kolmapäev, juuni 19, 2019

See peen vestluskunst

Hiljuti kirjutas Madli introvertsusest ja Manjana võõrastega lobisemisest ning kuigi ma pigem tunnen end sarnaselt viimasega, siis päris ekstraverdiks ei tahaks end ikka ka kuulutada. Ma olen väga nõus sellega, mida samuti Manjana öelnud on, et kui ise end mingi sildiga esitled, siis teised sind sellena ka näevad.

Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.

Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.

See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.

Teine asi  - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.

Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.

Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)

Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.

24 kommentaari:

  1. Keegi ei julge kommenteerida... sest no äkki ei sobi...

    VastaKustuta
  2. Aga sellest jutlustamisest. Ma ka tahaks! Kogu aeg! Lisaks on mul tunne (ja see süveneb vanusega), et kõik on lollakad ja väärakad. Blogijad on erand, vähemalt need, keda ma loen, sest muidu ma neid ei loeks eks. Ja päris-sõbrad on mul kah super toredad. Ja töökaaslased. Aga ülejäänud ühiskond - booooo!!!

    Nii et mul on kogu aeg _tahtmine_ jutlustada. Mõnikord suudan end vaos hoida... Ma ei tea, kas pühapäeval tuli välja, mingil määral vast jah..?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle jutlustamisega on mul pigem nii, et kui ma näen mingisugust huvipoega, siis võin jah targutama hakata, aga kui ma saan aru, et teised on hoopis muul seisukohal ja muust huvitatud, siis ma pigem ei hakka hingeõhku ja närvirakke raiskama.
      Pühapäeval ma enda meelest jutlusel ei viibinud.

      Kustuta
    2. Pühapäeval oli kõike parasjagu. Mõnda jutuniiti oleks hea meelega pikemalt jälginud, aga ma olin kergelt paanikas ja mõte ujus ära, keskendumisega olid segased lood.

      Kustuta
    3. Ma arvan, et Marcal on õigus öeldes, et jutlusena tajume neid sõnavõtte, mis meiega mingil põhjusel ei haaku. Minu meelest haakusime üsna parasjagu.
      Lugeja

      Kustuta
  3. Ei, misasja, Kaur, mina küll kommenteerida ei karda =)

    Esiteks. Minagi lugesin Madli postitust ja nüüd on kael kaasanoogutamisest kange. Ta pani mu mõtted üks ühele kirja.

    Teiseks. Mis muusikasse puutub, siis sel teemal saab jutlustada küll, ja kuidas veel. Olen minevikus aastaid veetnud neid jutlusi kuulates.

    Kolmandaks. Mu meelest ongi nii, et enamikul meist on vaid peotäis inimesi, kellega haagib ilma, et haigutama või vaidlema või vihastama ajaks. Ses mõttes on Ritsiku nõustajal vägagi õigus, et blogimine pakub sarnaste inimestega lävimiseks fenomenaalset keskkonda. Muu sotsiaalmeedia vist nii väga mitte – ma pole pädev sõna võtma, aga niipalju kui aru saan, käib näiteks FBs pidev haukumine ja/või jutlustamine, olgu teema milline tahes. Blogid ja nende sabad on kontrollitum, seetõttu ka viljakam lävimiskeskkond, arvan ma.

    PS. Mandlipiim on saatanast. (Jutlustab) Kas te teadsite, millise määratu koguse vett mandlipiima valmistamine nõuab? Aga palun: https://sustainability.ucsf.edu/1.713

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne12:27 AM

      minu facebooki täidab
      - lakkamatu ilkumine ühiskonna pihta
      - hulk nutmist (tallinna) linnaruumi üle
      - matkakogemuste jagamine
      - keedetud nugised (viimase aja hitt)

      Kaur

      Kustuta
    2. Ühiskond, linnaruum ja matkakogemused tunduvad üsna ohutud. Aga keeeedetud nugised?? Ma ei ole kindel, kas tahan sellest rohkem teada…

      Kustuta
    3. Mandlipiima panin täitsa suvaliselt sisse, ausõna ei teadnud ja ei tarbi ka :)
      Minu FB-s on sisulist juttu ainult paarilt inimeselt (kusjuures enamik neist endised-praegusd blogijad!), enamasti reklaam, naljapildid-videod, pildid endast ja oma perest. Selles osas ei saa ma üldse aru mõnest, kellel FB asendas blogimise - ju tal on siis väga haakuvad sõbrad, mul üldse pole.

      Kustuta
    4. (Kuna ka mina olen keedetud nugisega tuttav, siis ei midagi hullu - nugis oli roadkill, kes korjati üles, sest lahedat skeletti ja põnevat nahka ei saa ju ometi lihtsalt vedelema jätta!)

