esmaspäev, jaanuar 26, 2026

Talv

Tegelikult ma külmunud vett ei usalda. Pole mere ääres kasvanud ja vanavanaema rääkis lapsele koledaid lugusid sellest, kuidas omal ajal "pool küla" Pedja jõkke ära uppus kui jääpankade peal kooli sõideti. No ja "Kevade" filmi dramaatilised kohad on ka ikka meeles ju. Uisutada ei oska. Esimest korda sai süda rindu võetud ja keset Võrtsjärve ära käidud paar aastat tagasi. Täitsa äge oli. Sel aastal saab jälle.

Eks selles ole midagi kummalist, niimoodi vee peal käia. Nädalavahetusel oli Pärnus jää peal suisa kohvikki avatud. Meie käisime muuli juures ära.

Suured plokid marmelaadi

 
Dramaatiline lõhe

Oli jah hommikul -16, aga tegelikult tuult ei olnud ja külma eriti ei tundnud va põsed. Ma olin vist üldse esimest korda talvisel ajal suvepealinnas. Nii tore oli - täiesti inimtühi, eriti varahommikul, ja imeilus. Huvitav, et Pärnu jõgi, see suur ja lai lahmakas, oli läbinisti külmunud ja üleni kalamehi täis, aga meie Emajõgi on ikka selline salakaval. 

Tänu sellele, et on palju lund, siis rabad paraku läbi külmunud ei ole. Kuigi sai eelmiste jälgi mööda mindud (räätsu meil endiselt pole, pagana Decathlon tõstis hooaja avanedes hindu ja üldse olen räätsade kohta vastukäivat juttu kuulnud - olevat sageli kasutud, nendega on raske käia jne), siis mitmes kohas vajus jalg ikkagi läbi, õnneks mitte selgesse vette vaid turbaplögasse. 

 

Rabav raba
Türgi oja Paikusel ajasime üldse lahti. Oleks sel hetkel kaamera olnud, oleks päris head kaadrid saanud. Korralik raksatus ja seejärel aegluubis jää põhja vajumine, samal ajal kui L. jalgadega sibades selja taha hüppe sooritas ning suutis isegi kuivaks jääda. 

4 kommentaari:

  1. hmm. Pole süvenenud, sest mulle jätkub praegu ka Emajõe sildadest (millega on palju parem lugu kui Pärnu jõe omadega), aga vanasti käidi küll pikema külmaga otse üle Emajõe, ma käisin ise ka - see oli enne turusilda ja no ei viitsinud iga kord kuskilt Uue tänava joonelt Turu tänavale minekuks bussijaama kaudu minna, otse oli niipalju lühem maa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eile käisin Kärkna kandis pikalt mööda Emajõge, seal soodi peal, kus Amme jõgi Emajõkke suubub, see oli küll kõva ja kindel, aga teisel pool nö "päris-Emajõe" peal vajus sõber veel üleeile kalda ääres sisse. Mingil aastal lõikasid ju kaks inimest Sõpruse silla all üle jõe ja üks uppus ära. Ilmselt on vaja ikka pikemat külma ja ilma eelneva lumekihita.

      Kustuta
  2. Ma olen rannakülas kasvanud ja mereäärne laps aga ikkagi külmunud vett ei usalda. Merejääle võin minna kui kaua juba külma olnud aga Pärnu jõele no ei lähe isegi siis kui hord kalureid peal ja jääradagi tehtud. Pärnu laht muidugi läheb pikalt sügavaks ka, seega suht safe jalutuskäik :)

    VastaKustuta
  3. Tartus elades sai mõnedki korrad yle jõe otse jalutatud, kui rahvas rääkis, et jää kannab. Sellest ajast on veel meeles temaatiline hyydlause "kui upume, siis päästke õlled!". - Prioriteedid.
    Jäätunud veekogudel liikumine tekitab ägeda paralleelmaailma tunde, sest sa tead, et juba mõne nädala pärast on selline jalutamine võimatu. Jäätunud maailma hääled, valgus jne - see ONGI hoopis teistmoodi, kõigile meeltele.

    VastaKustuta