Lilledest ilma liblikateta

Eelmisele teemale jätkuks. Olukord ise sai muidu lahenduse nii, et Mini ostis lilled ise ja Mikro rottis sõbranna käest - ehk siis tüüpilisel moel. Aga siis kommenteeris mustkaaren postitust selle nurga pealt, et just poisid ei taha õpetajatele lilli viia ja mulle meenus, kuidas L. ütles, et tema "ei saanud" kooli ajal ühele oma klassijuhatajale lilli viiagi, sest too oli meessoost. 

Noh, ma olen lilledega poisse näinud küll ja oma isale ma viisin ka alati sünnipäevaks lilli, aga L.-i seisukoht on tõesti see, et "meestele lilli ei kingita!" Meenub see silt kuskilt arstikabineti ukselt, et "arst lilli ei joo!" - ei teagi, kas tegemist oli mees- või naisarstiga küll. Ma olen kuulnud jah, et meestele viiakse pudel. Ja sedagi, et täiesti normaalsetes, viinakatkust puutumata peredes kingitakse üksteisele - lapsed vanematele, vanemad lastele - pudeleid. Ja mitte siis veinikest õhtusöögi kõrvale. Mul on pigem selle vastu sisemine tõrge kui lillede. Lapsed joovad ju ikka vanemate eest salaja, eks? Aga see on vist minu kiiks, et ma ikka päris ei usu, et ma päriselt täiskasvanu olen ja suuri inimesi enam kartma ei pea.  

Kellele ei meeldiks lilled, küsiti mingis raamatus. Ma ei saa öelda, et mulle lilled ei meeldiks, aga ma ei tuleks selle pealegi, et neid endale osta koju vaasi. Kohe meenub Lana Del Rey "Other woman" - The other woman keeps fresh cut flowers in each room. Nagu, miks? Jälle üks mühakluse tunnus, ma pakun. Aga ei ole ju kuidagi nii, et "võeh, lilled, mingi eitede värk!" Või siis mõnel mehel on? Mu kodu läheduses elab üks üksik mees, kes peab hiiglaslikku lilleaeda, mu meelest ta ei müü neid lilli ega midagi, lihtsalt oma rõõmuks toimetab kogu soojema aja seal aias ja mingeid söögitaimi tal ka ei paista olevat. "Raudselt on homo!" Florist Taivo Piller. Samas, mul eks käis kunstikoolis (eks see ole ka üks selge homode värk, onju :) ja seal oli lilleseade kohustuslik aine soost sõltumata ning ma ei mäleta, et ta oleks seda õudusega meenutanud. 

See lihtsalt on nii imelik. Lilled on lilled, nad lihtsalt on, loodus on nad tahtlikult ilusaks loonud, et meelitada ligi tolmendajaid putukaid ja paraku mõjub see ilu ka inimestele, kellel on kah ilumeel olemas. Aga inimesed on oma targa peaga välja mõelnud mingeid tähendusi, et kellel sobib seda ilu tunnustada ja kellel mitte. No nagu kõigil inimestel on pisarakanalid ja siis mehed ei tohi neid kasutada. Kusjuures mu laps oli väiksena täiesti hämmingus sellest, et mehed tegelikult saavad füüsiliselt nutta - ta arvas, et neil on mingi füüsiline takistus selle koha pealt...Lisaks veel see, mis sorti lilli tohib kinkida (a la "surnulilled") või see, kas elusale tohib paarisarvu lilli kinkida. Mu ema võitles selle viimase vastu ja kinkis alati paarisarvu just nimme ja siis vanaema püüdis sealt pundist salaja ühe õie ära nihverdada, et ikka kombekas oleks.  

Mühakas

Ja see juhtuski...igal aastal on viimasel hetkel meelde tulnud, aga sel aastal avasin Stuudiumi, kus Mikro klassijuhataja tänas saadud lillede eest ning mulle meenus, et KRT KÜLL! Lilled tuleb õpetajale viia esimese septembri puhul! Kusjuures ma nägin hommikul tööle tulles mõningaid lapsi lilledega, aga üldse ei ühendanud ära. Tähendab, ma sain aru, et kuhu ja miks nad lähevad, aga et mu enda lapsed ju ka vajanuks lilli, üldse ei meenunud. Kas see on normaalne? Ega lapsed ka meelde ei tuletanud muidugi. Ma ei tea, kas nad on samasugused sotsiaalsete reeglite suhtes pimedad või eeldasid midagi muud - a la "ema sel aastal ei tegele selle teemaga, peab ise hakkama saama". Mini võib-olla sai ka, Mikro kindlasti mitte. Ma eeldan. L. pööritas üldse silmi, et mis pagana lilled, mis mõttetu jama, tema pole iial ühelegi õpetajale lilli viinud. Äkki ta ei mäleta? Aga äkki ma ise ka mingist vanusest enam ei viinud? Täiesti tühi maa. 

Ma lihtsalt loodan, et nad ei olnud ainukesed sotsiaalselt ignorantsete vanemate lapsed oma klassis. 

Ja ma ei saa aru, kuidas teistel inimestel need kinkimise asjad loomulikult välja kukuvad. Kõik need sünnipäevad, jõulud - ma pean eraldi meeles pidama, et on vaja midagi kinkida. Külla minnes tuleks midagi kaasa võtta jne. Et juhuslikult leitakse mingeid asju poest, mida kellelegi teisele kinkida - ohh, täpselt temale sobiv! Miks minuga mitte kunagi niimoodi ei juhtu? Ahjaa, ma leian harva endalegi mõne asja, mis mulle sobiks....Suvel toodi mulle näiteks seelik. Inimene ütles, et see seelik on täpselt mulle sobiv ja tuli välja, et oligi. Huvitava lõikega, taskutega, mustriline ja ägedas värvitoonis. Universaaluniversumist, kuhu ma isegi sisse astuda ei taipaks. Aga mina ei ole inimene, kes selliseid asju tähele paneks - mis kellelegi sobiks, mida keegi vajaks, mis oleks teise inimese suhtes kena žest.  

Suvepäevadest

Veidi aega tagasi kirjutasid mõned blogijad oma kogemustest suvepäevadega, ma siis hüppan ka veel sellele lahkuvale rongile.

Esimeses töökohas, tootmisettevõttes, oli meil suvepäev. Toimus see tootmisettevõtte taga tühermaal, kus praegu asub muuseas mu kodu - hea kokkusattumus iseenesest. Püstitasime tühermaale telgi, mängisime mingeid sportmänge, grillisime ja muusika mängis. Möödujad vahtisid eemalt, aga eestlaslikult keegi lähemale ei julgenud tulla, kuigi vabalt võis mulje jääda, et tegemist on mingi avaliku üritusega. Kultuuriline apsakas oli see, et olime varunud joogiks veini ja õlut, mis eestlastest kontoripoolele oli väga ok, aga vene enamusega tootmispool niheles nukralt. Kuni hakkajamad panid rahad kokku ja tõid poest Belõi Aisti ja viina, kusjuures suur enamik neist olid noored naised, aga isegi nemad ei joonud alla 40 kraadiseid jooke. Mingeid joodikuid meil ei olnud, kõrgharitud noored venelannad. Kõrgharitud siis mingites toonastes Annelinna erakõrgkoolides kalli raha eest. Kui meil raamatupidaja plaanis lahkumist, otsisime asendajat just nende neiude hulgast, sest paberid neil ju olid, aga neiud värisesid kõik kobaras koos üksteise kaisus ja piiksusid haledalt, et ei-ei, meie küll ei taha sõbrannasid maha jätta ja tootmisest kontorisse tulla! Hästi huvitav suhtumine. Lõpuks leidsime ühe kutseharidusega eesti tüdruku, kes raamatupidajaks tuli ja ka ametisse jäi. Suvepäevadest rääkides mäletan, et rootslasest ülemus ja venelannast vahetusevanem suudlesid pimedas, mõlemad abieluinimesed. Fuih! Mingi aeg käis ülemus ka mind pinnimas, et läheks Atlanti edasi, aga ma juba kujutasin seda edasist ette ja keeldusin. Hilisem suhtlus ülemuse ja vahetusevanema vahel jätkus professionaalsel tasandil. 

Tähtsas ministeeriumis olin mina see, kes suvepäevade korraldamise eest vastutas. Juba ette sooviti sellega õnne, sest kollektiiv koosnes uskumatutest pirtspersetest. Panin siis mingi puhkeküla kinni, oli bänd, olid mingid mängud, oli söök-jook (2 ühikut alksi näo kohta) ja ööbimisvõimalus. Ahjaa, suveseminar oli asja õige nimi. Raul Rebane esines meile, väga huvitav oli. Selle eest tahtsin 100 krooni nina pealt saada, mis muidugi peo eelarvet ära ei katnud, aga abiks ikka ja lisaks ei saanud avalikkus iniseda, et ainult maksumaksja raha eest pidu peetakse. Toona oli meil keskmine palk kindlasti üle 15 000 krooni kuus, aga see 100 pani ikka väga paljud silmi pööritama. Kindlasti ei olnud osalemine kohustuslik. Pidu õnnestus igati, keegi ei tulnud peo ajal millegi üle vinguma ja tundus, et inimestel oli meeldiv olla. Kummaline oli vaadata ainult, kuidas pimeduse varjus lahkujad omale teistest üle jäänud jooke hõlma alla krabasid. Tagasi kontoris, oli vaja tagasisideankeedid välja saata. No ja siis hakkas tulema. Põhimõtteliselt lamedamat pidu ei oleks saanud ollagi. Ilmselt mittevingujad ei pidanud vajalikuks kirjutada, aga vingujad seda enam. Ja ei olnud nii, et "järgmisel aastal võiks olla veel see ja too, aga üldjoontes oli tore." Ikka konkreetne kiun. Mismõttes oli mingi imeliku maitsega kartulisalat laual? Oleks võinud ikka väheke pingutada normaalse toiduga, liiga labased söögid! Ise te, koonrid, ei raatsinud sottigi maksta ja mina pangu mingid peened pipstükid lauale? Kogu "labane söök" söödi muuseas ära. Igatahes mulle jäi sellest korraldamisest küll maru mõru maik suhu. 

