Raamatuaasta 2025

Tundub, et raamatuaasta 2025 on lõpuks esimene aasta mu raamatukokkuvõtete ajaloos, mil ma saan esikümne kokku tõesti vaid sel aastal ilmunud teostest. Tegelikult olen ma lihtsalt lahkeks läinud  - sel aastal on maksimumhinde saanud suisa 22 loetud teost. Samas ei saa salata, et tõesti ongi hea raamatuaasta olnud. ERRi kokkuvõttest sain ma mitukümmend raamatut oma "peab lugema" listi ja mul pole isegi veel kõik eelmisel aastal kiidetud raamatudki loetud...Tahaks ka esile tuua sama, mida ERR-is nenditakse - Loomingu Raamatukogu sari oli sel aastal kuidagi eriti tugev ja kuldsari muidugi ka ning ei, mul ei ole nad kõik veel loetud. Seega järgnev pisike nimekiri on üsna meelevaldne ja vaid jäämäe tipp - nii palju alles ootab lugemist. Raamatud on lugemise järjekorras, mitte paremuse! Ahjaa, kokku sai loetud 117 raamatut, lehekülgi veidi alla 30 000, keskmine hinne 3,6. Erinevatel põhjustel jäi hindamata 8 raamatut. 

Margaret Atwood - Vanad beibed metsa sees

Atwood on nii äge kirjanik, sest ta suudab ja teeb absoluutselt kõike - ulmet, luulet, novelle, ajaloolist romaani jne. Enamasti teeb seda väga hästi ka. "Vanad beibed.." on jutukogumik, mis natuke kaldu tõesti vananemise suunas, aga mitte ainult, on ka eraldi väga vinge ulmeosa. Vananemise osa ilmselt autobiograafiline, Atwood vaatab tagasi oma pikaaegsele suhtele, mis paraku lõppes abikaasa siitilmast lahkumisega. Aga see kõik ei ole kuidagi sünge ja morbiidne vaid pigem soe ja hell meenutus, mis omakorda jälle sentimentaalsusesse ei kaldu. Hästi eluterve ja elujaatav suhtumine. Mõnus ja humoorikas lugemine ka nõmedatel aegadel.

 

Andrei Ivanov - Päevad

Ma olen ju Ivanovit varem ka lugenud, aga kogu aeg oli tunne, et ma päris hästi ei saa temast aru. Just nagu "Püha Tõnu kiusamine", kus juba tundus, et oo, ma saan pihta ja siis selgus, et midagi ma ei saanud. Vist. "Päevad" annab mu meelest veidike võtme Ivanovi teiste teoste mõistmiseks, siin on vihjeid ja seletusi, et kuidas ja miks, avatakse tausta ja ilmselt avatakse rohkem ka hinge, sest ikka päevaraamat ju. Mul on muidu üsna poogen sellest, milline on autor ja et see kuidagi tema loomingut mõjutab, aga siin oli nagu kasu sellest. Ega seda sisevaadet eestivenelase ellu väga palju ju pole, aga ma ei tahaks üldistada ka, see on siiski sisevaade ühe konkreetse eestivenelase siseellu, aga see on huvitav ja kohati silmiavav. Aga muidu jah, suht minu mõtted :)

 Simone De Beauvoir - Väga kerge surm 

Tegemist siis uustrükiga LR kuldsarjast ja seega ehk mitte päris "selle aasta raamat", originaalis ilmunud 1964, aga surm on ilmselt alati aktuaalne. Mulle meeldib siinne emotsioonivaba lähenemine, jätab enda tunnetele ja mõtetele rohkem ruumi. Meisterlikult kirja pandud ja keeleliselt väga nauditav lugemine. 
 

 

 

 

 

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Taas üks selleaastane pärl LR sarjast. Ma ei armasta maagilist realismi ja ma ei armasta õuduskirjandust, aga seda raamatut ma armastan. Mulle õudselt meeldivad ka Berit Kaschani sõnad selle raamatu kohta: "Soovitada julgen seda inimestele, kes suudavad elada teadmisega, et maailmas on väga palju julmust, mille juurteni tungimine ei pruugi oma hinda väärt olla. Mõne asja eest tuleb end lihtsalt kaitsma õppida. " Jah, see on tõesti selline raamat, aga ma absoluutselt ei kahetse, et lugesin.
 

 

 

Stefan Zweig - Malenovell. Tunnete virvarr

Jälle LR, jälle kuldsari, jälle üks vana raamat, originaal 1942 seekord. Mulle tundub, et äkki, kui üldse selline asi olemas on, on minu lemmikkirjanik Zweig. See, kuidas ta kirjutab, millise empaatiaga, millise tänapäevaks "vanamoodsa" stiiliga, mis mulle mu lapsepõlve raamatuid meenutab ja samas millise meisterlikkusega intriigi üles ehitab ja millise täpsusega inimese psühholoogiat lahkab  - uskumatu ja muljetavaldav! Mida tean mina malest? Aga see novell räägib malest ja see on paganama põnev novell! Ja ootamatu, nagu ka "Tunnete virvarr" - ma ei loe eriti põnevikke, sest mulle tundub, et need on kistud tundeid täis ja ebausutavad, aga Zweig on põnevam kui põnevikud ja ehtne. 
 

 

 Édouard Louis - Kes tappis mu isa

Mu meelest vajalik raamat. Mu meelest on vajalik, et noorem põlvkond analüüsiks, miks on nende vanemad just sellised nagu nad on ja et see on suures osas ühiskond, mis meid vormib. Meil on erinev stardipositsioon ja stardikapital ning ei ole päris nii, et sinustki võib saada president. Võib-olla sinust võib, aga sinust kindlasti mitte, veel vähem sinust ja see ei ole koht, kus õlgu kehitada ja öelda, et "proovi siis rohkem". Seda "kõik olen oma kätega" oleme me kõriauguni kuulnud, värskendav on näha, et saab ka mõistusega. Kindlasti on see armastuskiri. 
 

 

 

Sally Rooney - Intermezzo

Siiani selle aasta üks parimaid lugemiselamusi. Ja mulle pole Sally Rooney varem eriti istunud, kuidagi põhjendamatu haip on tundunud. Aga see ei ole, see on päriselt väga hea. Olulised teemad, normaalsed tegelased. Ühiskonna ootustele vastamisest, teiste inimestega arvestamisest, sellest, kuidas me asju enamasti vaid oma mätta otsast vaadata oskame. Huvitav on see, kuidas ma tunnen ennast ära mõlemas meespeategelases, aga naistegelastes üldse mitte. Kas põhjuseks võib olla see, et autor kirjutas peategelased enda kogemusest lähtudes ja naised nii, nagu naisi enamasti kujutatakse - ennastohverdavatena? Võib vist öelda, et see on hästi intiimne raamat. Aga intiimstseenid ei ole põrgulikult piinlikud nagu need sageli olema kipuvad. 
 

Andrus Kasemaa - Minu kangelased

Sellest raamatust ma juba kirjutasin pikemalt siin. 
  

