teisipäev, jaanuar 31, 2023

Oot - mismõttes inimesed suhtlevad?!

Harva, kui siinilmas veel midagi üllatavat teada saad, ma just praegu sain. 

Ühes lõimes arutati selle üle, kas pikkade vestluste pidamine interneti suhtluskeskkondades (mõeldud oli siis Messengeri, Skype'i jms privaatvestlusi,  mitte sotsiaalmeedia- või blogipostitusi) on vana aja värk või kehtib see siiani. Enamus arvas, et postitaja tunne, justkui tema privaatsõnumid oleks teistele tüütavad, on pigem ekslik, ja otse loomulikult suhtlevad inimesed pidevalt üks-ühele igapäevaselt. 

Ma olen see inimene, kes va juhul, kui on vaja mingi kokkusaamine kokku leppida vms, mitte iialgi ei kirjuta kellelegi privasse. Ja mulle ka ikka väga harva kirjutatakse. Ka siis mitte kunagi mingi pika vestluse pidamiseks, vaid mingid väiksed tähelepanekud, täpsustused või siis minu "lemmik" - inimene, kellega sa kunagi eriti sõbrustanud ei ole, lisab su enda kontaktiks alustades "hei, Marca, kuidas elad", mis hiljemalt kolmandaks lauseks on muundunud mingiks pähemäärimiseks: "tead, ma siin nüüd tegelen Avoni/Tupperware/Doterra/mingi püramiidskeemi/mingi kodutehtud poslamaslaga - äkki oled huvitatud?" 

Inimesed pidada üksteisega igapäevaselt privas asju arutama. Mis asju? Ma olen näinud küll, et osad muudkui toksivad telefonis, aga see tundub pigem teismeliste teema olema. Nüüd tuleb välja, et minuvanused kasutavad suhtlusäppe kah suhtluseks, juba imelik, eks? Mehega vahest kirjutame, et kas poest miskit vaja või siis jagame mingeid huvipakkuvaid linke, aga muud ei midagi. Mehel on sõpradega miski Skype´i grupp, aga seal samamoodi jagatakse operatiivinfot (kes kuhu minemas jms), mitte ei suhelda. 

Ma tunnen alati kellelegi sõnumit saates, et tungin teise privaatsfääri, tüütan ja ehmatan. See nõuab mult suisa julgust, mõtlen ette, et vot nüüd õhtul võtan kätte ja kirjutan sellele inimesele, sest on vaja miskit küsida. Aga et niisama mõtleks, hmm, sellest pole ammu kuulnud, küsiks, mis teeb? Sellist asja ei ole. Milleks siis sotsiaalmeedias stalkimine loodud on? Ma tõesti ei tunne, et oleks vaja suhelda. Kirjutan blogisse, kui miskit meelel ja keelel on, ülejäänud asju arutan oma peas olevate tegelastega. Mõnikord jah mõtlen, kuidas ma räägin mingit asja kellelegi olemasolevale inimesele, aga ega ma reaalses elus ei räägi, piisab sellest, kui see vestlus on oma peas ära peetud. Huvitav on see, et ema on hakanud viimasel ajal niisama helistama, räägib, mida ta poest ostnud on ja mida kolleegid teinud. Tal on ometi need kolleegid ja ka patsiendid, kellega terve päev on suheldud. Ma ei räägi enamasti päeva jooksul kellegagi. Teisalt, kui ma olen seltskonnas, siis ma ei istu üldse vaikselt nurgas, ainult, et ma ise aktiivselt ei otsi seda seltskonda ja jutupartnerit. Kui ei ole, siis ei ole, kui on, siis on.

Äkki sellepärast ma olengi antisotsiaalne - ma ei saa aru, et peaks aktiivselt oma suhetega tegelema, sõprust üleval hoidma ka muul ajal, kui üksikute kohtumiste vahepeal. Aga ma ei suuda. See ei tule mul loomulikult. Mismoodi ma tüütan kedagi, küsides, kuidas tal päev läinud on? Ma ei näe ju, mis tujus, situatsioonis jne see inimene mu küsimuse küsimise hetkel üldse on. Kusjuures, mind ikka väga häirib, kui me kellegagi näost näkku kohtume ja inimene süüdimatult telefoni vahib samal ajal, no kasvõi vahetevahel kiikab sinna. Mul võtab see täiega suhtlemismotivatsiooni maha ja ma ei saa aru, kuidas enamik sellega juba harjunud on ega pane tähele. 