Praeguses kohas olen nii pikalt olnud, et kõiksugu üritusi ei mäleta, neid ikka on olnud. Otseselt suvepäevi mitte, aga ettevõtte sünnipäevi oleme püüdnud soojal ajal või soojas kohas tähistada küll. Barcelonas ja Ateenas käisime, Rootsis külastasime mingit mõisa (ma ei tea, miks ma toona ei uurinud, mis koht see täpsemalt oli), erinevaid ühisettevõtmisi (muuseumid, kardisõidud, merekruiisid, põgenemistoad) on olnud. Need olid siis konkreetselt meelelahutusüritused, mitte mingid pool pidu-pool töö üritused. Meil on nii väike kollektiiv, et midagi piinlikku või ebameeldivat neist üritustest meelde ei ole jäänud, keegi pole end kompromiteerinud ega midagi. Oleks ainult rohkem väljasõite rohelusse! Sügisel tuleb meil suur ümmargune juubel, aga praeguse eelarve valguses ei toimu ilmselt mitte midagi. Ei aja üldse ootusi kõrgeks. Kui emafirmal sama numbriga juubel oli, lennutati kogu kollektiiv soojale maale, meil äkki lubatakse kringel tellida vms. Sellised ajad on saabunud. 

Kaunase peidetud pärlid

Kaunasesse minek oli meil varakult plaanis, kuna seal toimus augusti alguses leedukate esimene Geo-Megasündmus (Megasündmus tähendab seda, et sinna eelregistreerub üle 500 inimese, sellest suuruselt järgmine on Giga, kuhu peab regama juba üle 5000, aga nii suuri üritusi on korraldatud vaid USA-s, Kanadas, Tšehhis ja Saksamaal, kus on suurimad mängijate kogukonnad). Leedukate Mega toimus Kaunases, kus on mitmeid (9) Vene Keisririigi aegseid kindlusi, millest siis ühes, kus muidu tegutseb sõjamuuseum, peeti ka seda üritust. 

Kaunases olen ma paar korda käinud, ei tundunud väga lahe linn. Esimene majutus, mille bronnisime, hüppas alt ära ja lisaks luges L. kuskilt uudist, et Leedus levivad ööbimiskohtades lutikad (mille korvpallurid olla Prantsusmaalt kaasa toonud :) Ehk siis ootused ei olnud teab mis kõrged. Õnneks leidsime uue majutuse, üsna viimasel hetkel, kuna enamik kohti oli hõivatud, sest samal ajal esines linnas Robbie Williams. Olin täitsa nõus hosteliga, kus vannituba teise toaga jagatav, Tallinnas juba kogenud sellist asja ja ei olnud hullu midagi.

Linna jõudes oli just suur äikesevihm läbi käinud ja kuigi sellel tänaval, kus meie hostel asus, ei olnudki vist sadanud, siis autoteedel olid parajad jõed, mis voolasid kõrgemalt mägedest, sest Kaunases on künkad, mis on meie mõistes vist täitsa mäed ja hostelisse pääsemiseks polnud muud võimalust kui pahkluuni vees kahlata. Täielik Lõuna-Euroopa. Hostel oli nunnu - vastuvõtus täideti meie andmed käsitsi perfokaardile! Mitte mingit arvutit ruumis ei olnudki! Aga kõik oli puhas ja sõbralik. 

Esimesel õhtul tutvusime ümbrusega ja nagu klassika, siis "ah, lõikame siit läbi pargi" osutus kõhedaks võtvaks teekonnaks läbi hämarduva ürgmetsa, kus oli näha, kuidas päeva ajal möllanud vesi endale teed oli rajanud - potentsiaalselt eluohtlik värk. Alustasime tegelikult eelpeolt vanas püssirohukeldris, kus tegutseb selline koht nagu P.A.R.A.K.A.S.   Eestlastele tegi see muidugi parajalt nalja. Endises keldris on siis avatud kultuurikeskus, toimuvad igasugu üritused, keldrikäikudes on aastaringselt baar, kus talvel ilmselt õdus, aga suvel pigem kõle ja rõske. Sealt liikusime üle raudteesilla küüditatuile püstitatud ristiga mäe poole, kust algas väga huvitavate majakolosside ja supervaadetega linnaosa Žaliakalnis ehk Roheline Mägi. Linnaosa on UNESCO modernistliku Kaunase pärandi osa, sest siinsed 1920.–30. aastate majad on arhitektuurselt ainulaadsed. Mäe otsa saab muuseas Euroopa ühe vanima funikulööriga, meie seda küll ei kasutanud. Linnaosa tekkis ajal (1919-1940), mil Kaunas oli Leedu ajutine pealinn. Vaated majade tagahoovidest olid vapustavad, neid nautis muidugi ka kari kohalikke teismelisi. Sellist Kaunast ma üldse ei teadnud. 

Järgmisel päeval algas meie GeoFortress, mis oli ka väga vahva ja täis toredaid kohtumisi. Näiteks kohtasin täiesti juhuslikult prantslasi, kellega olin netis kirju vahetanud Pärnu teemal :) Ehitame putkat:

Pärast üritust läksime taas linna avastama ja leidsime lõpuks üles ka Kaunase vanalinna, mis mul taas varem kahe silma vahele jäänud on...Vanalinn ja Kaunase kindlus asuvad poolsaarel, mille tipus saavad kokku kaks jõge - Neris ja Nemunas. See on tõeliselt kena koht pargi, jalutusradade, mänguväljakute ja pisikese sadamaga. Raekoda ja suured kirikud asuvad kõik seal läheduses. Õhtul võtsime hosteli juurest auto ja käisime vaatamas veel erinevaid päris keskusest kaugemal asuvaid paiku, sest see pagana Kaunas on ikka suur ja eraldatud mägede ning orgudega. Näiteks peale maaliliste vaadetega veehoidla tammi algab Panemune metsapark, Nemunas teeb selle ümber kaare ning sel poolsaarel on imeline suur metsapark, jalutusrajad, rand jne. Marvele kaskaadide juures käisime, see oli kena vesine kivitrepp, läheduses taas matkarajad, vürtsi lisasid üle pea pikeerivad väikelennukid, mis tõusid kõrval asuvalt hobilennuväljalt. Hästi palju ürgset loodust jäi silma nii linnas kui eriti selle ümbruses, mida tähelegi ei pane, kui niisama peamagistraali mööda sõidad. Ja seejuures üsna inimtühi, mingeid turistide horde ei märganud kuskil. 

Tagasiteel oli meil veel üks põnev peatuspaik, nimelt Kédainiai tööstuspiirkond, kus plaanisime külastada üht mahajäetud biokeemiatehast. Oli vaja katusele ronida, noh. Tehas valmis 1963 ja jäeti maha nii 20 aastat tagasi. Selle ajaga on puud juba läbi katuse kasvanud ja betoon osati pehmeks muutunud, seega kauaks seda lõbu enam pole. Seda hämmastavam, et sissepääs hoonesse on igati vaba, ühtki silti ei näinud, mis otsesõnu keelanuks sinna siseneda. Tehase juurde jõudes tuvastasime ukse ees valge kaubiku ja lootsime, et tegemist pole mingi valvuri või turvafirmaga, aga nagu sel nädalavahetusel ennegi mitu korda juhtus - olid hoopis kaasmaalastest geopeiturid. Oligi kohe julgem tunne. Millised hunnitud vaated ja postapokalüptiline õhkkond!

Igal juhul jäin selle reisiga rohkem kui rahule. Lutikaid kah koju ei toonud. 
 

 

Laulupidu ja Saaremaa laiud

Kõigest kronoloogilises järjekorras. Vanad võlad kõigepealt. Kirjutasin, kuidas lapsed lähevad laulu- ja tantsupeole ja et koorijuht on vähe pire proua. Noh, sellega sai korda, kogu selle allkirja taga ajamise kammaijaa peale lõpuks leiti, et "ah, andke siis meili teel ja et meil on teie teise lapse andmed niikuinii olemas, võime sealt ka võtta". Ma ei kujuta ette, miks seda algset janti üldse vaja oli. Nii. Tantsupidu oli kõik tore ja imeline ning mingis kaadris näidati Mini isegi suures plaanis ja..siis tuli see vihmane rongkäik. Meenutame, et Mini oli juba nädal aega palavas pealinnas veetnud ja enne tema minekut ei olnud ilmateadet veel tulnud, seega tal ei olnud mingeid kummikuid, me poleks selle melu sees saanud talle keset rongkäiku neid viia ka. Tal olid mu ema nahast Eccod, mis pidasid küll päris kaua vihmale vastu, aga kui lõpuks alla andsid, siis käitusid nagu käsnad. Mini ei ole hädaldaja laps ja ta kindlalt tahtis väga laulupeole, aga koos tantsuõpetajaga otsustati siiski, et sellises seisus kaare all külmetada ei ole kuidagi mõistlik ning õpetaja tõi ta autoga Tartusse. Mini kirjutas oma väiksele õele, et andku too koorijuhile sellest teada (nad on samas kooris, aga olid rongkäigus eraldi, sest Mini marssis koos tantsijatega). Mikro siis andis info edasi, mille peale koorijuht teatas: "No sellest tuleb nüüd küll suuuuur pahandus!" Ma ei saa aru, miks ta pidi seda tegema, sest ok, mina ja ilmselt ka Mini oleks selle peale silmi pööritanud lihtsalt, aga Mikro oli tõsiselt murelik - miks sa elad ennast väikse lapse peal välja, kes oli ainult sõnumitooja? Loomulikult mingit pahandust ei tulnud, sest esiteks ei käi Mini enam seal kooliski, ta lõpetas selle ära ja läheb sügisel teise. Ajuvaba. 

