Sõjavägi kohustab

Anu küsis siin kommentaarides, kas feministid läheksid relv käes rindele, sest võrdsus ju ikkagi ja Indigoaalane on kirjutanud, kuidas tema riiki kaitseks. 

Mul on selle kohta palju rumalat öelda. Kuulatagu! :P (Jah, see on kõnekeelne blogi, ma omast arust räägin, mitte ei kirjuta!)

Esiteks vihkan ma nagu Indigoaalanegi igasugust ühistegevust, distsipliini ja autoriteedile allumist. Teiseks, ma ei oska normaalselt süüagi teha. Nüüd, 40-selt olen õppinud kartuleid koorima, ükspäev pakkusin mehele, et las ma ise ja olin nii uhke enda üle*. Meie tuba sai laagris alati korra osas viimase koha, sest ma ei osanud ega oska siiani lina ilma kortsudeta voodile tõmmata. Miks peaks? Ma lihtsalt olen õudne käpard ja see on elu aeg hea vabandus olnud. Ja siis ma kardan veel verd, mul hakkab kohe paha, ma ei talu mingeid kannatusi, kehavedelikke. Meie ajal ei olnud enam mingit sõjalist algõpet, rivistusi, paraade. Ma ei saaks kuhugi sõtta minna - minu kujuteldav esimene reaktsioon vaenuvägesid nähes oleks neile paljakäsi ja röökides vastu joosta: "Oma kätega tapan maha!". Tegelikkuses ilmselt lihtsalt tarduksin nagu normaalne inimene. (Ideaalis: "Ja siis tulen mina, üleni mustas nahas, kustutan koni oma tikk-kontsa alla ja tõstan bazooka õlale" kui parafraseerida üht kunagist blogijat - see oli nii ideaalne minu-fantaasia, et jätsin meelde, päriselt oleks ilmselt midagi sarnast Maleva filmile, kus malevlased õudse sõjakisaga ristirüütlite väe poole tormavad, et siis poolel teel kurnatusest kokku kukkuda.)

Kogu selle militaar-vastumeelsuse tulemusena (!) olen ma olnud eluaeg arvamusel, et sõjavägi peaks olema kohustuslik kõigile soost hoolimata või siis absoluutselt mitte kellelegi. Jah, ma eelistan seda viimast, aga praeguse ebavõrdse olukorra tõttu olen ma pidanud piisavalt häbi tundma. Ok, mul oli üks sõber ka, kes kunagi tunnistas, et õnneks ta ei ole naine, ta ei pea sünnitama, aga no sünnitama sind siiski ei sunnita, sõjaväkke pead minema. (Kuigi neist meestuttavatest, kelle kohta ma tean, on sõjaväes käinud heal juhul 20%, ülejäänud on ühel või teisel põhjusel kõlbmatuks tunnistatud või kuidagi ära pääsenud.) Kujutate te ette, et ise põgenete minema ja jätate oma mehe kuhugi võitlema? Mina ei kujuta ja kuigi on näha, et päris sõjas on relvade all rohkem naisi, kui rahuaja sõjaväes, siis minusugusest ei oleks seal grammigi kasu ju. Parem oleks, kui ma jalust ära saaks. Ainult neist, kel mingid teadmised ja oskused on, võib kasu olla. Ega sõjaväeteenistuses mitte käinud mehi ju ka ei värvata? Või värvatakse? Ma ei teagi. See oleks eriti alatu. "Mina oma meest sinna küll ei luba!"

Mu teismeliseea üks lemmikuid lugusid oli Terminaatori "Aja teenija", ainult sõnumi pärast, mis iroonitses väite üle, et sõjavägi teeb sust mehe. Kõik mu peikad on sealt pääsenud va esimene, kellega sõjaväe ajal tuttavaks just saingi. Tema oli tagalateenistuses, sest selg oli haige ja oli seal sunnitud just eriti seljale koormavat raskuste tassimist taluma. L.-il oli mingis eas identiteedikriis, tahtis ise minna, aga teda ei võetud, sest tal on üks pisike sünnimärk rinnal selle koha peal, kust relvarihm üle läheks.

*See vajab vist selgitust. Kodus mul töökasvatus puudus, sest "laps lõikab veel sõrme!" ja "ah, ma saan ise kiiremini!". Mis tegelikult andis mulle kodunt ära kolides hoopiski eelise, mitte tagasilöögi, sest need, kellega ma koos elama hakkasin, said kartulite koorimisega paremini hakkama kui mina ja loogiline oli, et nemad siis seda tegid ka. Alles viimasel ajal olen avastanud, et täitsa zen tegevus. Kusjuures mul on tuttav paar, kes peaaegu kartuleid ei söögi, sest kumbki ei viitsi neid koorida ja nad ei ole mingid lumehelbekesed, renoveerivad oma kätega vana maja ja puha, aga söövad riisi ja makarone.