Jagan siia üht väga head intervjuud Susan Luitsaluga, mis käsitleb erinevaid kirjutamise ja kirjandusega seonduvaid teemasid. Mu meelest huvitav jutt ja noogutan kaasa ka.
Raamatukogu kasutamise tasuga oleks mina täiesti nõus, samas ma adun, et ilmselt olen tihekasutajana siiski erand. Lugedes keskmiselt 10 raamatut kuus ja arvestades, et ühe raamatu hind võiks letist ostest olla nii 20 eurot (jah, LR on tunduvalt odavam, aga samas on ka tunduvalt kallimaid teoseid), siis teeks see minu jaoks kuus 200 eurot, mis on vägagi arvestatav summa. Jah, ma võiks endale normaalse töö otsida, kus normaalselt palka makstakse, samas siis äkki ei jääks üldse jaksu lugeda? Raha tegelikult ilmselt leiaks, raamatuid ei pea ostma alati uuena jne, aga teine tunduvalt põletavam probleem oleks ruumipuudus. Kuhu ma need igal aastal lisanduvad 120 teost ära mahutaks? Mul tõesti ei ole ka kommet raamatuid üle lugeda, seega loetud raamatud lihtsalt seisaks mul riiulites. Kena sisustuselement? Ma eelistan vähem asju, mis lihtsalt tolmu koguvad. Loen läbi ja parseldan maha? Ilmselt oleks sellega tegelemise maht umbes pool töökohta, sest kes iganes mingeid asju on üritanud läbi interneti müüa, teab, kui palju ootamatut jama sellega tavaliselt kaasneb. Ma üritan praegugi enda poolt loetud raamatuid kellelegi edasi lugeda anda, sest taaskasutus. Selle vastand on mu meelest nõuka-aeg, mil kõigil olid kodus samad raamatud, mida ilmselt suur osa inimesi avanudki polnud.
Teisalt need inimesed, kes loevad vähe, ilmselt sellest raamatukogu püsimaksest ei võidaks. Kas see peletaks inimesed lugemisest üldse eemale? Ma ei usu, võib-olla paneks mõne hoopis rohkem lugema, et püsimakse ennast ikka ära tasuks? Nii korra nädalas raamatukogust läbi astumine on mulle rutiin, samas sõbranna ei ole harjunud ega kasuta raamatukogu just selle pärast, et äkki ununeb tähtaeg ära. Ma arvangi, et raamatukogus käimine on pigem elustiili küsimus ja väikese püsimakse taha asi ei jääks.
Mis mind, ilmselt naiivikut, üllatas, oli intervjuus see omade soosimise teema. Oot, et päriselt, kirjandusvõitluse žürii hindab erinevaid tekste nii, et nende autorid on žüriiliikmetele teada? "/.../tema kujutab enda peas ette seda häält, millega see inimene seda lugu jutustab." Mis nii viga, kui saab lasta jutu enda asemel rääkida autoril...Kuidas saab niimoodi üldse asju hinnata? Vähemalt mul küll hakkab tuttava (mitte isiklikul tasandil siis isegi) autori hääl lugedes peas kõmisema ja kui see näiteks nö "rollist välja" läheb, lausa häirib - kuidas tema nüüd niimoodi kirjutab? Kui sa tead, kes on autor, kuidas sa saad olla objektiivne? Või mõeldakse tõesti seda, et teatud autorite stiil on niivõrd äratuntav, et polegi midagi teha?
Lisaks avastasin, et mul on ikka kurb, et jutujaht pooleli jäi. Ma saan aru, et mul on oma lõbusat lugu veel eriti kohatu edasi kirjutada, aga ma lihtsalt tahan teada, mis sellest kõigest edasi sai ja otsustasin jätkata.
Jutujaht oli tore küll. Ma enda loo sain eelmisel nädala purki. Jätsingi täpselt need 17 pealkirja, midagi vahelt ei jätnud ja juurde ei pannud. Hea sõrmeharjutus.
VastaKustutaMul muidu ei ole selle teema kohta eriti midagi öelda, aga see, et võistlevad kirjandusteosed ära tuntakse, ei ole mitte sellest, et sa enne tead, kelle töö see on, vaid hakkad lugema ja saad aru, et selle inimese oma.
