Kolmekuningapäev

Käisime eile jälle pealinnas, sest muu maailm tähistas kolme härrasmehe visiiti. Läksime bussiga, sest praegu jälle kampaania neil - päris tasuta enam ei saanud nagu eelmisel aastal (see oli ulme, et midagi elus ka tasuta saab, üks leedukas jagas mingit koodi, keegi ei uskunud, et see toimida võiks, aga pagan, toimiski!), aga ikka üsna odavalt võrreldes rongiga ja pealegi pole ilmaolud ka sellised, et Tartu-Tallinn trassil väga sõita sooviks. Tagasiteel oligi jälle mingi reka risti teel olnud.

Tallinnas oli jälle jube külm, vanalinn oli rahvast peaaegu tühi, ainult mõni õnnetu turist külmetas. Lõuna kõrvale võtsin Vapianos klaasi vett ja üle pika aja ei suutnud ma seda juua, sest tundus nagu rüüpaks basseinivett. L. arvas, et see on kuidagi aastavahetuse sündmustega seotud, et mingi aja vesi seisis, kloor kondenseerus ja nii edasi (rääkides keemiast, millest mitte midagi ei tea). Kui ma kunagi ammu pealinnas elasin, siis algul kohutas mind ka see vesi - ma tundsin kloori läbi tee ja supi ning pead oli vastik pesta. Lõpuks vist harjusin, aga no nii hull kui eile see ikka ei olnud. Vist. Eks see pidi olenema ka linnaosast. Ma elasin Pelgulinnas. 

Tagasiteel sai bussis draamat, ma tavaliselt summutan kõik hääled kõrvaklappidega, aga seekord hakkas omalgi põnev. Keegi kalevipoeg, kes reisi algul telefonis rääkis, kuidas ta olla end "kahjuks täiesti purju joonud", no ja oli ka, aga selline viisakas kahetsus tundus, avastas keset reisi, et ta telo on ära kadunud. Lõpuks palus inimesi talle helistada. Kõik vahtisid umbusklikult ja tegelikult enamik meie ümber istunuid olid üldse välismaalased - selja taga rootslased, kõrval prantslased-venelased (mõlemat segamini rääkisid) ja ees ka inglise keelt eelistavad neiud. Kusjuures joobnu läks sujuvalt prantsuse keelele üle kui talle selles vastati. "Ära hinda raamatut kaane järgi!" L. siis helistas, aga telefonist teatati, et ei saa ühendust selle numbriga. Mingi jube pikk soome number oli, ime ka, kui mõni number vahelt ära ei jäänud või juurde ei saanud. Igatahes poetas telefonikaotaja murelikult, et ta hakkab juba arvama, et tema kõrval istunud vanaproua, kes Puhu ristis maha läks, pani ta telo vuuki. Tundus uskumatu, aga samas ei välista ju midagi. Äkki hüppas nimme bussist maha, et võõra teloga hangede vahele sukelduda? Telefoniomanik sukeldus selle peale taaskord istmete alla. Naabertooli prantsuse-vene vanamees haaras selle peale oma telo ja pildistas põrandal upitava noormehe tagumikupragu, mis selles asendis kenasti kõigile nähtav oli. Suveniir Eestist või nii. Vot oma telefonist helistama ei olnud nõus, aga tagumikku tahaks ikka pildistada - ei ole ainult eestlased ühed küünilised inimesed. Ilmselt oli joobnu selle tralliga juba üsna kaineks saanud, sest tal tuli hea idee vaadata, kas ta kõrvaklapid ühenduvad bluetoothi kaudu kadunud telefoniga ja need ühendusid, seega vanaproua võis kahtlusaluste nimekirjast maha kriipsutada, too oli selleks ajaks juba ammu Põltsamaale jõudnud. Lõpuks kadunud telefon helises - hurraaa! Füüsika seadustega kooskõlas oli see esimeste pinkide juurde libisenud kui buss maanteel uimerdavate autode pärast pidurdanud oli. Selline peaaegu jõululugu, kus erinevad inimesed koledate ilmaolude tõttu ühte punti satuvad ja müsteeriumit lahendama peavad, mis õnnelikult lõpeb - igati sobiv kolmekuningapäeva. Kuigi noh, ega keegi väga ei aidanud ju hädasolijat ja L.-i pakutust tegelikult abi ei olnud..."God only helps those who help themselves"?