Edasi positiivsemalt, sest keset juulit algas lõpuks ometi puhkus ja ka ilmad läksid just siis ilusaks. Meile tehti mõni aeg enne seda ettepanek külastada Vilsandit ja selle lähedasi laide. Ma olin kohe käpp, sest kui keegi teine orgunni enda peale võtab, siis ma loomulikult haaran võimalusest. Me ei pidanudki tegema muud kui õigeks ajaks Saaremaale Papissaare sadamasse jõudma ning sealt edasi viis meid kohalik paadimees. 

Kõigepealt võtsime suuna Salavale, mis on siis peaaegu Eesti läänepoolseim laid, kõige läänepoolsem Nootamaa on loodusreservaat ja sinna inimene minna ei saa. Ka Salaval on külastuspiirang 15.04-15.07, aga vahetult enne meie reisi avastasin, et RMK äpp annab nädal pikema keelu ehk siis me poleks tohtinud sinna minnagi. Paadimees kohaliku Vilsandi mehena aga väitis, et see on nonsenss, Salaval pole ammu ühtki lindu ning nõustus meid ikkagi sinna viima. Tõesti, ühtki lindu me ei näinud. Küll aga oli neid palju reservaadi juures, ikka nii palju, et ma olen ju ka luiki Käsmu lahel näinud pesitsemas, aga see kogus seal oli ikka täielik linnuparadiis. Paadisõit ise oli väga äge, kohati kihutasime nii, et kui keel oleks hammaste vahele jäänud, oleks sellest ilma ka olnud  - paat hüppas lainetel ja ma olin alati arvanud, et see on mingi pehme maandumine, aga kus sa sellega. Teisalt jäime peaaegu seisma, sest üle parda tundus vee sügavuseks nii põlvini. Salavale sai paadist täitsa kuiva jalaga, see oli ka erakordne luksus võrreldes järgmiste randumistega mitte-sadamates. 

Maastik Salaval - siit saaks häid põranda - või köögiplaate. Muide, just Salaval kirjutas Jaan Tätte oma kuulsa loo "Tuulevaiksel ööl".

Salava ja Loonalaiu vahel on tekkinud veel pisike Uus-Salava või Uus-Nootamaa (erinevad kaardid ütlevad erinevalt), aga sinna me ei hakanud piirangut arvesse võttes siiski minema kuigi algul plaanis oli ning võtsime suuna Nootamaale. Seal pidi juba läbi mere maale solberdama:

Loonalaid paistis silma sellega, et seal oli rannas maru palju merre uhutud kraami. Enamasti pudeleid, aga ka muud. Tänu heale asukohale oli Loonalaid omal ajal ka asustatud ja seal elas üks oma aja rikkamaid mehi lausa. Peeter All'ist saab lugeda siit. Tema majapidamise varemed on saarel siiani nähtavad. Loonalaiule ma mõtlesin, et ma suren. Tegime "väikse" valearvestuse ning mõtlesime, et miks minna ringiga kui saab otse ja otsustasime teel paadi juurde läbi vee lõigata. Oh mu jumal kui vale arvestus see oli! Vesi oli madal ja soe, aga kivid põhjas libedad ja teravad, paljajalu ei kannatanud ning matkaplätud muutusid raskeks ja soonisid just juba tekkinud villide kohal jalga, ma kohati valust ja vihast röökisin lausa. Üks ainus tark, kes jalgu märjaks teha ei saanud, läks ringiga ja oli oi kui õnnelik, kui kõvasti enne teisi paadini jõudis. Tagasi linnud, tagasi! Tagantjärele see koht, kus oleks pidanud teisiti mõtlema: 

Ees ootas veel Vilsandi. Vilsandis on korralik sadam ja sinna läbi vee minema ei pea, aga Vilsandi on siiski päris suur ka ja meil oli veel kindel plaan Vesilool ära käia, mis on siis nabanööriga Vilsandiga ühendatud saareke Vilsandi põhjaküljel. No ma natuke muretsesin oma jalgade pärast, sest L. oli arvutanud, et umbes 12 kilomeetrit tuleks meie matkake. Õnneks ei olnud ma ainus muretseja ning sadamas jäime kahtleva pilguga rendirattaid piidlema. Selgus, et neid on täpselt nii palju kui meidki ja õnneks sai siin terve mõistus võitu. Tagantjärele öeldes - me oleks kõik sinna saarele surnud ilma nende ratasteta! Kogu rada + siis Vesiloo, kuhu kulgesime jalgsi:

On ju tuttav postmargi kujundus see?

Vilsandil on päris palju majapidamisi, aga elamine seal ilmselt üsna komplitseeritud, kõik tuleb ju üle mere tuua, lisaks kurvastasid ühed vastu tulnud turistid, et liivaranda üldse polegi. Keset saart on telefoniputka, kust saad Jaan Tättele helistada ja tema lauluviise vastuseks kuulata. Sõita sai nii igaval kruusateel, külavaheteel kui ka metsas ja põllul - väga vaheldusrikas saar. Kogu aeg pääsesime vihmapilve eest pakku. Vesiloo oli eraldi elamus. Saareni läheb küll tähistatud matkatee, aga paaris kohas oli siiski veetakistus, mida siis vandudes läbima pidi, sest ega jalad tervemaks saanud ei olnud. Lisaks olid niigi ahtakese teeraja vallutanud kümned ja kümned hobused. Mul on aukartus kõigi loomade ees, eriti minust suuremate ja seetõttu oli paras katsumus neist nii lähedalt mööduda. Enamikul olid varsad ka kaasas, mine tea, mis teevad. Hobusesõbrad pööritasid meiesuguste (keda oli seltskonnas üsna mitu) peale muidugi silmi. 

Läksime päris lõppu välja, kus siis kuumadel kividel selili lebades unistasime, kuidas kibuvitsade vahelt ilmub kelner külma šampusega ning tagasi paadi juurde viib romantiline purjekas. Mida muidugi ei juhtunud, poolsurnult ja läbiküpsetatult vantsisime/pedaalisime paadini, mõned meist (minu eestvedamisel muidugi) valisid veel pikema tee ka. Aga nii tore oli!

Muidu ööbisime Saaremaal Karujärve ääres, kus igati meeldiv kämping, sest seal päriselt peeti öörahust kinni. Järgmisel päeval käisime veel paadiga järve keskel oleval saarel ka ära. 
 

Sünnipäevaunenägu

Nii, 55 lugemata blogipostitust veel - võrreldes alguse 275-ga on edasiminek märgatav. Ja paistab, et enamik postitusi on Gambrinuse õllepäevikult ja fotoblogidest - seega, millestki überolulisest vist ei olegi ilma jäänud. Mul oli siin nimelt kuu aega puhkust, millele eelnes veel kaks nädalat suvilakontorit, mil ma feedlysse ei pääsenud ja sain ligi vaid neile blogidele, mis mulle meilile tulevad (Epp, Katarina ja Maarja).

Vahepealsest ajast, mida ma nüüd tagantjärele lugenud olen, tahaks eelkõige südamest tänada W.-d  tema tööelu postituse eest. Mulle oli seda väga vaja. Mingi vastik sisemine hääl on pea viimase aasta sisistanud, kuidas tuleks häbi tunda oma madala palga pärast ja kuhugi pürgida. Õnneks ei paista kõrgemat palka eriti kusagil (helistati näiteks suurest rahvusvahelisest firmast, kuhu kandideerisin 5000 inimese personaliandmeid haldama ja nad olid väga tõrjuvad kui mingist keskmisest palgast rääkisin - see ei olevat kuidagi võimalik). Ja ma tegelikult ei kujuta ette, et peaks peale nelja tööd tegema või enne üheksat või kellegagi suhtlema või kedagi ülemuseks pidama. Hiljutises vestluses isaga teatas ta, et 10000 kuus palka saav inimene nüüd küll mingi rikas ei ole - rikas inimene elab millestki muust kui palk. Prioriteedid on inimestel erinevad ja mõnes mõttes ma usungi, et on valik rahu ja raha vahel. 

Oot, aga mul on täna sünnipäev ju! Ja kuigi ma tean, et teiste unenäod ei huvita kedagi, siis mul oli täna selline huvitavalt teemakohane uni.

Mul oli unes ka sünnipäev. Ja erinevalt päriselust ma isegi tähistasin seda  - mingi rendiruum oli pika laua ja karja tibidega, kellest ma mõnes tundsin ära oma kooliaegsed sõbrannad. Hakkasime just klaase kokku kõlistama ja preilnad võtsid järtsu, et mind kallistama kukkuda, kui järsku avanes uks ja sisse vajus kamp keskmises joobes tölle, viinakastid nende vahel. Sellised pigem ähvardava olekuga paadialused, elus karastunud eided ja pässid. Kast viinaga heideti minu kaunilt kujundatud sünnipäevalauale ja lällamine algas. Kuidas olukorda päästa, mõtlesin? Ei meist nõrkadest naisterahvastest neile elajatele vastast ole ning mõistlikku juttu nad ilmselt ka ei kuula. Tulin siin geniaalsele mõttele mikrofon haarata ja laulma hakata, et näidata - meie lõbu te juba ei sega! Ja ühtlasi töllidele märku anda, et nemad on väga vales kohas. Laulsin ma ikka nii nagu ma laulan, ei mingit viisipidamist või lauluhäält polnud mulle isegi unes antud mitte. Piinlik oli. Selgus, et piinlik oli ka kõigil mu sõbrannadel, joodikud jõid rahumeeli edasi ega pannud minu esinemist isegi mitte tähele. Edasi järgnes kaos. Purunesid kallid klaasid-taldrikud, sõbrannad tõusid vastikust tundes püsti, vabandasid ja läksid koju, parmude pidu võttis aina tuure üles. Lõpuks üks mees vajus pingi alla ja hakkas verd oksendama. Unes oli mul mu kollane nuputelefon, millega siis püüdsin 112 helistada. Sealpool võttis aga toru hoopis keegi väsinud häälega naisterahvas, kes teatas, et tegemist on tema mehega ja tol ongi kombeks niimoodi käituda, ärgu ma üldse muretsegu. Mingil hetkel saabus hommik, kõik oli lagastatud, kole, pinkidel lääbakil parmud. Kogusin kokku viimased terveks jäänud nõud ja mõned katkirebitud kingipakendid ning astusin kõledasse hommikusse. Mulle järgnesid kaks väikest roosat siga. Sain aru, et paar joodikut olid end sõna otseses mõttes seaks joonud, aga möönsin, et nad on selles olekus hoopis kenamad. Läksin siis, sead sabas, läbi külma, teravalt peksva vihma. Sead, vaesekesed, kiunusid külmast ja ebameeldivusest. Ühel hetkel möödusime mingist ööpäevaringselt avatud olevat putkast. Järsku olid sead kadunud. Vaatasin otsivalt ringi ja tuvastasin, et sead olid putkast viina ostnud ja taas-inimesestunud-parmustunud. Kahju, mõtlesin ja kiirustasin koju. 

