Reede, mai 15, 2020

Kassi tassike

Oh, loomulikult on loomadel isiksused. Kõik, kellel on kunagi olnud loom või kasvõi kanad, peaks sellest ju aru saama. Nojah, siiski on ka need inimesed olemas, kes leiavad, et loom on ju loom ja kõik imikud on ühte nägu ning muid selliseid asju.

Lõpetasin just Olavi Antonsi "Minu Tenerife" lugemise, mis on üks kena lugemine iseenesest, minu jaoks lihtsalt liiga ettevõtluse teemade poole kaldu - vat oleks neid kasse rohkem olnud! Igatahes pani see mu mõtlema asjaolule, et Olavi reisis koos oma kassidega. Kolis koos nendega, üüris korterit koos nendega ja mu meelest on see ainuvõimalik loomulik käitumine, sest kass on ju pereliige. Ma ei saa aru neist inimestest, kes kuulutavad, et "kolime, looma ei saa kahjuks kaasa võtta, anname ära, muidu pannakse magama!" Mismoodi sa üldse arvestad selle võimalusega, et peab kolima, aga ilma loomata? Mu jaoks on see umbes nii, et kolime, aga last kahjuks kaasa võtta ei saa, anname lastekodusse. Asi pole üldse selles, et inimene võrduks loom, vaid lihtsalt selles, et me oleme üks pere ja omasid maha ei jäeta! Alati on ka teisi võimalusi, kui loomast täielikult loobumine. Tõesti puuduvad lähedased, sõbrad, kelle juurde loom kasvõi ajutiselt jätta, kui tõesti muud üle ei jää?

Siinkohal kõrvalepõige tegelikku ellu. Mõtlesime, et kassile oleks parem, kui vanemad meie äraolekul, selle asemel, et üle päeva looma toitmas ja sügamas käivad, ta lihtsalt mõneks päevaks enda juurde võtavad. Õppetund - ära püüa mõelda kassi eest! Kass nii ei arvanud. Hoolimata sellest, et ta mu vanemaid teab, ohutuks peab ja nende siin käies õnnelik on, siis seda sama ei saa öelda nende pinnal ööbimise kohta. Ta peitis ennast päevaks diivani alla, kapi vahele, ei söönud ega pissinud, kähises ja kargas kallale mu isale, kes teda välja meelitada püüdis. Ta ei ole elu sees kedagi nii raevukalt rünnanud, seega pidi ta ikka tõsises šokis olema. Ühe päeva ta isegi liikus ringi, et järgmisel jälle peiduurkas passida. Lõpuks olid kõik stressis, sest ema oli kindel, et kass sellesse sureb. No ei surnud, aga kui järele läksime, siis kodus magas küll veel rohkem kui tavaliselt ja kui me järgmisel nädalal jälle kotte pakkisime, siis ronis ta saunalava alla kõige kaugemasse nurka, et teada anda "ma ei kavatse siit mitte kuhugi lahkuda!". Ma ei tea, kas ta on võimeline harjuma, sest suvilas käies ta sedasi ei käitunud, aga seal olime muidugi meie ka koos temaga. Paraku suvilani on vähemalt kaks tundi sõitu ja ma ei suuda kassile selgeks teha, et enne sõitu tuleks vetsus ära käia. Kuigi, eelmisel korral selgus, et kui kass vetsu tõsta, siis nii umbes kolmandal korral teeb ta oma häda isegi ära. Ja siis teised inimesed reisivad oma kassidega, käivad nendega õues jne. Õues käimise kohta arvab Tommy, et tuleb esimesse ettejuhtuvasse kohta külili maha heita ja sealt enam mitte liikuda, sest hirrrrrrm! Arg ja ärev loomake, mis teha. Huvitav, et ka meie viimane koer oli sarnase iseloomuga.