Mind täitsa kohutab, kui vildakas on mu arusaam suhtlemisest, samal ajal kui inimene on sotsiaalne loom. Ma ei saa hakkama. Elementaarse asjaga. Ma juba heidan kõrval kõik töökuulutused, kus vähegi inimsuhtlust nõutakse (85% neist, ülejäänud nõuavad kõrgemat IT haridust...), sest need ilmselgelt mulle ei sobi. Ei lind ega loom endiselt.

20 kommentaari:

  1. "Ma tunnen alati kellelegi sõnumit saates, et tungin teise privaatsfääri, tüütan ja ehmatan"

    Mul on sama tunne kui ma pean kellelegi helistama. Lükkan päevi edasi kui pole kiiret ja tänan õnne kui ta on mul sotsiaalmeedia listis, sest siis ma saan jätta teate ja ta vastab kui tal on vaba hetk. Mõte, et ma segan oma helistamisega valel ajal on mulle ebameeldiv.

    Jah, mina olen see, kes 5 päeva nädalas suhtleb tööl virtuaaltiimis ja sõpradega regulaarselt FB chatis ja skypes. Meil on ühised virtuaalsed telekavaatamised nt :D Õnneks on teisigi, kes on sama napakad kui mina. Vahel ikka saame kokku ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega helistamine muidugi ka väga tore ei ole jah, eriti kui vähegi võõram inimene. Ma pidin kunagi tööalaselt ühele inimesele helistama, kes vastas, et ta ei saa hetkel rääkida, on matustel...

      Kustuta
    2. Oh, nii hea ajastus ja muidugi see fakt, et inimene matustel ei lülita telefoni välja... vaikseks või misiganes, e i vasta st.

      Kustuta
    3. Mul sama nagu KKl. Sõpradega, (eks)kolleegidega erinevad chatid, helistamist ei salli silmaotsaski, v.a. paar üksikut inimest, kellega just helistades suhtleme. Ja tõesti, vahel saame kokku ka, aga igapäevane lobajutt on chatis.

      Kustuta
  2. Mul on ka see tunne pigem helistamise puhul, samuti kuni selleni välja, et lükkan võimalikult kaugele edasi, igasuguste kirjalike ühendusevõtmisvormidega vähem, need ei tundu niisugusel määral tüütamise ja tülitamiseni, kuna vähemalt saab inimene vastata talle sobival ajal.
    Aga üleüldiselt suhtlemisega on mul ka probleem, see ei tundu mulle eriti vajalik, ma ei tunne sellest puudust, st siis suhtlusest selles tähenduses, mida ta minu arust tavamõistes tähendab - saame kokku, lobiseme niisama igapäevastest asjadest. Minu meelest kohutavalt tüütu ja hiljemalt tunni aja pärast tahaks ära minna ja oma asjadega tegeleda.
    Samas, üks-ühele suhtlusest (mis võib vabalt olla kirjalik), mis läheb igapäevatasandist palju sügavamale, olen ma vägagi huvitatud. Aga selleks peab olema spetsiaalne inimene, kes on samal tasandil.

    VastaKustuta
  3. Kui mul pole kellegagi messengeris lobiseda, tuleb jube üksildus peale. Siuke maailmast ära lõigatud kellelgi-pole-mind-vaja tunne. Õnneks mul on - s.t. on inimene, kellega praktiliselt iga päev loriseda + need, kellega mõnikord võib mõtteid vahetada, kui vaja. (Vaja = sees ebamugav tunne tekib, niisama otseselt vajalikud asjad stiilis "orgunnime sünnipäevakingi" või "kas sa mu juttu testlugeda tahaksid", tulevad kauba peale).
    Mis teemadel me selle igapäevase inimesega messengeris tükime? "Kõigest" on liiga ebamäärane vastus, eks? No ...
    kui söök tuli eriti hea, mainin, kui ei tulnud, vahel ikka ütlen, mida tegin. Arutan hetkemuresid, arutan oma toimimise üle (jah, VEEL ROHKEM kui blokki jõuab), edastan laste lahedaid tegusid või ütlemisi, mõtisklen oma loomade teemadel (loe: nad ei ütle, aga teevad vahel lahedusi), arutan igast kogetud asju stiilis: "Täna poes teendindaja vaatas sedasi pahuralt ja mina juba mõtlesin, et mid ma nüüd valesti tegin, kui tema ilme jälle mahenes ja ta ütles: "Ma vaatasin, et see karp on nurgast katki, mille te võtsite, aga ei, nägin valesti" ja nii tore, et inimesed on sellised suhtlevad, oma mõtteid väljendavad ja lahked, eks?"
    Tema kirjutab lisaks söögile ja inimestega suhtlemise asjadele, kuidas tal kodused torutööd edenevad ja arutab vahel, mis sarjades on ja kas see või teine valik parajasti vaadatava sarja tegijatel (näitleja vanus, nahavärv, mälestuste-meenutuste hulk ja näitamisviis, üldine pinge-leevenduse vahekord, meeleolu) on hea. Vahel jagab mingeid meeme või videosid, umbes et "tundus sulle sobivat" või "täpselt mina, eks?"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vat selline asi on jah hästi võõras mulle. Mul justkui jookseb juhe kinni "mis ma nüüd vastan talle? ok? peaks midagi enamat ka omaltpoolt ütlema ikka? aga mida? appi! kas ma võin nüüd välja logida, või ta eeldab, et me veel räägime?" Samas seal on see ka kindlasti, et mingid väikesed igapäevatähelepanekud saan ma kodustele edasi anda, kui neid ei oleks, võib-olla ma otsiks ka seesugust suhtlust rohkem ja harjuks ära.