VastaKustutaSama, kui blogija "hääle" tunneb ära ka anonüümselt jäetud kommentaarist.. Hakkad teksti lugema ja kohe taipad, et aa, see on tema oma. Tal vist kogemata ei ole nimi läbi läinud.
Vahel ta kirjutab hiljem, et see anonüümne olin mina, mingi netijama.
1. muidugi kirjuta edasi!!
VastaKustuta2. raamatukogude osas. Olen samuti seda diskussiooni jälginud. Ma ise olen e- raamatute peal, ja seal on see kuidagi paremini korraldatud + ingl keeles maailmas ongi mahud suuremad ja ka pisikesest kopikast saab lõpuks kokku suur ( kuigi, ega ma ei tea, kas kirjanikud ise on rahul. Aga arvestades, kui paljude filmide tegelaseks on kirjanikud, siis ju saavad). Muusikaga on samuti lihtsam + muusikutel on oma väljendamiseks rohkem kanaleid.
Raamatukogu tasuliseks tegemine ei ole lahendus. Ja seda, et raamatuid ilmub väikese turu kohta liiga palju, ei saa ka kahjuks muuta.
Huvitav oleks teada, kuidas on teiste pisikeste keeltega, kuidas seal asjad toimivad- läti, island jne? Isegi soome pole ju maailmakeel.
Kui oleks minu teha, siis kõigil Eesti inimestel oleks tervisekindlustus. Ja raamatukogudes kasutaks paindlikku meetodi- nt aasta peale ilmumist on laenutustasu 25% kaanehinnast. Sealt edasi tasuta, aga kirjanikule maksab riik. Kuna meil on kirjutajaid nii palju, siis usutavasti jääb see nii ehk naa kommirahaks. Pigem tuleks ehk laiendada nn kirjanikupalga saajate ringi.
Raske teema igatahes.
See Indigoaalase paindlik meetod meeldib mulle ka. Klausliga, et oleks erand neile raamatutele, mis kohe koolis kohustuslikuks kirjanduseks lähevad. Üldise raamatukogu kasutajatasu vastu räägib samuti see, et haridust ei tahaks tasulisemaks teha. Pealegi on ka inimesi, kes ei saa raha eest siseruumides "väljas" käimist endale lubada ja raamatukogu laadsed kohad ongi ainsad, kus nad saavad.
KustutaNo mina pooldan tasuta asjade olemasolu jätku igasuguse hinnaalanduseta, ma tahaks, et ROHKEM asju tasu tasuta oleks ja tegelt oleks ideaalne maailm siuke, kus üldse raha ei oleks - kuigi ma saan aru, et üldise inimloomusega see kokku ei käi.
KustutaEt ühest küljest olen ma "te saate üle tuhande euro laenutustasu? te kirjutate poole aastaga raamatu? Mida TEIE virisete???"
Aga teisest - vbla mina oma 13-eurose laenutustasuga ei tohikski midagi arvata. Pole minu teema nagunii.
Ehk siis: ma arvasin, et ma ei tohiks midagi öelda, aga ütlesin ikka.
Me ju kaudselt maksamegi. Minu tulumaksust osa laekub kohalikku KOVi ja kohalik KOV peab ka vallaraamatukogu üleval. Meil neid kolm + kooli oma, kogude sisu on erinev, juhataja üks. Loodetavasti koordineeritakse ja kooliperioodil toetab kohalik koolibuss “raamatukogudevahelist laenutust”. Kui ise sõita ei viitsi (mitu asulat ühes vallas), orgunnitakse. Väga armas ja tànuväàrne.
VastaKustutaJutukate laenutus (loe: kahtlase väàrtusega sopakate ja uhhuu-tüüpi jura) võiks küll olla mingi %, vbla siis saaks kaudselt ka lugejat harida :p (naiivne mina). Kolmest üks tellib ikka kohutavat jura vahel (vbndust, ilmselt on nõudlust), samas on puudu teatud valdkonna baastrükistest, mis kajastavad meie oma pärimustraditsioone ja on oma ala meistrite poolt kirjutatud.
