Teisipäev, oktoober 06, 2020

Tähelepanekuid elust ja raamatute vahendusel

Ma unustan vahepeal kirjutamise ära ja hakkan mõõdutundetult arvutimänge mängima. Mitte mingeid harivaid ega strateegilisi, ikka neid kõige hullemaid Candy Crushe ja selle derivaate, mille ma umbes aasta tagasi külma südamega ära kustutasin. Algul mängin sellepärast, et jõle igav on, internet läbi loetud, inspiratsiooni pole ja no las ta siis olla, mul tõesti ei ole mitte midagi muud teha vaja. Peale seda saabus ootamatult faas, kui oli igast asju teha ja pärast oli aju nii pehme, et lihtsalt ei suutnud midagi muud teha. 

Oi, ma peaks vist sellest rääkima - mind tiriti hetkeks rutiinist välja (ärge muretsege, kõik on korras, olen rutiini taastanud!) ja see oli kole. Ma tahtsin nutta, surra, töölt ära tulla ja ainult ootasin seda päeva, mil ma saan tagasi vaadata ja nentida, et eks alguses oli jah raske, aga nüüd on asi käpas ja saab taas rahulikult hingata. Ehk ma avastasin enda kohta, et ma tõesti vihkan muudatusi. Jah, peale uue asjaga toime tulemist oli adrenaliin laes - tegin ära, jee! Aga see tunne läks ruttu üle mõtteks "homme pean jälle seda tegema", mis omakorda tähendas unetult viseldud ööd. Ja asi ei ole selles, et ma oleks ebakindel. Ma teadsin, et ma saan sellega hakkama, ma suutsin ennast kõrvalt vaadata nentides, et "täitsa lollakas peast", aga võdisesin sellest hoolimata. Noh, nädalaga on uuest asjast vana ja igapäevane saanud ning ma olen tagasi omas elemendis. Kui hea! Mõelda, et on inimesi, kelle töö seisneb igapäevases ootamatustega tegelemises! Mugavustsoon on see, kus mina olla tahan. Ma tahan olla kindel, et ma tean, mida teen, sest ei tee seda esimest korda (st tubli tüdruku kompleks, eks). Jälk, aga eks peab elama sellega.

Oot, raamatud. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks" andis mulle selguse asjas, miks inimesed ometi nii irratsionaalsed, silmakirjalikud ja ebaloogilised on. Inimese teeb eriliseks see, et ta usub lugusid (raha, religioon, kultuur), seda teadsin, aga ma polnud kunagi eriti mõelnud sellele, et lugude omavahelisele vastuolule me reeglina tähelepanu ei pööra. Aga me ei tee seda enamasti tõesti, mis seletab ära, kuidas muidu "nii normaalsed" inimesed sageli täielikku saasta suust välja ajavad. Naljakas on seegi, et me laveerime nende lugude vahel samuti osavalt, lugu, mille eest eile olime valmis surema, võib parema loo välja ilmudes homseks ebaoluline olla. Harari toob siin näiteks tippnatsid, kellest enamik elas peale Reichi kokkuvarisemist normaalselt edasi, ainult väike hulk tegi enesetapu. Inimestelt pole väga midagi loota. Ma ise mõtlesin veel sellele, kuidas mulle on näiteks sümpaatsemad tüübid, kes oma arvamuste taha erilisi teooriaid ei areta, vaid ütlevad ausalt, et mulle ei meeldi, sest ei meeldi ja punkt. Ümber veenda inimest niikuinii ei anna, eriti kui tegemist on looga. Ükski inimene ei usu fakte, ainult lugusid usutakse ja selleks, et keegi enda oma muudaks, peab sinu oma parem olema. Mul tavaliselt ei ole, ma jahmun alati teiste teooriate peale ja püüan neid mõista. Samas mul on see lähikondlane, kes "lihtsalt vihkab neegreid, venelasi ja pakse" ning temaga mul konflikti ei teki, ma ei vaidle temaga, sest no mida sa maitse üle vaidled? Sa ei veena kedagi, kes peterselli ei salli, teadmisega, et see on äärmiselt kasulik tervisele. Ei söö, sest ei maitse ja kõik.