Õnnelik loom suvilas

Ajalugu kordub taas. Need samad inimesed, kes kunagi 135 eurost salli kinkida tahtsid. Nüüd käidi välja idee tassidest, noh tore oleks ikka 4 tassi - pakkuge välja hind? Ma ei teadnud, et tasse nii kallilt üldse müüakse, 40 eurot tükist. Ok, kunstniku töö. Samas need näevad välja täiesti tavalised tassid, mitte midagi erilist. Meil kõigil on kodus oma tassid ja lemmiktassid olemas, kohviserviisist rääkimata* (ma mõtlen siin neid täiskasvanuid siis, kes juba aastaid oma elu peal). Kui ma saaks teada, et mulle kingiti järjekordne komplekt tasse hinnaga 160 eurot, ma hakkaks vist nutma. Selle raha eest saaks ju...normaalseid asju ka. Midagi, mida päriselt vaja oleks. Nojah, nagu tolle sallijutu kommentaariumist selgus, siis ongi peaaegu võimatu inimest tundmata talle rõõmu pakkuvat kinki teha. Aga ikkagi - tassid?! Sellise raha eest?!

* Ma mõtlen siinkohal siis mitte rangelt komplektis serviisi vaid lihtsalt teatud arvu tasse, mis panna lauale siis, kui joojaid on rohkem kui üks või kaks.

22 kommentaari:

  1. Me anname kassi pikema reismise ajaks naabrile / sõbrannale. Kass on väga rahul, sõbrannale vist ka täitsa meeldib. Esimesel korral tuli puurist välja, hüppas kohe kuhugi kõrgele (hea ülevaade noh) ja asus uut maailma tundma õppima. Tallinna lähedal maal käime ka koos kassiga. Autos on ta lahtiselt - mõnikord lamab oma puuris (uks lahti), mõnikord tuleb juhile sülle ja norib pai keset sõitmist.

    Aga ainus proov kassi naise vanemate juurde lõppes umbes nagu teil. Vägivalda rakendas kass mitte inimeste, vaid nende toataimede pihta, aga emotsionaalselt tuli sama välja. Kass on sest ajast saadik seal väga non grata ja umbusaldus püsib ilmselt elu lõpuni.

    Mu laste klassides pole tasside teemani veel jõutud. Kool vihastab mind ülepäeviti mingite muude asjadega. Kedagi teist ei vihasta, nii et ju olen lihtsalt solvuv-pahandav lumehelbeke. Mis teha, emotsionaalne ja kibestunud eesti mees noh :(((((

    VastaKustuta
  2. Aga hirm (õues) on hea, hoiab elus. Kui kass maale tuua, siis on ta alguses hästi ettevaatlik, nuusib ja nuusutab aiult toa lähedal. Paari päeva pärast laeseb kogu ümbrust pidi ringi ja ronib iga asja otsa. Kui palju teab linnakass maakoha ohtudest, näiteks rebastest? Ma ei taha teada saada...

    VastaKustuta
  3. Ma tasside kohta ei oska midagi öelda. Nüüd lugesin seda salliteemat ja tekkis küsimus, kas tegu oli haapsalu salliga? Kui jah, siis see sobib igale naisele, vanusest sõltumatult. Küll aga on tähtis tõepoolest naaatukenegi kingisaaja isiklikke eelistusi teada, ma kahtlustan, et ühe mu lapse klassijuhataja ei rõõmustaks sellise kingi üle põrmugi, aga umbes sama vana (natuke üle 40) endine klassijuhataja võtaks küll tänuga vastu ja lausa kannaks pidulikul puhul. Tassidega on kindlasti sama lugu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tookord asendus sall kausiga ja ma enam ei mäleta kahjuks, mis salliga täpsemalt tegu oli.

      Kustuta
  4. Ma oleks tasside üle väga rõõmus. Mulle meeldivad üliväga ilusad nõud ja mu kodus ei ole ühtegi suvalist topsikut. Kuna ma ise ei raatsiks sellised tasse osta, siis oleks kingituse üle väga rõõmus tõenäoliselt...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ongi kole keeruline, sest igaüks vist arvestab kinke tehes, mis neile endile korda läheks. Sageli mulle tundubki, et inimesed ei ole väga rahul nende kinkidega, mis mina parimas usus teinud olen ja seetõttu ma ka väga ei taha sõna võtta, et "ei, see ei sobi, kinkige too", sest ma ei ole kindel, et mul on universaalne maitse. Antud juhul tekitas mus küsimusi just see hind, sest kui juba midagi sellise hinnaga kinkida, siis peab ikka väga kindel olema, et kingisaaja seda ka hinnata oskab.

