Eesti Laul 2026

Kuskilt jäi silma, et avalikustatud on järgmise aasta Eesti Laulu kandidaadid. Proovisin siis seekord kuulata, et ei läheks nii nagu eelmisel aastal. Sel aastal olin vist lihtsalt tublim, sest suures osas samasse auku see värk läks, selle erandiga, et isegi Tommyt ei olnud. Vähemalt tundus, et ka lugusid oli seekord vähem, ei pidanud pikalt piinlema...

ANT x Minimal Wind "Wounds (Don't Wanna Fall)" - Mitut täpselt sama sõnumiga laulu ma juba kuulnud olen oma elus? Kas tõesti läheb selline asi veel kellelegi korda või tundub uudne ja värske? Imelik on ka see, et superstaari saate võitja (?) - osaleja ei taha lauldes suud eriti lahti teha või no vähemalt selline tunne kuulates on. Tahaks käratada nagu inglise keele õpetaja, et "Speak up!" See ninahäälne ümin on vist jäänuk mõminaräpi kuldaegadest, mis ka muudesse žanritesse levinud. Või on kõigil ravimata adenoidid?

Clicherik & Mäx "Jolly Roger"  - noh, selline koolipeo talendishow tase. Nagu päriselt - see on asi, mis lõppvalikusse sobima peaks või? Riimid on ka nii kehvad, et nutma ajab. Tõsine virts. Päris piinlik oleks, kui selline asi kuskil Eestit esindaks.

Getter Jaani "The Game" - hmm, meenutab mulle miskipärast Taylor Swifti, mis pole paha, aga see refrääni häälitsus-mõmin tõmbab liiga slaavilikku võtmesse kogu loo. No et Taylor Swift muutub järsku Ruslanaks. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib. 

Grete Paia "Taevas jäi üles" - liiga pingutatult võlts-erootilise häälega laulmine on ka mu meelest räme cringe. Muusikaliselt 90ndad, tibi kiunub tümaka taustal. Täpselt see, mida meilt, Ida-Euroopalt, ikka oodatakse. Tubli, istu, viis. Ptüi, kaks.

Laura Prits "Warrior" - mulle tundub jälle, et nad on laulja häälele mingi efekti külge pannud ja mulle ei meeldi see. Laul kõlab nagu läbi mingi segava karvase kasti. Ma ei tea, äkki on mu kõrvadel midagi viga? Tahaks nagu puhtalt kuulata seda lugu, praegu ei saa eriti aru. 

Marta Pikani "Kell kuus" - selle laulu teeb kehvaks see, et ta on eesti keeles ja ma saan aru kui nõmedad need sõnad on. Muidu äkki nii hull ei olekski. Muusika iseenesest on kaasahaarav.

NOËP "Days Like This" - algus on paljulubav isegi või noh, lubab vähemalt olla natukenegi huvitavam kui eelnevad, aga refrääniosa kisub ikka sinna tavapärasesse "kuuldud-nähtud" sängi. Selline turvaline ja igav. Vähemalt pole piinlik - siiani saab seda vaid väheste kohta öelda ehk siis kompliment. 

OLLIE "Slave" -  ok, laulu sõnad on nõmedad, aga kui lauldakse inglise keeles, siis see nagu ei häiri nii väga. Ei pea neid lugema ju. Ollie on mulle varem ka meeldinud. Seekord on ka täitsa ok. Parem kui eelnevad lood. Vähemalt on lool rütm ja hoog sees. Mitte et see üldse eurolugu oleks, aga niisama kui raadiost tuleb, siis jaama ei vaheta.

Robert Linna "Metsik Roos" - miks mulle tundub, et see peaks olema see "intelligentsete inimeste rock"? Minu jaoks algas muusikaliselt huvitavalt, aga nii kui laul lisandus, oli selge, et ei siit midagi tule. Mingi kiunumine ainult, aga selline ambitsioonikas. Hipsterite indie? Ma ei tea, miks mulle selline muusika alati asjatu ilulemisena tundub. Et no päriselt ei saa ju selline asi kellelegi meeldida, eksju, onju? Aga tegelt meeldib massidele.

STOCKHOLM COWBOYS "Last Man Standing" - kollektiivi nimega tuli kohe meelde Rootsi bänd Rednex ja noh, muusikaliselt ka väga mööda ei pannud, paraku oli Rednex vähemalt omamoodi ja eristuv. See siin on liiga viimistletud ja klanitud, et kuidagi mõjuda. Selline eurolavale rihitud toode.

ULIANA "Rhythm of Nature" - tänavune kohustuslik etnolugu. Seekord siis ukraina rahvamuusika ainetel, lisaks eestikeelne refrään ja taustaks mahe tümakas. Ei noh, rahvaste sõprus ja kõik, aga ega see laulu ikka heaks ei tee. Äkki eurolaval on see temaastika ikka moes veel? Peab proovima sellega, mis ammu äraproovitud on.

Vanilla Ninja "Too Epic to Be True" - kui on mõiste "dad-rock", kas see on nüüd siis "mom-rock" või? Igati kvaliteetne, eks. Ilmselt favoriit ka. Mul ei ole midagi ta vastu. See "Oops, I did it again"ist inspireerit vaheklipp on ka täitsa vaimukas. Lihtsalt, ei üllata. Tegid oma asja ära ja tegid hästi, midagi muud neilt ei oodatudki. Vähemalt ei ole piinlik - selle aasta põhikompliment. 

Lõpetuseks seda, et vahepeal tuli näiteks Sibyl Vane´lt uus lugu välja, mis ei ole mingi Eesti Laul ja kohe näha, et mitte selle jaoks kokku klopsitud. Nii kukub enamasti kõigil palju paremini välja:

 

 

Spotify Wrapped 2025

 See aeg jälle käes. Spotify arvestab siis aastat eelmise aasta detsembri algusest, võrdlesime lastega.

