esmaspäev, märts 16, 2020

Järgmine, palun!

Paistab, et mul oli põnev ainult ühe päeva, teistel on endiselt. Ühtmoodi tüütavad mind need, kes ametlikku infot jagavad, kui ka need, kes pelleripaberipilte postitavad. Lisandunud on veel igasugu "issand kui erutav, olin terve päeva kodus!"-tüübid ja "appi, kuidas oma last kodus koolitada?!"-hullunud. Rääkige millestki muust, millestki huvitavast ometi! See kõik on juba vana ja kulunud.

Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?

Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?

Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!

L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?

Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.

Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.


16 kommentaari:

  1. Mul hakkab tekkima sama tunne, et see kõik ei ole reaalne. Ütlesin täna mehele naljatamisi (aga ainult poolnaljatamisi), et äkki on tulnukad või reptiilid kogu planeedi inimkonna käest üle võtnud? Nii et meie, ullikesed, ei saanud arugi? Ja mitte ainult lihtkodanikud, vaid ka valitsusjuhid ei saanud aru? Ja kogu see viirusevärk on kattevari, otsitud põhjus, et homo sapiensi uue normaalsusega harjutada? Spooky.
    P.S. Aga ämblikke ma ei karda.

    VastaKustuta
  2. Mul oli seoses kooliga täpselt sama emotsioon, mis Sul, et big whoop, küll me hakkama saame ja nagunii ju poisiga ise õpin kogu aeg, midagi ei muutunud ju. Vanema pojaga oli isegi põnev, sain tema kõrval ka targemaks (mis vahe on keltsal ja igikeltsal? Selgus, et olen pea neljakümneseks elanud seda teadmata ja sellist infot vajamata). Mis mind aga hämmastas oli see, et õpetajad ei oska üldse õigekirja. Isegi viiesõnalises lauses suudavad vigu teha. Väga piinlik. Ja mitte üks õpetaja vaid kohe mitu. Ma juba varem vaadanud, et e-koolis teinekord naljakad lauseehitused, aga mõelnud, et ju siis kiirustades tuli apsakas sisse. Nüüd meilidest ilmneb, et olukord on ikka palju hullem kui ma senini arvanud olen.
    Aga kodukontor mulle meeldib, just nendel põhjustel mis Sulle mitte :D

    VastaKustuta
  3. Ma ka ei viitsi lugeda enam seda juttu, aga õnneks minu Facebook käib ristist kinni. Aga mis mulle jällegi meeldib on see, kuidas mõned emad facebookis, kes muidu teevad "emadus on parim asi elus, miks sul veel last pole?", on teinud 180kraadise pöörde ja kiljuvad nüüd teemal "olen teist päeva lastega kodus ja ei kannata neid värdjaid enam välja." Naudi-naudi.

    VastaKustuta
  4. Ma avastasin eile eneselegi üllatuseks, et rämedalt tüütu on veeta tööpäev arvuti taga. Ja ma tegin seda vaid kümnest kaheni...
    Õppimise poole pealt oleks mul lapsevanemana mõningaid ettepanekuid (nt võiksid õpetajad kokku leppida, kas ülesanded on tunnikirjeldused või kodutööd, sest praegu on Stuudiumis paras karauul, nii et minagi, kes ma pole elus õppimisse sekkunud, aitasin viiendikul sellest pudrust selgust leida), aga ma ei hakka vist õpetajaid rohkem erutama, põhikoolis on see arvatavasti segadust tekitavam nagunii.

    Muidu aga... elu nagu elu ikka :) Prokrastineerimise eesmärgil ikka vaaatn, mis teisi erutab :D

    VastaKustuta
  5. Oi kuidas tahaks kodukontorist läpaka tagant tööle suure monitori ja töölaua taha. Varsti ilmselt hiilin tööle, millegipärast seal läheb töö efektiivsemalt... (ja tühjas kontoris pole viiruseohtu ka)

    VastaKustuta
  6. Anna aega atra seada :P

    VastaKustuta
  7. Jeerum! Ma olen peast ära koroonastunud.Lugesin: "Anna aega tatart seada".

    VastaKustuta
  8. Sul on siis lastega vedanud.
    Ja sellega ilmselt ka, et igaühel on oma arvuti/tahvel?
    Mul on kah ses suhtes muretu, laps suur, teeb ise, arvutipuudust meil pole.
    Paljudel ei ole nii, mõnel on kolme lapse ja kodukontoris ema peale kokku üks arvuti, mõnel ei saa esimese klassi juntsu õppetööks vajalike programmidega hakkama ja oma tööd peab ka selle kõrval samas arvutis tegema.. perekoolis pakuti võrdluseks, et kuidas te suhtuksite, kui lähete hambaarsti juurde ja seal kakerdab ringi kolmeaastane, kes nõuab tähelepanu, puhast tagumikku ja kisub asju. Nii et väikelaste kõrvalt kodus töö tegemine pole sugugi alati lihtne. Ma saan sellest aru hoolimata sellest, et mu enda suurimaks mureks koduõppega seonduvalt on hetkel see, kas Stuudium püsib töökorras.
    Olen lugenud ka jaburaid kirjeldusi sellest, kuidas mõnedes koolides kästakse töölehti välja printida, täita, pildistada ja õpetajale saata ja noh... Kõigil pole kodus printeri, äkki jätaks need puud kasvama?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil oli selle printimisega vastupidine olukord - õpetaja selge sõnaga kirjutanud, et saatke tööleht mulle meiliga, aga vanemad arutasid, et peaks vist ikka välja printima, ei tea, kas raamatukogus ikka saab jne. Kuidagi nii, et enne paanika ja siis loeme, mida tegelikult teha kästi.
      Ma selliseid "kolm last, 1 arvuti ja tööd tegev lapsevanem" olukordi ei mõelnud, pigem imestasin nende üle, kes oigasid, kuidas tuba on sassis. No aga ongi, mis siis sellest nii väga? Mul eilse seisuga purunes üks ruloo ja üks kunst-taldrik kaminasimsil.
      Lastega on ilmselt jah vedanud, väikelapse-east ma erilisi pogromme ei mäleta, et nad minu töötegemise ajal korraldanud oleks.

      Kustuta
    2. Pogromme ei peagi korraldama, piisab, kui nõuavad tähelepanu ja südametunnistuse piinades lapsevanem ei saagi enam tööle keskenduda; samuti on üsna võimatu teha tööd ja juhendada laste õppetööd (kui nad vajavad juhendamist ja alguses eriti väikesed juntsud kindla peale vajavad) ühekorraga. Lisaks näikse (see FB koduõppe grupp on väga värvikate kirjelduste koht) et osad õpetajad satuvad täielisse õhinasse või üritavad iga hinna eest kontakttunni puudumist kompenseerida või on neil äkki kuri juhtkond - igatahes kirjeldavad nii mõnedki vanemad seda, kuidas lapse koolipäev venib ulmeliselt pikaks, vaevarohkeks ja kui karmid ollakse e-kontrolltööde sisselogimistega ega võeta arvesse, et nii mõnigi on pagenud maale, sisuliselt levipiirkonna serva.

      Kustuta
    3. Aga väljaprintimise nõue sellises olukorras on ju nonsenss, niimoodi kaob igasugune kaugõppe mõte täielikult ära. Karantiini otstarbekus kaob, kui kõik jooksevad kusagile printima... Ähh.

      Kustuta
    4. Njah, kehaline õpetaja oli ka kirjutanud, et "mine õue, otsi endale sõpru ja mängige palli"..et nagu, me oleme karantiinis siiski. Palju arukam oli netist nähtud ühe teise kehalise õpetaja antud ülesanne "korista ära oma tuba!" Pidavat mõjuma oluliselt paremini kui lapsevanema samasisuline käsk :)

      Kustuta
    5. haha. Jah. Aga kui on iseenesest väga korralik laps, kelle tuba ongi korras?
      Abiks oleks nt kui kehalise õpetaja teeks mingisuguse harjutuste kava, mida saab koduste vahenditega teha. Teiseks saaks enamike laste puhul ehk kasutada google fit rakendust selleks, et näidata, et nad läbisid koduümbruses mingi kindla aja jooksul mingi liikumistrajektoori - selline ülesanne muidugi paneks kehvemasse olukorda need lapsed, kellel oma nutitelefoni või google kontot pole, aga teismeliste hulgas on neid üsna vähe.

      Kustuta
    6. Aa, ma pidasin silmas, et kekaõps teeb oma kava ise läbi ja filmib seda ja paneb juutuubi üles.

      Kustuta
    7. "Korista ära oma vanemate tuba!"

      Kustuta
    8. notsu: ma mõtlesin sellele, aga pigem mitte. Oma asju eelistan lihtsalt oma käe järgi ära panna.

      Kustuta