      Kustuta
    2. Mulle on see, jah, koduse suhtlemise aseaine =)

      Kustuta
  4. Ma ka tunnen messengeris kellegagi suhtlust alustades nõutust. "Kuidas sul läheb" on nii kulunud. Muud avangud pole ka paremad, ikka mõjuvad kunstlikult. Kui oled kellegiga koos samas paigas samal ajal, siis ümbritsev keskkond ise annab mingid vestlusteemad kätte. Ja ei pea midagi pungestama välja mõelda.
    Kasutan sotsiaalmeedia privaatvestlusi selleks, et kas midagi asist täpsustada (millal ja kus kokku saame; olen sulle võlgu, kuidas saan ära maksta jms). Või siis tõesti selleks, et sõprust üleval hoida kokkusaamiste vahepeal. Umbes, et kui kirjutan sõbrale/tuttavale vahel, siis annan märku, et pole teda täiesti unustanud. Aga mingit pikka vestlust messengeris kellegagi -- no ei. Mulle on oluline hääle kõla, kõrgus, pausid lausete vahel, näoilmed, silmside, naer ja naeratused jne jne, ja mingisugune sõnade trükkimine ekraanile või emotikonid seda ei asenda. Telefonivestlus on veidi parem, kuid mitte palju.
    Kunagi ammu õpinguaastatel sai küll läbi chati pikki tunde suheldud inimestega, keda polnud kunagi kohanudki, ja siis tundus, et meie vahel on sõprus või midagi enamatki. Ma ei tea, mis siis teisiti oli. Võib-olla olin siis naiivsem ja uskusin rohkem oma ulmasid.

    VastaKustuta
  5. Mul tekkis korra privadialoog twitteris, aga see oli avaliku kommentaariumi loogiline jätk - me kommenteerisime mõlemad kellegi teise säutsu all ja seejärel kolis ta privasse, sest tahtis säutsujat kommenteerida, aga ei tahtnud talle haiget teha ja miskipärast tundus talle, et ma olen usaldusväärne pihi...vanem.

    Selle sisu tõttu see ei tundunudki kommentaariumist endast kuigi erinev.

    Muidu olen pidanud mammut- ja mitte-nii-mammutmeilivestlusi blogosfääris kohatud inimestega. Vahel sama loogikaga, et mõni pähetulev kommentaar on selline, et äkki teeks blogijale haiget ja siis jätkame kommentaariumi privas. Vahel sellepärast, et vestlus kandub blogipostituse omast nii kaugele eemale ja järsku pole viisakas teemast minema sõita (apropoo, mind ennast oma blogis ei häiri teemaliug üldse). Vahel seepärast, et suhtlus läheb miskipärast isiklikumatele teemadele ja isegi kui hetkel kohal olevaid kommentaatoreid ei häbene ega karda solvata, siis kogu maailmale ei taha end nii palju avada, aga see, mis on internetis avalikult üleval, on ju potentsiaalselt kogu maailmale näha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja kirja teel on kuidagi kergem väljendada seda, mis ma tegelikult öelda tahan. Sest ma näen seda kirja panduna, taipan, et "lugeja ei saa siit seda välja lugeda, mis ma mõtlesin" ja saan kohe ära kohendada, et ikka oleks nii, nagu ma mõtlesin. Suuliselt ei saaks.