 

 

 

 

 

Han Kang - Taimetoitlane

LR sarja juurde tagasi, 2024. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja Han Kang. Hästi masendav, aga samas väga meisterlikult kirja pandud raamat. Kindlasti on siin paljugi Korea ühiskonna spetsiifilist - töökultus näiteks, mille äärmuslikkust raamatuski veidi puudutatakse, aga kas pole just selline ühiskond see eriti arenenud ja tänapäevane? Kas see on see, kuhu me kõik teel oleme? Selle taustal aga nimetu äng, mida tunneb peategelane ja mida püüavad omal moel välja elada ka kõik ülejäänud ning see tühi ja kõle tunne selle kõige lugemisest. Enne raamatu lugemist, hommikul, kerkis mu ette küsimus, kuidas vähendada ühiskonnas üksildust. Vastasin esimese mõtte ajel, et tuleks kasvatada üldist inimestevahelist lähedust ja solidaarsust. Aga kas see tegelikult on reaalne? "Taimetoitlane" võib küll olla vaid hoiatusromaan, aga ega ta mingit positiivsust küll ei süsti, see tuleb endal üles leida. 

Guzel Jahhina  - Eisen

Sellest raamatust kirjutasin ka juba varasemalt pikemalt siin. Huvitav, et Punase raamatu sarjast on see tabelis sel aastal ainuke. See-eest milline - raamat filmist, mis mul siiani jookseb peas nagu film, enamasti midagi niisugust ei juhtu. 

 

 

 

 

 

Toon siinkohal ära ka kõik teised viiemehed/naised: Sandra Newman "Mehed" - Raamat, mis suutis välja vihastada nii liberaalid kui ka konservatiivid?! Kõva sõna, ma ütleks.
Mulle väga meeldis, kuigi algul olin pigem skeptiline, et kuhu see lugu lõpuks välja viib oma arvukate kõrvalepõigetega. Tagantjärele võin öelda, et väga-väga hästi kokku komponeeritud lugu, kus vähemalt minu jaoks oli kõigil kõrvaltegelastel mõte täiesti olemas. Põnevust jätkus lõpuni ja lõpp meeldis mulle samuti. Olin lugedes veidi ettevaatlik, et äkki autor ei suuda kogu seda kompotti lõpuks arusaadavalt kokku tuua, jääb mingi mitmetimõistetavus vms, aga ei. Ka see autorivastane vihakampaania läheb nii kenasti teemasse, kuigi autorist endast on muidugi kahju.
Neid solvumist tekitanud teemasid ma isegi ei kommenteeriks, mu meelest naeruväärne mõlemalt poolt, aga ilmselgelt äärmiselt trendikas. Jáchym Topol "Saatana värkstuba" - eelmise aasta LR. Kartsin algul lugeda, aga tegelikult oli imehea must huumor ja ülevõlli iroonia. Loomulikult julm, aga me pole ju ometi läänelikud lumehelbekesed siin post-sovjetis. Sofi Oksanen "Samasse jõkke. Putini sõda naise vastu" -"Miks vastupanu Vene armeed ikka ja jälle üllatab? On raske mõista, et keegi võiks austada midagi, mis sinu enda jaoks on täiesti võõras kontseptsioon. On raske mõista, miks keegi peaks oma verega kaitsma midagi, millel pole vähimatki väärtust: olla Venemaast väiksema riigi kodanik." Intelligentse inimese juttu on hea lugeda, iseasi, kas just rahustav. Mihhail Šiškin "Sõda või rahu?" - lõpuks sain kätte selle kolme aasta taguse LR-i menuki. Mina sain targemaks küll. Lisaks samad sõnad, mis Oksase kohta. Nina Lykke "Surmahaigus" - soovitasin seda raamatut oma emale, aga ta tegelikult teab seda kõike juba ehk siis perearstinduse argipäev nii nagu see on. Tamara Petkevitš "Tähtede ja hirmu taustal" - sellest (ja mõnest eelnevalt mainitud) raamatust sai natuke muljetatud siin. Lilli Promet "Primavera" - ema ütles kunagi, et Promet on eesti parim kirjanik, mu esimene tutvus temaga ja ausalt öeldes võttis suu ammuli küll. Sellisel ajal kirjutati selline raamat ja veel avaldati ka - kuidas see võimalik oli? Absoluutselt tänapäevane lugu nõuka oludes. Meenutas natuke Maarja Kangrot. Andreï Makine "Sõber armeenlane" -  Moodsa Aja sarjast imeilus armastuslugu jubekoledates oludes. Armin Kõomägi "Taevas" - varem Kõomägi mulle eriti istunud ei ole, aga see meeldis väga, mu meelest oli iroonia siin omal kohal. Johanna Venho "Sügisraamat" - mulle hirmsasti meeldis ja tegi veidi kadedakski see Tove Janssoni elu seal saarekesel, selline soe ja mõnus raamat, jättis hea tunde (erinevalt mõnest teisest lemmikust). Sveta Grigorjeva "Kliitor on anarhist" - Veel üks soe raamat: Kummaline ehk, aga mulle mõjus see raamat kuidagi hästi sooja ja armastavana, mida ma üldse ei eeldanud. Pealkiri ju parajalt provokatiivne ja kaanepildil ka pigem jõulisena mõjuv autor. Mõttemänguna - ehk oleks tõesti pidanud tagumiku kaanele panema - sellise sooja virsiku? :)
Harva kohtab nii palju üllatavaid mõttekäike kui Sveta arvamuslugudes, ikka väga paljudes kohtades kogesin ahhhaaa!efekti - et mina poleks tõesti niimoodi mõelda osanudki, aga vabalt, jaa, täitsa lahe, ka nii võib ju! Väga avar ja avardav lugemine. Andra Teede "Lind ei ole" - tegelikult see on kenasti aastal 2025 välja antud, aga kuna ma muud luulet ei jõudnudki lugeda, kuigi plaanis oli, siis edetabelisse ei pannud kui "aasta parimat luuleraamatut", sest noid teisi ma pole ju lugenud veel. Aga see oli päriselt ka hea, kartsin, et on kaebelaulud nagu mõned on leidnud, aga mu meelest ei olnud, pigem kah soe ja lootusrikas lugemine - "üksi posti otsas on alati parem" - selle võiks särgile trükkida. Selline normaalne poweriga luule, mitte mingi arusaamatu soigumine lilledest ja liblikatest. Antagu mulle andeks, aga mõni selleaastane esiletõstetu mulle katkendite põhjal just nii näis. 

Oli vist hea raamatuaasta küll? Ma käisin isegi raamatuaasta vaipa tikkimas, muide. Mina. Tikkimas. Ok, ma tikkisin tegelikult ainult logiraamatusse, vaipa ennast ei julgenud, vaatasin, mida teised teinud olid ja kartsin, et solgin veel midagi ära. Maru äge asi oli see ikka, milline töö ja milline tulemus! Palju andekaid inimesi.

Aasta 2025 parimad plaadid, esikümme

Tagumised kümme ja üldine sissejuhatus on siin.

10. LEAP - Entropy

LEAP oli üks neid bände, kelle EP-d ma eelmisel aastal kiitsin. Kui EP sisaldas kuut väga head lugu, siis sel aastal ilmus neil 11 looga debüütalbum, mis on samuti väga hea. Huvitav kohe, miks nad kuulsamad pole, sest nad isegi näevad suht efektsed välja. Korralik rock, mis pole veel jõudnud igavaks minna või eksperimenteerimise sohu ära eksida. 