Ostmisest. Hinnad kipuvad juba 30 kanti minema nendel, mis mulle silma hakkavad. Ma ise kasutan palju raamatuvahetust, maksan postikulu, loen läbi ja vajadusel suunan uuesti ringlusse. Aga on raamatuid, mis peavad kodus olema ja millest ma kunagi vist ei loobuks.
Jeerum kui lahe intekas. :)))
VastaKustutaMidagi tarka mul lisada pole peale selle, et ma hea meelega maksaks raamatukogule laenutustasu, aga veel parema meelega näeks, et (hüpoteetiline) memm naabermajast või tema lapselaps ei maksaks.
teha raamatukogudele ja muuseumidele annetamisest prestiižne kulutus?
KustutaTglt on üks variant, mis toetab korraga kirjanikku ja raamatukogu: osta uusi raamatuid ja anda pärast esimest lugemist raamatukogule. See on üks võte, mis aitab mul kodus raamatute paljunemist kontrolli all hoida, sest ostmast ei suuda ma alati hoiduda.
Raamatukogu tasuga ja eriti hilinemistasuga igati päri ehkki olen keskmisest suurem kasutaja. Samas tuleks ehk teha erandeid teatud gruppidele nagu lapsed ja vähekindlustatud, et neil soovi korral raamatu lugemine hinna taha toppama ei jää. Raamatute omamise mõttetusest sain õige pea aru kui esiteks praktiliselt kõik kirjandus netist hoobilt kättesaadav ja teiseks riiulitel raamatute hunnikud, millest üksikuid teist korda loed. Paberkandjal raamatu sisuline väärtus on meeletu kiirusega devalveerunud, ma üldse ei imesta kui lähemate aastate jooksul nende läbimüük drastiliselt kukub. Tänapäeval see mure, et raamatuid pole ka tasuta enam kellelegi ära anda, isegi raamatukogud ei jaksa vastu võtta.
VastaKustutaviivised ongi ju juba olemas. Selle varjukülg on see, et mõnel hajameelsel kasvab viivis nii suureks, et ta ei julge enam raamatukokku nägu näidata ja raamatukogu ei saagi oma raamatut tagasi. Sellepärast ongi nad leiutanud viivisevabad päevad.
KustutaKirjandus netist kättesaadav? Ma küll ei ole märganud.
KustutaViivised on. Ma olen mõelnud, et peaks hulga hästi vähepoppe raamatuid laenama ja need hästi pikalt enda käes hoidma, et saaks oma naaber-raamatukogu legaalselt rahaliselt toetada. Aga nad ei lase, viimati nad helistasid, kui mu käes olnud... eee... objekt (sest raamat see ei olnud) HAKKAS tähtajale lähenema.
ja: laenutada suures koguses ja tihti eesti kirjanike teoseid või vähemalt palju eestikeelset, sh tõlkekirjandust, siis oleks see N, millega laenutustasu niru määr korrutatakse, vähemalt ise suurem.
KustutaMulle jäi ka see kàttesaadavus küsitavaks :D
KustutaIsegi erialase kirjanduse tiraažid emakeeles võivad olla nii väiksed, et kui esitluselt kohe ei soeta või paari kuu jooksul, siis ei ole neid kuskilt saada. Ja vallaraamatukogud sellist ei soeta kahjuks. Tüki hind on liiga kallis vs potensiaalsete kasutajate arv.
Võhiklik küsimus: kuidas Eestis nn. teise ringi raamatupoodidega lood on? Siin minu kandis on selle asjaga väga hästi. Ma ostan praktiliselt kogu oma lugemisvara heategevuspoodidest ja kasutet raamatute poodidest, ja sinnasamasse annetan tagasi, kui loetud, aga endale ei taha jätta. (Mul on see kiiks, et paberil raamatuid PEAB kodus olema, ja mitte üks, vaid mitu riiulitäit, olgu e-raamatud nii kättesaadavad kui tahes.)
VastaKustutaTõsi, minu dollarid ei lähe sel moel osteldes kirjanike taskusse, vaid toetavad heategevusorganisatsioone, või siis kasutatud raamatute äride omanikke.
