Kolmapäev, september 19, 2018

Alvydas Šlepikas. Minu nimi on Marytė.

Masendavat lugemist päikselisse päeva, hoiatan kohe ette.
See ei ole raamatuarvustus. Mu meelest ei anna seda raamatut ei hinnata ega arvustada, veel vähem kellelegi soovitada. Sa ei soovita ju kellelgi teisel midagi jõletut kaema minna? Asi ei ole raamatus, asi on teemas ja selles, et tegemist on tõestisündinud looga. Keegi kommenteeris, et tegelikkus oli veel hullem. Mismoodi sai olla veel hullem?

Kui ma olin väike ja targutasin stiilis "kõige õudsemad asjad maailmas on ämblikud!", vastas ema mulle enamasti, et ei, kõige õudsem asi maailmas on sõda. Ta ütles seda tõsise näoga ning keeldus igasugustest täpsustavatest kommentaaridest. Aga ma tahtsin teada, tahtsin detaile, tahtsin oma nina kõige selle õõva sisse pista nii, nagu ma kartsin ämblikke, aga ometi piilusin neid nurga tagant. Siis ma avastasin raamatud, mõne kohta oli ema öelnud, et neid ma lugema ei peaks, need on liiga koledad. Ja ma sain üldjoontes teada, mida ema nende sõjaõuduste all mõtles. Alustades sõduritest ja lõpetades tsiviilelanikkonna kannatustega. "Blokaad" jäi lugemata, sest seda meil kodus ei olnud ja neid oli ikka mitu paksu köidet. Esmane uudishimu vahetus üsna ruttu laiema infovajadusega - kuidas see kõik võimalik oli, kuidas need inimesed, kes olid nagu meie, seda teha ja taluda suutsid ning mis kõige tähtsam - kuidas käituda, kui see kõik korduma peaks.

Miks ei peaks korduma? "Sest ajalehed ütlevad sõjale raudse ei" nagu laulab Villu Tamme? Inimesed on ühed õnnetud olendid - me unustame kohutavalt ruttu, me usume naiivselt helgesse tulevikku ning meil on uskumatu elutahe. Teate seda muinaslugu naisest, kes tahab väga last, aga ei saa ja läheb lõpuks nõia juurde, kes ütleb talle, et saan su soovi täita, aga see on konksuga lahendus - nimelt on 50% võimalus, et sinu lapsest saab rikas, edukas, armastatud inimene, kelle kogu elu möödub õnnetähe all, kuid samas on sama suur võimalus, et seda last ootavad elus vaid kohutavad kannatused ja ei mingit lootust. Naine otsustab oma soovist laps saada loobuda. Päriselt inimesed nii ei tee, enamik meist usub helgesse tulevikku, selle mõtte, et äkki meie lastega nii hästi ei lähe, matame me kusagile sügavale ega piilugi sinna. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene peaks laste saamisest loobuma. Kui on väikseimgi võimalus, et su lapsel läheb nii nagu lastel raamatus "Minu nimi on Marytė", tuleks laps saamata jätta. Kes saab aga öelda, et seda võimalust ei ole?

Mida tähendab elutahe? See on ju positiivne asi? Tegelikult on see kahe otsaga asi. Raamatu sündmused näitavad selgelt, et elutahe hõlmab üldiselt vaid inimest ennast ja heal juhul ta veresugulasi - enamik võõraid ei riski selle nimel kellegi teise lapse päästmise, isegi aitamisega. Mis sest, et ta on laps. Jah, on erandeid, aga sõjatingimustes saab selline erandlikkus enamasti karistada.
Ainus mõistlik lahendus on surm. Sa võtad omad kaasa ja tapad ennast ära. Ometi leidub alati neid, kes kõigest hoolimata loodavad ja lootus hoiab neid elus. On see mõistlik? Selle inimese seisukohast võttes pigem mitte. Mõned haavad ei parane iial ja mõned mälestused ei tuhmu. Jah, meil on vähemalt inimesed, kes selle kohutava loo edasi on andnud, teistele hoiatuseks, aga ka raamatu autor tunnistas, et mitte keegi tegelikult ei mäleta, ei tea ega taha rääkida. Inimlik on see peatükk lukku panna, seda pole olnud, keegi ei taha sellest teada, see on liiga ebameeldiv. Milleks neid kannatusi välja kiskuda, kui me niikuinii mitte midagi ei õpi? Või tõesti keegi usub, et õpime?

Me teame, et kunagi kuulus Kaliningradi oblast Preisimaa koosseisu ja seal elasid sakslased, nüüd elavad seal venelased. Võtame selle teadmiseks ega hakka uurima, kuidas see vahetus seal tegelikult toimus ja mismoodi. Juhtus selliseid asju siis ja juhtub nüüdki, loodetavasti mitte meie lähikonnas. Rohkem ma ei taha teada.

Ma ei tea, miks mina tahan. Ei ole nagu adrenaliin, kuigi jah, raamatu lugesin ühe jutiga läbi. Adrenaliini pärast võiks ju õudukaid, krimkasid ja ulmet lugeda (mitte et need enamasti ei baseeruks päriselul, aga nad siiski on turvalisemad). Mini loeb alati suure õhinaga Imelist Ajalugu, seal suures osas ebameeldivad lood, ma pole pidanud vajalikuks teda keelata, äkki on realistlik pilk inimloomusele siiski kuidagi kasulik? (Et teada, millal on mõistlikum eluga lõpparve teha - see vist isegi ei ole must huumor siinkohal, see ongi minu arvamus...). Olen hedonist, elu peaks olema meeldiv, mitte iga hinna eest oma geenide edasiandmine.

1 kommentaar:

  1. Ma ei suutnud või ei osanud seda raamatut üldse lugeda. Nagu sa ütled - milleks? Õudus õuduse otsas... nii ometi ei olnud päriselt eksju?

    VastaKustuta