9. Headstones - Burn All the Ships

Kanada rockbänd aastast 1989, mis läks 2003 laiali ja tuli uuesti kokku 2011. Mina olen neilt ainult uuemat kraami kuulanud, sest vanemaid asju lihtsalt Spotifys pole ja seetõttu ma ei teadnudki, et tegemist on nii vana ansambliga. Ise oleks üldse pakkunud, et iirlased, miski neis meenutab iiri punki mulle, kasvõi see sagedane meretemaatika nende lugudes. Laulja hääl on super. Meenutab natuke Walking Papersit, keda ma alati ette kujutan ülbelt oma lauluteksti välja sülitamas. Kui ma oleks mees, peaks mul selline hääletämber olema või ei oleks mingit mõtet mees olla. Üks osa minust kujutab muidugi ette ka, et ta näebki välja nagu Headstonesi laulja või siis see teine kurja näoga mees sealt bändist. Bänd kui egotripp ühesõnaga.  

8. The Good The Bad and The Zugly - November Boys

Ajakohast Norra punki. Mu meelest nii tore bänd, aga kui ma oma "November boy"le mõnda nende lauluteksti tõlkida üritasin, siis too ainult mühatas. Kindel märk, et novembris sündinud...Mulle küll infantiilne nihilism meeldib - süsimust huumor ja Euroopa parimad laulupealkirjad nagu nad ise end iseloomustavad. Videosid neil eriti pole, vähemalt uutest lugudest, panen ühe live-lindistuse, mis muidugi kuigi hea kvaliteediga pole, aga melu annab edasi. 

7. The Birthday Massacre - Pathways

Taas üks mu vanu lemmikuid, kelle iga plaat on oodatud. Seekordne oma kaheksa looga on päris lühike, aga siiski äratuntavalt The Birthday Massacre. Nende võlu vist ongi see, et saad, mida eeldad. Kanada elektroonilist gooti-rocki. Aga ega ma nende plaatidel vahet küll ei teeks, kui keegi küsiks, et mis plaadi lugu on. Jällegi, ühegi uue loo videot ei leidnud, panen live-esinemise. Lauljatar Chibi on muide 48, kui kedagi huvitab tema vanuse ja seeliku pikkuse korrelatsioon :)

6. Ministry - The Squirrely Years Revisited

Võib ju vaielda, kas see on ikka uus album, sest tegemist on tegelikult Ministry esimese, 1983. aastal välja antud albumi reinkarnatsiooniga, aga kui teada, missuguseid kavereid Ministry teiste lugudest teinud on, siis võib arvata, et nad enda omadelgi ei jäta kivi kivi peale. Eriti veel sellest albumist, mida Al ise aastaid vihkas, sest see oli plaadifirma arusaam Ministryst (kui kenast klanitud boybändist), mitte aga tema enda tahtmine. Vahepeal sai Al vanaks ja otsustas minevikuga rahu teha ning esitas neid lugusid uues kuues lausa live's. Kui mina suutsin vanas versioonis neist ainult ühte (I'm Not An Effigy) kuulata, siis suure käbiga orava (vihje albumikaanele) versioonis kõlab kõik hoopis paremini. 

Mulle nii meeldib, kuidas Ministry on selle, algselt ilmselt lihtsalt armastusest rääkiva loo kenasti poliitiliseks keeranud.

5. Niis - NIIS WORLD

Üks uutest avastustest sel aastal. Arvasin miskipärast, et ka sealt Aussiepungi listist, aga hoopis L.A.-st pärit punkaritega tegu. Naisvokaaliga vanakooli hardcore. Väga hea, väga värske ja kaasahaarav.  

4. Morgan Wallen - I'm The Problem

On küll probleemne jah kui tüüp laseb välja järjekordse 37 looga plaadi ja kohe peale selle veel paar singlit, mis "plaadile ei mahtunud", siis ikka tuleb sealt vähemalt ühe normaalse plaadi jagu väga head muusikat. Lapsed öögivad, et ema seda õudset rassisti kuulab ja no ma isegi tegin veidi uuringut internetis, kuid nagu ikka, otse kellelegi näpuga näidata ei oska ja kuulan süüdimatult edasi, sest muusikat ta teha mõistab, sellist, mis korralikult kummitama jääb.  

3. Ghost - Skeletá

Jätkame siis vihatumate bändide sektoris. Ei, mina ei tea, miks. Sleep Tokeni menust ma tõesti aru ei saa, Taylor Swift on uus Lana ja väga hea, et on, aga tabelisse mahtus neist siiski vaid Ghost. Minu meelest on see suurepärane album. Siin on huumorit, siin on õõva (make Latin scary again!) ja see on suursugune. 

2. Viagra Boys - viagr aboys

Viagra Boysi armastasid kriitikud ka, nii et siin pole õnneks midagi häbeneda. Kas võib öelda, et nende kõige kommertslikum plaat, sest siin on mu meelest vähem sellist eksperimenteerimist, mida üldse kuulata ei kannata? Muusika redditi ussiaukudest ja jäneseurgudest. Kes veel teeks loo sellest, kuidas ta kaaslane rabalaiba peale armukade on? "Man Made of Meat" on üks mu selle aasta hümnidest (teine on Panic Shacki "Lazy"). 

1. ALT BLK ERA - Rave Immortal

Õed Nyrobi ja Chaya Nottinghamist, Inglismaalt. Ei ole ilmselt rave üldse, ega ma mingit reivi ei kuula siis. Mõjutusi arvukatest stiilidest: pop, rock, elektroonika, DnB. "Rave Immortal" on nende debüütalbum. Selline värskendav, otsapidi 90ndad, aga samas ka tänapäev. Paneb jala tatsuma küll. Isegi Wheatus tegi ühel nende loo versioonil kaasa. Segu mingitest asjadest, mille kohta sa ei teadnudki, et need kokku sobida võiks. Täiega bänger album. 

Vot selline aasta siis seekord. Ikka täitsa toredaid asju tehti. 

Aasta 2025 parimad plaadid, kohad 20 - 11

Teate, ei olnud nagu kõige edukam muusika-aasta mu meelest. Eelmine aasta oli muidugi siiani ajaloo edukaim ka nii kuulamiste kui suure hulga meeldimiste poolest, sellega oligi raske rinda pista, aga ikkagi. Vaevu sain 20 lemmikplaati kokku. Kuulasin kuni tänaseni 25 628 lugu ehk keskmiselt 71 lugu päevas, eks neid natuke jõuab veel lisanduda. Võrdlesin nagu ikka oma lemmikuid ka kriitikute omadega ja kui paar asja ka klappisid, siis hästi palju oli sellist, mida ma küll kuulasin, aga mis mingit muljet ei jätnud. Ma nimesid ei nimeta, aga see tõesti üllatas. Mul oli aasta, mil isegi varem meeldinud artistide uued üllitised enamasti ei liigutanud, üksikute eranditega. Palju oli plaate, kus paar väga head lugu, aga ülejäänu jättis täiesti külmaks. Neist mõni sai tabelisse, mõni ei saanud, valik oli selline üsna juhuslik. Eesti muusika osas tuli sel aastal täielik nulliring. Areen nimetas punkbändi Skoone albumi lausa aasta parimaks plaadiks. Aga noh, hakkame siis pihta.

