teisipäev, märts 22, 2022

Sõjavägi kohustab

Anu küsis siin kommentaarides, kas feministid läheksid relv käes rindele, sest võrdsus ju ikkagi ja Indigoaalane on kirjutanud, kuidas tema riiki kaitseks. 

Mul on selle kohta palju rumalat öelda. Kuulatagu! :P (Jah, see on kõnekeelne blogi, ma omast arust räägin, mitte ei kirjuta!)

Esiteks vihkan ma nagu Indigoaalanegi igasugust ühistegevust, distsipliini ja autoriteedile allumist. Teiseks, ma ei oska normaalselt süüagi teha. Nüüd, 40-selt olen õppinud kartuleid koorima, ükspäev pakkusin mehele, et las ma ise ja olin nii uhke enda üle*. Meie tuba sai laagris alati korra osas viimase koha, sest ma ei osanud ega oska siiani lina ilma kortsudeta voodile tõmmata. Miks peaks? Ma lihtsalt olen õudne käpard ja see on elu aeg hea vabandus olnud. Ja siis ma kardan veel verd, mul hakkab kohe paha, ma ei talu mingeid kannatusi, kehavedelikke. Meie ajal ei olnud enam mingit sõjalist algõpet, rivistusi, paraade. Ma ei saaks kuhugi sõtta minna - minu kujuteldav esimene reaktsioon vaenuvägesid nähes oleks neile paljakäsi ja röökides vastu joosta: "Oma kätega tapan maha!". Tegelikkuses ilmselt lihtsalt tarduksin nagu normaalne inimene. (Ideaalis: "Ja siis tulen mina, üleni mustas nahas, kustutan koni oma tikk-kontsa alla ja tõstan bazooka õlale" kui parafraseerida üht kunagist blogijat - see oli nii ideaalne minu-fantaasia, et jätsin meelde, päriselt oleks ilmselt midagi sarnast Maleva filmile, kus malevlased õudse sõjakisaga ristirüütlite väe poole tormavad, et siis poolel teel kurnatusest kokku kukkuda.)

Kogu selle militaar-vastumeelsuse tulemusena (!) olen ma olnud eluaeg arvamusel, et sõjavägi peaks olema kohustuslik kõigile soost hoolimata või siis absoluutselt mitte kellelegi. Jah, ma eelistan seda viimast, aga praeguse ebavõrdse olukorra tõttu olen ma pidanud piisavalt häbi tundma. Ok, mul oli üks sõber ka, kes kunagi tunnistas, et õnneks ta ei ole naine, ta ei pea sünnitama, aga no sünnitama sind siiski ei sunnita, sõjaväkke pead minema. (Kuigi neist meestuttavatest, kelle kohta ma tean, on sõjaväes käinud heal juhul 20%, ülejäänud on ühel või teisel põhjusel kõlbmatuks tunnistatud või kuidagi ära pääsenud.) Kujutate te ette, et ise põgenete minema ja jätate oma mehe kuhugi võitlema? Mina ei kujuta ja kuigi on näha, et päris sõjas on relvade all rohkem naisi, kui rahuaja sõjaväes, siis minusugusest ei oleks seal grammigi kasu ju. Parem oleks, kui ma jalust ära saaks. Ainult neist, kel mingid teadmised ja oskused on, võib kasu olla. Ega sõjaväeteenistuses mitte käinud mehi ju ka ei värvata? Või värvatakse? Ma ei teagi. See oleks eriti alatu. "Mina oma meest sinna küll ei luba!"

Mu teismeliseea üks lemmikuid lugusid oli Terminaatori "Aja teenija", ainult sõnumi pärast, mis iroonitses väite üle, et sõjavägi teeb sust mehe. Kõik mu peikad on sealt pääsenud va esimene, kellega sõjaväe ajal tuttavaks just saingi. Tema oli tagalateenistuses, sest selg oli haige ja oli seal sunnitud just eriti seljale koormavat raskuste tassimist taluma. L.-il oli mingis eas identiteedikriis, tahtis ise minna, aga teda ei võetud, sest tal on üks pisike sünnimärk rinnal selle koha peal, kust relvarihm üle läheks.