Vàga hästi on. Mul enamus koduraamatukogu lünkadest täidetud just teise ringi poodidest soetatutega (REaD, Raamatukoi, Raamatuvahetus, osta.ee, plus kõikvõimalikud vahetusgrupid FBs). Eestlase häda aga siin riigid vahel on see, et teise ringi asja eest üritatakse maksimumi küsida. Pole harv, et toodud on ostuhind vàlja. Keda see huvitaks? Kui sul on asi üle ja sa tahad tast lahti saada ning asi ripub nàdalaid müügis, siis lase hind alla.
KustutaSõbrants elas aastaid Rootsis ja vahel jagas nende teiseringi kuulutusi veebis, see oli taaskasutus :)
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKustutasin, sest näpukad olid sees.
KustutaMa muidugi artiklit ei lugenud, pigem postitust ja kommentaare ning endise raamatukoguhoidjana làksin kohe leili :)
See e-raamat vs trükitud on vist natuke keeleteemas ka kinni. Eestikeelseid tuleb muidugi juurde (ajaviitekirjandust), aga kirjastustegevusest tean, et kulud on suht samas suuruses, pisikese erandiga. Käibemaks oli erinev, hetkel ma pole uurinud. Ja taas see, et osad teemad in e-raamatuturul Eestis täiesti katmata (pärandtehnoloogiad nt)
Minu jaoks suurim tõrge Eesti eraamatute osas on nende kasutustingimused ja hoidmine. Ostad omale, lepingutingimuste alusel laenata ega müüa ei tohi, salvestada tohib arvutisse vaid e-raamatu digitaalses ex libris’es fikseeritud e-raamatu omanik.
Ma tahan ses osas rohkem vabadust ja seda annab kahjuks vaid paberraamat.
Mina loen praktiliselt ja ainult e- raamatuid. Ja järjest rohkem ingliskeelseid, kuna nende hinnatase on minu jaoks õiglane ( max 10 euri).
KustutaMina käsitlen neid kui CD plaate- ma ostan selle, maksan selle eest ja edasi teen mis tahan ( tõmban arvutisse, laenan sõbrale). Juhul, kui see on illegaalne, siis kahju.
Eesti platvorme- Elisa, Digar, Ellu ma kahjuks kasutada ei saa, kuna sealt on võimalik lugeda ainult arvutist/telefonist. Mu silmad kahjuks seda ei kannata.
Eesti e- raamatuid olen sunnitud varastama. nn must turg on täiesti olemas. Ja sellest on mul väga kahju. Muusika eest ma ju maksan (spotify), olen nõus ka lugemisvara eest maksma- aga pakkumine puudub.
Ehk siis, ma saan kirjanike murest aru, aga paljuski on nende endi passiivsuse taga. Kehtestage ennast. Ma pole kuulnud mitte ühtegi muusikut rääkimas, et "kuidas me siis Eesti muusika jäkusuutlikus, põhiseadus, keele ja kultuuri säilimine ja muu blabla.."
Eesti keelt ja kultuuri säilitavad jms võib ju siis riik oma kaitse alla võtta. Aga kogu meelelahutus võiks vabalt turu reeglitele põhineda.
Täna hommikul räägiti raadios bussifirmade kaasusest ja mul tekkis kohe paralleel. Kirjanike liit peaks samuti võtma juristi ja andma riigi kohtusse sama kaasuse alusel- riik ei tohi kohustada eraettevõtjat oma tulu (loomingut) tasuta laiali jagama.
VastaKustutaJuhul, kui seaduses on sees, et peab andma raamatukogudele, tuleks see ümber vaadata ja nii nagu on muusika/näitlejatega, rääkida uuesti läbi omandi/autori/kasutusõigused ja sellega seotud tasud.
Kuni vaidlus kestab, tuleks kõikides raamatukogudes hagejate raamatute laenutamine külmutada, et tekiks selge pilt, millest siis ikkagi ilma jäädakse ( kui üldse).
Ning ( miks mitte koostöös Fairmusiga) luua ühistu ning korraldada vaidluse ajal laenutust ise- on kohe selge ka reaalne nõudlus ja rahaline piir, mida ollakse valmis maksma. Eestis ei ole täna probleeme logistikaga, seega ei tohiks sellise "kirjanike raamatukogu" loomine mingi probleem olla.
