Lootus

Mälu veab taas alt, aga lugesin kuskilt mu meelest tabavat tõlgendust Pandora laeka müüdist. Tavaliselt ju nähakse positiivset selles, et inimkonnale jäi lootus alles, aga seal öeldi, et laekas pidid ju olema inimkonna nuhtlused - miks peaks lootus erand olema? Lootus olevat just see kõige hirmsam nuhtlustest, sest lootmise puhul võib kergesti loorberitele puhkama jääda - küll kõik hästi läheb, mis siin ikka muret tunda. 

Mul on ka positiivse lootusega oma kana kitkuda. Ma ei usalda teda ja eriti paneb see mind muretsema, kui teda teiste inimeste puhul näen. Ma tahaks teisi lootuse eest kaitsta või siis pigem lootuste purunemise eest. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, kuidas ma pigem eeldan halvimat, sest siis saab ainult positiivselt üllatuda. Ma küll ei käi ringi õnnetust kraaksudes, aga mul on kole komme püüda tagasi tõmmata neid, kes lootust kraaksudes ringi käivad. No ja muidugi see pahandab neid. Ma üritan siis alati äärmusse minna, sest see ei pahanda inimesi nii palju, kui reaalsete faktide esitlemine. 

Tema: "Oh, tegelikult võiks puhkuse ajal sinna minna ja siis sinna ka ja äkki jõuab veel tännagi?!"   

Mina: "Äkki võiks hoopis gaasikraani lahti keerata ja magama minna?!" 

Tema: "Ei, see läheb kalliks, kes selle gaasi pärast kinni maksab?"

Hakata niisama jaurama, et mis puhkusest me räägime, tulevik on nii ebakindel, see tooks solvumise kaasa. 

Ükspäev üritasin lastele Janika Sillamaa "Lootust" laulda, kõlas pigem nagu Onu Bella esituses, lapsed käskisid vait jääda. Arutasid veel, kuidas on võimalik, et üks inime ikka üldse viisi ei pea. Nüüd otsisin netist sõnu ja no tule taevas appi, esimene salm: 

Lootus annab rõõmu olla, usu mind mu hell ja hea.
Neile ongi maailm valla, kelle usk on suur.
Päevi tõuseb meele looja, pihlapuudes vaibub tuul.
Looja anna hingesooja, uinub valgesuu.

Kõigil lehtedel, kuhu vaatasin, sama jama! "Päevi tõuseb, veereb looja" ja "uinu, palve suul" peaks ju olema. Kes see, ogar, niimoodi kirjutas ja mida ta mõtles, et see tähendada võiks?