Tagantjärele

Vahepeal on jälle aega mööda läinud ja praeguseks on laps siis põhikooli lõpetanud ning tantsu- ja laulupeole ära saadetud. Aktusest siis nii palju, et 2 tundi väga ei häirinud, möödus suht kiirelt, enamik auru läks ikkagi ükshaaval tunnistuste kätte andmisele. Mu meelest oli natuke kohatu see, kuidas mõnikord tulid järjest a la "Mari Maasikas, lõpetas kiituskirjaga, kõigi eksamite tulemused olid üle 90%, ainealane kiitus kehalises kasvatuses, matemaatikas, bioloogias ja kirjanduses, tunnustus õpilaskogus osalemise eest! Palume lavale ka Mari vanemad!" ja siis keegi järgmine "Ants Vaarikas." Minu tütre klassis oli 95% Mari Maasikaid ja paar üksikut Ants Vaarikat, mida paralleel edasi seda rohkem kaalukausid pöördusid ja no seda oli märgata. A-klass vs E-klass. Ma ei tea, kas aktusel peaks päris niimoodi olema. Aga kuidas me jätame tublid tunnustamata? 

Hämmastav oli see, kuidas enamik tüdrukuid oli täpselt ühesugustes kleitides. Tänapäeval, kus valik on üüratu. Pikk maani kleit ühes värvitoonis. Ma sellises vanuses vihkasin maani kleite. Mingi vanamuttide värk. Ma võistlesin selle nimel, kes läheb kõige lühema seelikuga. Ja võitsin. 

Kõned olid ka enam-vähem. Va see lapsevanemate oma, mille peale mul mõlemad lapsed silmi pööritasid, kui kõnepidaja üldistas, kuidas "meie olime need, kes öösel kell 3 Prismasse noodivihikut ostma tormasid". Mikro teatas, et "nii odav võte". Ega mulle ka selline semutsemine stiilis "kõik me ju oleme kogenud" ei meeldi, sest ma tavaliselt ei ole kogenud. 

Ainult üks lapsevanem komistas lavale suunduval trepil, üllatavalt ei olnud see mina. Laval toimus siis perekondlik ühinemismoment vanemate ja laste vahel, mõnel juhul oli õõvastav vaadata, kuidas seda etendati. Mu enda laps on selline kaelakargaja õnneks, aga ma ise ei oleks küll teismelisena tahtnud lava peal vanemaid kallistada (ma ei vihanud neid, lihtsalt ei olnud füüsiline inimene), aga nüüd justkui pidi, sest kõik teised. 

Pärast pildistada unustasime. Ei olegi mul uhket perepilti, mida sotsiaalmeediasse paisata. Ametlik fotograaf muidugi tegi klassipildi ikka. Mu lapsel oli kõige rohkem lilli, sest tal on kõige rohkem sõpru. Kuidas ta selliseks kasvas, ma ei tea, mingid varjatud geenid. 

Lõpupidu ei olnudki. Üks kümnene punt läks pärast kellegi suvilasse, mu oma sealhulgas, aga pool kaksteist läksime talle sinna järele, ei mingit läbu. 

Lõpupildi asemel, ei, see pole minu laps

 

Grrrrrrrr

Kõige populaarsemad on alati need postitused, mille blogija purjus vihase peaga kirjutanud on. Ma enam tegelikult eriti vihane ei ole, aga loen nüüd üles asjad, mis mind viimasel ajal vanduma on pannud.

Mul lähevad mõlemad lapsed laulupeole ja üks tantsupeole. Pileteid ei ole kunagi jahtinud, mu meelest telekast palju parem vaadata. Laulupeole minekuks on vaja lapsevanema ja lapse kontaktandmeid. Neid saab Stuudiumist ja juhul kui on kartus, et seal vananenud, võib ju ka meili teel küsida. EI! Kontaktandmed peab laps ise oma väriseva käe ja kehva mäluga ühe teatud paberi peale kirja panema. See paber liigub koos koorijuhiga. Meil juhtus paraku nii, et viimastes kooriproovides, kus see paber ringles, ei saanud üks laps osaleda mõjuvatel põhjustel. Teine osales, tema andmed on kirjas. Siis see esimene laps hakkas koorijuhti peale tunde taga ajama, et oma nimi ka kirja saada. Viimati näiteks öeldi talle, et koorijuht on "9.30 aktusel" ja peale seda natuke aega oma ruumis. Kirjast lugesin ma välja, et see aktus kestab 9.30ni, pärast tuli välja, et see oli vist hoopis algus ja lõppu polnud antud. Lapsel endal algas 10.15 klassijuhatajatund, ei jõudnud koorijuhti ära oodata. Saatis pärast kirja, et pidin kahjuks ära minema, aga loll nagu ta mul on (see on iroonia, eks), ununes oma nimi kirja lõppu panemata. Vastuseks tuli "Lugupeetud nimetu, mina ei oota!". Mu meelest veidi järsk? Lapsele, kes paraku ootas üle poole tunni. Saatsin koorijuhile iroonilise kirja, mille irooniat ta ilmselt ei mõista, kuidas me küll püüame selle üliolulise numbrikese, mis küll seal paberil juba meie pere teise lapse juures olemas on, kuidagi edastada, aga kui nüüd selle tõttu jääb laulupeol käimata, siis loomulikult aktsepteerime teie otsust. 

Teine kana on kitkuda põhikooli lõpuaktusega. Aktus on kaks tundi pikk. Laps, kes ise lõpetab, peab sellest veel 1,5 tundi varem kohale minema, sest ta paraku laulab kooris ja laulmisele eelneb proov. Ma ei mäleta, et omal ajal need, kes lõpetasid, veel ise esinema ka pidid. Pmst tähendab see pidulikus riietuses neli tundi söömata kügelemist. Paljud tüdrukud (mitte minu oma) tahavad ehk enne juuksuris käia või meiki teha. Mis kell nemad ennast valmis peavad panema? Aktus on kõned-kõned-kõned. Keegi juba küsis, et kes siis ometi lapsevanemate eest kõne peab? L. kähvas, et tema neli kooli lõpetanud ja ei ole iial kuulnud mingist lapsevanemate kõnest. No ma olen kõigest kaks, aga pagan, ka ei mäleta. Küsisin emalt, tema ka ei mäleta. Kui seda lastevanemate vestluses mainisin, sain kommentaari, et otse loomulikult ja alati on lapsevanemate kõne. Miks niimoodi inimesi piinatakse? Siis sain teada, et kiituskirjaga lõpetanute vanematele on reserveeritud kohad esireas ja nad aetakse sealt veel lavale ka, et mingi paber anda. L. teatas, et tema ei tule siis üldse. Ma ka ei tahaks, aga lapse pärast vist ikka peaks ja käratasin, et tuled küll! Aga miks? Sellist janti meie ajal küll ei olnud. Aa..see kõik on täie raha eest, nimelt aktus on tasuline. Algul räägiti vabatahtlikust 25-eurosest annetusest, eile sai laps kirja, et su vanematel vabatahtlik annetus tegemata :) Vanemuise rent on kallis. See peaks siis tagama, et kõik soovijad mahuvad saali, sest koolisaalid aktusteks enam ei sobi, kuna liiga väiksed. Noh, meil omal ajal olid õues ekraanid ja onud-tädid vaatasid lihtsalt seal ülekannet. Kui vanavanemad kuulsid, et aktus kaks tundi pikk, siis teatasid, et nemad küll ei jaksa ning tulevad alles pärast lilli tooma. Aga võib-olla tõesti on see Vanemuine puupüsti täis korralikke kannatlikke vanavanemaid ja lehmalellepoegi, ma ei kujuta ette. 

Ja hoopis teisest ooperist raevuhoog. Käisime nädalavahetusel Pärnus ja kuna terve Pärnu linn on nüüd tasulise parkimise ala, siis ööbisime hoopis Audrus, Veinitallis. Tall see ongi, ühes otsas siis resto ja meie väike ööbimispaik selle taga. Hästi ilus koht, kenad ruumid, uus sisustus, kõik vajalik olemas, esimese öö põhjal oleksin raudselt Bookingus 10st 10 andnud. Teisel ööl ärkasin kell 4 selle peale üles, et tunne oli nagu oleksin ööklubis kõlari taga. Ilmselt olingi, ainult sein oli vahel. Muusikat ei kuulnud, aga bass peksis niimoodi läbi maja, et tekkis mingi absoluutselt talumatu infraheli. Selline võitle-või-põgene tunne. Mingi aja üritasin näppe kõrvades hoides olla, aga selleks pidi kõrvadele päris tugevalt suruma, vatt kõrvas ei aidanud ja käed jäid valusaks. Imestasin, et mis pagana pidu algab öösel kell 4, aga L. väitis, et tegelikult algas see varem, aga ilmselt bass keerati põhja just siis. Ma ei tea, mis kellani see piinamine kestis, sest mingi aeg kui kõrvu paotasin (sõna otseses mõttes), oli nagu vaiksemaid hetki ja lõpuks kui peavaluga ärkasin, oli kell siiski kaheksa, vaikus majas ja ma natuke maganud. Aga poole viie paiku üleni higiga kaetult värisedes tundsin küll, kuidas ma sellele ööbimisele täiega ühe panen Bookingus. Lõpuks panin viis ja mainisin, et ürituste ajal hoidke eemale ja üürileandja võiks ikka kaaluda seda suuremate pidude ajal mitte välja üürida üldse. No et korralik tõrvatilk meepotis. 