*See vajab vist selgitust. Kodus mul töökasvatus puudus, sest "laps lõikab veel sõrme!" ja "ah, ma saan ise kiiremini!". Mis tegelikult andis mulle kodunt ära kolides hoopiski eelise, mitte tagasilöögi, sest need, kellega ma koos elama hakkasin, said kartulite koorimisega paremini hakkama kui mina ja loogiline oli, et nemad siis seda tegid ka. Alles viimasel ajal olen avastanud, et täitsa zen tegevus. Kusjuures mul on tuttav paar, kes peaaegu kartuleid ei söögi, sest kumbki ei viitsi neid koorida ja nad ei ole mingid lumehelbekesed, renoveerivad oma kätega vana maja ja puha, aga söövad riisi ja makarone.

48 kommentaari:

  1. Ma söön riisi ja makarone just samal põhjusel :)

    Aga jah, ma olen alati olnud seda meelt, et sõjavägi peaks olema kohustuslik kõigile, aga peaks olema võimalik ise valida, kas lähed aja- või tsiviilteenistusse. Ma oleksin suurima heameelega läinud.

    VastaKustuta
  2. Mul ämm õpetas kartuleid koorega keetma. Soomlaste värk. Ainult pidupäeval kooritakse ära, muidu pesed kartulid mullast korralikult puhtaks ja igaüks koorib oma kartulid. Minu lapsed vist ka ei oska kartuleid toorelt koorida, sest ma ise teen seda üliharva.

    Minu vanim poeg on süümelistel kaalutlustel valinud alternatiivteenistuse. Aga ise ma arvan ka natuke seda, kuigi tean, et see on põhjendamatu, et sõjavägi teeb poisist mehe. On mitmeid tuttavaid, kes pärast kohustuslikku väeteenistust tunduvalt asjalikumaks muutusid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu laste lastehoius käisid need alternatiivteenistuse valinud lapsi hoidmas muide. Toredad poisid olid, lastele väga meeldisid. Ainult mingi täiesti absurdne probleem tekkis mingil lapsevanemal sellega, et kuidas võib kokaharidust mitte omav inimene tema lapsukesele putru keeta?!

      Kustuta
    2. tahtsin just kartulite teemal kisa tõsta, et neid ei pea koorima (kusjuures ka keedetult ei pea, kui üldse ei viitsi, kannatab ka koorega süüa), aga Katarina jõudis ette.

      Kustuta
  3. Ma ütlen sulle saladuskatte all, kust mul see idee tekkis. Kui koroona algas, näidati teles kaadreid Hiinast, kus osa iniemsi oli majadesse sisse müüritud ja neid välja ei lastud. Aga osad inimesed.. valvasid ja kontrollisid. Ja siis ma mõtelsin, et ma tahan kontrollida, mitte vangis/varjendis jne istuda :)
    Kui oli NKK tutvustusüritus, siis muuseas üks daam küsis, kui ma nüüd liitn, aga sõja ajal siiski Rootsi põgenen, kas ma olen siis riigireetur... Selget jah/ei vastust ei öeldud :)

    aga ma usun, et palju määrab ka keskkond. Minu tutvusringkonnas on kõik mehed käinud armees, kes nõukogude, kes Eesti. Pigem on olnud probleeme, et tahetakse minna, aga ei mahu/õnnestu.Ja noortelt olen saanud tagasiside, et Eesti kaitsevägi on asjalik ja normaalne koht.
    Minu nägemuses võiks gümnaasiumis paaril suvenädalal kõik lapsed soost olenemata läbida riigikaitse väljaõppe. Ja siis need, keda kõnetab, need jätkavad hiljem 9 kuulise ( või on tänapäeval vist isegi lühem) teenistusega.

    PS. kartuleid, porgandeid ei koori

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jeerum, ma olen kogu elu vales elanud - keegi ei koori kartuleid! :D

      Kustuta
    2. Mina koorin kartuleid enne keetmist, mulle suisa MEELDIB neid koorida :)

      Ainult varajasi kartuleid ei koori.