Mikro: "Õu mai gaad, kui palju!"

Mini: "Kamoon, ta käib ju tööl"

Jälle oli üle 300 erineva stiili mul, enda top viiest saan vähemalt aru. Mini omast väga mitte. Näiteks kuulab ta palju glitchi. Ma polnud kuulnudki sellisest stiilist. 

Minil oli...45 (ta on 16). Muusikalises mõttes olen lapsest aastaid noorem. Mini kuulavat kõige rohkem 90ndaid. 

Enimkuulatud lood on mul jah kõik viimase aasta omad, aga kuidas ma siis muidu oma aastalõpu edetabeli kokku paneks kui ma uut muusikat ei kuulaks? "Man Made of Meat" on üks toredamaid lugusid muidugi ka, selline, kus sõnadel ikka mõte ka sees on ja saab kaasa noogutada.

  

See oli kummaline, et kui mina kuulasin aasta jooksul 225 albumit, siis Mini kuulas...9. Ehk siis enamik tema poolt kuulatavat muusikat ei ole ilmunud ühelgi albumil vaid ainult singlitena. Mis on täielikult viimase aja trend ju ja seetõttu ma väga ei taipa, kuidas ta muusikaline vanus 45 saab olla. Mul on mõnusalt eklektiline albumite valik muidugi rave-punk-metal-country-hardcore. Nii kui Mikro kuskil Morgan Wallenit nägi, tegi kohe oksendamise häält :)

Posty ronis esimeseks tänu eelmise aasta lõpule ilmselt. Mini Top1 oli näiteks Lil Darkie. Pidin guugeldama. Populaarseimad lood on tollel "Genocide" ja "Holocaust" - ju räägib ajalooteemadel..Aga viiendal kohal oli tal Limp Bizkit. Väga segane värk ühesõnaga.  
 

Lehtla, V osa

Hommikul, kui Marju kardinad eest tõmbas, nägi ta esimese asjana Piibet, kes must prügikott käes, lehtlast peo jäänuseid koristas. Sõnatult läks Marju appi, meenusid stseenid lapsepõlvekodust, ka seal oli ema alati vaikides isa tekitatud segadust klaarinud. Vaikus oli siiski võimestav, see näitas ära, kes tegelikult peremees oli – võidi siin ju märatseda, kord võis käest ära minna, aga lõpuks jäi viimane sõna ikka sellele, kes vana vaikelu taastas. Väikesed korratused seda turvalist maailma kahjustada ei saanud, kus valitses tugevate naiste alalhoidlik võim. Marju tundis end selles maailmas küll võõrkehana, aga siiski tajus ta, kelle selja taha end hoida. Nagu ei saanud toetada isa, öeldes, et eks lõbutsema peab ju ka ja peo käigus ikka juhtub, ei saanud ta Piibelegi tunnistada, et tegelikult olid nemad valearvestuse teinud, kui eeldasid, et kõigi inimeste lehtlapeod on just sellised nagu Piibe unistustes. „Me peame ühistu listi kirja saatma ja lehtla kasutamise reeglid paika panema“ ütles Piibe toonil, mis andis aimu, et tema end veel lööduks ei luba pidada.

Loodusjõudude vastu paberile pandud reeglitega siiski ei saa. Sumedad suveõhtud jätkusid ning lehtla tõmbas õuepidude meki suhu saanud üürnikke nagu sulanud suhkur kärbseid. Muusika mürtsus, roppused kaikusid ning hommikuti jooksid Piibe ja Marju mustade kilekottidega ringi ja korjasid viinapuu väätide vahelt suitsukonisid. Viinapuu edenes visalt. Kuni ühel ööl said peod väärilise pauguga otsa. Marju ärkas kiljete ja kahtlase praksumise peale. Leedi haukus ärevalt. Kui Marju aknast välja vaatas, oli lehtla juba üleni leekides. Ehmunud peolised ei suutnud teha muud, kui kallata oma siidripudelite sisu leekide peale, millest aga mitte mingit nähtavat kasu ei tõusnud. Marju võttis telefoni ja valis stoiliselt päästeameti numbri. Tuletõrjujad kustutasid leegid kiirelt ja efektiivselt, keegi kannatada ei saanud, ainult lehtlast ei jäänud peale mustava söehunniku mitte midagi järele. Tagantjärele meenutades ei mäletanud Marju, et ta tol öösel Piibet kordagi märganud oleks.

Ta nägi Piibet alles nädalapäevad hiljem, kui maja ees peatus kolimisfirma auto. Marju vaatas kardina vahelt, kuidas Piibe, koer kaenlas, oma maist vara autosse sikutas. Ta tundis, et neil kahel pole omavahel enam midagi öelda. Selge oli, et Piibe ei suutnud elada edasi kohas, mis valusalt tema unistuste jalge alla tallamist meenutas. Lehtlast jäänud must kõrbenud kuhil ei kadunud kuhugi. Leedi armastas selle peale pissida. Üürnikest naabrid olid koridoris vaikselt teretama hakanud. Marju lootis, et vähemalt mõneks ajaks on kõigil  ühiselulistest avantüüridest isu täis ja ta saab rahulikult diivanil lesida. Enne, kui saabub järgmine, kes aia kujundamise kõigi hüvanguks ette võtab. See lühike hingetõmbeaeg enne järgmist sõda.

 

Lehtla, IV osa

Viimane etapp jäi taimede korraldada – kui nemad ainult kasvama läheksid! Piibe vedas toast mitu potti nõelköisi ja luuderohtu, aga selgus, et üks neist ei kannata päikest ning teine on üldse mürgine. See viimane selgus peaaegu tüli hinnaga, sest Piibe arvas, et luuderohi ei edene, kuna Marju laseb oma Leedil selle poti peale jalga tõsta, kuigi tegelikult oli ta oma koer see, kes taime närida armastas ja pärast loomaarsti juures magu loputamas käima pidi. Appi tõttas üks tore vanem proua esimese korruse korterist, kes õigeid õuetaimi soovitada oskas, aga hoiatas, et ega need veel esimesel suvel piisavalt varju anda ei pruugi. Piibe ei lasknud end sellest heidutada, vaid ostis lihtsalt topelt valguskette ning riputas need turritavate talade peale üles. Välja nägi see natuke nagu kunagine legendaarne Rakvere jõulupuu. Huvitav vaadata, aga hubasusest jäi puudu ning lehtlasse, mis pigem laudla nime oleks pidanud kandma, istuma eriti ei kutsunud.