20. mgk - lost americana

Vist kõige popilikum plaat nimistus. Endine räppar Machine Gun Kelly, hilisem pop-punkar mgk (sest nimi olla mõnedele liiga vägivaldne tundunud), kes vahepeal taas räppima püüdis hakata, on nüüd kuhugi sinna vahepeale maandunud ja rohkem poppi kui punki tegema hakanud, aga natuke lunastab teda viie aasta taguse läbilöögialbumi "Tickets To My Downfall" uus väljalase, mille peal olnud kolm uut lugu viiest lisanduvad "lost americana" headele lugudele ja upitavad mgk tabeli 20. kohale. 

19. Spiritworld - Helldorado

Las Vegasest pärit kõrbehevikate kolmas album ei üllata enam nii palju kui kaks eelmist, aga on sellegipoolest väga hea. Cowboy-metal. Sobiks kenasti mõnesse Tarantino filmi. Vaadata neid muidu hästi ei kannata, mingi häiriv vastuolu on tüüpide välimuse ja muusika vahel, mida nad teevad, aga võib-olla see on taotluslik. 

18. Arch Enemy - Blood Dynasty (Expanded  Deluxe Edition)

Ma avastasin Arch Enemy enda jaoks alles sel aastal ja otse loomulikult teatasid nad kohe peale seda, et laulja ja bändi teed lähevad lahku.  Tegu siis peaaegu 30 aastat vana Rootsi meloodilise death metal bändiga, mille algne vokalist oli mees, aga peale teda on olnud kaks naislauljat, kellest viimane siis aastast 2014 kuni 2025. Mulle meeldis just viimase aja kraam ja iseäranis viimase plaadi laiendatud versiooni lisalood (seepärast see ka eraldi ära märgitud albumi nimes). Ausalt öeldes ei saanud ma algul isegi pihta, et tegu võiks olla naisvokalistiga. On ikka mõnele häält antud. Mulle meeldib, et on meloodiline ja et sõnadest saab aru. Aeglasemad lood ei paku väga pinget.

17. Bush - I Beat Loneliness

Bush on mu vana lemmik, kelle kuulsaim plaat ilmus legendaarsel 1994. aastal ja kuigi ERR-i tabelis kirjutati, kuidas olla ikka piinlik vanu bände fännata, aga isegi sinna tabelisse mahtusid sel aastal plaadi ilmutanud Pulp ja Suede ära (keda ma mõlemat kuulasin, aga kes meelde ei jäänud), siis mina tooks "vanuritest" esile hoopis Richard Ashcrofti, kelle uue plaadi mõned lood olid väga head, aga tabelisse mahtus mul neist vaid Bush.  Ei ole nende parim plaat, aga on siiski hea. 

16. Creeper - Sanguivore II: Mistress of Death

See imelik surmast inspireerit inglise bänd, kelle ma paar aastat tagasi avastasin ja kelle toonasele albumile sel aastal teine osa ilmus. Ma ei ütleks üldse, et nende muusika on punk, aga last.fm-is ta miskipärast horrorpungiks nimetet on. Hirrmus hea ja samas ka ilmselt cringe. Gooti emo, kes pihku irvitab?

15. HEALTH - CONFLICT DLC

 L.A. noise bänd HEALTH avaldas oma uue albumi alles detsembris. Senini pidasin selle aasta parimaks väljalaskeks antud stiilis HEALTHiga koostööd teinud SIERRA VEINSi ja tema albumit, aga HEALTHi album on siiski ühtlasemalt tugeva kvaliteediga. Õõnes ja õudselt ilus muusika. 

14. MUDRAT - Social Cohesion 

Aasta algul sattusin Austraalia pungi playlisti peale ning avastasin sealt palju head, muuhulgas MUDRATi, kelle muusikas põimuvad punk, hip-hop ja sotsiaalsed teemad. Sel aastal ilmus tema debüütplaat, mille energia mulle väga meeldib. Lisaks on tal väga toredalt provokatiivne hääl, millega "free free Palestine!" karjuda ja muud.  

Kuna MUDRATil videosid väga pole, siis panin siia ühe tema live-esinemise, kus on näha ka tore viipekeeletõlk. Millal te viimati mõne bändi laval viipekeeletõlki nägite? :)

13. VIIZERO7 - Cemetery Scum

Veel põrandaalust muusikat. Kui Spotify mulle seda VIIZERO7 mängima hakkas imestasin isegi, et kes see veel on. Siis selgus, et tegemist on artistiga "formerly known as Deijuvhs". Mitte et teie tedagi teadma peaks, aga no mina olin seda Deijuvhsi varem kuulanud (ja mõelnud, mida lolli esinejanime...mitte et VIIZERO7 parem oleks). Instas on tüübi nimi Big Narco hoopis - võta sa nüüd kinni. Inglise hoodpunk ütleb noormees ise enda kohta. Et siis jah, nii underground mees, et on kohe. Ja laulab sellistel gootiteemadel üldiselt. Aga täitsa kenasti laulab. 

Vaatan, et oma uue plaadi ainsa video on ta ikka vana nime alt veel teinud. 

12. Turnstile - Never Enough

See on siis üks neist plaatidest, mis ka kriitikutelt kiitust sai. Mulle meeldis nende eelmine plaat rohkem. Õigemini sellelt viimaselt plaadilt meeldisid mulle väga ainult kolm lugu, aga neid sai kuidagi nii palju kuulatud, et kuulamiste topis oli Turnstile lausa top10-s sees. Ma olen teda palju kuulanud, aga ma ei mäleta rohkem kui kolme lugu? 

11. Sodom - The Arsonist

Esikümnest esimene väljajääja on vana hea saksa thrash legend Sodom. Mulle on nad ikka meeldinud ja kuigi nad vist üldse mingi huumoribänd pole, siis näiteks üks mu lemmiklugusid neilt on Jabba the Hut, mis on ju ometi nii nunnu. Noh, siis vaatad bändi fotot ja enam nii nunnu ei ole. Aga viimane plaat on korralik andmine ometi. 

Kümme esimest järgmisel korral!

Aasta lühim päev

Kuna eile sai väiksel kõnniringil käidud (29 000 sammu ja 21 kilomeetrit) pealinnas, siis nüüd tuleb kolmas päev ka suppi süüa - ei tundunud see 1,5 liitrit vett üldse ebareaalne, aga välja tuli ikka mingi 3 liitrit suppi või nii ja ma enamasti üle 300 ml-i ei söö. Ahjaa, kunagi vist hoiatati, et elus läheb matemaatikat vaja, see nüüd on vist see koht küll. 

Tallinnasse minnes unustasin kõik tähtsad asjad maha nagu UV lambi ja paberi, aga noh, esimese puudumisega tuli leppida ja teist ikka kuskilt leiab. Hirmsa pingepeavalu sain ka kohe muidugi, õnneks sai bussis tasuta kohvi ja sellega tableti alla. Üldse ei viitsi nii, et kui midagi toredat ees, siis pea arvab, et nüüd tuleks mingi pingepeavalu sisse lülitada. Varem oli seda kuidagi vähem. 