      Kustuta
    3. Julge paljastus, Indigoaalane. Et tahaks olla represseerija, mitte represseeritud. Vabandust otsekohesuse eest, aga see, mida Hiinas tehti oli ebainimlik.
      Tegelikult muidugi see valvaja ja kontrollija ei ole kontrolli ka mitte kui midagi, sest on lihtsalt käsutäitja.

      NKK liitumise mõtteid olen ka ise mõelnud, lihtsalt selleks, et tahaks kasulik olla. Aga teisalt tahaks endale jätta valikuvabaduse põgeneda, kui asi hapuks läheb, et ei peaks tundma sisemist kohustust jääda, kui abiks ei oska olla, on lihtsam süümepiinadeta põgeneda.

      Kustuta
  4. Ma lihtsalt info mõttes ütlen, et Eestis on kaitsevägi ja kaitseväeteenistus :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma tean, ise ka alati uljalt seletan lastele, kuidas meie sõdurid on ainult kaitsjad, mitte sõdijad, samas ebateadlikult rääkides tuleb ikka sõjavägi esimesena..

      Kustuta
    2. Mul oli ka nii, aga no kui sind juba korduvalt parandatakse, siis jääb ikka endale ka meelde :D

      Kustuta
  5. Mina koorin, aga kui mu vanaema näeks, keeraks hauas külge. Koored on paksud ja kiiresti peab saama tehtud. Vanaema kooris imeõhukesi koori ja ühes jutis, kunagi ei kukkunud koor maha (enamasti, ok) enne kui kartulile ring peale tehti ja mugul paljas oli. Ulme, ma ei suuda kunagi nii. Tal oli spets vana nuga ka, mida keegi ei tohtinud kasutada ja mis tal põlletaskus käis :)
    Väeteenistuse osas kahetised tunded. Meil on suguvõsas ka mehed käinud, üks oli köögitoimkonnas valdavalt ja teine muusik. See oli siis vene armee veel ja mingit draamat ei meenu.
    Nüüd rohkem tõmbab tuttavaid mehi kaitseliitu, et saab pauku teha ja meestega jõmistada. Teenistusvanuseid noori peres pole, nende arvamust ei tea.
    Samas mulle hullult läheb korda ukraina mehe veendumus, et oma maad tuleb kaitsta. See on kuidagi nii patrootlik ja tundub, et nende jaoks ainuvõimalik (ja ma tean, et mitte kõik ei lähe, maalehes oli pikk lugu sel teemal, aga ikkagi).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ka üritanud ühe koorega hakkama saada, täitsa põnev väljakutse on. Mehega meil oli hiljuti teema, et kuidas tema kooritud 2,5 kilo kartuleid potti kenasti ära mahub ja minu kooritud sama hulk mitte. Ilmselt koorimise vahe :)

      Kustuta
    2. Jeebus, 2,5 kilo korraga!
      Ma koorin paari kartuli kaupa tavaliselt :D

      Kustuta
  6. "päris sõjas on relvade all rohkem naisi, kui rahuaja sõjaväes"

    Jep, ja mul on mingist sõjandusraamatust meeles, et kui on pidev rünnakuoht, on ka naistel ajateenistus. Iisraelis näiteks. Kusjuures pidi veel olema, et sõja ajal on ka neis riikides naistel sõjaväelise karjääri tegemise võimalus parem kui rahuajal, sest sõja ajal läheb suhtumine kohe pragmaatilisemaks, enam ei vaadata ühiskondlikke rolle, vaid tegelikke eeldusi.

    See on vist sama nähtus nagu see, et vanasti seisuslikus ühiskonnas oli sõja ajal võimalik oma seisusest ülespoole hüpata (kindral Michelson, kindral Dumas...).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samas näiteks Lõuna-Koreas (mis on ju ka sõjas tegelikult) ei ole naistel military duty't, ainult meestel - ja seda kõikidel meestel, kestab kaks aastat, erandeid ei ole.

      Kustuta
    2. Kui palju Koreas reaalset sõdimist on? (ausalt, ei tea.)