Alguses seisiski lehtla keset hoovi nagu elav etteheide ja sümbol sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu alati. Marju tegelikult väga ei kurtnudki, oli mis oli, vähemalt ei pidanud ta enam vaeva nägema, mööda poode kappama ja ehitustööga tegelema, vaid võis rahulikult diivanil lösutada ja mitte millegi tegemisest rõõmu tunda. Piibele seevastu täitumata unistus rahu ei andnud, temal oli valus aknastki välja vaadata. Oma mõtetes serveeris ta roheluses külalistele orgaanilist kohvi, aga tegelikkus irvitas paljaste laudade näol otse näkku, ei olnud lootustki, et see kohvikupäeva ajaks viinapuuga kaetud saab.

Ühel sumedal suveõhtul sundis aga mõlemat naist aknast välja kiikama sealtsamast hüljatud lehtlast kostev jutukõmin ja muusika. Iseasi, kas seda tümakat ja valju ropendamist üldse niimoodi nimetama oleks pidanud. Lehtla-laudla oli rahvast täis ja pidu käis täie hooga, Marjule justkui tundus, et mõnda peolist oli ta koridoris mööda vilksatamas näinud, ilmselt üürnikud viimaselt korruselt. Juba piiksataski Messenger ja ekraanile ilmus Piibe sõnum: „Näed jah?“ Eks Marju nägi küll, kuid ei osanud seisukohta võtta. Kas lehtla oli nende oma? Kas sel ajal, kui nemad seda ei kasutanud, ei võinud teised seda teha? Põhiline oli siiski see, et nad ei olnud ette näinud, et lehtlat just niimoodi kasutama hakatakse. Juba kostiski koputus ja Piibe hüppas uksest sisse. „Me peame midagi tegema! Nad lagastavad meie lehtla ju niimoodi ära! Ega me seda lehtlat mingitele ossidele läbustamiseks ei ehitanud!“ Marju oli alati konflikte vihanud ja tahtis nüüdki piiksatada, et äkki nad lähevad varsti lihtsalt ise ära, aga Piibe otsustav näoilme ei lubanud tal midagi seesugust öelda, pealegi aimas ta isegi, et ega ei lähe küll. Iseasi, kas Piibestki piisab, et neid lahkuma sundida. Piibe ise endas ei kahelnud või kui sisimas kahtleski, siis välja seda igatahes näha ei olnud. Ta sammus, pea uhkelt kuklas, otse hävingu keskmesse ja teatas kindlal häälel, et parasjagu on öörahu, tegemist on võõra varaga ja hakatagu aga heaga lõpetama. 

Paraku leidus seltskonnas Piibele võrdne vastane. Üks pikk sõjakas blondiin kolme triibuga dressides astus ette ning osatas: „Või muidu? Mis te, tädi, teete? Ma arvan, et kui ma siin majas elan, on mul samamoodi õigus aias istuda? Mis võõrast varast te üldse räägite? Aed on üldkasutatav!“ Tundus, et Piibe ei olnud vasturünnakuga arvestanud ja oskas öelda vaid seda, et lehtla on nende ehitatud. Selle peale vaatas võõras blondiin teatraalselt enda ümber ringi ja teatas, et tema siin küll mingit lehtlat ei näe, lihtsalt mingi puust lobudik, mille peale on hea ennast ja pudeleid toetada, aga no kui proual on tõesti nii sentimentaalsed tunded seoses kõnealuse ehitisega, eks nad siis püüavad veidi vaoshoitumalt tegutseda. Ilmselt ei olnud Piibelgi tahtmist politseid tülitama hakata ja muusika pandi tõepoolest veidi vaiksemaks ju. Vaikides taganesid Piibe ja Marju oma korteritesse, kust nad enne hommikut välja ei tulnud.

 

Lehtla, III osa

Piibe jaoks oli korter selles linnamajas lihtsalt üks vältimatu vaheetapp. Tema suur unistus oli oma aiaga maja, kus valguskettide all glamuurseid aiapidusid korralda. Aias kasvasid igati orgaanilised aedviljad, peenarde vahel siblisid igati intelligentsed ja koolitatud vabapidamiskanad, kes Piibe unistustes iialgi peenarde peale siblima ei sattunud, elurikkus möllas oma lopsakaimas kuues. Ainus häda oli selles, et ühtki sobivat maja sobiva hinna eest linnas müügil ei olnud ja maale kolima Piibe siiski nõus ei olnud. Tema piinlik saladus oli kolmekordne põrumine sõidueksamil. See kõik ei andnud aga põhjust käed rüpes istuma jääda, sest Piibe teada soosivat õnn vaid tegusaid.

„Ma arvan, et me peaksime rajama oma aeda lehtla! See aitaks kaasa kogukondlikkuse kasvule! Mõtle, kui tore oleks seal majarahvaga istumisi korralda, samuti saaks sinna luua kena kohviku linnaosa kohvikupäevade ajaks! Teeks ära, mis arvad?“ Selline üleskutse potsatas ühel kenal kevadpäeval Marju Messengeri. Esmalt lõi peast läbi mõte, et midagi head sellest küll tulemas ei ole, aga ta sundis end positiivsusele – äkki ikka tuleks võimalustest kinni haarata, ehk ei peaks olema see tüütu pidur, kes pärast mossis näoga teiste pidutsemist pealt vaatab ja kahetseb, et käsi külge ei pannud ja seetõttu ei oma moraalset õigust peost osa võtta? Majarahva käest võib ju ometi arvamust küsida, ilmselt see läbi ei läheks niikuinii, lisas Marju mõttes juurde.