Buss oli toredalt tühi, olin endale soovituse kohaselt parima koha bronninud - selle laua ja jalaruumiga, aga loomulikult oli ühel mutil vanaproual sama mõte olnud ja kuigi mina istusin oma kohal varem, siis ta kavalalt kohe teatas minust mööda akna alla trügides, et "buss on nii tühi, et saab igale poole istuda". Ma olin nii naiivne, et ei saanud aru, et see oli käsk mulle. Ma ikka üllatun selliste peale. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et mujale istuda, lihtsalt selline veenev nahaalsus ajab juhtme kokku. "Sa mutt, mine istu ise mujale, ma olin siin enne!" - no ei ole ju viisakas, aga niimoodi naeratades, sõbralikult, aga tungivalt, nii sobib. Ega ma kohe ei istunudki kuhugi, läksin kohvi tooma, läbi häda sain kurvis kallutavas bussis oma joogiga poole kanniga istmele ja kohvi hoidjasse (jajah, ma nägin alles pärast silti, et palun kasutatagu topsikaant, aga ega ma siis ka ei kasutanud  - kui on valida teise astme põletuse ja loodushoiu vahel, ma valin ikka viimase, isegi topsi käisin kaks korda täitmas, mida te veel ei taha!) kui mulle öeldi, et "nüüd saate minna mujale istuma!" Ja selline alandlik olevus olengi, et läksin. Uskumatu. Tagasiteel sai üks teine mutt ühest jõmmi välimusega tätoveeritud ja likööri limpsivast kalevipojastki nõnda lahti, et teatas - tal on lausa kaks kohta ostetud, et keegi ta kõrvale ei satuks. Tõeline eestlane! Kalevipoeg oli suvalise istme peale oma kannika toetanud, ei hoolinud numbritest. 

Rääkides tõelisest eestlasest, siis olgu tänatud mürasummutavad kõrvaklapid. Mingi kammaijaa käis tagasiteel minu taga istuvate rüblikute ja minu kõrval istuva koerakesega vene neiu vahel, vist isegi mingi sõnavahetus, aga ma ei pidanud millessegi süvenema ega ärrituma. Isegi sellest ei saanud aru, kui neiu minust mööda trügis enne lõpp-peatust, võib-olla ta ütles midagi, võib-olla mitte, kes seda teab, oo õndsust. Esimest korda elus ei võtnud klappe kõrvast ka bussist maha astudes ja võib öelda, et kui ma lubaks endale ettevaatamatust liikluses, võiks see lüke isegi elumuutvaks saada! Imeline! Aga ei, siiski.

Tallinnas oli rõlgelt külm ja tuuline nagu alati. Viimane etapp enne bussijaama läks pingeliseks, sest pimedus surus peale ja kui mult küsiti, et mis tööriista hoiab käes mees Lutheri vabriku rahvamaja fassaadil, siis minu silm seda küll enam ei seletanud. Õnneks on internet, aga sealtki tuvastasin ainult selle, et jumala poolt loodud tööriistade valikus sellist eset küll ei leidu. Vihjeks oli inglise keeles kolmetäheline. No ma pakkusin saagi, sest mööbel ju, puid ju saetakse, puust tehakse mööblit? Ei olnud. Viimases hädas küsisin otse kolmetähelist tööriista inglise keeles. Teine vaste tabas märki (kuigi visuaalselt mulle seda eset küll ei meenutanud) - ma guugeldan paremini kui ChatGPT. 

Tagasi kodus, tundus, et kass polnud mu väikest ärakäimist märganudki ja unustas samuti süüa küsida. Tallinnas ma sõin kiirelt Macis, kust anti posu paberit (ma ju ütlesin, et seda saab) ja eine kõrvale sai teed ka valida, mida ma enne oma elus polnud teinud, aga seekord kulus ära. Macis olid lauad rahvast täis, minu omasse pudenes kamp rootsi noormehi, kes pildistasid oma burkse hashtagiga "traditional estonian food." 

See aeg aastast

Selle aasta jõulud veedan nagu eelmisedki kassiga kahekesi, sest teised on mägedes suusatamas. No loodetavasti sel aastal ühtki kaheksajalgset külalist ei lisandu. Hissand, ma oleks võinud pea anda, et see vetsujama  oli eelmisel aastal, no pmst oligi, aga ma eeldasin, et detsembris 2024, mitte jaanuaris. Hämmastav. Igatahes keegi juba jõudis korteriuksele koputada, ühtki mõtet ka ei olnud, kes see nüüd olla võiks ja selguski, et keegi oli korrusega eksinud - esimest korda siin elamise ajaloos. 

Hommikul ärkasin imelise paduvihma peale, mis õnneks pärast lõunat vaibus ja tuli loll mõte poodi minna. No et sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest lõpuks pesu osta. Olin seekord tark ja võtsin selle ainsa ideaalselt istuva rinnahoidja poodi kaasa. Selgus, et ühte sellist veel lausa tehaksegi, aga terves Eestis minu numbrit ei leidu. No tore. Tuleb uuesti tulla millalgi enne järgmist sünnipäeva, jube keeruline. Ahjaa, müüja üritas mulle ümbermõõtu 65 sokutada, sest "te olete nii kõhnaks jäänud!" Vaatasin teda selle peale kahtlustava pilguga, sest minu meelest me varasemast tuttavad ei olnud. 65 hoidvat kõik kenasti paigal - ma teadustasin, et aga ma tahaks hingata ka, selle peale müüja taandus. 

Poes oli hästi palju asju ja hästi palju inimesi, kui Kvartalis jõuluvana kohtasin, kes üle maja "ho-ho-hoo!" karjus - esimest korda nägin, et kohalik punavatimees midagi seesugust teeb, siis sain aru, et poodlemiseks on kõige valem nädalavahetus üldse. Ei ostnudki midagi, sest mul on peas kaks kaksikut, kellest üks on see tore ja vaimustuv, kes mõtleb - nii tore asjake, selle võiks küll kinkida, aga siis kohe sekkub see teine praktiline prouake, kes küsib "a mis ta sellega teeb, kus ta selle paneb?" Ja no enamike asjade puhul, mis pilku köidavad, ei suuda ma neile küsimustele väärikalt vastata. 

Mul ei olegi kellelegi kingitusi veel. Vanematele viime niikuinii mingit söödavat kraami, sellega aega on. Lastest on kahju. Mõlemad saavad mingid suured värviliste tintekate komplektid, sest neid nad kasutavad ja üks saab lisaks kalendri, mis pole ikka veel kohale jõudnud ja äkki ei jõuagi ning teisele sain ühest raamatust viimase eksemplari, mida ta nõudis. Vanavanemad muudkui pinnivad, et mida veel? Mida veel? Mida nad veel tahavad? Ja lapsed ütlevad, et ei midagi või siis võimatuid asju (Mini tahab rahvarõivaid näiteks...). Ja kohe tulevad laste sünnipäevad otsa - hõissaa! Ma võiks ju lihtsalt teha kinkekaardid nende laagrite kohta, kuhu ma nad saadan ja mida nad kõige rohkem ootavad, aga see oleks nagu pettus ju - jõulukink on ikka midagi üllatavat otse Lapimaalt (või vähemalt nii on mu aju pestud). Kamoon - nad on praegu vanavanemate raha eest Austrias - kas see ei ole juba jõulukink või? 