      Kustuta
    3. Reaalselt sõjategevust ei ole ammu - Põhja-Korea pillub niisama oma pomme merre või kuhugi, lisaks tuleb ilmselt lõuna poolt kaitsta piiri ja piiritsooni. Relvarahu kehtib juba mingi viiekümnendate algusest, aga sõda formaalselt lõpetatud ei ole.

      Kustuta
    4. siis on vbla asi just selles, kui palju sõduritel tegelikult tööd on. Iisraelil on iga natukese aja tagant mingi tuline konflikt.

      Kustuta
    5. Ma olin aastal 2000 Jeruusalemmas konverentsil ja kõik kohad olid relvadega naisi täis. Ühistranspordi peatus, naised relvades ootavad. Siis räägiti ka, et on teenistuskohustus kõigil ja meile tundus see nii sürr. See oli just enne suuremat konflikti. Aga mul jäi siis mulje, et see ei olnud päris sellist tüüpi, et oled fixed ajaks isoleeritud ja saad väjaõpet. Nad ikka töllerdasid kogu aeg linnas ringi.

      Kustuta
    6. Ma olin 2018 Iisraelis konverentsil. Too hetk oli suht rahulik, käisin Negevi kõrbes ja isegi Palestiinas, aga tõesti relvaga noori, nii mehi kui naisi oli bussijaamas palju. Väga sürr, osad tundusid ikka väga noored. Konflikt eskaleerus siis kui ma juba tagasi olin jõudnud, konverentsi ajal mulle teadaolevalt midagi suuremat ei juhtunud.

      Kustuta
  7. "Kujutate te ette, et ise põgenete minema ja jätate oma mehe kuhugi võitlema?" Mina näiteks kujutan, sest esmajärjekorras mõtleksin laste heaolule. Ma teeksin mida iganes, et neid turvalisse keskkonda toimetada. Ukraina näitel mõtlesin sellegi peale, et kõrvalt vaadates tundub igati õige, et naised-lapsed põgenevad ja mehed jäävad relvadega maha, et kodumaad kaitsta. Kohe kui püüdsin ette kujutada, et pean oma mehe sõtta jätma, kus ta suure tõenäosusega peab oma elu kodumaa nimel ohverdama, siis... sain aru, et eiiii, pigem las teised sõdivad, mina ei tahaks, et tema läheks. Aga mees on mul jällegi selline, kes raudpolt läheks, mul poleks lootustki teda ümber veenda.

    Sellest, kui mina ei põgeneks, sest "kuidas ma ise lähen, aga mehe jätan sõdima" ei oleks ju mehele midagi kasu. Sõdimine ei käi nii, et sõdid 8h ära, siis tuled koju, sööd perega õhtust, arutad päevauudiseid, lähed koos magama ja hommikul siis jälle sõdima. Mees sõdiks kuskil teab kus, võib-olla riigi teises otsas. Nii et mees jääb "kuhugi võitlema" olenemata sellest, kas ise jääda koju või põgeneda riigist ära.

    Ma olen seda ka mõelnud, et I ja II Maailmasõja ajal oli selles mõttes keeruline, et kui teed lahku läksid, siis uuesti kontakti saada oli väga keeruline. Tänapäeval on vähemalt selles osas lihtsam - internet ju olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ukrainas osa nooremapoolseid naisi saatis lapsed vanavanematega pakku ja läks ise meestele appi. Isegi kui võidelda ei oska, siis on vaja ka meedikuid ja muud abijõudu. Aga osa õppis kiiresti ka relva käsitsema.

      Kustuta
    2. ... ja teisest küljest, kui peres on väga palju lapsi, siis nende isadele teeb Ukraina isegi praegu erandi ja lubab koos perega riigist välja minna, kui naisel pole laste kantseldamiseks muud abi võtta.

      Kustuta
    3. Minu lapsed on täiskasvanud pojad, st noorem sai 17. Ma saadaks iga kell nemad minema ja läheks ise relvaga kaevikusse! Minu huvides ei ole, et nemad sõdivad! Saate aru! Mees on suur inimene, otsustab ise.
      Sidesõna-sidesõna-sidesõna, ma ütlen küll.

