Töövõimetu

Oeh, millise pingepeavalu ma esmaspäeval sain! Meile tuli nimelt uus asendustöötaja ja talle oli vaja vajalikke dokumente tutvustada (ning selgitada, kuidas kõik on mõttetu formaalsus, tegelt võib ikka siis söömas käia, kui kõht tühi, aga sisekorraeeskirjades peab kellaajaliselt kirjas olema jne), allkirju võtta, niisama asju seletada ja töötegemist näidata. Mitte midagi kontimurdvat normaalsele inimesele. Ma tahakski aru saada, kas ma olen tõepoolest selline inimene, keda seesugune muutus rutiinis niimoodi raputab, või on see õpitud harjumus - ma olen lihtsalt aastaid töötanud vaikuses, klapid peas, omaette, mitte kellegagi suheldes. Äkki, kui ma oleks eluaeg "normaalset" tööd teinud - koosolekud, töörühmad, suvaline kontoriloba jne, ma ei pilgutaks silmagi mingi uue töötaja juhendamise peale? Siiski ma vahel ikka piilun tööpakkumisi ja sisemiselt võdisen, sest enamikul on nõueteks suhtlemisoskus ja koordineerimine ning mul on tunne, et see on lõks ja mina niimoodi ei saaks ehk igasugused karjäärivõimalused on minu jaoks enam-vähem surnud. Oma haridusele vastavat tööd ma lihtsalt ei suuda teha. 

Sattusin just lugema A. Hvostovi "Kirjad Maarale", mis mul ilmumise ajal kentsakalt vahele on jäänud, sest see oli toona popp ja raamatukogus olid järjekorrad. Ma olen alles alguses, aga paistab selline blogistiilis (mis see blogi muud on, kui kirjad maailmaruumi?) üllitis, mida lugedes kas imestad, et vaata, kuidas saab ka elada ja mõelda või noogutad kaasa, et jaa, mul ka nii. Igatahes on Hvostovil peatükk autismist, mille ta (vist) ise täiskasvanuna endal diagnoosinud on. Autismispekter on lai ja Hvostov mingi raske juhtum pole, aga kummalisel kombel kattuvad kõik tema kirjeldatud sümptomid minu omadega. Nali on selles, et ma pole iial mõelnud, et need võiks minu puhul mingid spektritunnused olla. Ma olen arvanud, et ma olen imelik (kes ei oleks, ema ütles alati, et tegelikult saaks kõigile diagnoosi panna, Hvostov muide nimetab mingit vaimse tervise uurimust, kus pmst sama leitakse) või siis lihtsalt laisk ja loll. 

Niisiis, millest Hvostov räägib. Esiteks selline hästi kummaline asi nagu võimetus kuuldud lauludes tekstist aru saada. Ma mäletan, kuidas põhikoolis klassivend imestas kerge põlgusega hääles, et "sa oled inkas klassi parim, mismoodi sa ei tea, millest Crash Test Dummies'e lugu "Mmm mmm mmm" räägib?" Mul on vaja sõnu lugeda. Ma ei suuda kuulates muusikat ja sõnu eraldada. 

Hvostov räägib, kuidas ta teatud koolitundides ei suutnud keskenduda, sest teema ei pakkunud huvi. See on klassikaline asi, mille mina isiklikuks otsuseks olen mõelnud, kuid samas, ma lõpuks ju ostsin raaamatu "Matemaatika õhtuõpik" ja ma ei suutnud seda lugeda. Sõna otseses mõttes "ei suutnud" - sõnad ujuvad ees, mõte läheb uitama jne. Sama teema on mul seaduste lugemisega. Ma arvasin üldiselt, et eks see ole teistel ka nii, aga paistab, et enamik siiski suudab end piisavalt kokku võtta, et ka igavat teksti omistada. Mina ei suuda. Hvostov mainib veel, kuidas tema omal ajal sai pragada, et ei osanud öelda, kuidas ta mingi (õige) lahenduseni jõudis. Mina olen alati siiralt arvanud, et grammatika on puhtalt asjaarmastajate hobi ega saa kuidagi keeleõppele kaasa aidata. Kui keegi minu käest küsis, et miks nii ja mitte naa, ma lihtsalt vastasin, et aga nii on, mismoodi teisiti olla saaks? Mõtle natuke oma peaga, sa ju kujutad ometi ette, kuidas seda sõna õigesti kirjutada? Kui ma elasin koos eksiga, kes oli düsgraaf, sain ma aru, et tema puhul see ei aidanud üldse, ta suutis oma peas näha igasugu imelikke asju, mitte aga seda, kuidas olema pidanuks. Minu järeldus oli see, et düsgraafia on haigus, aga ma ei tulnud selle peale, et ka minu oskus on kõrvalekalle. Kõik, mida ma tean, ma lihtsalt tean, on kuidagi külge jäänud, ma ei ole mitte midagi õppinud, sest ma ei suudagi õppida. Eriti asju, mis mind ei huvita ka. On ju ka matemaatikuid, kes teavad õiget lahendust, kuid ei oska sulle näidata lahenduskäiku. 

Hiljuti hakkas ema ka rääkima, et ta on lõpuks aru saanud, et oskus nimetada kõigi oma klassikaaslaste nimesid alates esimesest klassist, ei ole normaalsus, vaid ebanormaalsus. 

Võimetus hommikuti "tere" öelda. Täiesti haige värk, ma ei saa sellega hakkama ja omas peres me nüüd ei ütlegi seda kunagi, aga ma mäletan draamasid, mis sellega nooruses kaasnesid. Ma sain ise ka aru, et pole mingit objektiivset põhjust, miks ma seda öeldud ei saa, ma ei ole ülbe või pahas tujus nagu teised eeldasid - see lihtsalt ei tulnud mul üle huulte. Töö juures me ütleme muuseas "hommik", mis kõlab rohkem kui fakti konstateering ja sellega ma tulen toime. 

Eks enda eripäradega ongi muidugi nii, et sa kipud eeldama - küllap on teistel ka nii. Ma lapsena siiralt arvasin, et kõik inimesed näevad ühe silmaga, teisega ei näe, aga kokku tuleb selge pilt. Kui ma selle tõega aga oma ema valgustasin, viis ta mind kohe arstile ja mul tuvastati amblüoopia....