Mees tahtis šampooni. Täna olid Rimi jõulukalendris juuksehooldustooted soodukaga, mõtlesin, et kasutan ära. No ei. Miskipärast see kupong ei lugenud. Müüjaga mõlemad uurisime asja, aga välja ei uurinudki. Selline petukas. Ei ostnudki. Ostan kasvõi mujalt kallimalt, aga petta ennast ei lase!

Esimese iseseisva söögiteoga läks ka traditsiooniliselt. Tahtsin läätsesuppi teha. Loomulikult ei lugenud, et porgand tuleb hakkida, mitte viilutada ja kui tomatid suure sulpsatusega potti kukkusid, siis sain ka aru, et olin hakitud tomatite asemel kooritud võtnud. No mis seal ikka, blender oli abiks, sai püreesupi. Mulle maitseb Kaubamaja läätsesupp, see on hapukam ja tomatisem kui mul tuli. Sarnasuse saavutamiseks pritsisin taldrikuäärtele palsamiäädikakreemi, millega ma muidu midagi teha ei oska (ei ostnud ise seda asja), aga tundus, et sinna see sobis. Sisse sobis veel paremini kui äärtele, kraapisin kreemi taldrikusse. Kõik nägi välja väga kole ja ebaesteetiline, aga iseenesest söödav. Ikkagi võit.  

Eesti Laul 2026

Kuskilt jäi silma, et avalikustatud on järgmise aasta Eesti Laulu kandidaadid. Proovisin siis seekord kuulata, et ei läheks nii nagu eelmisel aastal. Sel aastal olin vist lihtsalt tublim, sest suures osas samasse auku see värk läks, selle erandiga, et isegi Tommyt ei olnud. Vähemalt tundus, et ka lugusid oli seekord vähem, ei pidanud pikalt piinlema...

ANT x Minimal Wind "Wounds (Don't Wanna Fall)" - Mitut täpselt sama sõnumiga laulu ma juba kuulnud olen oma elus? Kas tõesti läheb selline asi veel kellelegi korda või tundub uudne ja värske? Imelik on ka see, et superstaari saate võitja (?) - osaleja ei taha lauldes suud eriti lahti teha või no vähemalt selline tunne kuulates on. Tahaks käratada nagu inglise keele õpetaja, et "Speak up!" See ninahäälne ümin on vist jäänuk mõminaräpi kuldaegadest, mis ka muudesse žanritesse levinud. Või on kõigil ravimata adenoidid?

Clicherik & Mäx "Jolly Roger"  - noh, selline koolipeo talendishow tase. Nagu päriselt - see on asi, mis lõppvalikusse sobima peaks või? Riimid on ka nii kehvad, et nutma ajab. Tõsine virts. Päris piinlik oleks, kui selline asi kuskil Eestit esindaks.

Getter Jaani "The Game" - hmm, meenutab mulle miskipärast Taylor Swifti, mis pole paha, aga see refrääni häälitsus-mõmin tõmbab liiga slaavilikku võtmesse kogu loo. No et Taylor Swift muutub järsku Ruslanaks. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib. 

Grete Paia "Taevas jäi üles" - liiga pingutatult võlts-erootilise häälega laulmine on ka mu meelest räme cringe. Muusikaliselt 90ndad, tibi kiunub tümaka taustal. Täpselt see, mida meilt, Ida-Euroopalt, ikka oodatakse. Tubli, istu, viis. Ptüi, kaks.

Laura Prits "Warrior" - mulle tundub jälle, et nad on laulja häälele mingi efekti külge pannud ja mulle ei meeldi see. Laul kõlab nagu läbi mingi segava karvase kasti. Ma ei tea, äkki on mu kõrvadel midagi viga? Tahaks nagu puhtalt kuulata seda lugu, praegu ei saa eriti aru. 

Marta Pikani "Kell kuus" - selle laulu teeb kehvaks see, et ta on eesti keeles ja ma saan aru kui nõmedad need sõnad on. Muidu äkki nii hull ei olekski. Muusika iseenesest on kaasahaarav.

NOËP "Days Like This" - algus on paljulubav isegi või noh, lubab vähemalt olla natukenegi huvitavam kui eelnevad, aga refrääniosa kisub ikka sinna tavapärasesse "kuuldud-nähtud" sängi. Selline turvaline ja igav. Vähemalt pole piinlik - siiani saab seda vaid väheste kohta öelda ehk siis kompliment. 

OLLIE "Slave" -  ok, laulu sõnad on nõmedad, aga kui lauldakse inglise keeles, siis see nagu ei häiri nii väga. Ei pea neid lugema ju. Ollie on mulle varem ka meeldinud. Seekord on ka täitsa ok. Parem kui eelnevad lood. Vähemalt on lool rütm ja hoog sees. Mitte et see üldse eurolugu oleks, aga niisama kui raadiost tuleb, siis jaama ei vaheta.

Robert Linna "Metsik Roos" - miks mulle tundub, et see peaks olema see "intelligentsete inimeste rock"? Minu jaoks algas muusikaliselt huvitavalt, aga nii kui laul lisandus, oli selge, et ei siit midagi tule. Mingi kiunumine ainult, aga selline ambitsioonikas. Hipsterite indie? Ma ei tea, miks mulle selline muusika alati asjatu ilulemisena tundub. Et no päriselt ei saa ju selline asi kellelegi meeldida, eksju, onju? Aga tegelt meeldib massidele.

STOCKHOLM COWBOYS "Last Man Standing" - kollektiivi nimega tuli kohe meelde Rootsi bänd Rednex ja noh, muusikaliselt ka väga mööda ei pannud, paraku oli Rednex vähemalt omamoodi ja eristuv. See siin on liiga viimistletud ja klanitud, et kuidagi mõjuda. Selline eurolavale rihitud toode.

ULIANA "Rhythm of Nature" - tänavune kohustuslik etnolugu. Seekord siis ukraina rahvamuusika ainetel, lisaks eestikeelne refrään ja taustaks mahe tümakas. Ei noh, rahvaste sõprus ja kõik, aga ega see laulu ikka heaks ei tee. Äkki eurolaval on see temaastika ikka moes veel? Peab proovima sellega, mis ammu äraproovitud on.

Vanilla Ninja "Too Epic to Be True" - kui on mõiste "dad-rock", kas see on nüüd siis "mom-rock" või? Igati kvaliteetne, eks. Ilmselt favoriit ka. Mul ei ole midagi ta vastu. See "Oops, I did it again"ist inspireerit vaheklipp on ka täitsa vaimukas. Lihtsalt, ei üllata. Tegid oma asja ära ja tegid hästi, midagi muud neilt ei oodatudki. Vähemalt ei ole piinlik - selle aasta põhikompliment. 