Koosolekul saadi kvoorum ootamatult isegi kokku. Üürikorterite asunikud muidugi kohale ei tulnud, aga tuli üks omanik, kes leidis, et ehk lehtla isegi tõstaks tema kinnisvara väärtust. Paar vanainimest noorte soovile vastu ei olnud, kui see just palju raha ei võta ja nende ehitusse kaasamist ette ei näe. Piibe lubas, et maksma ei lähe see värk peaaegu mitte midagi, sest praegu on ju taaskasutus moes ning nii lehtla karkassi kui ka mööbli saab vabalt euroalustest kokku klopsida. Ronitaimi olevat tal aga tuba täis, asi sealt siis mõni kasv näpistada ja aeda kasvama panna. Sellega saigi lehtla ehituse plaan korteriühistu poolt rohelise tule.

Järgmisel kuul leidis Marju end koos Piibega taksos sõitmas kuhugi ladude vahele, et kohtuda paari kahtlase mehega, kes neile tasuta euroaluseid olid lubanud, seejärel helistamas mitmetele tuttavatele ja vähemtuttavatele meestele, et nood aitaksid euroalused äärelinnast koju transportida. Seejärel leidis ta end lugemas erinevaid netilehekülgi, kus kirjeldati „lihtsaid võtteid, kuidas euroalustest aiamööblit valmistada“, kondamas mööda ehituspoode, et leida erinevaid tööriistu, mida ta varem iial kasutanud ega näinud ei olnud. Lõpuks kasutamas neid samu tööriistu. Plaasterdamas oma näppe. Isegi ema tundis Marjule kaasa ja nentis, et „see nüüd küll mingi naistetöö ei ole!“ Piibe aga ei andnud alla ega lubanud Marjulgi seda teha. Mingisugune karkass sai lõpuks valmis ka. Meenutas see Marjule veidi kileta kasvuhoonet, aga Piibe kinnitas, et kõik saab imeline olema, kui taimed kasvama lähevad ja nende vahele mõned valgusketid riputada.

Lehtla, II osa

Marju käis Leediga igapäevaselt pargis jalutamas ja ühel sellisel päeval astus temaga samal ajal maja välisuksest välja üks teine temavanune naine oma sarnase tillukese koeraga. Naine tundus esmapilgul sõbralik, tundis huvi Marju koera vastu, imestas, et nad on ilmselt naabrid, aga ei olegi varem kohtunud. Tegelikult oli Marju väga rõõmus, ega tal siinkandis ühtki tuttavat tegelikult ei olnud. Ta oli vaikne tüdruk, kellegagi ise suhtlust otsima ei kippunud, aga samas oli õnnelik, kui seda talle pakuti. Ta ei olnud inimene, kes oleks ennast kellelegi peale surunud.

Erinevalt Piibest. Piibe teadis, kuidas asjad peavad olema ja läks ning sättis need selliseks. Mitte ainult asjad, mis teda ennast puudutasid, Piibe tahtis õigesse vakku suunata ka kõigi teiste elud, sest Piibe teadis, kuidas on õige. Piibe oli eeskujulik tegudeinimene, alati leidus midagi, millega toimetada, energiast temal puudu ei tulnud. Alguses mõjus Piibe loomus Marjule tiivustavalt, sest tema energilisusega just hiilata ei saanud. Koera võtmise üheks ettekäändeks oligi olnud see, et tekiks põhjus end diivanilt üles ajada. Diivanil ei vedelenud Marju aga mitte eluväsimusest ega ka seetõttu, et ta millestki tülpinud oleks olnud, vaid lihtsalt seepärast, et diivanil vedeleda oli mõnus. Oma kodus avanes lõpuks tal ometi see võimalus. Muidugi oli neil emakodus ka diivan olemas, aga ema nähes sellele istumine toimis kurja kohale kutsumisena – peale sellist hooletut tegu sai mitu pikka minutit kuulata, kuidas korralikul naisterahval ei peaks küll olema aega diivanil lösutada, sest tegemata töid on terve ilm täis. Sinna juurde veel traditsioonilised „mina küll omal ajal“ ja „meestele sellised tüdrukud ei meeldi“. Marju kuulas nagu ikka vaikides, ta sai aru, et ega ema siis paha pärast, teda oli ju nõnda kasvatatud ja ta andis oma parima, et teadmised üle põlve edasi anda. Nende õigete teadmiste ellu rakendamisega oli emal endal küll kuskil midagi viltu läinud, aga ega selles õpetussõnu ju süüdistada saanud, need ei öelnudki, et niimoodi peab õnnelikuks saama. Marju oli juba sellest põlvkonnast, kes leidis, et õnn on inimõigus ja kuna ta oli vähenõudlik, siis oma pisikese korteri ja koeraga leidis ta õnne juba päris kohal olevat.

Õnnelikud inimesed on aga teadagi ettevaatamatud ja nii Marju ühel oma avameelsushetkel Piibele poetaski, et tema on eluga rahul. Piibe vaatas selle peale Marjut kui eilesündinut: „Sa tahad öelda, et võiksid elu lõpuni niimoodi elama jääda?“ Marju nentis, et tõepoolest oleks see stsenaarium talle täiesti vastuvõetav. Milleks parandada seda, mis pole katki – hingerahu soosiv tarkusetera, mis talle kusagilt kõrvu oli jäänud. Piibe ei öelnud otsesõnu midagi, aga alates sellest vestlusest, hakkas ta üha rohkem enda unistustest rääkima, ja neid unistusi Piibel juba jagus.