Mina ei näe ennast mingi krdi laenutussüsteemi loojana. Mina KIRJUTAN, sellest peaks kirjanik olemiseks piisama.
KustutaNii see ei käi. Muusik ei saa öelda "mina mängin trombooni, MUU MIND EI HUVITA."
KustutaKui sa oled üksi, korraldad sa end ja oma trombooni külapeole, naabri pulma, müüd oma plaate ja käid end terevisioonid reklaamimas. Kui oled orkestris, siis hoolitseb selle eest keegi teine, aga siis ta ka määrab, mis repertuaari sa mängid, koos kellega, kus.
Ühiskonnas on enamik asju "tööd", ja töö on töö alles siis, kui ta on kellelegi teisele väärtuslik. Ükskõik kas ma kaevan kraavi, programmeerin või kirjutan - peab olema mingi veendumus ja kokkulepe, et keegi kusagil vajab seda kraavi / programma ja et mu vaev saab mingil viisil tasutud.
Muidugi saab kaevata raha eest kraavi ja siis omast lõbust mängida trombooni peale. Eks see kirjandus käib ka suuresti nii ja sellest emand Luitsalu ju kirjutab ka ("nädal aega soomes produtsendina"). Aga kogu arutelu teema on lähtepunkt "kirjandus kui äraelamise allikas", ju.
Kunstist saab ära elada, kui keegi sind toetab. Troboonimängija, keda küla nunnutab "meie pillimees!", kutsub igale poole, annab süüa ja mõned rublad-eurod peale, elab mitte sellest, et ta ise end müüb, vaid sellest, mida teised annavad.
KustutaMõni suudab end müüa ka.
Aga see ei ole tema kohustus tromboonimängijana. See on ekstra. Ja phmt täpselt - ta võiks end mida iganes müües ilmselt ära elatada, müügitöö on paremini tasustatud. Aga hädas on need, kes midagi peale kirjutamise või tromboonimängu ei oska.
Kogu respekti juures, Indigoaalane, idee võib sul ju olla hea, aga minu jaoks jookseb kuskilt piir. Jutukas võib-olla on kaup või popteaduslik bestseller. Väärtkirjandus ei ole minu jaoks kaup või toode, mida reguleerida nagu kaubandust, sorry. Ilmselt olen ma siinkohal vanamoodne. Pisike vallaraamatukogu peaks ikka olema tasuta kättesaadav, paljudele ainus võimalus üldse raamatuid kätte saada.
VastaKustutaRaamatukogud ju sama moodi ostavad need trükised oma eelarve piires (mis on väga piiratud). Ainult sundeksemplaride arv on fikseeritud (mida trükikoda peab andma teatud raamatukogudele seaduse alusel, et säiliks vähemalt 1-2 eksemplari riigis - see on rahvusvaheliselt niiviisi. Islandil nt üks Põhjas ja teine Lõunas, et kui vulkaaniline tegevus vm oht üht kogu ohustab, jääb teine alles).
Muide, mulle tuli üllatusena, et hüvitust saavad küsida ka illustraatorid ja kujundajad. Vaatasin seda viimast nimekirja, üks on kujundanud kümneid raamatukaasi ja teeninud sellelt päris toredasti. Et vorbid nt 20 sarnast krimka esikaant, neid laenutatakse ja teed avalduse. Hea idee :) Minu jaoks vaieldav, kas see ka on looming.