      Kustuta
    5. No see nahata foto oli siiski võrlemisi terav, oled nõus eks :)

      Kustuta
    6. No see oli täpselt selline, nagu kirjelduses - et see nugis näeb ikka veel välja nagu tahaks kohe hammustada, kõike ja kurjalt =)

      Kustuta
    7. Ahaa, või roadkill. Booooring. Meil siin Oregonis on roadkill kodanike igapäevane toidulisa. Suuremaid loomi pean silmas. Nugist asfaldilt taldrikule kraapida on hetkel veel ebaseaduslik, aga pea need seadusetäiendused ei tule. https://www.usatoday.com/story/news/nation/2019/01/02/eating-roadkill-now-legal-oregon-under-new-law/2463023002/

      Kustuta
  4. Anonüümne11:54 PM

    Kõik, ka vestlus on protsess millel on algus ja lõpp kas osaled protsessis kuulajana või räägid mõne ägeda loo sõltub ju sinust endast. Seltskondades on inimestel mingi roll ja taust kujunenud ja inimesed teavad mida kellelt oodata. Osad inimesed lasevad nagu plaadi pealt ühtesid samasid lugusi ja osad peavad kohe edasi rääkima mida nad kuulsid. Kas blogiad mõtlevad koguaeg mida nad homme kirjutavad või tipivad niisama oma aju tühjaks nagu käiks WC. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma kunagi tutvusin ühe esmakohtumisel väga huvitavat juttu rääkiva inimesega. Kohtusime teiselgi korral, tema mind ei mäletanud ja rääkis täpselt sama juttu, mis esimesel korral.
      Teiste blogijate eest rääkida ei tea, aga endal on kirjutamine pigem nende kahe variandi vahel - otseselt ei planeeri kirjutamist (millest ma ometi homme blogin, aidake!) aga päris ajutühjendust ka ei tee, veidi planeerimist tuleb kasuks.

      Kustuta
  5. Minu suhtumine veidi erinev. Seltskonnas võin koos olla suvaliste tüüpidega (õllekannu taga istuks hea meelega Hitler ühel ja Stalin teisel pool :). Maailma piisavalt nähtud, et palja jutuga on mind pea võimatu shokeerida.

    Täitsa sarnaste arvamustega on vahel peaaegu et igav, no kaua sa ikka kaasa noogutad ja takka kiidad. Põnevam on väidelda erinevaid vaatenurki omavate kodanikega, samas teha seda argumenteeritult ja intelligentselt mitte stiilis "loll oled".

    Õpetama ja oma õigust kuulutavate tüüpidaga (mis minu vaadetest erinev) saab nalja kui aega ja viitsimist on. Päris lahe on peidetult ironiseerida ja udujuttu puhuda :) Loetavate blogide hulk jääb alla kümne nii aja kui huvi puuduse tõttu, samas hästi kirjutatud blogi loen ka siis kui mu vaated erinevad.

    Põnev oleks teie kambaga olnud kokku saada, paraku jõudsin kodumaale alles esmaspäeval. Siinkohal tervitused kõigile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väitlemine on jah asi, mille ees ma lapsest saati hirmu tunnen :) Võtan asju liiga tõsiselt ilmselt, loodetavasti ajaga kah leebun või peaks mingi pohhuismi jutlustava eneseabiõpiku ette võtma :)

      Kustuta
  6. Mul on selline tuttav, kes suudab muusikast rääkida nii, et ma tahaks karjudes ära joosta. Vot see on anne! Tal on nimelt nii kivistunud arusaamad sellest, mis on kuulatav muusika ja mis mitte (ise samal ajal ainult peavoolu kuulates) ning ta esitab oma arvamust faktidena. Kohutav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega jah, ikka IGASUGU frukte leidub tegelikult. Äkki see oma arvamuse faktidena esitamine on just see, mis igasuguse vestluse suretab?

      Kustuta
    2. Ma ise arvan ka, et see "Mina nüüd räägin ja teie kuulake, kuidas elu käib" on kõige kohutavam suhtlusviis, olenemata teemast.

      Kustuta
    3. Mitte ei saa aru, mida muusika koha pealt vaielda on. Tegu ju puhtalt maitse asjaga ja maitse üle pole mõtet vaielda. Igaühel oma maitse ja oma õigus.

      Kustuta
    4. TT, ära naljata tulega :) Marca on siin korduvalt riivanud teemasid, mille üle on muusikafoorumites kakeldud nii et veri väljas.

      Ma ise osalen neis ratta-gruppides, seal käib ka lakkamatu andmine. Inimesed oskavad vaielda IGAL TEEMAL!!!

      Kustuta
  7. Mul on nii palju tegemist olnud, et alles nüüd jõudsin su blogi lugema. Ja sellele blogijate kohtumisele ei saanud ka tulla, nii kahju, oleks kohe mitut blogijat näinud, keda päriselus ei tea, aga tunduvad meeldivad inimesed. Näiteks sina. Loodetavasti ikka kohtume sel suvel, Ritsikul on veel plaane.

    Ma sain paar nädalat tagasi teada, miks mu jutt võib mõnikord agressiivsena mõjuda. Uba selles, et ma kipun kasutama millestki rääkides sina-mina-vormi. Umbes nagu tahaks teistega vastanduda, kuigi ma otseselt nii ei mõtle. Et soovitus, mida ma alles praktiseerima hakkan ja siiani pole veel pidevalt meeles olnud, on see, et kui millestki innustunult rääkima hakata, tuleks kasutada umbisikulist vormi. Siis ei tunne keegi end puudutatuna. Mitte et mulle kohutavalt meeldiks omi imelikke ideid teistele pähe määrida, aga ikka tuleb ette, et tuleb jutuks mõni idee. Pakun, et see võib olla ka uba, miks mõni inimene mõjub hirmuäratavalt. Et selle asemel, et öelda "mina räägin teile", võiks öelda "räägitakse, et kui mandlipiima juua, siis see mõjub hästi enesetundele" vms.

    VastaKustuta