Lehtla, I osa

Marju oli teadlikult kesklinna kolinud. See oli olnud demonstratiivne žest ajal, kui enamik temaealisi unistas eramajast valglinnastumise käigus tekkinud linnalähedases asulas. Marju sai seda endale lubada, tal ei olnud illusioone pehmest muruvaibast, kuhu otse verandalt astuda, lillepeenardest, kus oskuslikult valitud õied sind pea aastaringselt rõõmustaksid ega imelisest iseolemise tundest, mis sind eramajas tabama pidi. See oli tema jaoks läbitud etapp,  mis koosnes lõputust niitmisest, istutamisest, rohimisest ja aianaabritega võitlemisest. Tõsi küll, ta ei olnud seda ise läbi teinud, vaid ainult kõrvalt näinud, aga sellest piisas täiesti. Ema oli kirunud, aga peenraid edasi kaevanud, juba jõuetunagi niidukit käima tõmmanud, sest muudmoodi ei olnud võimalik – mida teised neist muidu mõtleksid?! Marju rolliks oli olnud kahetsemine, ema monoloogide kuulamine: „Kahju kohe, et sind ilu kohe üldse ei huvita! Pole antud inimesele seda ilumeelt, mis teha, eks see mu oma viga, kadunud August, ei see pidanud ka ümbritsevast midagi. Aga no tütarlaps, võiks ikka enda ümber ilu loomisest huvitatud olla! Missugune mees sind niimoodi tahab, oled sa sellele üldse mõelnud?“ Kui ema kord hoo sisse võttis, ei olnud teda lihtne peatada ja Marju oli hea tütar, kuulas alandlikult. Tema vastupanu oli vaikne. Ta lihtsalt ei võtnud reha kätte, ei ostnud kevadel seemneid, vaatas tuimalt pealt, kui ema niidukit käivitas.

Lõpuks, kui kesklinnas see uus maja valmis sai, võttis Marju laenu ja ostis sinna korteri. Uues majas ei olnud ohtu, et naabriks satuvad maksejõuetud ja peolembesed alkohoolikud, loodetavasti on ka ehituskvaliteet võrreldes varasema ajaga paranenud ja pistikukontaktidest ei saa naaberkorterisse piiluda. Haljastuse eest hoolitseb selleks palgatud ettevõte, kes tahab, võib muidugi oma peenra ka valmis kaevata, aga see pole kohustuslik. Lehed riisutakse ja lumi lükatakse kokku – „laisa inimese unistus“ nagu ema ütleks. Marju ei viitsinud vaielda, et asi pole laiskuses vaid prioriteetides, tema omad olid lihtsalt mujal.

Marju oli rahul ja õnnelik, teda ümbritsesid viisakad ja vagurad korterinaabrid, soetatud kinnisvaraga ei kaasnenud mingeid tüütuid kohustusi. Linnakeskus oli jalutuskäigu kaugusel, samuti kena park, aknastki paistis loodust piisavalt – ei olnud tunnet, nagu oleks end kuhugi kiviplokkide vahele barrikadeerinud. Marju võttis koera. Väikese valge krantsikutsika. Ema käis külas ja ohkas küll, et „see ka mõni koer“, aga Marjule meeldis just selline tilluke puhas toaloom. Ema teatas, et koera mõte on ikka kodu ja aeda kaitsta, koer peab olema õues ja valvama, muidu tullakse ja viiakse kasvõi pojengid minema, nagu ükskord kakskümmend aastat tagasi juhtus. Marju ei hakanud seletama, et ajad on muutunud, see oleks emale ainult kütet juurde andnud, sest aegade muutumine oli üks neid asju, mida ema absoluutselt ei talunud. Paraku sai väiksest valgest Leedist just muutuste algataja, ja selliste muutuste, mis Marjulegi vastukarva olid.

Kummiga või kummita?

Kuna ma magan hästi igas voodis, siis üldiselt ma voodipesusse eriliselt ei investeeri ning erilist luksust taga ei aja. Jah, puuvillast peab kindlasti olema (viimasel ajal üritatakse inimesi petta nimedega puuvillasatiin ja puuvillaflanell, mis on täielik jama*) ja lina ei tohi olla kummiga. Varem selle viimasega probleemi ei olnud, aga nüüd on kummiga linad nii populaarseks saanud, et tavalisi aja tikutulega taga. Jyskis näiteks ei olnud. Kodulehel on, aga kui hakata täpsemalt uurima, siis on kõigi normaalsete linade taga märge "laost otsas". Varem olen ka Rimist ilma kummita linu leidnud, täna ei olnud seal enam ühtegi, ainult kummiga variandid laiutasid riiulitel. See on see, et naised enam kodutöid ei tee ja linu ei triigi, eks! Kuhu me nii jõuame! Sest mismoodi sa seda kummiga lina triigid või kokku lapid või kuivatad? Ainult voodis saad selle kenasti sirgu tõmmata, aga muidu? Mina oma tavalisi linu ka muidugi ei triigi, aga vähemalt on neil inimlik kuju, mitte mingid tüütud voldid, mis tolmu täis lähevad. Mul on nimelt mingi madratsikate kummiga, selle pealt tean. Viimati muidugi nägin poes, et see asi, mida ma madratsikatteks pean, oli ka juba linaks ristitud. Nojah, eks ma võin ka käteräti peal magada, sest just sarnasest materjalist see hõlst on.  

Ega mulle lukud ka voodipesu puhul väga ei meeldi, sest enamasti lähevad need ruttu katki ja jätavad üldse kuidagi odava mulje. Rikas inimene laseb ikka teenijatel nööpidega möllata. Ja magab pilutatud linade vahel. Tänapäeval enam koolis pilutamist ei õpetatagi! Oo õudu! Kuigi ilma naljata oli see üks väheseid asju, mis mul seal enam-vähem talutaval tasemel iseseisvalt õnnestus. 