 

AI ja luule

Manjana kirjutas sellest, kuidas ta AI abiga luulet kirjutas või pigem siis õpetas AId luulet kirjutama. Ma olen ilmselt täpselt see ratsionaalne inimene, kellest Manjana kirjutab, sest mind üldiselt hämmastab, milleks inimesed seda AId pruugivad. No et vestlevad maast ja ilmast, lasevad endale ennustada, teevad  endale psühholoogilisi analüüse jne. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, lihtsalt ise ei tuleks selle pealegi. Ma kasutan AId, et ta õpetaks mulle mingeid asju, mida ma ise ei oska ja teeks minu eest otsinguid. Kasutanud olen ainult ChatGPT-d ja kuigi Manjana räägib, et too ei saa luuletamisega sugugi nii hästi hakkama kui tema kasutatud programm, siis mul on täitsa positiivsed kogemused.

Ma ei lasknud AI-l küll luuletust kirjutada, vaid seda analüüsida, ise ma sellega hakkama ei saanud, sest luuletus on saksakeelne ja ma ei oska saksa keelt. Tegemist oli Rudi Carrelli lorilauluga "Goethe war gut", mille mõte on siis selles, et ilmselged riimuvad sõnad, mida aga pole kõige viisakam välja öelda, asendatakse teiste viisakate, kuid riimi mittesobivatega. 

Originaal:

Klaus Hinrich war Bauer
Kam niemals zur Ruh'
Versorgte die Schweine
Den Stier und die - Oma
Die meinte: Du weißt doch genau:
Ein lediger Landwirt
Der braucht eine - Fräse
Beim Dorfball sah er voller Lust
Ein Mädchen mit ein phantastischen - Brille
Sie tanzten nicht eng
Aus dem Grund
Er roch so nach Mist und sie roch aus dem...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Sie kam aus der Stadt und sie hatte Niveau
Besonders gefiel ihm ihr kräftiger - Hunger
Und was sie versprach
Fand er nett
Sie war bestimmt einsame Spitze im - Kochen
Er wußte zwar
Was jedermann weiß
Die Ehe ist letzlich doch der größte - Segen
Und sie litt an jenem Komplex:
Männer woll'n immer nur eins
Und zwar...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Er sagte zu ihr: "Du, mein Name ist Sepp
Ich seh' zwar so aus
Doch ich bin gar kein - Lehrer
Bin Bauer
Der heiraten muss"
Darauf gab sie ihm einen ganz heißen - Kaffee
Der dünn war
Doch Liebe macht blind
Er nahm sie in's Heu und sie kriegte ein' - Schnupfen
Deshalb bat er um ihre Hand
Bald kamen Babies am laufenden...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Verdammt nochmal, der Goethe war schon schon stark

AI analüüsis mulle nii:

1. „Versorgte die Schweine / Den Stier und die Oma“

   • 🔄 Asendatud sõna: Kuh (lehm)

   • 📜 Põhjendus: loetelu loomadest – "Schweine", "Stier", "Kuh"

   • 🔗 Riim: „Oma“ ei riimu millegagi; "Kuh" sobiks rütmiga ja teemaga

---

2. „Ein lediger Landwirt / Der braucht eine Fräse“

   • 🔄 Asendatud sõna: Frau

   • 📜 Põhjendus: naljakas asendus – mees vajab elukaaslast, mitte tööriista

   • 🔗 Riim: „Fräse“ riimub „...“, aga "Frau" oleks sisuliselt loogiline

---

3. „Ein Mädchen mit einer fantastischen Brille“

   • 🔄 Asendatud sõna: Figur või Brust

   • 📜 Põhjendus: „Brille“ (prillid) asendab kehaosa – tõenäoliselt vihje rindadele

   • 🔗 Riim: „Lust“ rida enne, nii et „Brust“ sobib väga hästi

---

4. „Er roch so nach Mist / und sie roch aus dem...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Mund

   • 📜 Põhjendus: riim "Mist" → „... roch aus dem Mund“

   • 🔗 Riim: „Grund – Mund“ oleks loomulik paar

---

5. „Besonders gefiel ihm ihr kräftiger Hunger“

   • 🔄 Asendatud sõna: Busen või Po

   • 📜 Põhjendus: sõna „Hunger“ viitab ebatäpselt füüsilisele külgetõmbele

   • 🔗 Riim: rida enne – „Niveau“ → seega „Po“ sobib paremini kui „Busen“

---

6. „Sie war bestimmt einsame Spitze im Kochen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Bett

   • 📜 Põhjendus: vihje seksuaalsele võimekusele, mitte toidule

   • 🔗 Riim: rida enne – „nett“ → „Bett“ oleks täpne riim

---

7. „Die Ehe ist letztlich doch der größte Segen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Betrug või Fehltritt

   • 📜 Põhjendus: iroonia – see pole "Segen" (õnnistus), vaid pettumus

   • 🔗 Riim: Sõna „Segen“ riimuks "wegen", aga see koht tundub rohkem sisuliselt vahetatud kui riimi pärast

---

8. „Männer woll’n immer nur eins, und zwar...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Sex

   • 📜 Põhjendus: fraas on teada-tuntud; lõpetamata, sest sõna on otsene

   • 🔗 Riim: üksildane fraas – teadlik paus efekti loomiseks

---

9. „Ich seh zwar so aus, doch ich bin gar kein Lehrer“

   • 🔄 Asendatud sõna: Trottel või Depp

   • 📜 Põhjendus: „Lehrer“ (õpetaja) kasutatakse naljaka võrdlusena; tegelik sisu viitaks pigem „Depp“-ile

   • 🔗 Riim: sellele järgnev rida ei paku selget riimi, kuid mõte kannab irooniat

---

10. „Darauf gab sie ihm einen ganz heißen Kaffee“

• 🔄 Asendatud sõna: Kuss

• 📜 Põhjendus: „Kaffee“ (kohv) kui „Kuss“ (suudlus) asendus – romantiline žest

• 🔗 Riim: rida enne lõpeb sõnaga „muss“ → „Kuss“ riimub ideaalselt

---

11. „Er nahm sie ins Heu / und sie kriegte ein’n Schnupfen“

• 🔄 Asendatud sõna: Kind

• 📜 Põhjendus: iroonia – tulemuseks polnud nohu, vaid laps

• 🔗 Riim: eelnev rida "blind" → „Kind“ sobib hästi

---

12. „Bald kamen Babys am laufenden...“

• 🔄 Puuduv sõna: Band

• 📜 Põhjendus: väljend „am laufenden Band“ tähendab pidevas voos

• 🔗 Riim: eelnev sõna „Hand“ → „Band“ on loomulik lõppriim

   

  Mulle tundub kõik õige va 7., kus AI on miskipärast valinud vale rea, peaks riimuma hoopis reaga "Was jedermann weiß", mille puhul isegi mina aru saan, et see riimuv sõna on scheiß. Aga võib-olla on AI lihtsalt viisakas. Need sõnad, mille tähendust ma ei teadnud, tõlkisin ära ka ja tundub kõik sisuliselt klappivat. Muljetavaldav on, et AI kasutab oma analüüsis nii iroonia ära märkimist kui ka märget "teada-tuntud fraas". Kas keegi saksa keele oskaja oskab öelda, on siin mingeid vigu või mitte?

 

Vajadus võita

Ma olen mitu korda kirjutanud, kuidas ma ei salli konkureerimist. Ma tahan aga vahet teha minu jaoks objektiivsel ja ebaobjektiivsel konkureerimisel. Ebaobjektiivne on mingi ennustamatu "meeldimine", objektiivne aga selgelt mõõdetav paremus. No umbes võrrelda peotantsu ja kõrgushüpet. Kõrgushüppes ma võistlema ei hakkaks, sest ma ei küündiks vajaliku tasemeni, peotantsus aga veel vähem, sest seal peaks ma vastama ootustele. Ok, tegelikult on mu teadmised peotantsu hindamisest äärmiselt puudulikud, äkki peaks kõrgushüpet hoopis Eurovisiooniga võrdlema? 

Igatahes tuleb tunnistada, et kui päriselus keegi kuskil hindaks võitu, ma võtaks selle töö. Aga sellist tööd ei ole. Mitte kuskil ei anta raha parimate hinnete, olümpiaadivõitude, viktoriini esikohtade eest. Selles osas ma tahakski natuke teise külje pealt rääkida samast teemast, millest Triinu Müürilehele rääkis. Ma natuke tunnen ennast puudutatuna sellest, kui arvatakse, et head hinded, konkursivõidud jms tulevad väljaspoolse sundimise tulemusena. Ei pruugi. Vabalt võib sisemine sund olla. Seda enam ei mõista ma neid, kes sunnivad, sest mida see annab? Minu kogemuse põhjal mitte midagi. Kõige hullem, mida see annab, on tunde, et objektiivselt võttes olen ma võimekam, aga kui ei oska sotsiaalseid mänge, ei aita võimed midagi. Ausalt öeldes olen ma nii halb ema, et ma olen enda lapsi suisa hirmutanud sellega. Sa võid olla klassi parim, aga ühiskondlikus mõttes saab sinust "edukamaks" see, kellel on rohkem tutvusi. Sotsiaalselt saamatu võib edu saavutada vaid väga erilistes tingimustes. Päris psühhopaadil on näiteks hoopis kergem edu saavutada, kui ta teistest lihtsalt üle sõidab, aga vähesotsiaalsel, kahtlane. 

