Jätkame triviaalsetel teemadel, mida muud ikka teha. Amazonases kah pidavat mets siiani põlema, algul ohiti, enam ei huvita kedagi. Nii see läheb, me oleme inimestena läbi kukkunud, selge see, mis seal's muud, kui edasi rühkida.
Eile toimus taas üks "Kirjandusliku teisipäeva" õhtu, seekord vestles Urmas Vadiga Maarja Kangro, peamiselt tema (kas siia käiks nüüd "tema" või "oma", kui tahta öelda, et jutukogu autor on Kangro, mitte Vadi? Säh sulle emakeelepäeva ja e-etteütlust, ma viimast ei tee kunagi, liiga masendav) viimasest jutukogust "Õismäe ajamasin". Ma kohale ei läinud, sest kella kuuesed üritused mulle eriti ei sobi - peaks kaks tundi linnas loovima, sest juba koju jõudnuna on sealt eriti keeruline uuesti välja saada - aga järelvaadata saab ka, nii Utoopia kui Kirjanduslinn Tartu FB-st, ja seda ma tegin. Ülekande lõpus kutsub Kangro muidugi kõiki veinile, see veidi ärritas, et oleks ikka võinud kohale minna, eks :)
Vestlus ise on tore ja informatiivne täitsa, mulle ikka meeldib teada, kuidas teised tajuvad neid tekste, mis mulle meeldinud on. Mõnest kohast tahaks täpsemalt rääkida ka. Kuskil 30 mintsa algusest võtab Vadi üles jutukogule pealkirja andnud jutustuse ja märgib, et kas pole mitte topeltstandardid - oleks mõni mees sellise loo kirjutanud, kus meespeategelane ihaldab oma armastatu noorema versiooniga kohtuda, oleks ehk skandaal tulnud, sest aktuaalne teema ju, P. Helme juhtumi valguses. Kangro on isegi nagu nõus, et teda ka imestab, et seda novelli selles võtmes eriti analüüsitud pole. Ma täitsa jahmatasin, sest ma ei olnud näinud siin mingit eetilist kari mitte kusagil. Mis ma olen mingi pervert või? Ma pigem samastusin peategelasega, sest kas me siis kõik ei ole vaadanud oma armastatu lapsepõlvefotosid ja õndsalt ohanud, et "issand kui nunnu! Sellele tahaks küll pluti-pluti teha! Palju armsam kui teised lapsed!" Eriti muidugi neil 90ndate aastate klassipiltidel, kus ilu näha ongi erakordselt keeruline. "Aga minu väljavalitu särab ju vaieldamatult isegi nii kehvades oludes! Milline mees! Ilmselt meil tulevad ikka ilusad lapsed!" Piinlik? Ehk peaks olema, aga ei ole ju, ja perversne kohe kindlasti mitte. Loos tahab ka peategelane lihtsalt poisikest kallistada. Kas see on ka juba keelatud või? Küsides onu Heino häälega: "Mis nüüd ei või naistele enam tagumiku peale laksu ka lüüa või?"
Veel hirmsatest naistest, see kannibalismi teema ja meeste objektistamine. Ma olin see imeline daam, kes Zavoodis oma väljavalitule hambad kaela lõi, me polnud isegi omavahel suudelnud enne. No ei joostud selle peale minema ega helistatud hullumaja välja. Siit saaks kena teooria jälle aretatud, kuidas meestele meeldivadki hullud naised, sarnase selle teooriaga, mida mõni mees armastab a la "naistele meeldivad mehed, kes neid halvasti kohtlevad". Kangro ütleb vestluses ka, et me paratamatult mingis suhte faasis objektistame teist poolt. Mulle tundub ka nii. Ma üldse mõtlesin, et mina oma arengus küll nii kaugele jõudnud pole, et suudaksin teises pelgalt endast erinevat indiviidi tajuda.
Ma isegi jõudsin oma mõtetega nii kaugele, et teine ongi algselt pigem objekt, tükike puslet, mis kas sobitub sinu Suurde Plaani või mitte. Ega me ju algul ei tunne teineteist, me saamegi armastada vaid kujutlust teisest ja meie suhtest. Ma usun, et kõik mu suhted, mis kestnud ei ole, on purunenud just selle tõttu, et ma olen aru saanud - see inimene on hoopis teistsugune, kui ma eeldasin ja temaga ei saa päris seda suhet olla, mille ma meile oma peas välja mõtlesin. Inimesel, kui indiviidil, sellega mitte mingit pistmist ei olegi - minu meelest on kõik mu eksid väga toredad inimesed ja ma soovin neile ainult head, lihtsalt meil ei oleks omavahel olnud selline suhe, nagu ma eeldasin. Ma ei tea, kas see tähendab, et inimese isiklikul olemusel sel juhul erilist tähtsust ei olegi. Et mu kriteeriumid on enam-vähem samadel alustel, kui neil, kes kaasat rahakoti järgi valivad, sest neil on silme ees suur maja ja puhkus Dubais, mees ise ei ole tähtis. Mul on lihtsalt mingid muud stsenaariumid silme ees. Ikkagi on suhe eelkõige minu kujutlus sellest ja teine täidab selles üksnes statisti rolli, kui valesti näitleb, saab kinga. Ei ole siis tegelikult nii või?
Olen sama mõelnud, küll meeste puhul, kes on hiljem tulnud oma tunnetega. Mõelnud, et jah, viis aastat tagasi oleks sa mu ellu mahtunud oma rolli mängima, aga ma olen nüüd teine inimene ja enam sa mulle ei sobi.
VastaKustutaMul on teisiti, aga vbla tuleb see sellest, et ma olen loomult ikkagi suhtefoobik, mis tähendab, et ma katsun isegi suhte ajal endale väikest viisi luisata, et ma tegelikult ei ole suhtes. Mis ei tähenda, et ma oma paarilist petaks (suhtefoobikust oleks see väga ebaloogiline - nii oleks ju oht lausa mitu suhet korraga kraesse saada!), vaid hoiakut à la "sina oled eraldi inimene ja mina olen eraldi inimene, juhtumisi oleme hetkel koos, no kas pole huvitav".
VastaKustutaehk siis ma olen praeguseks ligi 20 aastat "hetkeks koos" olnud ja otse loomulikult ei olnud mul mingit ettekujutust, milline suhe peab olema, sest ma ei kujutanud endale üldse mingit suhet ette.
Kustuta''Ikkagi on suhe eelkõige minu kujutlus sellest ja teine täidab selles üksnes statisti rolli, kui valesti näitleb, saab kinga. Ei ole siis tegelikult nii või?''
VastaKustutaMa arvan, et meil kõigil on mingi ettekujutus peas sellest inimesest, kellega tahame olla, aga mingi hetk tulevad väiksed miinused ja meiepoolsed vajalikud kompromissid välja. Täiuslikku inimest ju pole. Siis tekib küsimus, et kuidas need meie Suurde Plaani seoses selle inimesega mahuvad. Tasakaal kompromissi ja endale truuks jäämise vahel. :)
Selles mõttes on 2 tüüpi inimesi, ühed, kes valetavad suhet ilusamaks kauem, et KOOS püsida, ning teised kes jäävad endale kindlaks, mida otsivad ning teevad vähem kompromisse. Minu arust õige on midagi nende kahe vahepealset, sest muru pole teiselpool aeda rohelisem.