Varem oli üldse lust ja lillepidu voodipesuga kui Kreenholm veel seda tootis. Mööda turge ja poeesiseid käisid mingid halturnikud Kreenholmi jääke müümas. Me saime pahaaimamatult ühe sellise suure lina, mis kodus lahtipakkimisel selgus kolmest väiksest linast kokkuõmmelduks näiteks. Aga mis siis, vastu pidas see ikka aastaid. 

Huvitav, kas häda ongi selles, et ma liiga harva seesuguseid asju juurde ostan ja siis avastangi šokeeritult, et vahepeal on maailm edasi läinud ja seesuguseid asju nagu veel kümme aastat tagasi müüdi, enam ei olegi? No nagu nende konnadega, keda aeglaselt keedeti ja harjusid vs need, kes ootamatult kuuma vette visati?    

P.S. Ma ikka maru pikalt mõtlesin, mida selle postituse pealkirjaks panna kuni lõpuks aru sain, et siin on ju vaid üks variant. Oehh! 

*Miks jama? Lähevad elektrit täis ja kiirelt topiliseks.  

Kes selle kinni maksab?

Täna väga argisel teemal, kuidas teile tundub, et õige oleks, mina seda elu ei oska ja ei tea? Niisiis rääkis Mini mulle täna ühe varasema loo sellest, kuidas tal poes oli smuutipakk käest libisenud ja põrandale kukkunud, puruks. Selle peale oli kuskilt välja hüpanud müüja talle öelnud, et "selle pead sa nüüd kinni maksma, tead jah?". Mini vastanud, et "tean küll!" (sest teda oli müüja ründav toon pahandanud) ja maksiski. 

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris mitu korda poes juhtunud, et pakend on katki, mitte minu süül küll, aga ega seda asja enam kellelegi müüa ei saaks ja siis on mul katkine toode lihtsalt ümber vahetatud. Ühel korral kukkus mul miski klaaspurk peale kassat puruks ja mulle tundub, et ma sain ka siis uue nö tasuta, aga ma ei ole selles päris 100% kindel, see oli ammu. Samas olen üsna kindel, et poes on arvestatud loomuliku kaoga ja kui keegi just meelega asju puruks ei loobi, siis pole nagu põhjust ostjat kohmakuse eest karistada. Ikka juhtub. Kas vanainimest oleks ka sunnitud maksma? Kui veel mõelda kogu sellele aeguma hakkava toidu hunnikule, mis sageli õhtuti valmistoidu letis poole hinnaga laiutab - enamik sellest läheb niikuinii prügikasti. Tundus lihtsalt lapse vastu ebaõiglane. Või tõesti arvestatakse kogu mahakantud kraam müüja palgast maha ja tal on täielik õigus vihane olla?

"Nukumaja" Vanemuises

Tuli meelde, et vahepeal sai teatris käidud ja ei olegi muljetanud sellest. Etenduse valik oli omaette triangel, sest pidime leidma sellise, mis sobiks viiele erinevale inimesele - nii koht, aeg, hind, temaatika ja no et pileteid ka oleks. Vahepeal tunduski see juba võimatu missioonina, oma panuse andsin sellega, et keeldusin Pärnu Endla "Nukumaja" külalisetendusest kuna kirjelduses räägiti, et lavastuse teema on vaimne vägivald ja ma tõesti ei taha ennast teatris piinata. Peale seda avaldust pidin muidugi teisi veenma, et ma ei ole tegelikult ka "tordiga näkku-jalaga peppu" jantide austaja, lihtsalt võiks äkki ilma vägivallata. No lõpuks leidsime ikka sobiva - "Magavad mehed" Vanemuises. Jajah, selle kirjeldus ütleb, et teravam versioon Edward Albee’ kultusnäidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga ega ma teada saanudki, kui vägivaldne see etendus oleks olnud, sest esmakordselt elus juhtus nii, et etendusepäeva hommikul saime sõnumi, et "Magavad mehed" jääb ära näitleja haigestumise tõttu ja on asendatud etendusega "Nukumaja". Mulle ei tulnud tol hetkel üldse meelde, et see on sama etendus, lihtsalt teise teatri repertuaarist (huvitav iseenesest, et kaks Eesti teatrit samal ajal sama tükki etendavad), millele ma varem veto olin pannud.

Kohale minnes selgus, et üks meist oli tegelikult seda Pärnu teatri varianti juba vahepeal näinud, aga õnneks ta ei protesteerinud, et ka Vanemuise oma vaadata. Kuigi jah, peale esimest vaatust läks ta minema, sest Endla oma olla parem olnud (Avandi sobinuvat meespeaossa paremini kui Mähar). Esimene vaatus oli minu jaoks ka segadus kuubis. Eriliselt üllatas kui sain vaheajal teada, et see ongi ju see vaimsest vägivallast rääkiv "Nukumaja", mida ma näha ei tahtnud, sest mulle tundus esimese vaatuse põhjal, et tegemist on kohmaka komöödiaga. Lisaks arutati palju mingi finantsilise avantüüri üle, millest ma ka aru ei saanud, sest rääkige rahast ja ma jään kohe magama. Pärast küsisin kindluse mõttes L.-lt üle, et milles see rahateema täpsemalt seisnes ja tema väitis samuti, et päris aru ta ei saanud. Võib-olla oleme lihtsalt lollid ka muidugi. Tegelikult olin ma siiski ette valmistunud ja teadsin, et tegemist on 1879. aastal esietendunud norra klassiku Henrik Ibseni näidendi uusversiooniga, mille toonane šokiefekt seisnes siis selles, et naine jätab lõpus oma pere maha. Toompere seenior lavastajana oli tegevuse aga tänapäeva toonud ja ma ei ole kindel, et see päriselt töötas. Näiteks L. ei saanud sellest üldse aru ja imestas, et milleks sellised aegunud probleemid, tema jaoks arusaamatu etendus, kes ometi tänapäeval niimoodi elaks jne. Ma usun, et kindlasti on ka tänapäeval selliseid suhteid, aga kuidagi segapudru tänapäevast ja aegadetagusest tundus see kõik mulle ka. 