      Kustuta
    4. St vanem poeg sai seljaga vabastuse ja noorem poeg saab ilmselt muudel põhjustel, aga see mind eriti ei lohuta, sest okupandid tulevad ja vaatavad, et ahhaa, täiskasvanu välimusega mees, laseme igaks juhuks maha.

      Kustuta
  8. Erinevatest teenistusviisidest. Ma ei tea, kas keegi on veel märganud, aga vahepeal oli bussipeatuste küljes koomiksivormis kaitseväereklaami. Sisu oli see, et isegi kui keegi omast arust ei sobi sõduriks, siis kaitseväel on vaja palju mitmesuguseid oskusi. Seal oli üks koomiks, kus päästvaks osutus kiire arvutusoskus, ja üks, kus häkkimisoskus, jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küberväeosad on tänapäeval vägagi vajalikud. Iisrael pani sellise vähem kui aastaga kokku. Lisaks igasugu operaatorid, kes istuvad ekraanide taga jne. Lohutuseks või mitte, aga tasub tähele panna, et tsiviilisikuid saab sõdades enam surma kui sõjaväelasi (oleneb muidugi abs või suhtarvus jne). Alternatiivteenistuse või niisama ära nihverdamisega on see paha lugu, et võib kaude halvasti mõjuda, õõnestab tüübi eneseusku jmt, tean üht sellist juhtumit, kutt (spordipoiss) muutus kurvameelseks ja apaatseks. Hiljuti jäi aga üks ajateenija karu kätte, ott hammustas säärde kolm auku, muud häda ei miskit, tuleb koju ja teab kogu elu, et on kõigeks võimeline jne jmt.

      Kustuta
    2. Alternatiive on ikkagi vaja, inimene võib ka põhimõtteliselt patsifist olla. Sealjuures badass ja enesekindel, ajaloost on neid teada küll, nt mõni päästab kangelaslikult haavatuid, kuigi keeldub relva kätte võtmast.

      Kustuta
  9. Väga huvitav lugeda naiskodanike mõtteid, mis ilmselgelt on ajendatud ning arenenud tingituna käimasolevast sõjast meist mitte väga kaugel. Kaur ütles kah koorimise asjus sõna sekka:) Ma ka koorin, keedan, praen ja grillin. Aga ei küpseta.
    Minu lastest on kaitseväeteenistuse läbinud vaid üks ja võin kinnitada, et sai märksa mehemaks küll. Paar kuud vastas küsimustele kiiduväärselt positiivselt: "Just nii!"
    Vähemalt ei lisanud "härra ohvitser":)
    Isiklikult arvan, et kui me ise ennast ei kaitse, siis ei kaitse meid keegi. Paraku minu kunagi omandatud militaaroskused tänapäeval enam ei päde, samas tagalavõitlejana saaksin vajadusel oma panuse anda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ritsik kirjutas oma pojast midagi sarnast.

      Hakkasin mõtlema ka sellest aspektist, et laias laastus oodatakse tüdrukulastelt majapidamisse suuremat panust, mis ühest küljest on nende vastu ebaõiglane, sest suurem koormus ja vähem aega oma huvidega tegelda, aga teisest küljest annab ka rohkem ellujäämisoskusi ja parema enesedistsipliini. No ja poistel, kes sellest kodus on ilma jäänud, täidab sama rolli ajateenistus.

      pmst üritan ma öelda, et selliste soorollidega, nagu meil üldiselt on, läbivad tüdrukud enamasti mingi "ajateenistuse" mitteametlikul moel ja kodus. (Jah, kõik muidugi ei läbi, sest pered on erinevad, aga ega kõik poisid ka aega teenimas käi.)

      Kustuta
    2. Mul jälle tuli selline mõte, et kas see "mehisemaks muutumine" ei või olla tingitud ka sellest, et kutt on lihtsalt vanematest eemal ja iseseisvub? Iga ju ka selline teenistusajal, et eks nad siis mehistu nagunii kui kodust välja saaksid :)

      Kustuta
  10. Kartulite koorimiseks on eriliselt asjalik moodne noalaadne riist leiutatud, tera noaplaadi keskel, muudab koorimise palju lihtsamaks. Peaks olema igas peenemas majapidamises, nagu ka aukudega munakujuline teesõel :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, selle kartulikoorijaga on ERITI lihtne endale tsiuhh küüneplaati sälk lõigata.

