Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.
Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.
Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist.
Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.
Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:
1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.
