulata, tulemuseni oleks oluliselt kiiremini jõudnud. Seda nii ujumise, mäesuusatamise kui karate alalt. Õigete võtete harjutamise olulisus seisneb selles, et vale harjumust on palju raskem ümber õppida võrreldes kohe õieti õppimisega.

    Esimene moment on ilmselt raskem, kuna keha tahab teha instinktiivseid liigutusi, mitte kõige ergonoomilisemaid. Uskuge mind, treenerid ei sunni kiusu pärast tegema harjutusi ja õpetama võtteid, mis tavakodanikule ei tundu kõige õigemad. Mõelge kas või selle nurga alt, te ju ei lähe autoremondi lukksepale õpetama kuidas käigukasti lahti võtta või arstile millist ravi peaks saama (mõned ninatargad kodanikud muidugi kipuvad ka seda ka tegema).

    Kuumaga rattaga sõitmise koha pealt olen arvamusel, et ei tundu kõige mõistlikum. Aga taolise seisukoha tingib asjaolu, et ise olen kuumakartlik, palavaga ei jaksa tõsiselt füüsiliselt pingutada ja kui teen hambad ristis pole hiljem eriti mõnus. Kuumataluvus on individuaalne, laste puhul võib kambavaimu tõttu ülepingutus kergesti ette tulla, "kuidas ma siis grupis kõige viimane olen". Siinkohal tuleb loota juhendajale kõigile sobiva tempo valimisel ja eriti oskusele kõiki lapsi silmas pidada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. TT, kooli kehalise kasvatuse kriitika tuleb tavaliselt inimeste sellisest kogemustest, et seal EI õpetata mingeid võtteid ja värk käib põhimõttel "nüüd jooske kilomeeter maad, võtame aega, alates sellisest-ja-sellisest ajast saab viie jne". Vähemalt meil koolis oli nii, mingit ökonoomset jooksusammu küll keegi ei näidanud, tulemused olenesid puhtalt inimese varasematest oskustest ja üldisest füüsilisest võimekusest (piisavalt hea füüsisega saab ka vale tehnikaga hea aja kätte, aint et selle hind on mingis eluetapis vigastused).

      Kustuta
    2. a mis ujumistrenni puutub, siis tehnika õppimine on kindlasti vajalik, aga asjad võiks tulla õiges järjekorras - noh, et enne kindla ujumistehnika õppimist veenduks, kas lapsed üldse vee peal suudavad püsida. vastupidine meenutab kuival maal ujumisharjutuste tegemist.

      Kustuta
    3. Mul muideks ujumisega vägagi naljakas kogemus. Ujuma õppisin esimeses klassis meetodil, et treener viskas meid kõiki Kalevi ujulas vette - vee peale jäämise õpetuseks kutsuti. Oli jah hirmus esimesel momendil, aga kui said aru et ei läinudki põhja polnud hullu miskit. Hea närvikarastus edaspidiseks eluks :D
      Krooli õppisin alles vanast peast laste kõrvalt ja interneti abil "kuivalt". Sain hakkama: võrreldes varasema saja meetriga suudan vajadusel paar kilti ujuda. Aga usutavasti oleks treeneri käe all vees õige stiili, rõtmi ja hingamise omandamine oluliselt valutum olnud.

      Kustuta
    4. Ujumisest: Treeneritele on tõenäoliselt eesmärgiks, et teatud vahemaa saaks võimalikut kiiresti ja rahh-rahh-rahh õige tehnikaga ujutud. Aga mina lugesin Nahksuka jutte ja mulle oli eesmärgiks õppida ujuma kiiresti ja hääletult, kiiruse kohalt võis veel järeleandmisi teha, aga hääles mitte -- seega minu jaoks on krool täiesti mõttetu tehnika :) Kõikse parem on lebada selili keset järve ja lihtsalt vabalt triivida. Aga ujuma õppisin enne, kui mingid ametlikud treenerid kohale jõudsid, ja siis neil oli üldsemitteujudaoskajatega nii palju tegemist, et mulle ei pööratud mingit tähelepanu. Pisuke kahtluseuss on, et kas takkajärgi olla õnnelik, sest oma kodukootud ujumisega olen ma ju tegelikult rahul, või hakata nurama, et näe, treener jättis oma töö täitsa tegemata, aga see uss tõstab oma pead haruharva, enamjaolt on happy-happy-joy-joy, sest mu ujumise eesmärk on hoopis muud, kui kiiresti edasiliikumine :)

      Kustuta
    5. Õpetajale (mitte treenerile!!!!!!!!) olgu eesmärk, et lapsele MEELDIKS vees olla.

      Kustuta
    6. ja minu jaoks on ujumise praktiline mõte (ujumismõnu kõrval) see, et jaksaks kaua vee peal püsida (noh, et kui on merehäda ja vaja päästjaid oodata). sellest seisukohast tundub krool mõttetu energiaraiskamine.

      eriti veel seetõttu, et mul on kuidagi sellise ehitusega siinused, et ükskõik, kuidas ma vees hingan, vesi läheb ikka ninna. mitte väga põhjalikult, aga piisavalt, et segada. ja see puristamine, mis ma siis teen, on samuti mõttetu energiaraiskamine.

      Kustuta
  5. Anonüümne12:45 AM

    Ujumine ja suplemine on nagu siga ja kägu, nagu ka rattasõit mida spordiks tehakse võrreldes matkamisega. Ega te ju ei erine nendest MMSi joojatest nemad ka kartsid ja arvasid, et teised kes ei joo on idikad. Raamatulugemismuskliga ei kannatagi kehalisi pingutusi teha. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tohoh, mida need MMSi joojad siis kartsid? Mu meelest on tegemist ühe kartmatuma seltskonnaga üldse...

      Kustuta
  6. Punk on oluline.
    Eesti punk on eriline.
    Väline, põhjakonna soeng,
    ketid-needid-nina(jms)rõngad..

    Johnny Rotten, pungi isa, Tallinnas esinenud
    RockSummeril, ja arvamust avaldanud kohaliku
    nn pungi kohta (see on salastatud 75 aastaks).

    Sellele vaatamata, Marca, tõupuhas eesti punkar,
    on elus, ja ajab oma jonnakat joont igapäevaselt.
    Kõik pushivad üles karvad, aga tema on originaalsem :D

    Tulemus on ennustatav, kommentaarid lähevad lappama,
    igasugu trennisoovitusi ja muidu asjalike meeste
    nõuandeid lausa tulvab muidu nii kuival ajal.
    Punk on põhiline.

    VastaKustuta
  7. Anonüümne5:56 PM

    Nemad kardavad seda et nende ilus "täiuslik" maailm variseb kokku . Sa peaks ju seda teadma, et kartma hakkad siis tõeliselt kui miski reaalsuseks muutuma hakkab.

    VastaKustuta