Luitsalu "Ka naabrid nutavad" on täielik Rakke vaib, aga see üllatas mind väga positiivselt. Nimelt on see esimene perevägivalda kajastav teos, mis teeb seda minu jaoks usutavalt. Kõik ülejäänud, millega ma olen kokku puutunud, on olnud täis selliseid klišeesid nagu õudukad, kus kõik ükshaaval pimedasse koopasse ronivad  - sa tead ammu ette, mis nüüd saab, aga tegelased miskipärast ei aima. "Naabrites" sain ma alles poole raamatu peal aru, kes ja kuidas ning kogu lugu oli usutav. Ma ei taha kõlada kui vägivalla apologeet, aga mu meelest on tegude taga otsused ja siin ma sain aru, miks ohver oli oma valikud teinud ja kuidas olukord selliseks oli muutunud. Ma suutsin teda mõista ja end tema olukorda asetada, mitte ei mõelnud nagu odavat õudukat vaadates, et "kamoon, lase sealt kohe jalga, kuidas sa aru ei saa!"

Luitsalu "Minu maailm" oli ka hea. Kuidas mõni inimene suudab lühikestesse peatükkidesse toppida kõik olulise ja edasi anda ka konkreetse koha vaibi ja mõni teine ei suuda seda terves raamatuski? Või ongi asi neis peatükkides ja lühiduses? Ma ei tea. 

Brysoni "Inimkeha: kasutusjuhend asukale" on kohatistest helgetest hetkedest hoolimata ikkagi pigem pettumuslik lugemine. Kuidas ta suudab alati kirjutada sügavuti sellest, mis mind ei huvita ja üle libiseda kõigest huvitavast? Asi on minus, ilmselgelt. 

Lugesin esmakordselt Indrek Harglat, tema kokkupandud ja ka teiste autorite uusmuinasjuttude kogumikust "Vinguv jalaluu". Püha müristus, need Hargla lood olid ikka ilged ja seda heas mõttes! "Meristepeo" tõttu nägin paar ööd koledaid unenägusid ja vaevalt ma seda lugu üldse kunagi unustan (nagu enamiku oma loetust). Vähemalt tean, et Lovecrafti ei hakka ma kunagi püüdmagi lugeda. (Mitte et ma seda varem ei teadnud, see Houellebecq'i LR-is ilmunud fänniteos juba andis aimu, millega tegemist.)

Kokkuvõttes, elu on tore, kui sa sellelt midagi ei oota.

Hah, äärepealt oleks unustanud. Ma avastasin, et mulle meeldivad blondeeritud mehed. Kuulasin Machine Gun Kelly uut albumit ja avastasin selle. Ma üritasin isegi Bieberit kuulata peale seda, kui too end blondeeris, aga kõlas ikka nagu juust. Spike Buffyst, Kurt Cobain, Eminem, Brad Pitt Tiibeti filmis, Lil Peep, isegi Ghostmane...Panin praegu pildiotsingusse "dyed blond men" ja no kõik need pildid, eriti, kus enne ja pärast kõrvuti. Ok, Zac Efron on endiselt õõvastav. Kui hea, et ma ikka mees pole, muidu ma olekski üks nendest, kellel blondiini nähes ila tilkuma hakkab juba enne, kui too üldse näo ette on pööranud või suu lahti teinud...

4 kommentaari:

  1. Nii ongi,
    me nuusutame,
    me vaatleme kahtlustavalt...

    Lõpuks keppime ennastunustavalt
    kuni pätakad iseseisvalt kooli lähevad,
    ja sa mõtled hommikul, et sind ei olegi vaja...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm, mu meelest on see imeline tunne, teada, et kellelgi pole minult midagi vaja?

      Kustuta
    2. Noh, selleks ongi blogi,
      et noored avastaks ägeda vanaema,
      kes rebis igasugu arvamusi ribadeks :)

      Kustuta
  2. Mida, vanaema olen siin mina. Ja on muide jube raske, kui põhimõtted ja omandatud elutarkus omavahel vastuollu lähevad.

    VastaKustuta