Minu jaoks oli kummaline veel see doktor Ranki tegelaskuju. Too, kes Pärnu Endla lavastust näinud oli, kommenteeris, et seal olla Ranki noorem näitleja mänginud (Tartus mängis Aivar Tommingas) ja tema sõprus meessoost abielupoolega ning armumine naispoolde olevat usutav olnud, Vanemuises ma seda ei tajunud. Põhihäda minu jaoks oligi see, et tegelased ja nende suhted ei olnud minu jaoks kuidagi usutavad või loogilised. Võib-olla oleks rohkem olnud kui tegevus olekski jäänud aega, millal Ibsen selle originaalis kirjutas. 

Teine vaatus oli selgem ja suutis välja tuua etenduse tuuma ehk siis ma sain aru, milleks see kõik. Üldiselt aga oli see siiski Maarja Johanna Mägi soolo seal, teised mõjusid pigem statistidena. Ideel oli jumet, aga teostus lonkas mu jaoks. Väga huvitav oli kuulata pärast etendust teiste inimeste arvamusi, enamasti seda ju ei kuule, aga seekord olime viiekesi ja igaüks sai arvamust avaldada. No ja arvamused olid seinast seina. Meesterahvas, kes oli Endla varianti näinud läks poole pealt ära nagu ma mainisin, talle üldiselt meeldis, lihtsalt Avandiga variant olevat nii palju parem olnud, seda kiitis ta ülivõrdes. Teine meesterahvas ei olnud üldse rahul, sest milleks selline aegunud teemapüstitus? Naisterahvas nr 1 ütles, et üks parimaid lavastusi, mida ta üle pika aja näinud on. Naisterahvas nr 2 leidis, et äärmiselt masendav, tal tuli lausa nutt peale, sest meenusid kõik sarnased lood päriselust (vrdl meesterahvaga nr 2, kes leidis, et polnud absoluutselt aktuaalne!). Tema tajus etendust just sellise vaimse vägivalla presentatsioonina, mida mina olin kartnud, aga ei tajunud üldse. 

PS. Huvitav oli veel see, et teater oli ikkagi rahvast täis, kuigi asendusetendus ja soovi korral oleks raha tagasi saanud. Oli ka bussitäis teismelisi, kelle jaoks tundus see etendus isegi sobivam olevat kui originaal "Magavad mehed", millele neil ilmselt pilet oli. Mu meelest keegi mainis, et "Nukumaja" olevat keskkoolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Kuidas nad sinna asendusetendusele siis sattusid? Reorganiseerusid paari tunniga? Noh, noorte arvamust oleks ka kuulda tahtnud muidugi. 

Pettus!

Eile oli uudis, kuidas Eesti inimesed on aastaga petturitele kaotanud 23 miljonit eurot. Muljetavaldav. Ma alati imestan kui tuleb jälle teade mingist uuest petuskeemist ja jutud, et oi-oi kui kaval see on  - no kunagi ei ole olnud, alati üsna läbinähtavad teised. Rusikareegel, et kõik mis tundub liiga hea ja/või ootamatu, on kahtlane. 

No see nutva ema lugu näiteks. "Pojake/tütreke, minuga juhtus Lätis avarii, ise olin süüdi, sõitsin kellelegi autoga ette, nüüd olen igalt poolt katki, saada raha!" Keegi tabavalt märkis, kuidas ta siis vastas, et oi kui hirmus, aga emake, mis ajast sinul load? Helistaja ei kaotanud külma närvi, vastas, et sa lapseke ei tea, ma kunagi nooremana tegin, pole sellest rääkinud lihtsalt. Jessas kui usutav, eks. Aga ju on, kui sellist juttu kasutatakse. Kui mu ema ütleks, et tal pool elu load olnud, salaja, mis on omaette juba imelik, ja nüüd võttis järsku kätte ja hakkas sõitma ning põrutas kohe lausa üksi Lätti esimese hooga, ma küll ei usuks. Huvitavad peresuhted peavad olema, kui sellised asjad läbi lähevad. L.-le ka korra see nuttev proua helistas, vene keeles halises, L. siis vastas "tševoo?" et äkki siis ei visata kohe toru ära, saab natuke nalja, aga tema näitlejameisterlikkus ei olnud piisaval tasemel, "emake" katkestas kohe kõne. 

Viimati oli uskumatu lugu tööandja juures. Võeti neil keegi uus noormees tööle, täisealine meesterahvas 20ndates eluaastates. Ühel päeval siis too istub äraseletatud näoga kontoris, tööd ei tee. Parasjagu oli neil kiire ka, kolleeg siis küsima, et mis viga, miks sa niisama istud? Noormees vastab, et ta ei saa öelda, aga tal on eriline salajane ülesanne ülemuste poolt, tema täna tavatööga ei tegele. Kolleeg mõtles, et pagana imelik, aga tol hetkel ei olnud aega süveneda, töö pidi tehtud saama, ei olnud aega veidrikku pinnida ja no äkki tõesti. Kuigi miks keegi pidanuks just talle, kõige uuemale töötajale mingi eriülesande andma ja salatsemine pole nagu ka tavapärane praktika. Kiired asjad tehtud, läks kolleeg ikka ülemuse käest uurima, et uus tüüp tööd ei tee, väidab, et sa talle mingi "erimissiooni" määranud? Ülemus pööritas muidugi silmi - tema küll midagi ei tea. Selleks hetkeks aga oli uus tüüp üldse kontorist kadunud. Ju missioonile. Paari tunni pärast ilmub tagasi. Koos emaga. Jah, just. Poisile olevat see asi ikka kahtlane tundnud, keegi oli talle ülemuse nime alt meili saatnud, et mine osta poest Amazoni kinkekaarte ja pane need postkontoris posti - suur üllatus meie toredatele töötajatele, ära sa ainult üllatust ära riku! Mida siis teha? Kutsuda ema, otseloomulikult. Tänu emale jäi raha alles. Ma ei tea, mis see soovitus teistele kergeusklikele siit oleks? Always tell your mommy?!

