reede, september 07, 2018

Saudi-Araabia teeb seda õigesti!?

Lugesin seda artiklit ja noh, ei saa mölisemata jätta, privileegipime nagu ma olen. Võiks muidugi lihtsalt käega lüüa ja öelda, et inimesed, käige normaalsetel festivalidel, seal teid ei ahistata, sest no tõesti, öelda, et see on üritustel nii valdav (artiklis kasutatakse sõna "harilikult"), ei saa.  Mul ikka täitsa on seda festivalidekogemust.

Ma ei ütle, et mainitud artiklis on kõik üdini vale ja halb, paljud põhimõtted on täiesti arusaadavad, nii mitmedki vastikud mustrid töötavad, aga no üldiselt lugedes jäi mulle küll selline väga-väga mürgine toon silma. Ja mitte ainult meeste kui selliste suunal, vaid üleüldse. No võtkem või see lõppjäreldus: "...naiste ruumikasutus muutub, kui mehi ei lasta sisse: kaob õpitud abitus, pihiku pingutamine ja tähelepanu kulgeb võrdselt kõigile ruumis olijatele ja naistele endale, mitte ei kitsene laserkiirena kohalviibivatele meestele, keda emotsionaalselt või söödavaga teenindama kukutaks." See, kui palju keegi oma "pihikut pingutab" ja kelle pärast, ei tohiks küll ühe feministi probleem olla. Tehku inimesed, mida tahavad. Päästame naised nende endi käest? Veel enam: "...(oli) tugevaks kontrastiks tüüpiliste muusikafestivalide telklaagrite alade poolmagamata ja loppis näolappidele. Statement oli linnafestival, mitte mudas müttamine, ent siiski viib tusailmete puudumine mõtted põhjustele nende elutute nägude taga. Kas festivalid juuakse enda jaoks talutavaks? On ahistamist turvalisem naljaks pöörata? Sunnitud intiimsust mäluauku peita?" Kõigepealt liiga pingul pihikud ja siis juba loppis näolapid - ei saa üldse ilma teiste välimust kritiseerimata? Kellegi näoilme ja joomisharjumuste järgi otsustada tema ahistamiskogemuse üle??? Eks me, muusikahuvilised, käime jah festivalidel masohhistlikust rõõmust, ja vastuse küsimusele "miks Lible joob", saab ainult tema varasemast ahistamiskogemusest....Olen ka üleolev, jaah.

Ah et mehed toetasid sellise festivaliformaadi elluviimist? Ilmselgelt toetaks seda ka Saudi-Araabia (ok, muid vähemusi välistades), kas ka sealse segregatsioonipoliitika (ja üldse kõigi selliste kogu maailmas) üks põhjendusi pole mitte "nii on naistele endile parem/turvalisem"? No näed, isegi Skandinaavia feministid tõestasid ära, et naistel ongi omakeskis parem. Naised ju tahavadki üheskoos naisteasju teha, eks?

Ma ei taha. Ma olen end alati segakollektiivides paremini tundnud. Naistest koosnevates seltskondades (ma mõtlen siis võõraid naisi, mitte endale lähedasi tuttavaid) on alati kirvena pea kohal oht, et hakatakse rääkima üldtunnustatud naisteteemadest ja üksteist siis selle alusel hindama - palju sa eile küpsetasid, mitu last sünnitanud oled, mitu  tundi päevas koristad jne. Ilmselt algklassidest pärit trauma - kui ikka kummikeksu ei oska, siis mängu ei saa. Uskuge mind, väikesed tüdrukud on grupist väljaarvamisel palju osavamad. Meeste hulgast aga ikka mõne leiad, kellega millestki rääkida.

Arvan, et see on üldse selliste võõraste ühesooliste seltskondade teema - ilmselt on meeste hulgas ka alati keegi, kes kangesti staar tahab olla ja oma ühekülgse, aga kõlava lobaga teiste peo ära rikub. Segaseltskondades sellised "staarid" tavaliselt taltuvad - nad üritavad vastassoole muljet avaldada ja jätavad oma sookaaslased rahule. Naistel on sama lugu, enamik ülitüütuid naisi on meeste seltskonnas vagurad kui lambukesed - nemad juba teavad, kuidas meestele meeldida. Oleks tore kui mõlema soo ülitüütud üksteist leiaksid ja normaalsed inimesed rahule jätaksid, sageli nii ka juhtub. Vastassugu on pingemaandamiseks vajalik. Iseasi, kas seda peab tegema labasel ja ahistaval moel. Ma arvan, et pigem labaselt käituvaid harida, kui mehed kollektiivselt mölakateks tembeldada ja taraga naistest eraldada.