Äkki on sisemine vajadus võita käsikäes kehvade sotsiaalsete oskustega, üks kõige õnnetumaid kombinatsioone üldse? Ma olen märganud, et see vajadus võita nagu kahaneb inimestel vanuse kasvades, asendudes sooviga olla ühiskonna silmis edukas. Krt, ma olin oma laste kooli peale ainus lapsevanem üldse, kes osales lugemisviktoriinil, ülejäänud olid kõik õpetajad või õpilased (ehk siis tundsid kerget kohustust osaleda). Poleks viimaseks teemaks sport* olnud, ma oleks üldvõidule tulnud, teised olid meeskondades, ma tegin üksi. Ma olen objektiivselt parem. Haa! Haa! Kusjuures mulle öeldi selle peale naiivselt, aga sa proovi sinna kooli tööle saada, nad teavad, et sa oled hea. 

Mõtlesin, et kirjutan ühiskatsetest, sest  Eliisabet eelmisel aastal kirjutas ja oli huvitav. Aga mul pole mitte midagi kirjutada, sest Mini sai eksamitest matemaatikas ja eesti keeles mõlemas 100% ning ka katsetel oluliselt parema tulemuse kui kandideerijatel keskmiselt. Kutse vestlusele sai Mini kõigisse koolidesse, Treffneris käis grupivestlusel ära ja kohe peale vestlust öeldi tervele sellele pundile, et nad on sügiseks oodatud. Ju siis olid nad need parimate tulemustega ja vestlus korraldati vormitäiteks, et näha, ega mõni neist robot ole. Mini klassist oli seal pundis lisaks temale veel kaks ta klassikaaslast ehk siis nagu kõlakad käisid, Reinikust on igale poole sissesaamine üldiselt kerge. Võrdluseks mata eksam, mille kohta Reinikus räägiti, et üllatuslikult ülilihtne ja Karlovas, mis ei ole tuntud kui Tartu nõrk kool, kukkus üle 30 inimese (sic!) mataeksamil läbi. Mujale ütles Mini vestluseaja ära, ehk siis tema katsete kadalipp päädis vaevalt nädalaga. Nüüd on lihtsalt üle kahe nädala tühja, enne kui lõpetamine kätte jõuab. Mulle ei tundu see kõige targema ajakasutusena, sest ekskursioonid tehti suure hirmuga varem ära, sest äkki on juunis vestlused ja tundidesse ei vea neid eksameid ära teinuid enam mingi väega. Nende klassist said kuhugi kooli vestlusele kõik tüdrukud, poistest ta teab ühte, kes kuhugi ei saanud. Ise ütles, et selles osas "üllatusi ei olnud". Grupivestlusest nii palju, et see oli üsna ebatraditsioonilises vormis, taheti näha pigem üldist arutlusoskust kui konkreetseid plaane. Lausa üle tunni kestis. Mini sai ülikerge teema - kehalise kasvatuse poolt ja vastu. Ta sõbral oli näiteks "millist uut ainet soovitaksite õppekavva teie kui haridusminister aastal 2060?". Humanitaarsuunas olid huvitavamad teemad, näiteks üks olnuvat "kirjuta 15 küsimust, millele saad vastuse öösel kell 12". Ma oleks seda tahtnud vastata! Aga jah, Mini on ka see üks inimene, kellel on tungiv vajadus võita. Mida ta peale Treffnerisse sisse saamist ütles? "Oh, ma loodan, et meie klass paneb rebaste ristimise kinni (seal mingid võistlused nagu ma aru sain), loodan, et me ei saa seal mingit nõmedat teemat nagu Õnne 13, aga kuna see eelmisel aastal oli, siis probs uuesti ei tule..." Tema õnneks on tal ka see sotsiaalne pool ok, Treffneris olla õpetaja talle öeldnud, et "küll sa oled armas tüdruk". Jeerum, ma ei olnud kunagi armas tüdruk! Ma olin trotslik, imelik ega teadnud kunagi, mida ma tahan. Vähestele täiskasvanutele meeldib selline. Seda enam muidugi hindasin neid, kellele meeldisin. 

*Ma ei teadnud, mis riik on kaasaegse jalgpalli sünnimaa. L. vaatas mind selle peale nagu maailma kõige lollimat inimest. Kuhu sa ronid oma ahta silmaringiga!

Sa vajad mind, ma ei taha sind

Mõni aeg tagasi palus keegi sotsiaalmeedias nõu, mida teha teda koledasti solvanud elukaaslasega. Nimelt olla too küsijale öelnud, et "ma ei vaja sind, aga mulle meeldib sinuga koos olla". Inimesed siis noogutasid, et see olla kole küll ja pakkusid abi. Ei no viisakat abi siis, stiilis "palu tal oma mõtteid täpsemalt väljendada ja anna teada, kuidas see sind tundma paneb" ja muu klassika. Ainult mina ei saanud aru, kuidas see ilmselge kompliment kellelegi solvang saab tunduda. Küsisin L.-i käest ka, temagi leidis, et kompliment, mis kompliment, aga no me mõlemad imelikud ju. 

Sellega seoses meenus üks varasem anekdootlik lugu, millele tagantjärele mõeldes saab hoopis teise pilguga vaadata ja peast kinni hoida. Nimelt on mul alati igasugu vajamisega punase lipu teema olnud, tekitab parajat ärevust, no näiteks üks proua teatas kunagi, et kui ma ta poja maha jätan, siis too teeb endale lõpu peale. Umbes sellised seosed. Ma ei taha, et keegi minu pärast eluga mängiks. Selle proua pojale ma muidugi ütlesin selle edasi ka, sest ma teadsin, et järelikult ei tunne daam oma ihuvilja ikka üldse ja õnneks poeg kinnitas seda. Aga lugu ise on just vajajast. 

Nimelt oli meil keskkooli ajal sõprusvisiit ühe teise kooli juurde. Meie klassis oli enamik tüdrukuid ja tolles klassis enamik poisse, selline sujuv kosjasobitamine ühesõnaga. Asja minu teada ei saanud. Meie klassis oli ikka paar poissi ka, nemad käitusid inetult. Õnneks. Sest kehtivate normide järgi käitusin mina veel inetumalt. Nimelt on minu peamine prioriteet alati olnud uni ning kui ma sain aru, et olude sunnil toimub magamine selle teise kooli tolmuse võimla põrandal (ei, meil ei olnud mingeid matte kaasas) karjakesi koos, siis ma otsustasin kasutada õlekõrt. Õlekõrreks oli üks noormees, kes minusse lahkesti suhtus ja seda ma küll ei mäleta, kummalt see initsiatiiv tuli - suundusime salaja tema poole. Tõele au andes, jah, ta üritas mind suudelda küll ka, see oli kohutav, nagu oleks ülirõõmsa labradori alla jäänud, aga ma suutsin kiirelt selgeks teha, et tuli surnuks ja marss magama. Sina sinna voodi otsa ja mina siia. Uskuge mind, nii ka läks. Ja mul ei tulnud pähegi, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Hommikul jalutasin teiste juurde ja siis sai selgeks, et olla mingi otsimisoperatsioon korraldatud ja tütarlapse maine ja muu selline. Õnneks, õnneks oli üks noormees vastuvõtnud koolile ka materiaalset kahju tekitanud ja see summutas minu häbiteo. Käsi südamel, ma ei tulnud sellise reaktsiooni pealegi. Praegu mõtlen, et ilmselt mitte keegi ei arvanud, et ma seal niisama leiba luusse käisin laskmas. Kuidas nad võisid?!

Igatahes oli aeg toona selline, et mobiiltelefone veel polnud, arvuteid ka vähe ja omavahel sai suhelda vaid kooli arvutiklassis asunud meilipostkasti vahendusel. Suur oli minu ehmatus kui ma esmaspäeval kooli minnes leidsin sealt oma +20 armutõotusi ja vajamisi täis kirja. Sellelt samalt tüübilt, kes mulle lahkesti öömaja oli pakkunud, aga pakkus nüüd ka kõike muud. Mida ma üldse ei tahtnud. Jube, milline mulje minust talle võis jääda. Ma rääkisin murest hirmsa ahistaja üle oma sõbrannale, kes soovitas mul mingi lugu kokku valetada ja lõpuks saigi seletatud, et mul on profipoksijast peigmees olemas. Nii see lugu läbi saigi. Aga siiani meenub see nurkasurutud olemise tunne kui keegi sulle kinnitab, et ta sind vajab ja tungivalt. Teistpidi seda lugu vaadates olen just mina üks igavene ärakasutaja ja paha inimene, aga ma arvan, et toona ei aimanud me kumbki, kuidas teineteisele mõjume. Ja noh, ma arvan, et ega inimesed ei taju täiskasvanunagi selliseid asju, et kes kellele lämmatavalt mõjub ja kes teisele külma ärakasutajana tundub. 

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid, vol 2*

Käisime pealinnas peol, Koplis. Ma päris nii kaugel Põhja-Tallinnas ei olnudki käinud, kuigi sealt jäi päris poolsaare tippu veel hulga maad minna. 

