Esmaspäev, november 15, 2021

#jutujaht Kuidas suhelda keeruliste inimestega?

Iga suvi treitakse neid sotsiaalreklaame, et "ära lase purjus sõpra rooli/ujuma/üksi võõraste meestega peole" (ok, selle viimase mõtlesin ma ise välja, sest nii on), aga paljudel päriselt nii palju võimu on, et joodikuid takistada? Pigem võiks otse ära öelda, et "suhtle normaalsete inimestega", aga no ju siis normaalsed inimesed ei taha sinuga suhelda, kui sa pidevalt sellistesse olukordadesse satud.

Kissu näiteks on haiglaselt armukade. Ma kunagi isegi uurisin, et mis värk tal sellega on - mina küll kedagi nii kangesti armastada ei suudaks. Selle peale pööritas Kissu ainult silmi, et mis pagana armastus, lihtsalt õudne mark oleks, kui Raimo ta mingi noorema tšiki vastu välja vahetaks. Kuidas see laul oligi, et "you don't need love, you need validation"? Mulle tundub, et osaliselt Kissu tõttu ei ole mul siiani lube - kujutan elavalt ette, kuidas ma, blond parukas peas, Raimot tema eest kusagil võõras linnas jälitama peaks. Parukas on Kissul ammu ostetud, lihtsalt siiani ajab ta neid asju taksoga, kuna oma auto tunneks Raimo siiski ära. Praegu Kissu taksole ei mõtle, sest oma plaanide ellu viimiseks on tal alati publikut vaja, mida suuremat, seda parem ja neljakesi me taksosse ju ära ei mahuks, pealegi on seltskonnas ka mehed ning Kissu meelest on mehed ja autod põhimõtteliselt sünonüümid.

Märt üritab juba seltskonnast irduda, sest hulle naisi pole kellelegi kaela vaja, aga Vello ei saa vist veel aru, millesse ta end mässimas on ja püüab endiselt viisakat etendada. Argumendid, et autot pole, Raadikvere kaugel, kell palju ja eks ole natuke joodud ka, ei oma Kissu jaoks mingit kaalu. 

"Siis me läheme ja leiame selle auto!" bravuuritseb Kissu ja ega meil ei jäägi muud üle, kui arve maksta ja tänavale kobida, sest baaris hakatakse proua lärmamisele juba viltu vaatama.

Märt ja Vello on tõesti abivalmid ja tulevad kaasa. Ma ei tea, mida ma üksi selle hulluga teeks, mina ei oska keeruliste inimestega suhelda ja ausalt öeldes mõtlen nüüdki, kuidas teistele märkamatult kuhugi põõsasse hüpata ja täiskäigul kodu poole ajama panna. Sisseõpitud viisakus hoiab tagasi, kuigi vaevalt, et homme keegi mäletaks, kuhu ma kadusin. 

"Ma kuskilt kuulsin, et jumala paljud inimesed ei lukusta oma autode uksi üldse ja mingite juhtmetega saab ju autot käima panna küll, ma olen filmidest näinud, eks ju, poisid?" Ma arvan, et "poisid" ei lahku nüüd juba selle pärast, et näha, mida see hull edasi teeb. Naiivsed, süüdi jäävad Kissu avantüürides alati teised, sest tema nutab krokodillipisaraid ja etendab süütukest. Mu mõistus sunnib mind jätkuvalt põgenema enne kui asi kriminaalseks läheb, aga järsku kriiskab Kissu:" Hei! Kas see pole mitte Mammu auto seal! Mammuuu, tsauuuuu!" ning tormab otse sõiduteele nii, et vaene Mammu oma auto vaevu pidama saab.

1 kommentaar:

  1. Kummaline, sa küll ei kirjelda väga täpselt Kissu välimust, aga minu peas sai ta väga kiiresti kuju ja kõnnaku. Hm, väga ühe mu tuttava moodi sealjuures.

    VastaKustuta