7 kommentaari:

  1. Saaks korraldada ka ürituse ainult vanainimestele, lastele, jne, kindlasti oleks need ka nii palju paremad. Sest kõik on samas sotsiaalses grupis ja kõik on palju lihtsam. Tõsiasi, et mõni inimene TAHAB muusikat kuulata oma koos oma teisest soost kallimaga - ja et selline ürr järelikult VÄLISTAB paljud inimesed, mitte ei kaasa neid - jääb mugavalt märkamata.

    Meil on muide üks selline massiivne grupipõhine üritus, nimelt laulupidu, mis on sisuliselt eestlaste pidu. Tibla ära tule, sulle me ei laula ja sind me sinna taha!! Ja see töötab!!! Keegi ei söö sihvkasid ega ei sisista lava ees Mesipuud kuulates "fašistõ i kuraatõ bljäd". On ju hea eksju?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just hakkas silma ka mingi teade esimesest restost pealinnas, kuhu lapsed õhtuti enam oodatud pole. Hoopis mugavam lahendus jah, kui iga juhtumiga eraldi tegeleda, eeldame sujuvalt, et kõik lapsed on tüütud röökurid (ja mehed ilased ahistajad). Keelud ja käsud on alati kergema vastupanu teed minek.

      Kustuta
  2. mul olid seda artiklit lugedes umbes samad tunded. festivalikogemused on endal Viljandi folgilt ja mitmelt eri vanamuusikafestilt, sealne meesisendite käitumine ei tõusnud kuidagi negatiivselt tavaelu-kontekstist esile.

    ning mu mõte oli ka see, et kui ma tahaks minna oma meeskaaslasega, siis olen ma välistatud. ja ajal, mil mul meeskaaslast polnud, oli "pihikupingutamine" üks osa folgikogemuse võlust - joobun õhkkonnast, magamatusest ja löön tänu oma lõdvenenud piduritele julgemalt meestele külge.

    VastaKustuta
  3. PS: pmst ma saan muidugi aru, et kui keegi on kogenud vägivalda just ühe grupi esindajatelt, siis on neile vaja taastumiseks turvaruumi, kus selle grupi esindajaid ei ole. aga artikli toon läks sellest tõdemusest palju kaugemale.

    VastaKustuta
  4. olen paljuga nõus, mis sa kirjutasid, aga absoluutselt mitte selle osaga:
    -- Naistest koosnevates seltskondades (ma mõtlen siis võõraid naisi, mitte endale lähedasi tuttavaid) on alati kirvena pea kohal oht, et hakatakse rääkima üldtunnustatud naisteteemadest ja üksteist siis selle alusel hindama - palju sa eile küpsetasid, mitu last sünnitanud oled, mitu tundi päevas koristad jne. Ilmselt algklassidest pärit trauma - kui ikka kummikeksu ei oska, siis mängu ei saa. Uskuge mind, väikesed tüdrukud on grupist väljaarvamisel palju osavamad. Meeste hulgast aga ikka mõne leiad, kellega millestki rääkida. ---
    väga vastukarva on see mitteniituttavate naiste mahategemine ja mitteniituttavate meeste kiitmine. ilmselt on mul siis vedanud, aga minu meelest on igavaid vestluspartnereid nii naiste kui ka meeste seas ja ma ei saa kindlasti öelda, et naiste seas rohkem, sest nad soovivad teise naisega tingimata sünnitamisest jms rääkida (olles ise feminist ja mitte huvitatud neist "tüüpilistest naisteteemadest" ehk sünnitamisest, koristamisest ja küpsetamisest näiteks).

    VastaKustuta
  5. Aga ma ju ütlesingi, et see on minu trauma. Ma ei leiagi, et igavaid naisi rohkem oleks kui samasuguseid mehi, ma lihtsalt kardan igas uues seltskonnas, et äkki olen jälle tagasi algkooli kummikeksuplikade juures, kes minu kui sobimatu välja naeravad ja seetõttu käsitlen ohuna iga viidet enda sobimatusele. Mehi ma üldse nii täpselt ei vaatle, pole nagu põhjust, sest pole minu grupp, ma ei peagi sinna sobituma.

    VastaKustuta
  6. Olen käinud rohkem kui kümnel muusikafestivalil, nii Eestis kui välismaal, ei ole massilist ahistamist vms kohanud. Enamus neist on veel olnud raskema muusika festivalid, kus on tugev meeste ülekaal tavaliselt, sellele vaatamata on need olnud igati rahumeelsed ja sõbralikud inimestega suhtluse poolest. Pigem olen just ägedaid inimesi kohanud.

    VastaKustuta