Raske elu, kui vägivalda ei talu

Sattusin eile ühte raamatuarvustust lugema, mille autor nimetas loetud raamatut nii õudseks, et tema tahtis lugemise lausa pooleli jätta ning mainis ära ka selle, et antud teost on tahetud nii ära keelata kui ka kooli kohustuslikuks kirjanduseks pakkuda. Silma hakkas märkus, et antud raamatust tehtud lavastust mängib parajasti Vanemuine ning siis ühendas ära, et oot - kas see on ehk see "kõmuline tükk", mida Mini klass varsti vaatama läheb?

Selgus, et ongi ja süüvisin seejärel juba teatriarvustustesse. Danzumees ütleb otse, et "oli üks vastik vaatamine". Mnjah. Jättes nüüd selle konkreetse teose kõrvale, siis Mini on viimasel ajal päris tihti teatris käinud noortele mõeldud lavastusi vaatamas. Noorsooteatris ja VAT Teatris. Iga kord on tulnud tagasi kommentaaridega, et temale absoluutselt ei meeldinud ja piinlik oli vaadata. Ta isegi mainis, et läheks hoopis parema meelega vaatama muusika- ja tantsulavastusi, mis minu meelest on kummaline, sest mina tema vanuses eelistasin ikka sõnateatrit, sest sellest sai kergemini aru. Mis talle siis ei meeldi? Kohutav ülemängimine, väidab ta. Eks lavaline suhtlus ongi veidi erinev pärissuhtlusest, püüan selgitada. Viimatinähtud etenduses "Miks me varastasime auto" olevat üks näitleja miskipärast kasutanud vene aktsenti, see olla olnud kohatu negatiivsete stereotüüpide taastootmine. Pakkusin, et äkki see näitleja lihtsalt oligi vene rahvusest? No sel juhul ei oleks pidanud teda sinna autovarga rolli panema! Liiga woke oled, aasin. Ma ei tea, kas selle vastumeelsuse taga võib olla reageering sellele, et noorte etendused on eelkõige selleks, et noortele midagi õpetada ja nö parodeerivad noorte elu ning noor inimene tajub selle ebasiiruse selgelt ära? Näitlejad on ju siiski oluliselt vanemad kui põhikooliealised.

Teine teema on mul vägivalla ja ebaõigluse kujutamisega. Miks seda peab näitama, küsib Mikro, kes on eriti õrn ja noor ja roheline. Seletan, et õppimiseks: nii on vale ja halb, ei tohiks kaasa minna ega tuimalt kõrvalt vaadata, tuleks sekkuda. Tema, täiesti siiralt: "Aga seda teavad ju kõik!" Ma olen tegelikult nõus, ma ei pea sundima end vaatama ebameeldivat asja, et seda mõista, samas, kui vägivalla võikust ei taju, ei tee seda mu arvates ka ükski etendus, film või raamat selgeks. Normaalsel inimesel on paha vaadata, hingelt rets saab ideid juurde?

Hiljuti tahtis Mini minna sõpradega õudukat vaatama ("Naeratus"). Ma küsisin, mispärast on tal seda vaja? Mina vabatahtlikult oma kujutlusvõimet mingite ebameeldivate kaadritega ei mürgitaks. Vanasti jah olid õudukad midagi pigem thrilleri sarnast, tänapäeval trumbatakse üksteist võigaste detailide näkku surumisega üle. Hiljuti just räägiti mingist "uuest ägedast" õudukast, mille esilinastusel suur osa rahvast oksele hakkas. Imeline kogemus, mida igatseda? "Naeratusel" oli reiting "keelatud alla 14" ja kuna Mini on alla 14, siis see jäi põhjuseks, miks ta vaatama ei läinud. L. pakkus, et K14 pole eriline reiting ju, vaatasin, et "Halloweenil" oli sama, aga ühel filmil, mille plakatil mees ja naine voodis, oli K16. Selge - seks paha, vägivald sobib. Lõpuks siis selgus, et osa Mini sõprade kambast läks kinno ja osa hängis niisama kaubanduskeskuses, seega ei jäänud ta üksi halliks vareseks, kelle paranoiline ema ei luba kinno minna. Need, kes käisid, hindasid filmi muuseas ilgeks jamaks ja üldse mitte õudseks. Tüüpilised teismelised.

Ma ise hiilisin omal ajal ainult "Ehast koiduni" vaatama, kui vanus välja ei mänginud, aga kedagi ei huvitanud. Vampiirifilmid olid ainukesed õudukad, mis mulle meeldisid. No kuni "Videvikuni" siis.