Kõht oli tühi, proovisime algul Põhjala tehase ümbruses süüa leida, aga selgus, et laupäeva õhtul ei saagi midagi - saiad olid otsas, neist meile poleks piisanud ka, ja ainus sooja sööki pakkuv koht oli suletud või toimus seal eraüritus, ei tea, meid uksest edasi ei lastud. Lonkisime siis vihmasajus edasi ja ette jäi kahtlaselt viltune putka, aga silt grill oli peal ja astusime sisse. Noh, sisekujunduses domineerisid ka pigem üheksakümnendad ning ootused olid pigem madalad, aga üllatuslikult selgus, et hinna-kvaliteedi suhe oli täitsa paigas - pastat ei oleks jõudnud mina ära süüa, mehedki olid hädas, viieeurone seljanka oli väga korralik ja pitsa maitses samuti hästi. Tartus vist nii odavalt enam süüa ei saa. Pearoogadeks olnud šašlõkid olid küll tol päeval otsas, leti taga olnud meesterahva sõnutsi sõid ja jõid soomlased nad tol päeval paljaks. Õlu oli ka muidu neli eurot tõesti ja mingi happy hour õhtul, mille ajaks me küll juba lahkunud olime ega saanud teada, milles see seisnes. Meesterahvas leti taga oli ka ses osas üllatav, et rääkis puhast eesti keelt. 

Enne pealinna tulekut oli meil ju öömaja ka vaja ja seda soovitavalt kuhugi kontserdipaiga ligidusse. Air'BnB-ga oli nüüd vist järjest juba viies kord, kus meie broneerimissoovile ei reageerita. L.-l oli mingi teooria, et äkki ei toimi see asi siis, kui saadad oma soovi arvutis, mitte äpis, sest need 2 korda, mil me mingi vastuse saime, olid äpi kaudu, aga ma ei tea, kas see on reaalne. Varuvariandina käisin välja ühe läheduses tegutseva hosteli. Pealinnas elav sõber pani selle info peale irvitava emoticoni, mis minus alati ärevust tekitab, ei saa ju aru, mille üle naerdakse, uurisin siis, et kas tal mingit siseinfot - lutikad, kirbud, tarakanid? L. oli just hiljuti lugenud artiklit, et Leedus olla lutikate invasioon majutusasutustes, ei teagi nüüd, mis sellest augustikuisest Kaunaseplaanist saab. Pealinna sõber ei teadnud satikatest midagi, naeris vist niisama. No ega ma ka ei vaadanud, et see selline ühiselamutüüpi koht on, kus vets koridoris. Kohale minnes selgus, et vastuvõtus eesti keelt ei räägita, ka sildid seintel olid puha kirillitsas ehk siis täitsa väljamaareis. Pärast vetsus dešifreerisin, et pikk jutt uksel oli ilmselt eestikeelse nalja:  SÕLTUMATA PÜSTITATUD EESMÄRGIST JA SAAVUTATUD TULEMUSEST, TÕMMAKE ENDA JÄREL VESI PEALE! KUI TULEMUS ÜLETAS OOTUSI, KASUTAGE POTIHARJA! venekeelne vaste. Aga tuba oli aus ja puhas. Kuigi öösel meid sinna kohe sisse lasta ei tahetud, unine ja ülesaetud uksehoidja teatas, et meie numbris olla vaid kaks kohta, aga meid on ju kolm. Pärast alles jõudis mulle kohale, et ilmselt peeti mind prostituudiks, keda mehed sisse smugeldada üritavad. Fuih! Õnneks olin esimene, kes reageeris ja resoluutsel toonil teatas, et kolmene tuba on see! Uni oli aga lausa jumalik, õnnis vaikus ja rahu, kella viie ajal koridoris vetsus käinud L. muidugi mainis pärast, et une sügavus võis olla tingitud hoopis sellest, et me õhupuuduses viimsesse unne vajumas olime. Pärast akna avamist oli ka kajakaid paremini kuulda. 

Hommikueine konsumeerisime Sitsi trammipeatuses, see sama irvitava emoticoni pannud sõber sai taas aasida, et "rotid pealinnas". No mis teha, kui hommikul ühtki omletti pakkuvat einelat läheduses ei tuvastanud. 

Perverdid Krulli tehases

Peost ka siis veidi, üle pika aja sai näha Giuseppe Perverdi Big Bandi, mida ma absoluutselt ei kannata, aga hindan originaalsuse eest. Kunagi ärkasin Lelle Alternatiivil keset hommikut (see oli too aasta, mil bändid esinesid 24 tundi jutti) telgis üles, sest läbi une kostsid nii ebaterved laulusõnad, et ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Selgus, et oleks ikka võinud. Nagu pildilt näha, siis meil olid suisa loožikohad, mingist redelilaadsest trepist üles ronides oli 5-6 kott-tooli, mujal pidid vanainimesed kuus tundi püsti seisma. Esimest korda sai nähtud Freddyt laval vett rüüpamas, aga kuna ta olek oli veidi loppis, siis mõni kahtlustas ikkagi joovet. Krt, vend alustas setti sõnadega "Tervisi teisest ilmast!", toonitas, et kui ta pikali kukub, siis kutsutagu enne kiirabi kui filmima hakatakse ning kandis seljas särki tekstiga "Surin" - ei jäta fantaasiale ju palju ruumi? Keegi teadis rääkida, et tüüp olla eelmisel nädalavahetusel (sic!) Tõrva kontserdil rabanduse vms saanud, ma ei tea, kas see ka nii oli, aga selge see, et mingi meditsiiniline sekkumine seal olnud oli. Oehh. 

Juhtus veel selline seik, et esmakordselt elus nägin seal kontserdil oma geniaalset sõbrannat. Ma mõni aeg tagasi leidsin ta ootamatult Instagramist üles. Ta tundub hoopis normaalsem inimene kui mina. Muidugi ei julgenud ma temaga ühendust võtta ega ka kontserdil rääkima minna. Aga nii tore oli teda näha!

Vol 1 oli ammu.

Minu toksiline suhe

Hiljuti lugesin, kuidas keegi püüdis mõista toksilisi suhteid - no et kui ikka midagi head pakutakse kogu jama ära kannatamise eest, eks siis ilmselt kannatad ka. Mõtlesin siis, et ega ikka ei kannata küll, MINA küll ei kannataks, vastik mõeldagi!

No ja siis tuli jälle elu ja valgustas mind. Kui keegi veel mäletab, siis eelmisel suvel oli meil väike mure sellega, et Tommy pissis vahepeal kott-tooli ja kakas ukse ette. Tol korral sai tema käitumist põhjendatud sellega, et majja kolis kaks uut kassi. Nüüdseks on need kaks kassi juba välja kolinud ja pikka aega pole mingeid hädasid olnud ka. Kuni selle korrani, mil me Rootsis käisime. Siis ma juba veidi kahtlustasin, et tegu on hoopis sellega, et talle ei meeldi, kui mina ära lähen. Kui ma tagasi tulin, siis ta näiteks keeras mulle demonstratiivselt selja ega tulnud näugudes tervitama nagu tavalisel päeval, mil ma töölt tulen. 

Seekord siis tulime juba neljapäeval suvilasse ära. L. pakkis oma spordikotti ja see seisis avatult keset tuba, kui Tommy läks lihtsalt ja tegi oma soru sinna sisse. Mis selgemat märki veel tahta? Koti pakkimine on ju märk sellest, et kavatsetakse pikemaks ära minna. Õnneks oli kotis kõige peal mingi jõletu Viru Valge reklaamiga arvutikott, mis kumjast kangast ning punt klantspaberil ajakirju, läbi mille kusi tervet kotti õnnistama ei pääsenud. Aga no võigas igaljuhul. Eks paar krõbedamat sõna läks lendu, aga no mis sa kassiga teed - pealegi awww, ta armastab meid niii palju, et ei kannata lahkuminekut. Otsa tibukene. Täielik toksiline suhe ju! Ainult suurest armastusest teeb ta kõike paha...

Hiljem helistasin Minile ja täpselt kõne ajal, ilmselt oli mu hääl läbi telefoni kuulda, kuses Tommy kott-tooli täis. Laps käratas: "Sa igavene vastik must rott!" Pärast jätkus see raudselt: "Oh sa mu pisike nunnu kuserotike!"

No tegelikult on see siiski murettekitav olukord. Ma ei taha, et kass mul terve kodu ära reostab. Võtta kass endaga igale poole kaasa? Esiteks igale poole ei saa ja teiseks ta vihkab reisimist ning kuseb kandekoti samamoodi täis. Peab kandekoti asemele puuri ostma, sealt pole vast nii suurt ohtu, et vedelik läbi lekib. Siiani oleme kasutanud veekindlaid aluslinu lihtsalt, aga need võivad paigast nihkuda. Kassi kellegi teise hoole alla anda ka ei saa, ta saab sellest äärmiselt suure stressi, kunagi proovisin enda vanemate juurde viia, kass oli pool aega kuskil köögikapi all värisemas, ei söönud jne. Lõpuks olid vanemad juba ise sama suures stressis, et loom sureb hirmust ära. Ta saab mul kohe kümne aastaseks ka, sellist juba ümber ei õpeta. Ongi üks arg, klammerduv ja ärevushäire all kannatav loom. Teistel on küll normaalsed kassid, mõni käib matkamas kaasas, mõnele meeldib autosõit, aga vot meile sattus selline praakeksemplar. Aga see-eest kõige armsam. 

Kuserott oma kusekotil

 

Cunty

Hakkasin mõtlema, kuidas ma lihtsalt teatud situatsioonides ei saa teistmoodi käituda kui ma käitun ja siis tekkis idee, et kas äkki üldse saabki?