      Kustuta
  5. Kasside kohta tahtsin ka lisada - mul on kaks kassi ja kaks elukohta. Üks käib minuga mõlemas kaasas, üks tahab olla ainult ühes kohas. Siis on pool aega üksinda, mis talle väga sobib. Ta on selline stressaja alati olnud. Näkitses endal kõhtu ja ma ei tea mis asju kõike on teinud stressist, aga kui sai üksina olla päevi, siis rahunes täiesti maha.
    Teine kass alati minuga kaasas. Elab maal ja linnas, sõidab autoga nagu pole miskit.
    Pikaajalise kassipidajana ütleksin, et kasside puhul mingid üldised reeglid küll ei kehti, lihtsalt nad on nii keerukad kõik.

    VastaKustuta
  6. Tasside üle mina ka ei rõõmustaks, kui just ei kingitaks mõnd konkreetset, millele ise enne olen silma peale pannud.
    Minu kassi käiakse ka söötmas ja silitamas meie kodus kui ära oleme. Igast kolimisest on kassike korraliku stressi saanud, ei traumeeri vanakest enam. Ja justnimelt, kolimisel keegi maha ei jää, raisk! (Olen pidanud leidma pikaajalise üürikorteri Pärnu linnas, juulikuus, kaaslasteks kaks kassi. Õnnestus!)

    VastaKustuta
  7. Meil oli sõpradega käibel väljend “kingime vaasi või liniku”. Tõlge: nagunii kingisaajal seda vaja pole, aga midagi peab ju kinkima, ja lähemalt süveneda ei viitsi/ei oska. Muide olen pikka aega ka tarbekunstigaleriis töötanud, ja säherdusi “vaasi või liniku” ostmisi näinud miljon korda. Jeerum küll. Mul oli õnnis arvamine, et tänapäeval enam sel moel ei kingita, aga tundub, et eksisin.

    Mis puudutab loomaga koos kolimist, siis: kes mind tunnevad, teavad, et olen viimane, kes oma looma, või mistahes looma hooletusse jätaks. Kuid tunnistan ausalt, et kui mul poleks logistilist ja/või rahalist võimalust olnud oma vana koer üle ookeani toimetada, oleksin talle uue, hea kodu leidnud, selmet ise kolimata jätnud. Mulle tuli tookord ka lausa pakkumisi, näiteks ühelt kogenud, suure südamega koerainimeselt, kes arvas, et kümneaastane koer ei ela reisi üle, või siis ei kohane kuumas kliimas. Võtsin teadliku riski, et ta tõesti ei pruugi reisi/muutusi üle elada. Aga näe, läks õnneks, vanamees elas 13,5 aastaseks, mis on väga kõrge iga tema tõu kohta.

    VastaKustuta
  8. Aga kuulge, kas te oma kassi adresseerite viisakalt nagu inimest, või mingil muul moel? Ma just märkasin, et kui me kassile süüa anname või miskit, siis selle juurde käib nagu inimlapsele "palun, olge lahked, siin on teie krõbinad / hakkliha", ja sama on kassile ust lahti tehes või mida iganes. Ehk siis kassiga suheldakse ka sõnades - ja viisamalt kui inimeses pereliikmega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, meil ka nii :) Ei mingit Tommy-Tommyt, vaid ikka härra Toomas. Kas just viisakamalt, vahel saab ikka õrritatud ka, et näe, Tomaso-memm asutab juba magama...

      Kustuta
    2. Meie kass tahab ohjeldamatus koguses nunnutamist, seega on tihti loomulik pöörduda tema poole nagu tite poole: otsatibuke, kiiiisu, kassikene, kullakene jne. Vahel ka "sõber", kui ta end veidi soliidsemalt ülal peab. Ja ma kardan - ja tunnistan piinlikkusega - et vahel ka "värdjas", kui ta otsustab nõmetseda.

      Kustuta
    3. Meil on "peletis" selle jaoks :)

      Kustuta
    4. Aga muidu, rõõm kuulda seda kõike :)

      Kustuta
    5. mul on samuti mitmekesist.
      Kass on väärikam, tema on ikka "kodanik" või "härra" või ka "lugupeetud kiisu".
      Aga koer on nii "ohsapisikene!" kui "niinunnukene!" kui "Neiu Koer!" kui "no mis sa nüüd tahad?!"

      Kustuta
  9. OK meil on küll koer, mitte kass, aga otse loomulikult saab ta inimese kombel kõnetatud. Miss Lilli. Princess. Cutsie pie. Drama queen. Pest. Retard. (Viimased kaks lisasin notsust inspireerituna, muidu ei julgeks tunnistadagi).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eks ole, piinlik küll, aga tegemist on pmst vandumisega, kui loom otsustab mingil niigi balansseerival momendil (nt mina, tass ühes ja taldrik teises käes, teel ukse juurde ja mõtlemas, kas ma avan selle jalaga või kuidas) jalgu viskuda.

      tal on ka eriline anne hiilida hetkel, kui ma olen kikivarvule tõusnud, et millegi järele küünitada, jalgupidi kandade alla hiilida. Tõsi, kui ta käpp seejärel kanna ja põranda vahele jääb, vannub hoopis kass, mitte mina.

      Kustuta
    2. teine vandumavõttev moment on see, kus ta on sülesolekust tüdinud, aga ei oska sealt muidu maha minna kui tüli norides. et kui süles enam olla ei taha, siis tuleb hambad kätte lüüa, sest ega enesest lugupidav kass ometi lihtsalt niisama sülest maha ei lähe.

      Kustuta
  10. Meie kutsume oma kassi vaheldumisi hr kõrgeaususeks, tropiks ja moluks.
    Olen lugenud, et kui kassipoeg liiga vara pesakonnast ära võetakse, ei arene tal õiged kassiinstinktid välja ja ta võib jääda araks või muul moel "imelikuks". Meie pole kunagi nii kaua kodust ära olnud, et hoidjat vms oleks vaja, aga ühest kohast teise transportimist ta küll ei salli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me vara teda ema juures ära ei võtnud, üle kolme kuu oli selleks ajaks vana, aga ta oli oma ema esimesest pesakonnast ja ema ise ei olnud eriti osav. Ühe poja magas ära ja teine jahtus maha, sest ei saanud peale sündi piisavalt ruttu sooja, kolm poega jäid elama...Et noh, võib tõlgendada traumana sellest ajast, halbade geenidega jms, aga samas mulle tundub, et kassid üldiselt ongi keerulised nagu ka Yxkb üleval pool märkis.
      Me ei saa kassi üle paari päeva üksi jätta, sest ma võin talle küll suurema koguse toitu panna, aga ta sööb ikkagi kõik enam-vähem kohe ära ja ülejäänud aja nälgib. Töökaaslane just rääkis, et nemad jätsid enda oma küll nädalaks üksi, lihtsalt panid palju kausse toidu ja joogiga, ma ei kujutaks seda ettegi.

      Kustuta
  11. Ma ei ole kassiinimene,
    loomulikult silitan neid, aga
    mulle on alati koerad meeldinud.

    Miks see nii on, avastasin hiljuti.
    Ma tean (enda meelest) mis õige mis vale,
    ja seda teavad ka koerad kui neid treenida.

    Kass ei tea midagi meie komberuumist ega
    allu käskudele ja elukorraldusele nagu koerad.
    Kassid on rebelid kelleni demokraatia pole jõudnud.

    Koerad on demokraadid, kelle jaoks on hea läbisaamine
    ja igal juhul konsensuse saavutamine (ehkki nad ei loobu).
    Kassid on diktaatorid, kes kusevad iga su lähenemisotsuse peale.

    ---
    Let it be
    Don't let me down
    50 aastat...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just samadel põhjustel kipun ma kalduma kasside poole :)

      Kustuta