Neljapäev, november 25, 2021

Kana pole lind

Teate, mis on minu kõige suurem hirm? No peale ämblike. See, et äkki ei näe mitte keegi, mitte üks vastassoost inimene, minus inimest, vaid ainult oma soo ühte esindajat. See on see, mille pärast ma lähen leili, kui keegi mind naiselikuks tituleerib ja tahan kohe teada, mida ta selle all täpsemalt mõtleb. Selle hirmu pärast on mul siiani allasurutud mälestusena (äkki ta ikka ei öelnud päris nii, äkki ma kuulsin valesti) kõrvus see olulise inimese poolt öeldud, et "ei, sõbrana ma sind siiski kuidagi näha ei suuda."

Ma tahaks juba väiksest peale ronida aia otsa ja karjuda, et "hei, ma olen ka inimene!" Tegelikult ongi vist päris skisofreeniline üles kasvada, kuuldes, kuidas "raudselt on eit roolis!"; "naise kohta hea palk!" või kuidas noori naisi ei tohi mingil juhul palgata, sest kohe on tited taga. Samal ajal ise naine olles ja mõeldes, et oot, ma ju ka. Esimene reaktsioon on eitus - eks nad ole jah, aga mina ju ei ole, mina olen selline nagu meestele meeldib - kõik need lollid eided, höhöhöhööö! A no siis saad vanemaks ja hakkad mõtlema, et probleem pole ju naistes - sama palju imelikke on meeste hulgas, aga keegi ei üldista, kuidas nad kõik. Jah, on olemas "kõik mehed on sead" koolkond, aga need on mingid marginaalsed mutid, kellel niikuinii elu kiirteele asja ei ole, kibestunud tädide jutt. See on selline selja taga rusikatega vehkimine, kui muud niikuinii üle ei jää. Ja oma lapsi kasvatavad sellised just stereotüüpselt: "Poisid jäävad poisteks, ihhahaa!". Või noh, ilmselt enamik selliseid stereotüüpe kasutavaid naisi ja mehi lihtsalt ei vaevu üldse süvitsi mõtlema, nad lihtsalt kasutavad väljendeid, mis on kuskilt kõrvu jäänud.

Ah, et kes mind hammustas? Kolleeg muidugi, see sama riistaga liputaja. Tema kodumaal tõusis naine (kaheksaks tunniks) peaministri ametisse. "Mis toimub nagu? Elu peab ikka päriselt pekkis olema, kui naine pukki pannakse!" (Kusjuures, teoorias nii ongi, et ega sageli enne ei saagi, kui meestel jama majas - täpsemalt siin.) "Kuhu see kõlbab? Ei olegi veel mehi seina äärde kamandatud, vahi nalja!" Ja kogu see saast minu silme all, Skype'i vestluses. Kuna ma olen vihane, ma ei reageeri, sest "emotsionaalselt üles köetud naine", aga päriselt, kas ta ei tea, et naiskolleegid ka näevad seda vestlust (sest räägivad temaga seal peaasjalikult ainult meeskolleegid, arusaadavail põhjustel) või ta on uhke oma imetoreda huumori üle? Seal on päriselt nii, et ma täna vihastasin L.-i peale, kes küsis härra Gigololt, kas tolle talvepuhkusel on tõesti vaid "indoor activities" plaanis, sest mu esimene assotsiatsioon oli, et too hakkab kohe pikalt laialt oma suguelust pajatama, antagu vaid suund kätte. Selle naispeaministri jutu peale meie mehed kommenteerisid vaid, et "meil ju ka", ei enamat, huvitav, kas mõistlikkusest või lihtsalt hirmust minu ees? Hahahaha...

Siis ma hakkasin  mõtteid mõlgutama oma muude skandinaavlastest kolleegide üle ja kohe tuli kaks äärmiselt kahtlast asja meelde. Ühel neist oli mail-ordered -bride from Russia (kes jättis tegelikult meeldiva ja haritud inimese mulje), sest "meil siin  pole normaalseid naisi, aint feminatsid" ja teine sai oma filipiinlannast naisega suhtlemises lähenemiskeelu ja pidi kontoris ööbima, mille peale kodumaine mõttekaaslane nentis, et "need pilukatest eided ongi hullud, algul paistavad normaalsed, aga kui ära pööravad, siis täiega".

Mis see lohutav kokkuvõte siis oleks? Idioote pole ainult meil, vaid ka mujal, kaasaarvatud progressiivses ja võrdõiguslikus Skandinaavias? Lihtsalt vanemaks ja teadlikumaks saades on mul üha sagedamini see jube tunne, et mis pagana tüüpidega ma ometi ümbritsetud olen!?

2 kommentaari:

  1. Ma pagana tüüpidega sa ümbritsetud oled, just.
    Mul on ikka VÄGA normaalne eluolu sellega võrreldes.

    VastaKustuta
  2. Mul on ka töö juures üks kolleeg, kes räägib sellest, et kõik hädad ilmas on naistest. Saan aru, et see on tema meelest nali, aga ma pole kindel, et ta sisimas seda nii ei arvaks. Näiteks siis, kui rääkisin loo sellest, et mulle otsa tagurdati ja samal päeval üks teine läbisõitu keelava märgi alt suure hurraaga sisse keeras, siis tema vastus oli, et mis oli nende juhtude puhul ühine nimetaja? Naine roolis. Ehk siis mina. Mina olin ühine nimetaja, sest teised olid mõlemad noored mehed. Kuigi seadust rikkusid mehed, siis pahatar oli naine, sest ta oli sündmuskohal.

    Ühe teise tuttavaga läksime ka riidu, kui ta tuimalt kutsus mind enda väljamõeldud hüüdnimega ja ma mingil hetkel uurisin, et kellest jutt käib muidu. Siis tema, ma tahaks siin kirjutada "tüüpilise" mehena, küsis vastu, et kas mul on pahad päevad. Sest see on ju loogiline. Kui mees saab asja peale vihaseks, siis on see järelikult õigustatud, talle on liiga tehtud. Kui naine pahandab, siis on tal hormoonid tasakaalust väljas.

    Aga naiselikkuse peale mõtlesin ise eile, et peaks kirjutama, kuigi mul vist veidi teine suund lool. 😊

    VastaKustuta