Haiglane hingepeegel

 Sünnipäevaks kingiti mulle silmakreem, see - peaks justkui turvaline apteegikraam olema, sobib ka kõige tundlikumale nahale ja muud viled küljes. No kuu aega sobiski, siis jäin haigeks ja kuna haigusega ikka organismis igasugu imelisi muutusi toimub, siis pidasin ka paistes ja sügelevat silmaümbrust üheks viiruse kõrvalefektiks. Eks silmad olid ka hommikuti eriti rähmas, aga no tatine olin ju samuti.  Pealegi töötan ma ekraaniga eriti raskekujulisel moel ning ega ka vabal ajal arvutist end eemal ei hoia, olengi imestanud, et kus see kuiva silma sündroom on, pole nagu täheldanud. Igatahes selle suurema nohuga ma enam välimusele tähelepanu ei pööranud ega nahka kreemitanud  - kui surm, siis paistku ka välja. Vähehaaval läks sügelus üle ja paar päeva tagasi kui inimese nägu jälle pähe tuli kreemitasin ka silmaümbrust,  sest väärikas vananemine ja muu. Tulemus ei andnud end kaua oodata,  ühel hommikul ärkasin taas punaste ja sügelevate silmaalustega. Punaste ja sügelevate silmade kohta on netis diagnoose küll ja veel, aga mul on häda ju silmaalustega. Loogiline järeldus ikka see hüpoallergeeniline silmakreem. Ise diagnoosisin,  sest silmaarste on Tartus umbes kolm, kes kõik töötavad nii kliinikumis kui erakates, kuhu mõlemisse ainult 90 euro eest aegu saab. Tasuta aegu jagatakse keskööl kuue tee ristis viie veretilga eest, mul pole aega minna sinna. Oleks veel kahte aega kah vaja, endale ja lapsele, too ajas perearsti juures C ja 6 sassi ning on nüüd pimedaks jäämise kahtlusega. 

Muidu olen ma teadaolevalt allergiline vaid amoksitsilliinile - suu läheb ville täis ja selle tõttu peab alati vaatama, et selle sisaldusega antibiootikume ei kasutaks, aga no neid kasutan ma siiski üliharva. Allergilise nohu saan lõhnavatest pesupulbritest, aga seegi on elu jooksul omandatud võime. Tore teada, et vanusega neid üllatavaid ikka lisandub. 

Silmaalused näevad praegu välja nagu 99- aastasel - hästi kuivad ja kortsus, see allergiline reaktsioon on kortse nähtavalt juurde toonud. Säh sulle silmakreemi! Ameerikas saaks nüüd kohtusse pöörduda vähemalt.  

Lasterikkus

Eile nägin jälle üht või isegi mitut iibeteemalist kraaksatust, ei vaibu see teema meil ikka iial. Sigige, seltsimehed, sigige! Seekord keskenduti sellele, kuidas lasterohkus peaks saama loomulikuks elunormiks.  See tõi mulle meelde ühe suvise vestluse sõbrannaga, kes elab Norras ja töötab sealses lasteaias.

Tema rääkis, et Norras olla lasterohkus trendikaks muutunud. Seda eelkõige majanduslikult heal järjel olevates peredes märgina sellest, et "meie saame seda endale lubada!". Mis paraku tähendab ka seda, et lapsi saavad needki, kes lastesse muul moel panustada ei soovi/oska/taha kui vaid rahaliselt. Sest trend on selline ja trende peab jälgima. Naabrid jõuavad küll viit laste ülal pidada - ega meie kehvemad saa olla. Ehk siis individualistlik maailmapilt käsikäes lasterohkusega ei tõota midagi head. Kuidas seda maailmapilti muuta? Unustada ära isiklikud vabadused, luksuslikud paarireisid, õhtused olengud, kvaliteetaeg endaga. Ma ei usu, et muudmoodi saaks kui sunniga. No ja see ei tõota kohe midagi head.

Igatahes tagasi Norra juurde. Seal olevat pere- ja tööelu ühildamiseks vastu võetud seadus, et lapsevanem peab kaks nädalat oma puhkusest välja võtma ajal, mil tema lastel on puhkus. Et keegi ei seisaks probleemi ees, et lastehoid on puhkusel, aga lapsevanem peab tööl olema. Et anda võimalus ühiselt perega aega veeta. Tööandjate poolt polevat nurinat kosta olnud. Selle seaduse kaevas kohtusse hoopis üks lapsevanem - mis mõttes sunnib riik teda oma lastega koos olema?! Sõbranna ütleski, et ega suvel siis lasteaias vähem lapsi pole, emad-isad rannas, lapsed lasteaias olevat üsna tavaline. Kohtuvaidlus tolle vestluse ajaks veel käis, ei tea, mis tulemusele jõuti.

Teiseks rääkis sõbranna, kuidas lasteaialapsed ei oskavat jutustada, mida nad kodus koos vanematega teevad. Ühele võimalikule selgitusele jõudis ta kui küsis ühe ema käest, mis kell ta laps õhtul magama läheb. Too vastas, et kell 18. Sõbranna imestas, et oot - kell 16 tulete talle järele, sõit koju võtab ka mingi aja, siis ilmselt sööte ja kohe magama? Te ei saagi ju siis lapsega üldse koos olla? "Mul on ju vaja aega iseenda jaoks!" oli too naine iseenesestmõistetavalt vastanud. 

Kindlasti on need mingid äärmuslikud näited, aga juba nende olemasolu selgitab, et lasterikkus elunormiks ei ole mingi võluvits. Laste saamine ja mittesaamine on ikka niivõrd individuaalsed valikud, et minu meelest on vale neid mingiteks trendideks kujundada.