Lõpetuseks seda, et vahepeal tuli näiteks Sibyl Vane´lt uus lugu välja, mis ei ole mingi Eesti Laul ja kohe näha, et mitte selle jaoks kokku klopsitud. Nii kukub enamasti kõigil palju paremini välja:

 

 

Spotify Wrapped 2025

 See aeg jälle käes. Spotify arvestab siis aastat eelmise aasta detsembri algusest, võrdlesime lastega.

Mikro: "Õu mai gaad, kui palju!"

Mini: "Kamoon, ta käib ju tööl"

Jälle oli üle 300 erineva stiili mul, enda top viiest saan vähemalt aru. Mini omast väga mitte. Näiteks kuulab ta palju glitchi. Ma polnud kuulnudki sellisest stiilist. 

Minil oli...45 (ta on 16). Muusikalises mõttes olen lapsest aastaid noorem. Mini kuulavat kõige rohkem 90ndaid. 

Enimkuulatud lood on mul jah kõik viimase aasta omad, aga kuidas ma siis muidu oma aastalõpu edetabeli kokku paneks kui ma uut muusikat ei kuulaks? "Man Made of Meat" on üks toredamaid lugusid muidugi ka, selline, kus sõnadel ikka mõte ka sees on ja saab kaasa noogutada.

  

See oli kummaline, et kui mina kuulasin aasta jooksul 225 albumit, siis Mini kuulas...9. Ehk siis enamik tema poolt kuulatavat muusikat ei ole ilmunud ühelgi albumil vaid ainult singlitena. Mis on täielikult viimase aja trend ju ja seetõttu ma väga ei taipa, kuidas ta muusikaline vanus 45 saab olla. Mul on mõnusalt eklektiline albumite valik muidugi rave-punk-metal-country-hardcore. Nii kui Mikro kuskil Morgan Wallenit nägi, tegi kohe oksendamise häält :)

Posty ronis esimeseks tänu eelmise aasta lõpule ilmselt. Mini Top1 oli näiteks Lil Darkie. Pidin guugeldama. Populaarseimad lood on tollel "Genocide" ja "Holocaust" - ju räägib ajalooteemadel..Aga viiendal kohal oli tal Limp Bizkit. Väga segane värk ühesõnaga.  
 

Lehtla, V osa

Hommikul, kui Marju kardinad eest tõmbas, nägi ta esimese asjana Piibet, kes must prügikott käes, lehtlast peo jäänuseid koristas. Sõnatult läks Marju appi, meenusid stseenid lapsepõlvekodust, ka seal oli ema alati vaikides isa tekitatud segadust klaarinud. Vaikus oli siiski võimestav, see näitas ära, kes tegelikult peremees oli – võidi siin ju märatseda, kord võis käest ära minna, aga lõpuks jäi viimane sõna ikka sellele, kes vana vaikelu taastas. Väikesed korratused seda turvalist maailma kahjustada ei saanud, kus valitses tugevate naiste alalhoidlik võim. Marju tundis end selles maailmas küll võõrkehana, aga siiski tajus ta, kelle selja taha end hoida. Nagu ei saanud toetada isa, öeldes, et eks lõbutsema peab ju ka ja peo käigus ikka juhtub, ei saanud ta Piibelegi tunnistada, et tegelikult olid nemad valearvestuse teinud, kui eeldasid, et kõigi inimeste lehtlapeod on just sellised nagu Piibe unistustes. „Me peame ühistu listi kirja saatma ja lehtla kasutamise reeglid paika panema“ ütles Piibe toonil, mis andis aimu, et tema end veel lööduks ei luba pidada.

Loodusjõudude vastu paberile pandud reeglitega siiski ei saa. Sumedad suveõhtud jätkusid ning lehtla tõmbas õuepidude meki suhu saanud üürnikke nagu sulanud suhkur kärbseid. Muusika mürtsus, roppused kaikusid ning hommikuti jooksid Piibe ja Marju mustade kilekottidega ringi ja korjasid viinapuu väätide vahelt suitsukonisid. Viinapuu edenes visalt. Kuni ühel ööl said peod väärilise pauguga otsa. Marju ärkas kiljete ja kahtlase praksumise peale. Leedi haukus ärevalt. Kui Marju aknast välja vaatas, oli lehtla juba üleni leekides. Ehmunud peolised ei suutnud teha muud, kui kallata oma siidripudelite sisu leekide peale, millest aga mitte mingit nähtavat kasu ei tõusnud. Marju võttis telefoni ja valis stoiliselt päästeameti numbri. Tuletõrjujad kustutasid leegid kiirelt ja efektiivselt, keegi kannatada ei saanud, ainult lehtlast ei jäänud peale mustava söehunniku mitte midagi järele. Tagantjärele meenutades ei mäletanud Marju, et ta tol öösel Piibet kordagi märganud oleks.

Ta nägi Piibet alles nädalapäevad hiljem, kui maja ees peatus kolimisfirma auto. Marju vaatas kardina vahelt, kuidas Piibe, koer kaenlas, oma maist vara autosse sikutas. Ta tundis, et neil kahel pole omavahel enam midagi öelda. Selge oli, et Piibe ei suutnud elada edasi kohas, mis valusalt tema unistuste jalge alla tallamist meenutas. Lehtlast jäänud must kõrbenud kuhil ei kadunud kuhugi. Leedi armastas selle peale pissida. Üürnikest naabrid olid koridoris vaikselt teretama hakanud. Marju lootis, et vähemalt mõneks ajaks on kõigil  ühiselulistest avantüüridest isu täis ja ta saab rahulikult diivanil lesida. Enne, kui saabub järgmine, kes aia kujundamise kõigi hüvanguks ette võtab. See lühike hingetõmbeaeg enne järgmist sõda.

 

Lehtla, IV osa

Viimane etapp jäi taimede korraldada – kui nemad ainult kasvama läheksid! Piibe vedas toast mitu potti nõelköisi ja luuderohtu, aga selgus, et üks neist ei kannata päikest ning teine on üldse mürgine. See viimane selgus peaaegu tüli hinnaga, sest Piibe arvas, et luuderohi ei edene, kuna Marju laseb oma Leedil selle poti peale jalga tõsta, kuigi tegelikult oli ta oma koer see, kes taime närida armastas ja pärast loomaarsti juures magu loputamas käima pidi. Appi tõttas üks tore vanem proua esimese korruse korterist, kes õigeid õuetaimi soovitada oskas, aga hoiatas, et ega need veel esimesel suvel piisavalt varju anda ei pruugi. Piibe ei lasknud end sellest heidutada, vaid ostis lihtsalt topelt valguskette ning riputas need turritavate talade peale üles. Välja nägi see natuke nagu kunagine legendaarne Rakvere jõulupuu. Huvitav vaadata, aga hubasusest jäi puudu ning lehtlasse, mis pigem laudla nime oleks pidanud kandma, istuma eriti ei kutsunud.

Alguses seisiski lehtla keset hoovi nagu elav etteheide ja sümbol sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu alati. Marju tegelikult väga ei kurtnudki, oli mis oli, vähemalt ei pidanud ta enam vaeva nägema, mööda poode kappama ja ehitustööga tegelema, vaid võis rahulikult diivanil lösutada ja mitte millegi tegemisest rõõmu tunda. Piibele seevastu täitumata unistus rahu ei andnud, temal oli valus aknastki välja vaadata. Oma mõtetes serveeris ta roheluses külalistele orgaanilist kohvi, aga tegelikkus irvitas paljaste laudade näol otse näkku, ei olnud lootustki, et see kohvikupäeva ajaks viinapuuga kaetud saab.