Selline situatsioon - olete mingis ebamugavas olukorras a la kastate kardina taga lilli, kass seljas, kui heliseb telefon - te ei võtaks seda ise vastu, sest käed kinni jne, helistaks tagasi, aga järeltulija teeb karuteene ja ulatab teile selle telefoni. Ja siis teete vea ja vastate telefonile kärsitu häälega. Jah, te tegelikult nägite, kes helistas, Miss Nartsissist, ja te olete juba korra selles olukorras olnud, aga loodate, et äkki seekord. Ei, Miss Nartsissist on professionaal hääletooni hindama ja küsib kohe: "Miks sa minuga sellise häälega räägid?? Mis halb tuju jälle või? Ei no ega pole vaja ju rääkida, kui meil selline tuju on!" ja viskab toru ära vajutab kõne kinni. Fakkadi fakk, raisk. Sa tegelikult ei jõudnud midagi peale selle neetud kärsitu "Jaaa!" öeldagi. Kas sa oleks saanud sinna vahele öelda normaalse, rahuliku häälega - "Ei kullake, ma ei ole halvas tujus, lihtsalt käed olid kinni ja kass hõõrus seljas ja no näed, lipsaski suust see kärsitu jaakene, südamest vabandan, mida sa soovisid minuga rääkida?" Olgem ausad, ei. Ma ei oleks seda suutnud. Ma oleksin suutnud ainult täpselt selle sama "ebameeldiva" häälega sisistada, et ei kurat, ma ei ole halvas tujus, mida sa tahad? Pole mitte mingit võimalust, et ma oleksin suutnud kuidagi teisiti reageerida. Kas ja kuidas te suudate rõõmsaks-rahulikuks jääda, kui keegi teid ilmaasjata halvas tujus olemises süüdistab?

Nüüd ta ootab juba nädal aega, et ma helistaks ja vabandaks oma jõletu käitumise pärast. Ma ei suuda seda ka. Ma lihtsalt ei suuda. 

Ajalugu piltides

Kaheksas mai, akna taga tiirleb lumehelbeid. Vaatan vahelduseks vanu fotosid, et tõdeda - sama ilm alates oktoobrist, samad riided aastaringselt.

ERM-is

Mulle hirmsasti meeldis see Ryoji Ikeda näitus, algul õnnestus seda peaaegu üksinda vaadata ka, see andis efekti juurde, paraku päädis kogu kombo räige peavaluga - sähviv valgus ja tugevad helid, kuigi selle eest hoiatati ka, ei arvanud, et mulle mõjub, aga mõjus. 

Kuskil külmas keldris, õlu näpus

 

 

See vend

See vend suvatseb nüüd iga kord kui ma paariks päevaks kodunt ära lähen (ka siis, kui keegi teine temaga sel ajal kodus on) kott-tooli pissida ja esikusse kakada. Milline rõõm! Ja et ta siis muul ajal minust eriti hooliks, oo ei. Pakkusin juba, et teeks tast saabuvaks kümnendaks juubeliks äkki topise või krae. 

Seal sinise sõõri sees on inimene

Mida kõike saab teha inimesekõrguse ragulka ja kartmatute kaaslastega. L. otsib arboristi koolitust ilma tüütute loenguteta botaanikast. Ma loodan, ta ei leia, sest ega alt vaadata on ka hirmus. Vahepeal ronis ta kanalisatsioonivõrku ka, aga sellest kahjuks head pilti ei saanud. 

Baltimaade jämedaim kadakas, Lätis.

Vahepeal on isegi päike paistnud, kas sa näed. 

Vihmaussil on pissihäda

Pandju saarele minek, praegu enam ei tohi, sest linnud hauduvad. See oli ka üks ilus päev, kuigi tuult ikka oli nagu näha. Mulle nii meeldib see Tallinna siluett, mida pildilt näha küll pole.

 

Rootsis

Imeline, kuidas ma vahepeal internetist täiesti võõrdunud olen. Teie blogisid ma loen küll, aga sageli ei saa aru enam, millest jutt käib, kui keegi mainib mingeid trende või draamasid kusagil sotsiaalmeedias. Algoritm on vist minust loobunud, minu sotsiaalmeedia on täis mingeid meenutusi minevikust ja loomavideosid, sõbrad ei postita enam ammu midagi. Üha enam tundub mulle, et enamik inimesi tegelikult ei ole sotsiaalmeedias üldse aktiivsed, vastupidiselt sellele, mis meile siin mullis tunduda võib. Mina ka juba aastaid kuskil midagi ei jaga va blogis, sest minule tuttavad inimesed üldiselt ei tee seda. 

Rootsis käisime nädalavahetusel. Kui Eestis oli meie lahkumise päeval +25, siis sinna näitas järgmiseks päevaks +8 ja päev otsa lausvihm. Lihtsalt imeline. Aga kuna mul alati veab (olen sellega juba leppinud, et ei tasu muretseda), siis nii muidugi ei läinud. Päris rannailm polnud, aga üsna ideaalne matkamiseks. Kindad oleks võinud küll jah kaasas olla ja vahepeal midagi udutas ka, aga ei midagi hullu. Ainus häda oli selles, et mu eelmisel aastal ostetud IcaPeaki veekindlad matkatossud on täielik virts. Mulle tundub, et nii kui jalg puudub ühte märga rohuliblet, imeb see toss kogu muru niiskuse endasse. Õhtuks nägid mu jalad välja sellised nagu oleks terve päeva vannis ligunenud ja oh ei, mul ei olnud vahetusjalanõusid kaasas, sest ma reisin ju pooltühja seljakotiga. Õnneks oli korteris, kus ööbisime, siugtoru, mille peal jalanõud peaaegu ära tahenesid, aga no lennukis tossude jalastvõtmisest võis ainult unistada. L. korra võttis lennujaamas saapad jalast ja no see ei olnud tore. Ma olen täitsa üllatunud, sest mu vanad Catmandood pidasid väga korralikult niiskust ja mu meelest on need suht sama hinnaklassi tooted Icepeakiga. Ma ei uskunud, et silt veekindel võib tähendada, et tegelikult ei olegi. Ma uskusin tänapäeva tehnoloogiasse. Ja oleks siis vähemalt korralikult sadanud või ma vette astunud kuskil! Catmandoodega võis muuseas vabalt ka vette astuda, ei juhtunud midagi. 

Tegelikult muidugi vedas, meil oli naiivne ettekujutus, et sõidame sinna matkamise kohta ühistranspordiga ja hakkame aga astuma. Tegelikkuses oli see selline koht, kuhu ühistranspordiga oleks ilmvõimatu jõuda enam-vähem, aga me saime kasutada lisaks kolleegi korterile ka tema autot, mis oli küll manuaalkäigukastiga ja selgus, et L. ei oska enam sellisega, eriti kui kaasneb tibatilluke mootor, enam sõita. Surime mingi kümme korda kindlasti välja. Meenutas mu enda autokooli aegu. Aga ära käisime. Ahjaa, äärepealt oleks ääremaal trahvi saanud. Metsa ääres parkimistasku sildiga "kellaga seitse tundi tasuta parkimist". Mõtlesime, et no kamoon, kes kurat siin käiks, ei viitsi kella panna, käime viie minutiga siinsamas kõrval ära. Läks veidi kauem ja tagasi tulles märkame, et meie auto kõrval veel kaks autot ja kaks meest. Hea oli, et küsisime, kas mingi probleem. Üks oli parkimiskontrolör, nõudis kella. Teine oli kohalik külamees, kes ütles, et meil ikka hullult vedas, tavaliselt kontrolörid nii leebed pole - ma vabandasin ette taha, et kell on olemas, unustasime, kohe panen. Et kontrolör ootab viis minutit ja kui siis ei tulda, kohe trahv kirjas. No kus kohast ta teadis, et seal keegi pargib üldse? Kolleeg ka pärast imestas, et esimest korda näeb sellist asja, et metsas kellaga parkimine. Naljakas oli veel see, et lõunamaist verd kontrolör ei osanud üldse inglise keelt, ainult rootsit ja siis see külamees tõlkis talle. 

Paar pilti ilusatest kohtadest ka:

Ma tegelt ei tantsi seal kivikuhja otsas, lihtsalt kummaline poos

 

Selline vaade Stockholmi lähistel (Sätraberget)

Tagasi Tallinnasse jõudes näitas termomeeter +5, poolteist tundi hiljem Tartus +15. Maailm on lai juba väikestes mastaapideski.

Mõistatus

Mõistatuste lahendamine on tore eskapismi vorm. Ma olen siin jälle ühe otsa sattunud, mis mind rahule ei jäta, sest enda meelest on enam-vähem lahendusele ligi jõudnud, aga tegelikult ikka mitte. Inimesed internetis on mõned vihjed ka jaganud, aga rumal mina ei saa ikka aru. Eks ma küsin siis teie käest ka, äkki keegi saab aru.

Niisiis on meil luuletus:

Very near
     Waves pounding, -->
<!-- Down by the water the wanderer goes; -->
<!-- Close at hand, But not too close. -->
<!-- Gold is not what you will find -->
<!-- Down by the sea -->
<!-- -->
<!-- What is it now that you seek? Darkened waters or evergreen peaks? -->
<!-- Harken now to what I say. -->
<!-- Keep to the paths most of the way, -->
<!-- Don't stray until the stately spire, -->
<!-- Just off the road is what you desire -->

Selles luuletuses peab sisalduma koordinaat, mis viib kuhugi Ironboundi saarele Nova Scotias, Kanadas. Ehk siis algkoordinaat on N 44° 26.200 W 064° 05.230, midagi sellesarnast peaks ka lõpp tulema. 

Vihjeteks on mul "scrabble" ja "Focus On The Caps". Mina saan sellest nii aru, et peaks võtma need suurtähed VWDCBGD ja WDHIKDJ ning vaatama, mis väärtused neil Scrabble mängu klotsidel on. Noh, algus oli täiega lubav, aga lõpp läks jamaks: 4423322 4241528. Võib-olla, et ma olen neist vihjetest sootuks valesti aru saanud muidugi ka või peab veel mingi nipiga neid saadud numbreid kohtlema, et neist normaalne koordinaat moodustuks. 

On kellelgi mingeid mõtteid või teistsuguseid tõlgendusi neist vihjetest?

Ajakirjandus a la Marca

Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"

Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.

Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit. 

Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned  seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks. 

Mina ei maksa!

Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad. 

Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.

Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot.  Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist. 

Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks. 

Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate.