reede, aprill 09, 2021

Aruanne

Olin siin neljapäevast esmaspäeva õhtuni netist täiesti eemal, pärast seda oli muud tegemist, märkasin küll, et inimesed on vahepeal bloginud nagu homset poleks , praeguseks olen nendega enam-vähem järje peale saanud, aga Facebooki pole siiani sisse loginud. Päris hirmus, õhtul vaatan, mis seal toimub #paargintoonikut 

Blogides oli palju huvitavat, aga kuidagi rongist maha jäänud tunne oleks kommenteerida, seega panen siia oma mõtted kirja. Kõigepealt üks tsitaat raamatust "Ema saladus": "Kontrollimatu ausus on julm ja äärmine eneseimetlus". See tõi mu suunurgad kohe kõrvuni, sest jee, seda ma olen. Ma ei saa neid põnevikke tõsiselt võtta, sest nad kõik põhinevad kellegi valedel, aga mina olen see julm eneseimetleja ega suuda suhestuda. Ma rääkisin alati oma peikadele, et mu ema vihkab neid, ema ei suutnud mu julmust uskuda. Ärge mulle saladusi usaldage, ma räägin need kõik välja. Salatsemise taga on enamasti see "aga mida inimesed muidu arvavad!" ja kuna mind see üldse ei morjenda, siis ma ei saa sellest aru.

Mõistmisest, jälle julmalt, ma pakun, et mitte keegi ei saa teist mõista. Ma olen nõus, et mina olen seesama mina, kes ma olin väikese lapsena, aga samas ei ole ma seesama, kes ma olin eile. Vastuoluline? Tegelikult mitte. Ma ei muutu ses mõttes, et põhiolemus jääb samaks, no ei toimu mingit murrangut nagu ma kunagi lootsin, et täiskasvanuna saab minustki mõistlik väikekodanlike huvidega inimene - selles osas jah on võimalik nö hingesugulasi leida. Aga päriselt mõista teise inimese motiive, impulsse, käitumismustreid? Ma ei mõista enda omi isegi. Näide. Mõni aeg tagasi lendasin sisse ühte situatsiooni, enda meelest õiglust jalule seadma "kui surmaingel, kahes käes granaat", olukord eskaleerus, mina käitusin halvasti, midagi paremaks ei läinud. Sündmuskohalt lahkudes imestasin, et kuidas see nüüd nõnda läks ja kui tagasi vaatasin, siis sain aru, et ma olin juba alguses täiesti rumalalt käitunud, mitte miski ei olekski saanud hästi minna ja kui keegi teine mulle räägiks, kuidas ta midagi sellist tegi, ma mõistaks ta joonelt hukka. Aga..ma ei saa ennast hukka mõista. Mu enesearmastus on nagu Stockholmi sündroom, mul ei ole ju kedagi teist võtta enda asemele, kedagi paremat. Kui sa armastad ennast tingimusteta, siis pead ennast õigustama. Kuidas ma seda teen? Ma räägin kellelegi sellest loost poole, sellise poole, mis mind süütukesena näitab ja teadagi, see mis välja öeldud, jääb paremini meelde ning lõpuks ununeb see päris lugu üldse ära. 

Pealegi, mul on ülihea lühimälu ja selle arvelt ilmselt keskmisest kehvem pikaajaline mälu, sest ma mõtlesin sellele traumeeritud lapse teemale ja kui teised mäletavad detailselt sündmusi ja lugusid, siis mina mitte. Ma tean, et oli kunagi mingi pime aeg, kui ma ainult röökisin, olid mingid tunde kestnud jõukatsumised ja ülekuulamised, aga konkreetsed situatsioonid, ei mäleta. Kunagi küsisin ema käest ka, temagi väitis, et jah, ma jonnisin meeletult, aga miks, ei tema tea. Mina ka ei tea. Kas ema viskas mu pabernukud prügikasti või lihtsalt ähvardas ja ma võtsin tõena? Millest need tülid üldse? Ükskord taheti miskipärast vitsa ka anda (ilmselt ei jõutud enam seda röökimist kannatada, see ei olnud mingi alandav "võta nüüd püksid maha" vaid pigem jõuetu viha), aga kuna ma kaitsesin ennast raevukalt, siis lõppes see mingi kohmaka kähmlusega ja asja ei saanud. Aga mis selle kõige taga oli? Ma ei tea. Kas ma tahan teada? Pigem mitte. On seal mingi vaiba alla lükatud trauma? Ma ei usu. "I was filled with poison but blessed with beauty and rage" (Lana Del Rey "Ultraviolence")

Mõistmise juurde tagasi tulles, ma ei teagi, kas mul on mõistmist vaja, pigem tolereerimist, rahule jätmist, aga olemas olemist. Eriti pretensioonikas olen. Mulle piisab endast, mul on neid erinevaid "mina"-sid peas piisavalt kellega suhelda, keda armastada jne. Ma olen halb sõber, aga suhelda mulle iseenesest meeldib. Ma lihtsalt ei vaja kedagi, kellegi aktsepteerimist või armastust, ei inimeste ega ka näiteks jumala. Ideaalne üksik vanamutt. Iroonilisel kombel pole ma kunagi eriti üksi olnud, äkki sellepärast. 

Me oleme nüüd mehega mõlemad esmadoosi kätte saanud, seda eliitvaktsiini ikka, ei hakka valetamagi, et ainult tänu tutvustele. Kõrvaltoimeid ei olnud. 

Puhkusepilte:


 



18 kommentaari:

  1. Puhkusefotodest - see on imeilus piirkond! Ja praegu on palju vett ka :)

    VastaKustuta
  2. "ma ei teagi, kas mul on mõistmist vaja, pigem tolereerimist, rahule jätmist, aga olemas olemist" - mul on üldiselt tglt sama lugu. Ma ei ole isegi kindel, kas ma tahan, et keegi mind läbini mõistaks - nagu Epp ütles, privaatsuse teema. Aga aktsepteerimist küll. Mul oli lihtsalt elus periood, mil isegi see tolereerimine-aktsepteerimine ei olnud enesestmõistetav ja ma oleks kõige rohkem tahtnud nähtamatu olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja kui see aeg-ajalt pinnale tõuseb, siis see pole vist isegi klassikalises mõttes pikaajaline mälu, pigem midagi PTSD sarnast, äkitselt viskab miskipärast mineviku maailma tagasi - mitte päris sündmuste-flashbacki, vaid emotsioonide mõttes. Mingis nõrgestatud olekus, kui ei ole saanud küllalt magada või söömisest on liiga kaua möödas, äkitselt trahh! ei julge inimeste suunas tänaval vaadata, sest äkki nad märkavad mind ja maidea, tulevad kallale.

      Kustuta
  3. Minu jaoks on teema just mõistmine.
    Lihtlabane näida: ma loen kommentaare ja olen ahastuses, kuidas mõni inimene üldse aru ei saa, wtf? Mingi eeldus, et ma olen ju tore inimene, ei mõtle kurjalt, on puudu või vastupidine olemas või mida? Muidu ju ei mõistetaks sedasi mööda! Praegu tullakse sellistele mõtele, nagu võiks ma mingi jõletis olla, kuidas üldse saama nii arvata???
    Aaaaaaaaaaapppiiiiii!!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on see tunne pigem ainult nendega, kes muidu tunduvad nö "minu inimesed" ja siis vahepeal üllatavad, netis ma eriti ei eeldagi, et teksti mõistetaks päris nii nagu ma ise mõtlen, sageli ei suuda ma seda ise ka niimoodi kirja panna nagu peas tundub. Osa rahvast muidugi lihtsalt trollib ka, neist ma enam välja ei tee, algul häiris küll.
      Päriselus ma suudan need erimeelsused kuidagi tahaplaanile tõrjuda, va juhtudel kui konkreetselt nende erimeelsuste pärast vaidluseks läheb.

      Kustuta
    2. Noojah ... mul jälle on tunne, et kui mu blogilugejad ei saa aru, ei saagi keegi, sest mitte kuskil mujal üheski keskkonnas ei väljenda ma end nii põhjalikult, pikalt ja hoolikalt.

      Kustuta
    3. Keegi ei viitsiks kuulata =P

      Kustuta
    4. Sedand küll, aga ju ma siis olengi leppinud, et ei saada ja pigem üllatun positiivselt, kui mõnikord mõni saab. Latt on madalal :)

      Kustuta
  4. See oli nüüd see postitus, kui ma vist korda kolm kerisin üles, et vaadata, kelle blogi ma loen.

    Minu jaoks uus sina. Huvitav :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohoo - no vot see juba näitab, kui erinevalt inimesed kirjutatut näevad ja mõistavad, ma ise just mõtlesin, et mida ma jälle jauran sellest teemast, millest ma niigi sada korda rääkinud olen :)

      Kustuta
    2. kusjuures mina mõtlesin just, et väga marcalik.

      Kustuta
  5. Mälu on iseenesest äärmiselt põnev teema. Väidetavalt jäävad meelde sündmused, millega seotud tugevad emotsioonid, mida pead tähtsaks või mida pidevalt hiljem läbi mõeldakse (viimasel juhul kipub mälupilt aja jooksul muutuma ja tegelikkusele vastavus järjest vähenema).

    Mul on väga selged ja detailsed mälupildid igasugu positiivsetest ja põnevatest elujuhtumistest. Ei teagi kas seepärast, et need ülekaalus või on aju otsustanud negatiivsed lihtsalt ära unustada. Tihtipeale sõpradega meenutades on nood üllatunud kui hästi ma ühe või teise seiga detaile mäletan. Aga lühiajalise mäluga on alati probla olnud, asju kipun kergelt kaotama seetõttu et panen nad "momendiks" käest. Vanusega õnneks olukord paranenud, sest kontrollin enda käitumist, teades korraks käest panemise hinda: närvesööv otsimine ja ajaviitmine just siis kui hullult kiire.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõistmisest: ma üldiselt eeldan, et inimesed mõtlevad erinevalt, seega suurt ei oota mõistmist. Inimesed kas saavad aru, mis ütlen või ei saa, aga see pole mõistmine. Või üldsegi, milleks vaja mõistmist. Tegelt defineerivad erinevad inimesed mõistmist ilmselt erinevalt niikuinii :P

      Kustuta
    2. Mu meelest lähevad asjad kaduma siis, kui paned need momendiks kuhugi mujale, kui harjunud oled, st ei kasuta üldse mälu selleks, vaid eeldad automaatselt, et panid need ikka sinna, kuhu tavaliselt. Lühimälu headuse all mõtlen ma ise nt seda, kui on vaja mingi asi ruttu pähe õppida, asjade asetus meelde jätta vms. Kui aga see hetk möödas on, mil seda meeldejäetud infot vaja läheb, unustan ma ta kohe ära. Näiteks mu pinginaaber, kes õppis luuletusi kooliajal tunde, mäletab neid siiani, mina suutsin kiiresti õppida ja ka koheselt õpitu ja seejärel ettekantu ära unustada.
      Mõistmise osas on mul sama tunne, et seda juba defineeritakse erinevalt nagu enamikke üldlevinud mõisteid tegelikult.

      Kustuta
    3. Nojah, eile näiteks otsisin kutsika kaelarihma. Kuidagi ei suutnud mõista kuhu olin osanud susata. Peale kolmandat edutut ja frustreerivat ringi tubades jäi silma, et rihm oli kannatlikult ukse juures ootava kutsika kaelas🙄

      Kustuta
  6. Mõistmine on kindlaks tegemine, et kuskohast süda valutab, tegelikult on selle südamevalu taga inimesel tunne, et ei taheta teda ära kuulata või pole kellelegi heietada ja arutada, ehk kommunikatsiooni häire. Müügimehed, selgeltnägiad, pedofiilid jne. kasutavad seda oma kasuks ära.
    Kusjuures inimesed teevad ennast "ilusaks" ka selle mõttega,et ilusaid inimesi tahetakse rohkem mõista, sammuti ka rikkaid ja veidraid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm..., äkki tõesti siis selle pärast ei aja ma mõistmist taga, et süda ei valuta. Pulsikella põhjal otsustades on südamega tõepoolest väga hästi😁

      Kustuta
    2. Sa annad südamele vähe valu, on vaja rohkem anda. Tavaliselt inimesele piisab kui ta teab et keegi mõistab teda. Vähemalt pulsikell mõistab sind ja loodetavasti oled temaga rahul, muidu kui oleks vastupidi, et su pulsikell huyyaks sind, siis su süda valutaks, et sind on tõmmatud või lausa lohistatud mingit pidi. :)

      Kustuta