Ühel sumedal suveõhtul sundis aga mõlemat naist aknast välja kiikama sealtsamast hüljatud lehtlast kostev jutukõmin ja muusika. Iseasi, kas seda tümakat ja valju ropendamist üldse niimoodi nimetama oleks pidanud. Lehtla-laudla oli rahvast täis ja pidu käis täie hooga, Marjule justkui tundus, et mõnda peolist oli ta koridoris mööda vilksatamas näinud, ilmselt üürnikud viimaselt korruselt. Juba piiksataski Messenger ja ekraanile ilmus Piibe sõnum: „Näed jah?“ Eks Marju nägi küll, kuid ei osanud seisukohta võtta. Kas lehtla oli nende oma? Kas sel ajal, kui nemad seda ei kasutanud, ei võinud teised seda teha? Põhiline oli siiski see, et nad ei olnud ette näinud, et lehtlat just niimoodi kasutama hakatakse. Juba kostiski koputus ja Piibe hüppas uksest sisse. „Me peame midagi tegema! Nad lagastavad meie lehtla ju niimoodi ära! Ega me seda lehtlat mingitele ossidele läbustamiseks ei ehitanud!“ Marju oli alati konflikte vihanud ja tahtis nüüdki piiksatada, et äkki nad lähevad varsti lihtsalt ise ära, aga Piibe otsustav näoilme ei lubanud tal midagi seesugust öelda, pealegi aimas ta isegi, et ega ei lähe küll. Iseasi, kas Piibestki piisab, et neid lahkuma sundida. Piibe ise endas ei kahelnud või kui sisimas kahtleski, siis välja seda igatahes näha ei olnud. Ta sammus, pea uhkelt kuklas, otse hävingu keskmesse ja teatas kindlal häälel, et parasjagu on öörahu, tegemist on võõra varaga ja hakatagu aga heaga lõpetama. 

Paraku leidus seltskonnas Piibele võrdne vastane. Üks pikk sõjakas blondiin kolme triibuga dressides astus ette ning osatas: „Või muidu? Mis te, tädi, teete? Ma arvan, et kui ma siin majas elan, on mul samamoodi õigus aias istuda? Mis võõrast varast te üldse räägite? Aed on üldkasutatav!“ Tundus, et Piibe ei olnud vasturünnakuga arvestanud ja oskas öelda vaid seda, et lehtla on nende ehitatud. Selle peale vaatas võõras blondiin teatraalselt enda ümber ringi ja teatas, et tema siin küll mingit lehtlat ei näe, lihtsalt mingi puust lobudik, mille peale on hea ennast ja pudeleid toetada, aga no kui proual on tõesti nii sentimentaalsed tunded seoses kõnealuse ehitisega, eks nad siis püüavad veidi vaoshoitumalt tegutseda. Ilmselt ei olnud Piibelgi tahtmist politseid tülitama hakata ja muusika pandi tõepoolest veidi vaiksemaks ju. Vaikides taganesid Piibe ja Marju oma korteritesse, kust nad enne hommikut välja ei tulnud.

 

Lehtla, III osa

Piibe jaoks oli korter selles linnamajas lihtsalt üks vältimatu vaheetapp. Tema suur unistus oli oma aiaga maja, kus valguskettide all glamuurseid aiapidusid korralda. Aias kasvasid igati orgaanilised aedviljad, peenarde vahel siblisid igati intelligentsed ja koolitatud vabapidamiskanad, kes Piibe unistustes iialgi peenarde peale siblima ei sattunud, elurikkus möllas oma lopsakaimas kuues. Ainus häda oli selles, et ühtki sobivat maja sobiva hinna eest linnas müügil ei olnud ja maale kolima Piibe siiski nõus ei olnud. Tema piinlik saladus oli kolmekordne põrumine sõidueksamil. See kõik ei andnud aga põhjust käed rüpes istuma jääda, sest Piibe teada soosivat õnn vaid tegusaid.

„Ma arvan, et me peaksime rajama oma aeda lehtla! See aitaks kaasa kogukondlikkuse kasvule! Mõtle, kui tore oleks seal majarahvaga istumisi korralda, samuti saaks sinna luua kena kohviku linnaosa kohvikupäevade ajaks! Teeks ära, mis arvad?“ Selline üleskutse potsatas ühel kenal kevadpäeval Marju Messengeri. Esmalt lõi peast läbi mõte, et midagi head sellest küll tulemas ei ole, aga ta sundis end positiivsusele – äkki ikka tuleks võimalustest kinni haarata, ehk ei peaks olema see tüütu pidur, kes pärast mossis näoga teiste pidutsemist pealt vaatab ja kahetseb, et käsi külge ei pannud ja seetõttu ei oma moraalset õigust peost osa võtta? Majarahva käest võib ju ometi arvamust küsida, ilmselt see läbi ei läheks niikuinii, lisas Marju mõttes juurde.

Koosolekul saadi kvoorum ootamatult isegi kokku. Üürikorterite asunikud muidugi kohale ei tulnud, aga tuli üks omanik, kes leidis, et ehk lehtla isegi tõstaks tema kinnisvara väärtust. Paar vanainimest noorte soovile vastu ei olnud, kui see just palju raha ei võta ja nende ehitusse kaasamist ette ei näe. Piibe lubas, et maksma ei lähe see värk peaaegu mitte midagi, sest praegu on ju taaskasutus moes ning nii lehtla karkassi kui ka mööbli saab vabalt euroalustest kokku klopsida. Ronitaimi olevat tal aga tuba täis, asi sealt siis mõni kasv näpistada ja aeda kasvama panna. Sellega saigi lehtla ehituse plaan korteriühistu poolt rohelise tule.

Järgmisel kuul leidis Marju end koos Piibega taksos sõitmas kuhugi ladude vahele, et kohtuda paari kahtlase mehega, kes neile tasuta euroaluseid olid lubanud, seejärel helistamas mitmetele tuttavatele ja vähemtuttavatele meestele, et nood aitaksid euroalused äärelinnast koju transportida. Seejärel leidis ta end lugemas erinevaid netilehekülgi, kus kirjeldati „lihtsaid võtteid, kuidas euroalustest aiamööblit valmistada“, kondamas mööda ehituspoode, et leida erinevaid tööriistu, mida ta varem iial kasutanud ega näinud ei olnud. Lõpuks kasutamas neid samu tööriistu. Plaasterdamas oma näppe. Isegi ema tundis Marjule kaasa ja nentis, et „see nüüd küll mingi naistetöö ei ole!“ Piibe aga ei andnud alla ega lubanud Marjulgi seda teha. Mingisugune karkass sai lõpuks valmis ka. Meenutas see Marjule veidi kileta kasvuhoonet, aga Piibe kinnitas, et kõik saab imeline olema, kui taimed kasvama lähevad ja nende vahele mõned valgusketid riputada.