Meenus ka, et kursaõe seinal kirjutas ajakirjanik teemast hiljuti, kopeerin: "tegelikult laenutushüvitiste süsteemile eraldatud summa oli koroonaviiruse tõttu 2021. ja 2020. aastal erakorraliselt suurem (kriisileevendus) ja langes 2022. aastal umbes samale tasemele, mis ta oli 2019. aastal (kogu summa oli kõigest natuke väiksem vist). Probleem kerkis nüüd pigem sellest, et taotlejate arv on aastatega muudkui suurenenud , aga eelarve pole proportsionaalselt kasvanud, mistõttu saab igale taotlejale välja maksta väiksema summa, isegi kui kogu eelarve pole drastiliselt langenud. Kultuuriministeerium võttis seisukoha,
et eelarve oli eelneval kahel aastal lihtsalt erakorraliselt suurem, aga mingit suurt langust ei ole toimunud, seevastu Autorihüvitusfond leiab, et kultuuriministeerium peaks eelarvet regulaarselt suurendama, sest laenutushüvitist tuleb maksta üha rohkematele kirjanikele. Süsteem sisaldab ka kontorikulusid ja töötajate palku." Ilmselt on pigem siin see kala, et mida see fond sisaldab ja kellele sellest jaguma peaks. Miks samast hüvitistele eraldatud summast peaks pidama üleval ka kontorit, on iseküsimus.
ma ju ei vaidlegi sinuga. Minul probleemi pole. Probleem on kirjanikel :)
KustutaMiks väärtmuusika on kaup? Miks väärtfilm on kaup? Miks kunst on kaup? Aga kirjandus mitte? Miks kirjandus on teistmoodi?
Nagu ma päris alguses kirjutasin, siis saan samuti aru, et Eestis on lihtsalt kirjanikke elanikkonna kohta liiga palju. Ja mismoodi sa neid segmendid. Sp ma ju pakungi, et valitagu " riiklikud tähtsad" välja ja ülejäänud oleks turutingimustel.
Aga nagu öeldud, mina sest midagi ei tea, niisama targutan.
Mina noogutan-targutan Indigoaalasele kaasa igatahes.
Kustutaerinevus on seal, et raamatu kirjutamiseks on vaja 1 inimest ja midagi millega ja midagi, kuhu kirjutada.
KustutaMuusika on juba esitaja(d) ja vbla ka saal, valgustus, piletimüüjad jne.Salvestamine omaette ooper - pun intended - veel.
Filmi tegemiseks vähemalt näitleja(d), stsenaarium, operaator (praegu võtan kõik miinimumina - miinimum üks), materjal, millele filmitakse on vist ka natuke teine - kuigi phmt saaks ka telefoniga, mhmh. Aga mitut inimest on vaja, selge see.
Vat kunst on ka siuke ... keeruline ala, maalikunstnik või skulptor kahtlased tüübid. Graafikat saab trükkida, graafikategijad on kuidagi kergemalt määratletavad.
Kui asjal on tööstus taga, et valmis saada, eeldatakse, et seda saab ka müüa. Aga kui asjal EI ole tööstust taga, on imelik ja arusaamatu teema - kes on kirjanik? Kes on kunstnik? Mida need sõnad tähendavad? Ja kuidas nende tööprodukti väärtustada? Mis on kunst? Mis on kitš? Selgelt müügiarvud EI ole näitaja, aga mis on? Sama eriala inimeste tunnustus? Et siis onupojapoliitika kohustus?
Nah, kergem on öelda, et keegi ei tea ja lasta neil aladel ollagi "imelikud".
"kirjutamiseks on vaja 1 inimest". Ei ole ju nii. Selleks, et anda välja raamat, on samuti vaja tööstust- toimetaja, korrektor, küljendaja, illustraator, trükikoda, turundaja, müügiorganistatsioon jne. Täpselt sama, mis misiganes kultuurivaldkonnaga.
KustutaJah, võib täiesti üksinda kirjutada. Ma ise just mõtlesin, et miks kirjanikel on raskem, kui teistel valdkondadadel. Meie, blogijad/sotsiaalmeedia, pakume kõlvatut konkurentsi. Me toodame täiesti tasuta sisu.
Muud, visuaal-audio-video sisu toota konkureerival tasemel, on oluliselt keerulisem ja kallim. Mistõttu ilmselt, ongi teiste valdkondade esindajad õppinud ennast müüma.
Kui ma loen viidatud Susan Luitsalu ja ka Pautsi arvamusi, siis mulle tundub, et lootust on. Kirjanikud võtavad end ka kokku ja kehtestavad end, et saada tehtud töö eest väärilist tasu.