      Kustuta
  11. Milleks kartuleid koorida? Puhtakspestult mikrokasse, potti või pannile koorega. Kui hiljem soov siis pehmelt kartulilt tuleb koor lihtsalt näpuga tõmmates maha. Ah et koores on igasugu pahasid kemikaale, kus neid poleks? Mõned koorivad õunu ka seepärast aga väidetavalt kõige "mürgitatumaid" maasikaid ajavad kahe käega sisse.

    Sõjaväe kohustuse asjus on nii ja naa. Osadest oleks rohkem tüli kui kasu, seepärast ongi arstlik kontroll. Teisest küljest peaks õigluse mõttes kõik võimelised oma kohuse täitma mitte laskma liugu kohusetundlike arvel. Rahu ja vabaduse (paatos!) tagab (niipalju kui võimalik) tugev sõjavägi. Sõjaväe kohustus ses mõttes, et tunned endas kohustust midagi enda grupi heaks teha selleks et vajadusel oleks õigus grupi kaitsele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma nüüd esimest korda kommenteerin siin, aga et mis mõttes kartulid mikrokasse? Kuidas nii saama? Mis asi see veel olema? Mis mikrokas viibimise tulemusel nende (tooreste?) kartulitega peaks juhtuma?
      Kaitseväe kohta olen kuulnud pigem halba, mistõttu pole tahtnud kõike meeldegi jätta, aga vähemalt kümmekond aastat tagasi olid seal nt keelatud pornopildid, aga mitte välgumihklid, millel alasti naise pilt peal; alkohol oli fuih-fuih, aga suitsetamine enam-vähem (pääses vähemalt lisakätekõverdustest). Keelatud asju sai panna kellegi teise kappi, sest kapiuksi oli võimalik mis tahes võtmega üsna hõlpsasti avada. Homode peale vaadati viltu jne. Mingi kuulmispuudega noormees olla kunagi komisjoni otsusega kaitseväkke määratud jne. Täitsa võimalik, et praegu on seal olukord palju parem.

      Kustuta
    2. Imetore, et sa nende kartulite kohta küsisid, sest mina ei söandand. Niisiis niiet mis neist siis nagu?

      Kustuta
    3. Sama. Mul isa pani keedukartulid mikrokasse sooja ja isegi selle tulemus ei olnud üldse isuäratav. Kuigi jah, mul on miski udupeen kokaraamat "mikrolaineahju road", kus õpetatakse ka kala nullist mikrokas tegema, aga ma olen alati arvanud, et see on ulmekirjandus :)

      Kustuta
    4. Nagu te päriselt pole kunagi kartulit mikrokas teinud??? Koorega toores kartul mikroahju, 3 - 5 min sõltuvalt võimsusest ja kartuli hulgast. Soovi korral koor küünega maha. Maitse ja konsistents nagu lõkkes küpsetatud kartul ilma suitsu mekita. Küpseb ühtlaselt, sest teatavasti mikroka tööpõhimõte on vee molekulide energiataseme tõstmine ja kartulis vett juba jagub.

      Kustuta
  12. Täitsa mitu märkust ja teen kohe erinevad kommid iga selle osa kohta.
    Kui ma oma kümme aastat tagasi kaitseväes käisin, siis olin ülimalt pettunud Eesti meestes(poistes). Kari sitakotte. Võib olla olen ise nii ära pekstud, et lepin ja ei virise. Arvamus põhineb siis esimesel kolmel kuul(SBK), kus toimub see veidi rangem treenimine. Nad vinguvad iga asja peale: me peame kätekõrverdusi tegema; reamees A tegi voodi halvasti, miks me kõik peame voodit tegema. See oli igas valdkonnas ja nii valdav. Polnud osanud oodata sellist vingumist, virisemist. Ise olen trenni teinud ja see polnud väga raske. Tahad paremaks, tugevamaks, kiiremaks jms saada, tuleb trenni teha. Saan aru, et kui võtta 40 inimest(rühm), siis taust on erinev. Aga selline kategooriline vingumine ei jõudnud mulle küll kohale.