      Kustuta
    2. +1. Kirja teel on just seepärast kergem suhelda, et ma saan seal võtta aega, et täpselt sõnastada. Lisaks: kui ma teen vea, ei veni arusaamatus igavikku, sest ma ise ei pane tähele, et tegin vea, vaid see on mulle kohe näha.
      Paar päeva tagasi rääkisin rahva ees sündmusest, mis "kindlasti tuleval aastal juhtub". Alles kodus tuli ette, et see "tulev aasta" on juba kuu aega peal, dohh.

      Kustuta
    3. Mul ka sama. Verbaalselt on mind liiga lihtne ummikusse ajada ja ma ei saa oma mõtteid koondada. Üks teema on kõikvõimalikud segajad ja teine see kui on eriarvamus ja hakatakse ründama, vahele segama, vaidlema ja ma ei jõua mingil hetkel enam vastu võtta või jälgida.
      Kirjalikus versioonis oleks nagu selline "aja mahavõtmise" hetk olemas või ka võimalus üldse mitte reageerida. Ma olen FBs tüütuid jutustajaid blokeerima pidanud ja ka tuimalt ignoreerinud.
      Ja see, et kas suuline või kirjalik, ei ole vist nii must ja valge ka, pigem eelistuste teema, et kui saab, siis kindlasti pigem.

      Kustuta
    4. Ses suhtes ma olen samal arvamusel, kirjalik suhtlus annab võimaluse paremini mõtteid koondada, argumenteerida jne, aga see läheb mul pigem sinna blogimise või mujale postitamise lahtrisse. Privaatvestlust ma kujutan ette ikka nagu üks-ühele vestlemist, sama mis näost näkku, ainult ilma miimikata ja teise meeleolu tajumiseta.

      Kustuta
  6. Ma olen samasugune, sotsiaalmeedia täitsa vale termin - korrektsem minu puhul hädavajaliku info jagamise äpp. Suhtlust kui sellist haruharva, kui midagi väga kõnetab ja soov emotsioone jagada. Pere ja sõbrad samasugused: kui miskit asjalikku või olulist öelda pole oleme vait ja ei tunne üldse halvasti. Fotosid samas jagan aeg-ajalt instas ja fb's.

    Moblas pidevalt chattimine on vist ikka noorte või armunute päralt. Telefonivestlused sama, mul enamasti paariminutilised. Noorestpeast sai küll tüdrukutega tundide kaupa lobiseda😁 Suhtlemine sõprade tuttavatega ikka näost näkku, telefoni või messiga lepitakse lühidalt kokku koht, aeg, tegevus.

    VastaKustuta
  7. Kusjuures nooremana sai tõesti tunde suheldud nii telefonis kui ka MSN-is. Hmm. Huvitav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lapseea kirjasõprus, millest kirjutasid millalgi, on ju ka samast vallast.

      Kustuta
    2. Kirjasõprust ma võrdleks pigem blogimisega siiski. On aega seedida ja pikemalt kirjutada jne. Privaatvestlus eeldab üldiselt, et kui on nähtud, siis ka vastatakse (on ju mingi väljendki "seen't vahtima"). Mul kunagi üks suhtlus läks selle nahka, et teine pool muudkui tippis, ma jõudsin ainult vahele pista, et "aa" "jajah" "ok" ja siis järsku sain süüdistuse, et ma polevat üldse temaga suhtlemisest huvitatud, miks ise midagi ei kirjuta :D

      Kustuta
    3. See on siis jah huvitav, sest ma olen alati arvanud, et mul on see käitumine just sealt pärit. MSN, siis jututoad, Skype´ile läksin üle siis kui MSN kadus (mis tollega üldse juhtus, ei mäleta). Enne oli veel koduka kaudu nn fake meilide teel suhtlus (st väljamõeldud nimed). Siis muidugi olid netis teistsugused kujud ka, netti oli piiratult käes :)
      Tööpäev algas kursaõdelele kirju kirjutades, vahel vahetasime mitu päevas. Hiljem tulid kiiremad suhtlusvahendid.

      Mul vist vähenes reaalne suhtlus siis kui maale kolisin ja kõik sõbrad linna elama jäid. Ja siis ma võtsin esimese koera, st ei mingeid spontaanseid kinoskäike jne. Koeravõtmine muutis sõpruskonda ja elustiili, rutiin pidi kogu aeg olema paigas. Virtuaalsuhtlus oli palju abiks.

      Kustuta