Lisaksin veel, eeldades, mida Sa vastad. Jah, loomulikult ei pea enda loomingut müüma, Mitte keegi ei sunni. Vabalt võib sahtlisse kirjutada ning loota tulevaste põlvede tunnustusele ning imedele, et keegi selle sahtlist avastab.
See pole teema. Teema, mida kirjanikud algatasid, oli vastupidine- kuidas saada oma teoste eest autoritasu. sellest lähtudes ka minu kommentaarid.
Töökeskse ühiskonna mõistes on kunstinik keegi, kes elatub kunstist; kelle sissetulekust moodustab (tema loodud) kunst olulise osa.
KustutaMuidugi on võimalikke vaateid ja definitsioone veel palju. Aga nagu Indigoaalane juba viitas, siis see on siin kirjanike enda algatud majanduslik arutelu.
Ülidselt hoolitsevad teksti eest (toimetaja, korrektor, küljendaja jne) kirjastused.
KustutaJa nemad tegelevad ka müügitööga.
Aga raamatu kirjutamiseks pole neid tarvis. Ja osad iseväljaandjad teevad kõik ise (ja vahel on saadud raamat on inetu, toimetamata ja võeh, kohe näha, et ise välja antud)
Tegelikult on mulle suht arusaamatu juba termin "autorihüvitusfond".
Kui mina olen kirjastuselt honorari kätte saannud, mul jumalast kama, kuidas ostetakse. Ok, mitte jumalast - kui ostetakse hästi, vbla nad tahavad ka edaspidi minu töid avaldada. Aga phmt minu jaoks "autorihüvitusfondist" ei tule hüvitust müümata teoste eest, vaid lisaraha.
Ja üldse on mu arust täiesti mööda idee, et raamat on seda rohkem väärt (ja kirjutaja seda parem kirjutaja), mida rohkem seda ostetakse.
Aga see on jälle aint minu arvamus vbla pärit hapude viinamarjade pealt.
Väärtmuusika ja eriti väärtfilm elavad vähemalt Eesti kontekstis suuresti riigi toetusest. Sellest on ka kirjutatud: viimasel ajal siginenud Eesti filmid on toetuse vili.
KustutaNii väikesel turul, nagu meil on, ei saaks nad "kaubana" kuidagi hakkama ja kui filmitegijad tahaksid olla filmitegijad, tuleks neil sel juhul välismaale ära kolida.
Kusjuures niiviisi ei toeta isegi ainult nii väikesed riigid nagu Eesti. Prantsusmaa nt toetab oma kultuuri jõuliselt, sh Eestis (Prantsuse instituudi toel välja antud tõlked).
See asi ka, et talendid on erinevad. Kirjutamis- või režiitalent ei satu tingimata (ega kuigi tihti) inimesele, kellel on ka suur orgunni- ja turundustalent. Kellegi toetuse vajamine on sellises asjas normaalne. Vanasti olid selleks tarbeks metseenid, praeguseks oleme me varandused kollektiivi peale ühtlasemalt laiali määrinud, järelikult tuleb olla kollektiivne metseen.
Ning tõlkijana sekundeerin VVNile, et kirjastaja kaudu tegutseva autori/tõlkija/kujundaja sissetulek ei sõltu läbimüügist. Raamatu eest saadakse honorar ja laenutustasu on naljakas väike lisaraha.
KustutaJah, aga.
KustutaKa toetuse mehhanismidel võiks olla turuga mingi sarnasus, see lisab mingi kihi (näivat) legitiimsust ja ausust. Praegune laenutushüvitiste juhtum on väga hea halb näide. Antakse fiks summa mingi kultuuriteenuse tarbimisjuhu jaoks (inimesed loevad avalikke raamatuid). Nüüd läks teenus popimaks - misiganes põhjustel - ja seda tarbitakse rohkem. Aga kuna summa on fikseeritud, siis hüvitis nagu väheneks. See ei ole kirjanike ühisest vaatest loogiline ometi: meie töö meeldib kodanikele ja nad tarbivad seda rohkem, aga meie tasu on selle tõttu hoopis väiksem!
Eelarvestav kultuuri-ministeerium mõtleb ühtemoodi, kapitalistlikult mõtlevad kodanikud mõtlevad teistmoodi ja nende maailmate kokkupuudet tajutakse ebaõiglusena.