    VastaKustuta
  13. Kartuleid võib iga valemiga süüa: koorega keedetud(vanaema), kooreta(kodus), toored pestud kartulid tükkideks pannile vee sisse(Siim) jms. Ei diskrimineeri kartuleid

    VastaKustuta
  14. Kaitseväes vooditegemine - või ükskõik milline muu pealtnäha tüütu ja rutiinne tegevus - on nagu pedagoogiline. Kindlasti mingi teaduslik kasvatusteooria termin ka selle jaoks olemas. Sõdur ei mõtle. Talle ei tohi anda vaba aega. Ta vaim oleks vaja ära kurnata. Kui tuleb olukord, et talle öeldakse:"seisa siin märjas kraavis 24 tundi", siis ta teeb seda. Ja talle ei oleks see ebamugav(apaatiline). Veidi karm lähenemine, aga nii võiks see ideaalis olla. Või mida taodeltakse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vooditegemine läks nii lihtsaks, et ma olin väga rahul sai seda teha(võrreldes alternatiividega). 2 minutit ja voodi oli idekas

      Kustuta
    2. Vooditegemise kohta veel. FB-s jagati või FB ise pakkus ühe video(arvan, et see oli see): https://youtu.be/KgzLzbd-zT4?t=34
      Paar huvitavat mõtet käib seal läbi

      Kustuta
  15. Kohustuslik kaitsevägi ka naistele? Olin ühes seltskonnas ja seal üks mees käis välja idee, et naised peaksid selle asemel kohustuslikus korras meedikuteks õppima. Ta tahtis muidugi naisi tagajalgadele ajada, aga mu meelest on ideel jumet. Mul suva(ei nõua, sunni), kas naised käivad KV-s või mitte. Aga kui tuleks ühiskonnas diskussioon, kuidas saaks naised panustada aktiivsemalt kaitsevõimesse, siis sellisel ideel tundub olema potensiaali.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miskipärast tulid kohe pähe need igasugu alternatiivmeedikud, et kuidas nemad suhtuks. Oleks nõus kohustuslikus korras peavoolu meditsiini tudeerima või sokutaks taskus MMS-i sisse? :) Mul on endal foobia vere ja igasugu torkimise vastu - ei kujuta, et suudaks teist inimest näiteks süstida vms, ma ei tea, kas ma saaks sellest üle. Samas no tavalise esmaabikoolituse olen ma seoses töötervishoiuga ju ikkagi läbinud, kahtlen ainult, kas kursustel omandatust ka praktikas kasu oleks.

      Kustuta
    2. Tuulepealses maas oli minu meelest see teema. Neiud läksid õhinal kõik meditsiini õppima aga kui reaalselt laibad tulid, siis tagatoas vanemõde või arst sundis kiire topski tegema, et ellu jääks. šokk oli liiga suur.

      Töötervishoid ja autokool olid meil, aga palju ei mäleta. Minul ilmselt poleks nende oskuste vastu midagi, süstitud saan vabalt ja haavu puhastatud ka, kolme koeraga on kogemusi lademes. Inimesed ilmselt vinguvad rohkem, aga kui häda käes, küll siis hakkama saab.

      Kustuta
  16. Erinevatest oskustest.

    Ma olen praegu milneti aruteludel silma peal hoidnud ja täna hommikul lisandus sinna uus kommentaator, kes lisas kellegi teise postitatud videote ja fotode kohta täpsed geograafilised koordinaadid, oli need ise ära geolokeerinud. Ütles midagi sarnast, et kui tüütuks läheb, öelge, siis ma mängin rahulikult omaette geopeitust edasi.

    Vanad olijad seepeale tunnustasid teda ja palusid jätkata. Ja mulgi tuli mõtteid pähe, kuidas sellist hobi saaks ka päris sõjaolukorras ära kasutada.

    VastaKustuta