Mind söödi

Ma tahaksin praegu Kalevipoeg olla. Ses mõttes, et jalutu. Räägitakse, et maal olla rahvast vähe, mul on oma teooria selle kohta - maainimesed on lihtsalt ära söödud. Igasuguste sääskede, kihulaste ja muude jõledate mustade mutukate poolt.

Käisime nädalavahetusel Barbar Feastil ja ma esimesel õhtul täiesti naiivselt seletasin, kuidas need väikesed lendlevad pisilased üldse ei hammusta, vaid niisama lendavad jalgade ümber. Noh, õhtu jätkudes ilmnes, et ma olen loomulikul teel saavutanud enam-vähem selle tulemuse, mille ma kunagi oma tattoo-ideena välja käisin, nimelt verepritsmed reitel, ilmselgelt need kihulased ikkagi toitusid minust ja edukalt. Kõige hullema löögi all olid labajalad ning katsuge te öösel magada nii, et need kuhugi vastu ei puutuks või päevasel ajal kingadega kõndida!

Kui me kunagi ammu need festivalipassid ostsime, mõtlesin kohe, et ööbima ma ei jää - juuni algus ju, raudselt öökülmad! Seekord oli muidugi hoopis teistpidi, et õhust tuli puudu. Meie saabudes oli telkla nii täis ka, et sinna vaevu mahtus. Kuuldused rocki surmast olid ilmselgelt ennatlikud, kuigi telklarahva puhul tekib sageli küsimus, kas nad ikka üldse on muusika pärast kohale tulnud. Festival toimus ise esimest aastat, aga tundus, et potentsiaali on, nii head korraldust polegi varem näinud st wc-d koristati, kätepesuvett ja isegi kuivatuspaberit jätkus, prügikaste tühjendati - peaaegu ime! Üritus toimus Wildcards MC motoklubi valdustes ja kuigi motoklubid on sellised veidi kummalised kohad (no näiteks mõeldi meil siin kambas kunagi välja üks ütlemata tabav motoklubi hüüdlause "Vaid hirm meid hoiab koos!" - inspireerituna Kosmikutest siis), midagi ette heita ei olnud.

Muuhulgas sai end tätoveerida ja ma nägin esmakordselt elus täpselt sellist kavandit, mida mul vaja oleks. Ah et mida? No tiibadega konna muidugi! Kes ei tahaks endale tiibadega konna, eks?! Kummalisel kombel jäi see festivali lõpuni vakantseks, eelistati mingeid pealuid ja muud klassikalist kraami. Aga konn! Tiibadega! Konn on mu lemmikloom ja tiibadega konn vihjaks justkui Põhja Konnale, mis teadagi viib Kivirähkini. Ma ei teinud seda, sest sularaha polnud kaasas ja järgmisel päeval ma ka ei võtnud seda kaasa, üldse mitte selle tõttu, et äkki festival ei ole see koht, kus tätokat teha ja üldse ka mitte selle pärast, et L.-le need ei meeldi. Ei, ma kardan oma ema. Mul on raudselt selle koha pealt mingi trauma. No ma räägin ju siiani "emme" ja "issi" ka, mis ilmselgelt on pea 40-se puhul kummaline. Ja tätokas mitte nähtaval kohal pole üldse teema. Ma tahan oma konna iga päev imetleda. Nii kurb iseenesest. Ainus lohutav asi on see, et vähemalt jään ma ka valust ilma.

Tore oli see, et ma sain festivalilt kaks Metro Luminali plaati. Nende vanemat muusikat ei saa ju mitte kusagilt, mul on mingid poolikud salvestised ainult, kellegi kassetilt kopeeritud ja raadiost lindistatud. Nüüd sain "Coca Cola" ja "Ainult..." plaatidena, mis 2003-2004 uuesti välja anti (ega need olid algselt vaid kassetid ju). Huvitav avastus oli see, et tööl meil uued arvutid ei osanud nende plaatidega mitte midagi teha, näitasid, et tühi plaat ega hakanud rippima. Õnneks mul on kodus vana läpakas, sellega sain hakkama. Uskumatu, et varsti polegi enam võimalik vanu plaate arvutisse saada.

Üks tore pilt ka siia illustratsiooniks, ei vihma küll ei sadanud, voolikust kasteti inimesi - paistab, et erinevalt enamikust ma seda eriti ei nautinud. Foto autor Lochlainn Warren:

Pühapäeval oli Tommyl sünna, sai teine neljaseks. Üllatuskingina lendas läbi sääsevõrgu varblane, kes jäi siis akna ja võrgu vahele lõksu. Kass kepsles hullununa akna taga, vaene linnuke tegi end teisel pool klaasi hirmust täis. Hea, et kodus olime, sai linnuke ära päästetud, vast ei surnud šoki kätte. Mismoodi ta läbi putukavõrgu lendas, ei tea.

Ehk siis postitus vastavalt eelmise kommentaariumis Epu poolt tabavalt ära toodud "langeva puu teooriale" - räägi sellest ja tee pilti, sest muidu seda ei juhtunud.