Samuti tuleb kuidagi tuvastada, KEDA toetada. Ma usun, et metseenid samuti jälgisid enda sõltlaste retseptsiooni ja kui see oli väga halb või olematu, siis anti võeti seda toetuste või stipendiumite määramisel arvesse.
Ma lugesin huviga viimasest "Sirbist" Hiernoymuse tõlke-toetuse programmi raamatute tutvustust. Ka seal, kõikjal, võetakse ikkagi lugejahuvi arvesse. Mis siis, et tõlkija saab honorari ja see on kõik - süsteemi üldiselt ikkagi huvitab, et kultuurile minevad toetused oleks asja ette, et ei tõlgitaks või ei trükitaks telliseid kirjastuse lattu, vaid et keegi selle kirjasõna ikkagi ka läbi töötaks ja valgustatud saaks.
Ehk, ka puhtalt toetuste teel elus püsivates kultuuri osades on kodaniku / tarbija huvi ikkagi mudelites sees.
Metseenidel oli tänapäeva institutsioonidega see erinevus, et neil polnud vajadust oma otsuseid õigustada.
KustutaMõni ärimees on ka hiljem metseenina käitunud, vastu äriloogikat. Üks näide on ajakirjandusmagnaat Hearst, kes avaldas oma ajalehes jonnakalt Krazy Kati koomiksit muudkui edasi ka siis, kui selline absurdihuumor oli juba moest läinud ja turule alluvates väljaannetes sitcomidele ruumi pidanud tegema.
aga Hieronymuses on raudselt ka see kaalutlus, et "mis teoseid on eesti keeles selleks vaja, et Eesti kultuur oleks nagu päris". Võimaldamine, isegi kui lugejahuvi kohe ei peaks olema.
Kustutapikemas perspektiivis tarbija (lugeja) kasvatamine, täpsemalt: selleks keskkonna loomine.
KustutaMumeelest on isegi Melchiori filmide tootmine teatud tüüpi metseenlus :)
KustutaMa ei arvagi, et sa minuga vaidled. Lihtsalt ma nägin siin midagi, mis pole võib-olla linnas ja suurtes kogudes nii nähtav või siis inimestel puudub kokkupuude ja neil pole aimugi. Eriti kui sa ise kirjutasid, et loed enamasti inglise keeles ja e-versioonis. Sa oledki ju täiesti teine sihtgrupp. Mina näen siin maal midagi muud, seda siis Eesti konktekstis. Eks see ka muutub tasapisi, aga loota, et vallaraamatukogu hakkaks välismaiste e-väljaannete hankimiseks resursse saama, on vist naiivne hetkel. Minu meelest on hetkel endiselt 1 tükk ikka üks eksemplar ka e-versiooni laenutamisel.
KustutaLaiemalt, kes on lugenud Shaun Bythelli raamatuid, on ka kursis Amazoni telgitagustega ja kuidas nad väikemüüjaid turult välja söövad, kuidas müüja kohta antud hinnangutega manipuleeritakse jne. See on valgustav lugemine, tema memuaarid on muidu ka geniaalselt head. Soovitan :) Mind mõjutas see küll tugevalt just eelistama väikemüüjaid ja kohalikke. Et mitmekesisus ei kaoks ja säiliks ka kohalik.
Ma nt ei osta Apollost põhimõtteliselt midagi peale seda kui nad oma valikust osa kirjastusi välja viskasid. Meelelahutuskeskus, mitte raamatupood. Kui ma midagi ostan, siis armastan toetada Raamatukoid, kes on Eesti turul vanim e-pood. Enamasti aga ostan otse kirjastusest, on soodsam.
"kirjutamiseks on vaja 1 inimest".On vaja autorit või autoreid. Kirjastus on teenusepakkuja ehk vahendaja oma kunstnikega. Mida rohkem on levitajaid seda rohkem õnnestub neil tarbijaid leida ja see teeb teose väärtuslikuks, kirjutajad on ainult erinevad autorid. See on müügitrikk või nagu mood mis läheb üle, et üks autor on parem.
VastaKustuta